Risti

Õmma onni juures räätsad alla ja siia. Oeh, andis ikka sammuda seal samblas, kuid kohale jõudsin. Hakkas juba kaugelt silma, karbi sisu oli niiske, nii et sai veel seda kuivatada. Jäi veidi kuivem ikka, kui ennem mind. Peitjale tänud rappa ajamast!

Ei leidnud

Uus kott ja karp, kuivatasin logiraamatut, päris kuivaks ei saanud, jätsin sinna jäetud lisalehed eraldi minigripiga, need on täitsa kuivad. Hetkel vanake rivis.

Leitud.

Ei teadnud hooldusvajadusest midagi. Pandud uus minigrip, enam hullemaks ei lähe. Suvel ehk kellelgi on aega raamat ära kuivatada. Aitäh!

Tundus, et jäime paar nädalat hiljaks. Võibolla ongi raske raba. Eelmine kord siin oli ka väsitav. Aitäh!

Rabad hakkasid meid taas kutsuma. Tegelikult juba eile kutsusid. Kuna see kutsung tuli alles poolest päevast, siis lükkasime ta heaga laupäeva peale. Võtsime siis kaardi lahti ja hakkasime uurima et mis maakonna võiksime valida. Kusagilt mälusopist oli meelde jäänud et Õmma olevat uue laudtee saanud ja nii ta valituks osutuski. Eelmine visiit rabatorni juurde 4 aastat tagasi oli veel põgusalt meeles. Vanast laudteest polnud väga midagi alles ja ka need viimased plangujäänused olid enamasti kusagil vee/jää all peidus. Oli selline omamoodi astumine mööda jäärada :D Nüüdseks oli aga pilt totaalselt muutunud. Sellist 6 realist maanteed polegi veel üheski rabas varem näinud. Ikka korralik tee siia valmis meisterdatud. Torni juures oli üllatuseks veel täitsa tänapäevane käimla. Euroalustest vettemineku koht oli samuti täieliku muutumiskuuri läbinud ja vastu vaatas tummine purre, veelgi tummisema redeliga. Vägev värk. Jääkaant vaadates jõudsin korraks juba kahetseda et jääsae autosse jätsin. Aga kirvega katsetades sain aru et õnneks on jääd vaid ca 10 cm jagu. Teepausiks tundus veel natuke vara ja nii pakkusingi välja et lähme teeme laudteelt maha ka väikese rabaringi. Praegust aaastaaega tuleb ju targasti ära kasutada kui pakane on rabaskäigud muutnud mõnusateks jalutuskäikudeks pargis. Päike siras ja esiti oli hea mobiili masti järgi orjentiiri hoida. Aga natukese aja pärast tuli lumepilv peale ja suunda polnud enam millegi järgi hoida. Kui pilv möödus, korrigeerisime sammud uuesti uue asimuudi peale. Mõnikümmend meetrit ennem aaret võtsime ka kellegi värsked jalajäljed üles, mis viisid loomulikult otse topsini. Kodutöö oli tegemata ja hooldusvajadusest polnud ma teadlik. Ei olnud taskus ka kahjuks midagi kuiva mida sinna sisse panna. Igastahes logiraamat oli hetkel jah jääkuubik. Käte vahel soojendades suutsime siiski ühe paberi peale sinna nime ja kuupäeva sisse mudida. Pikemas perspektiivis vajaks jah kas korraliku sulatust ja kuivatamist või uut logiraamatut ning minigrippi. Korraks oli ka mõte baskerville jahtima minna, aga otsustasime selle teiseks korraks jätta. Nagu kõrvallogidest märkan siis oleksinme sealt samuti vaid esimese punkti rõngakese leidnud, nii et sellega läks selles suhtes valutult. Suundusime siis torni poole tagasi. Sinna oli valge katuse järgi hea orjentiiri hoida. Raiusime augu jäässe, nautisime raba sulpsuvett ja siis juba kuuma teed. Täitsa mõnus jalutus "pargis" oli. Aitähhid peitjale siia meelitamast ;)

Palun kogukonnal aidata seda vanakest!

Purgi sisu vajab korralikku kuivatamist, kui mitte väljavahetamist – logiraamat oli üks ligunev plokk, lehti polnud võimalik eraldada ja kirjutamine polnud ammugi võimalik.
See lahendus ei pea vett, vaja paremat karpi.

Vurasin kiirelt kohale, tegin drive in ja panin nime kirja, tänud :)

Selle aarde kúlatuse ühitasime Baskervillede aardega. Lõpuks oli ikka täitsa väsinud olemine. Aitäh peitjale.

Baskerville'de koera juurest võtsime jälje üles ja vaatasime selle ristumiskoha üle. Aitäh peitjale kohta kätte näitamast!

Tänud peitjale aarde eest!

