Peeter I aare

Sai leitud koos Kartuliga, alguses otsisime valest tunnelist, õigest tuli leid kohe.

Aare automaatselt avatud.

Nahkhiirte nosila sündmusel osaledes oli hea võimalus seda aaret külastada. Oli pooleteisttunnine giidiga ekskursioon tunnelites ja giid juhatas isegi õigesse tunnelisse viiva augu kätte kust läbi pugesime ja aardeni oli siis veel kolm neli minta vesises tunnelis sumbata. Me olime selles tunnelihuviliste pundis ainukesed geopeiturid ja giid lubas meid ära oodata. Algse logiraamatu mõned vanemad lehed oli keegi tubli lamineerinud ja algne logiraamat oli ilma karbita vesine ja märg. Panin ta karpi ja mõned suured silikapakid talle ümber. Uuemate logide jaoks oli eraldi karp ja see raamat oli kuiv. Jätsin sinna lamineeritud mängujuhendi, vahetuskaupa ja mõned GP kirjad. Kuna giid ootas polnud eriti aega aga see algne logiraamat tuleks sealt meie muuseumisse tuua ja tunnelisse panna uus korralik karp uue märgistatud korraliku logiraamatuga. See vanake on legendaarne ja vajaks erilist hoolt. Mul jäid seekord teised tunneliaarded külastamata ja kui siia uuesti kolama tulen siis teen korraliku hoolduse. Seni ehk kärab see ka küll. Natuke läks aarde kõpitsemisega aega ja tuldigi juba meid otsima et kas me pole eksinud. Ägedad tunnelid need, kokku tund aega olime maa all. Oli võimas elamus. Täname aarde eest!

Adrekas oli nii põhjas,seda et saapad olid vett täis, aga kes see siis sellel hetkel mõtleb.Aare kutsus täiesti omaette trip, tramiga tegime kahekesi selle reisi aardeni ära.Selliste hetkede pärast seda mängu mängitaksegi! Tänan! See oli võimas lahtiühendamine.

Nosila juurest veel ühe aardehuvilise leidnud, saigi see teekond tunnelisse ette võetud. Enne päikesevalguse käest lahkumist vaadati hoolitsevalt kriitilise pilguga mu kummikuid ja jumal tänatud, need tunnistati sobilikeks. Asusime siis teele. Tegelikult pole need tunnelid ja igasugused niisugused kohad mulle üldsegi meelt mööda, vahest heidaksin vaid pilgu üle ukse ja sellest piisaks. Nüüd aga lood teised, logida ju tahaks ka, seega rühkisime muudkui edasi. Vahepeal ulatus vesi peaaegu et kriitilise piirini, aga üle serva siiski ei sulpsanud. Ega siin eriti võimalusi eksida polnud, aga igaks juhuks küsisin ikkagi giidi käest üle, et kui me nüüd seda tunneliharu mööda minema pühime, et saame ikka aarde kätte või. Pidime saama ja väljumiseks anti meile ka täpsed juhised, nii et tundes end piisavalt instrueeritutena, käisime logisime selle aarde ära. Ohh, tehtud. Siin mõni aare veel logimata, aga las see olukord natuke seedib mu peas, mine tea, äkki millalgi võtan ette. Tänud peitjale ikkagi selle parajaks katsumuseks osutunud aarde eest.

Aare on üsna õnnetus seisus, katelok ei käi enam kinni. Aga leitud ja logitud ta sai :) Keegi on osad vanemad logiraamatu lehed lamineerinud, lahe. EVEJ.

Ekslesime korralikult ringi ja lõpuks jõudsime hoopis laagri tunneli lõppu, mis mul oli juba eelmine aasta võetud. Seal kohtasime veel ühte geopeiturit ning otsustasime ka selle aarde mille järgi algselt tulime, üles leida. Õnneks kolmekesi tuli leid üsna kiirelt ja välja saime veel kiiremini. Ainult üks aare veel siin all jäänud. Ehk järgmine aasta. Aitäh!

Täna oli mul kaks eesmärki - Nahkhiirte nosila ja Laagri tunnelite külastus. Kõigepealt sai ekskursiooniga tunnelis käidud ning nositud ja lobisetud :) ..ja siis võtsin ennast kokku ja läksin üksi tagasi tunnelitesse kolama, eesmärgiga leida ka mõni tunneliaare. Mulle meeldis, väga lahe oli seigelda sealsetes tunnelites.

Aitäh siia kutsumast!

Sai see aare leitud tänu varasemale geopeiturile. Nimi kirjas ja logitud :)

Leitud. Mõnusalt soe vesi.

Eelmisel aastal sai seda aaret juba otsitud. Toona ei hakanud mitteleiuks vormistama,sest otsimine oli hoopis teises tunnelis. Seekord saime giidilt täpsustava vihje,et seal midagi kunagi oli... Esimese grupiga edukalt tunnelist läbi jõudes avastasime end lõõskava päikese käes. Sündis kohe idee,et tagasi alguspunkti minna võiks toimuda juba tuldud teed. Seekord sai kõik tunnelid-ruumid läbi käidud. Vihjetunnel samuti üle vaatatud. Mõninga otsimise peale teatas Hannes, et midagi siin on. Nimed sai niiskesse logiraamatusse lisatud. Tänud juhatamast! Aarde eest ka! Tagasiteel avastasid nooremad,et UV lambiga saab tunnelis huvitavaid pilte teha. Teolt tabasime ühe välisotsija ja leidsime end ühtäkki keset teist ekskursioonigruppi.