Sain siin rabades mõnuga ringi tallata ja isu millegipärast ainult kasvab rabade järele.

Leitud, logitud, tänan!

Selle raba raskeim lõik oli Õmmast Risti. Lageraba asemel oli madal metsake, aga selle all olid puhmad paksu lumega kaetud. Jalg jala ette ja ikka edasi, mitte sammukestki tagasi, venitas kunagises lastesaates üks tore tigu. Nii liikusime meiegi. Kui maastik lagedamaks muutus, läks käik kiiremaks, aga meetrid vähenesid ikka aeglasemalt, kui tahtnuks. Lõpuks jõudsime logimiseni, aitäh aarde eest!

Õmmast suundusime siia.
Teekond oli räätsatatav,ilm ilus.
Tänud

Peale Õmma metsaonni ülevaatamist otsustasime siis selle aarde ka üles otsida. Algne plaan oli küll pigem selline, et kõnnime aarde suunas nii palju kui jõuame ja vaatame jooksvalt.

Etteruttavalt võin öelda, et kellel see aare veel leidmata mingil põhjusel, sellel on hea võimalus enne järgmist lumesadu veel minna mööda 9 inimese poolt sisse tallatud rada kas Õmma onnist või parklast :D

Osad lastest - tüdrukud - olid edasise, sissetallutud rajata rabamatka suhtes natuke kahtleval seisukohal ja venisid viimastena, see-eest poisid, eesotsas kõige nooremaga, kappasid alguses kõige ees. Teekond oli küllaltki raske - lumi oli kohatati vaid pahkluuni, aga kohati õnnestus ka üle põlve, peaaegu puusani, ilmselt mingit pokude vahele, sisse vajuda.

Õmma onni juurest oli minna umbes 1,6km ja poole tee peal olid lapsed juba väsinud ja panime edasise teekonna hääletusele, arvestusega, et minna on veel peaaegu kilomeeter ning tagasi tulla veel umbes 2 kilomeetrit mööda käimata raba. Täiskasvanud hääletasid retke jätkamise poolt, samuti kõige noorem laps Thor. Ülejäänud lapsed olid vastu, aga demokraatia võitis ja jätkasime teekonda.

Mingil hetkel oli ka Thor väsinud ja mina asusin järjekorras esimeseks, nn rajaleidjaks - see oli füüsiliselt kõige raskem, sest järgmiste sammudes oli ikkagi juba pisut lihtsam käia.

Õnneks aare lehvitas meile juba kaugelt ja see tekitas ka teistes motivatsiooni ning varsti oli kogu seltskond, ka tüdrukud, kes olid alguses plaaninud poolele teele ootama jääda, aarde juures. Peale nimede logiraamatusse kirjutamist sõime ära veel viimased kaasasolnud küpsised ja teetilgad termost ja asusime tagasiteele - autoni minna oli linnulennult 1,9km.

Alguses esimesed 400m läks ilusti, aga siis hakkasid lapsed taas ära väsima ja Arabellale kippus lausa nutt peale. Lumes oligi ju raske käia. Margus läks kõige ette rada tegema ja mina Arabella kõrvale, teda motiveerima. Poistel oli oma taktika - kappasid 100-200m ja siis vedelesid seni lumel, kuni teised järgi jõudsid.

Umbes 500m jorisenud, leidis Arabella endas ka lõpuks jõudu jätkata ja temale omaselt läks ta muidugi kõige ette ise rada tegema. Selliselt me lõpuks väsinud, aga rahulolevatena ka autode juurde tagasi jõudsime. Samal ajal vajus päike puude taha, ehk siis ideaalne ajastus :) Aitäh ka aarde peitjale ja ilmataadile hea talveilma eest!

Piltidega on midagi valesti läinud üleslaadimisel, kõvasti hämaramamad kui originaalid.

Endal ka piinlik, et nii vana aare mul veel ikka leidmata. Aga ju siis pidasime kunagi ammu seda üksikult rabas kõssitavat aaret liiga kaugeks ja maastikku raskeks. Nüüd korralikke abivahendeid omades ei saa enam ühtegi raba-aaret kättesaamatuks pidada, kui ainult pealehakkamist on.

Peale Baskerville'ide koera jälitamist ja kättesaamist oli asjade loomulik jätk ka selle aarde külastamine. Natuke aega kulus, kuid kohale me jõudsime. Vahepeal sai tehtud ka väikseid peatusi jõhvikate söömiseks. Aardetops oli juba õnneks kaugelt näha ja selle järgi saime natuke oma liikumissuunda korrigeerida. Konteineri sisu oli kuiv ja korralik, värskendasime ka topsil olevat markeeringut, sest kui palju geopeituried ikka käib rabas veekindel marker taskus :) Kui kõik toimingud tehtud, siis suund tagasi maanteele. Kokku kulus kahe aarde külastamiseks umbes 2,5 tundi. Kvaliteetaeg täiega :) Aitäh rappa kutsumast!

Üsna loogiline oli peale koera jälitamist see ristumiskoht ka üle vaadata. Aare lehvitas juba kaugelt ja sai logi võrra täiendust.

Tänan peitmast.

Tulime siia kõrval aarde juurest otse :) Matk ei olnud algajale räätsaomanikule just kergemate killast kuna maastik on väga kumer ja jalad olid juba suhteliselt töntsid all - siin otsustasime räätsad kotti visata ja kummikule lootma jäädes autoni tagasi hõljuda :)

Kui Baskerville'ide koera jälgede ajamise olime edukalt lõpuni viinud, ei kiirustanud me kohe rabast välja, vaid võtsime suuna siia maakondade ristpunkti, et leida üles Risti aare. Kui siiani ei olnud kumbki meist räätsade järele karjuvat vajadust tundnud, siis veidi enne selle aarde juurde jõudmist pani Anna ikka need omale alla, tundus, et võib parem olla. Oligi. Mina marssisin muidugi kummikutes edasi, tema nautis kindlamat jalgealust. Kohale jõudsime mõlemad ja aarde leidsime üheskoos. Sellega on siin rabas kolmest aardest kaks leitud, jäänud veel Õmma aare samanimelise RMK metsaonni juures. Selle juurde aga ei kavatsenud me otse siit minna, vaid autoga veidi lähemale sõita. Täname aarde eest!

Tulin siia otse Baskerville'de lõpust. Raba peal oli väga vaikne, isegi automüra ei kostunud enam. Räätsadega oli ülimugav astuda. Jõudu ja jaksu veel oli, kuid see hakkas järjest raugema. Aarde juurde jõudnuna avastasin eest suusajäljed, mida varem kohanud olin. Suusajäljed lõppesid aarde juures kuid koer, kes suusataja kannul oli jooksnud, oli teinud tutvust kolme maakonna piiripunktiga. Loodan, et see männitüügas ikkagi oli just see sama punkt. Värsket logi küll raamatus ei näinud, see eest panin oma nime kirja. Tagasitee oli üsna vaevaline, sest jõud oli lõppemas aga tasku pistetud šokolaad, termoses olev soe tee ja järjest lähenev teekonna lõpp hoidsid motivatsiooni üleval. Aitäh.

Baskerville'ide koera juurest otse siia. Nüüd enam polnud mõnusat suusarada ees ja seda tuli ise rajada. Ainsa miinusena oli vastutuul, aga ka see polnud liiga tugev ja pani vaid põsed roosatama.
Aare kõige parema tervise juures. Aitäh!

Viimane sünnipäev suurendas mu abivahendite aresnali korralike kummikute ja kahe räätsa paari võrra. Väljavalituks osutus sama mudel, mis kunagi Paavolt laenatud ning Naisterabas ära testitud sai. Aitäh laenamast! Kummikud olid aga liiga korralikud, sest suusapükstega neid koos kanda ei saanud. Siiski on neist palju abi olnud muude seiklustega ja ma olen neid valmis kutsuma oma parimateks talvesaabasteks.

Esmaspäeva õhtul kirjutasin Irmale, kes on igati tubli matkaja, et kas ta tahaks minuga räätsatama tulla kolmapäeval. Irma oli kohe nõus, hoolimata mu ettevaatlikusest, et ma pole üldse kindel kas praegu lumi kannab hästi ja ma pole lume peal üldse varem käinud ja ma ei mäleta kuidas need jalgagi käivad. Polnud probleemi, igati meeldiv on kui seltskond on julgustav ja valmis katsetama :)

Liikluseeskirjadele vastava parkimiskoha pidin endale ise kaevama. Oh seda talvist autoga majandamise rõõmu. Auto pargitud, peatselt olid ka räätsad karbist väljavõetud, vajaminevad asjad kotti visatud ning asusime Haapsalu mnt-d ületama. Tagantjärgi tarkus ütleb, et oleks võinud auto juures välja mõelda ja räätsad valmis panna.

Pool lumme vajununa, said mul mõlema jala kinnitused kuidagi valesti ja õhtul oli tükk tegemist et need korda saada. Samas olid need piisavalt hästi, et kordagi jalast ära ei tulnud, vist. Irmal oli keerulisem, sest tal ei õnnestunud sobivaks reguleerida kannataga käivat jäika paela. Suures sättimise tuhinas jäid mul lähemalt sabatihased imetlemeta, Irma aga sai nende vudimist üsna lähedalt nautida. Mina seevastu leidsin peale ühe sammu tegemist ühe roosa paela lumehangest, mis osutus veepudeliks, mis oleks pidanud seljakoti küljetaskus olema. Kellel tihased, kellel veepudelid...

Enamasti kasutasin võimalust Irma jälgedes jalutada ja lohutasin end, et tagasitee on kindlasti lihtsam. Seda ma ju ei teadnud, et selleks ajaks kui tagasi sammume on tuul me jälgi asunud eemaldama. Oleks pikema matka teinud, poleks arugi saanud, kust me tulime.

Irma märkas aaret juba eemalt ning tegime seal aarde kõrval hanges ka kiire pikniku. Väekas soe tee oli väga mõnus, ei mäletagi enam kas see oli nooruse või ilu vägi. Ka võileivast ära ei öelnud ning see andis jõudu -8 ja karge tuulega edasi võidelda.

Saime päris korraliku jalatrenni päeva. Kui vead kõrvaldatud ja abivahendiga paremini sõbraks saadud, julgen tulevikus ka Baskerville'i jälgede poole vaadata.

Õnnestus ka teine eesmärk mitme päevasest migreenist vabaneda, mille muidu õnnestus saada talutavaks puhkamise ja tablettidega aga mitte olematuks. Raba raviv mõju ;)

(650) Aitäh! EV J: terve minigripi + donotiiti

Orienteerusin Lao järve onni juurest otse siia, leid tuli kiirelt, aardega kõik korras. Minu poolt sai sinna üks lepatriinu ka seltsiks ja logiraamat värske koti. Ilm oli suurepärane ja raba väga ilus.

Tänud.

Baskerville`idest siia tulles olid jalad juba päris väsinud, aga kohale me jõudsime. See on raba kuhu tahtsin kindlasti tulla mitte talvisel ajal, sest see on üks lihtsamaid rabasid, mida ma tean. Tänan jalutuskäigu eest.

Baskerville´ide koera jälgedes seiklemise järel vaatasime üle raba kaugustesse ning otsustasime tagasitee asemel võtta suuna ka siinsele aardele. Esialgselt loodetud eriti lihtsat jalutamist mööda jäätunud laukaid täna polnud, kuid tänu räätsadele oli kandepind siiski üsna hea. Veel oli. Kleepuvast sulalumest raskeks muutnud räätsad pisut aeglustasid meie kulgemist, aga lirts-lärts astumisega aardele vaikselt lähenesime. Korraks oli hämming, kus see konteiner siis on, normaalne suurus peaks ju üsna hästi nähtav olema. Pärast väikest tiirutamist leidsime konteineri mätaste vahelt vedelemast, seda ilmselt kõrgemal hoidnud musta koti räbalad sikutasin läheduses olevast veeloigust välja ning võtsime kaasa, Karli poolt taastatud konteiner heas korras ja ilmselt püsib tõesti veel kaua, riputasin puu küljes olnud nöörijupiga taas maapinnast pisut kõrgemale.

Mõnusalt veedetud 2h ja 4,5km ning lapse esimene räätsamatk hakkas lõpule jõudma, oli näha väsimuse märke, aga tõstsime tuju lõbustades end mõttega, et autos ootavad beebiporgandid.. sel hetkel oli see mõte üsna naljakas (inside joke).. aga need maitsesid tee kõrvale tõesti hästi:).

Aitäh, et oli põhjust ka siia rappa matk ette võtta.

Baskerville'ide koera vahepunktide vahel liikudes oli vaata et lihtsamgi kui sealt lõpust otse siiatulek. Paar korda vajusin tibake läbi ka, mitte üle kummiku serva siiski. Märga pinnast niisutas veelgi tibama hakanud vihm. Klassikaline tavaline rabakas, mõnus Eesti moodi loodus - ei midagi erilist, aga ometi hakkan puudust tundma kui pole ammu käinud. Järelikult midagi erilist! Aitäh.

Kui minuga on nii, et ilusates kohtades käin üksi aga palun, karupersepadrikutesse ja soomülgastesse satun sageli mitu korda, sest erinevad kaaslased veavad. Siis siin sain tagasi teha. Kaupol oli alla aasta tagasi käidud, kuid nõustus mind viisakalt siiski saatma. Eks ma oleks ikka üksi kah sumbanud aga Eestimaa peredes on korralike mehi kasvatatud. Aitäh selle eest!

Aare kössitas kuidagi üksi seal nähtavalt aga kott ja karp olid korralikud ja no mis ma ütlesin, õhtuks olin ma 3 Maakonnas st karupersepadrikus uuesti!

Rabas suuna hoidmine mul ei õnnestunud. Baskerville aarde juurest tulles katsusin selle ka peale noppida. Aga siksakitasin mööda raba ringi ja mitte ei tahtnud õige koht lähedale tulla. Lõpuks siiski, aitäh.