Vaatasime natuke erinevaid kaarte, lugesime varasemaid logiteateid ning võtsime siis ette tutvumistuuri Laagri tunnelitega (Pääsküla positsiooniga). Pikki kummikuid ega kahlamispükse meil ei olnud, olid aga tavalised ujumispüksid ja sokitaolised Skinnerid – toode, mis sobib selliseks (ja nii mõnekski teiseks) ettevõtmiseks kui valatult. Vesi oli küll karge, aga samuti meie meel ja nõnda me taskulampide valgel maa-aluse elu iluga tutvust tegime.

See oli meie retke teine aare, mille võtsime ette pärast Laagri tunneli lõppu. Selle aarde leht oli meil õnneks telefonis lahti jäänud ja nägime nii kaarti kui vihjepilte, kuid ei saa öelda, et ühest või teistest väga palju kasu oleks olnud. Kasutasime natuke loogikat ja kolasime veidi ka ehku peale ringi ning kui ühel hetkel enam kuskile edasi minna ei olnud, asusime aaret otsima. Taas lõikas geoloogi aardevaist aaret varjanud kivihinnikust läbi nagu kuum nuga sulavõist. Panime nimed kirja ja asusime tagasiteele.

Aitäh peitjatele!

Sumasime siia Laagri tunneli aarde juurest ning nentisime, et peitja lisatud kaart seekord sugugi mitte loogiline ei ole. Seal, kus oleks võinud olla aare, ootas meid hoopis üks sisse varisenud võimalikest ligipääsupunktidest. Aga kõik see lisas ainult närvikõdi.
Võtsime ainukese uurimata käigu, mis meie õnneks ka aaret peitis.

Selle aardega praktiseerisime august läbi ronimist palju varem kui oleks pidanud. Aga pole hullu, suundusime tuldud august tagasi ja peagi leidsime ka õige tunneli kus aare oligi ja saime oma nimed ilusti kirja. Aitäh seltskonnale ja aarde peitjale!

Tänase tunneliretke teine leid. Roomamist saime natuke rohkem praktiseerida, kui oli ettenähtud aga see ei heidutanud meelt. Lõpus oli kiire leid ja peagi saime tunnelist välja. Aitäh peitjale ja toredale seltskonnale!

Seda sai otsitud minu jaoks juba boonusena. Silm oli peas ja etteruttavalt öeldes sai teise silma ka pähe. Pärast mõtisklemist kaardi kohal ja ühte tühja katset, jäi üle proovida ühte kindlat tunnelit. Õnneks osutuski see õigeks. Kartsin , et poiss paneb pidurit, aga ta pidas vaprasti vastu. Panin ka tema nime, ralf wiggum, kirja. Kodus uuris juba, et kas homme läheme uuesti :-) .

Suured tänud kaaslastele, seltskonnas on alati toredam sellistes kohtades otsida. Maapinnale jõudes hakkasin juba seda +10 temperatuuri igatsema. Pärast kosutavat kringlit oli meil aeg koju sõita, kaaslased jätkasid tunnelite vallutamist ja nagu logidest selgus - edukalt. Aitäh!

Laagri tunneli lõpust tagasi tulles oli järgmine eesmärk jõuda selle aarde juurde. Kaart-skeem oli meil paberil kenasti kaasas, kuid sealt me küll kohe õiget suunda välja ei lugenud. Nii tegime ka ühe mittevajaliku edasi-tagasi ronimise-pugemise, mis samas lisas retkele põnevust. Teine valitud tunnel, kuhu taas pugedes ronisime, oli õigem ja viis meid aardeni. Karp leitud, suund tagasi ja maa peale - üleni porised, aga õnnelikud. Siit tuli nüüd veel tuvastada, kuidas jõuda tagasi algusse ehk nahkhiirte nosilani. Õnneks oli selles kohas taas levi ja nutiseadmed meid hätta ei jätnud. Suur tänu peitjale ja toredatele otsingukaaslastele!

Selle aarde leidmine käis nagu pimeduses kompamine. Ainult helkiv vihje oli meeles. Aga täitsa õigesse kohta saime.
Tänud

Korduvkülastus 2003. aastal leitud aarde juurde. Minul ja Helgel oli aare varem leitud, kuid ühtse tiimina tegime siiski kogu tunneliseikluse lõpuni. Minu mäletamist mööda oli maa-alune matk üsna pikk. Krissul tekkis vahepeal isegi väike kahtlus, kas oleme üldse õiges kohas, kuid jätkasime siiski rännakut. Kaardist ja kirjeldusest polnud kellelgi mingit mälestust ja läksime lihtsalt sinna, kuhu minna oli võimalik, sest mingi tunneli lõpus see aare ometi olema peab. Õnneks paistsid helkurid endiselt üsna kaugelt ja nende nägemine andis uut hoogu vees edasi sumamiseks. Kõigile hakkas ligi pugema kerge väsimus, kuid alla andmise mõtet ka ei tekkinud. Polnud ju viga midagi, jalad kuivad, seltskond tore. Aardekarbist leidsime ka vanema logiraamatu jäänuseid, kuid kõige esimesi logisid sealt siiski ei leidnud. Kokku kulus meil 6 tunneliaarde otsimiseks-leidmiseks täpselt 4 tundi ja käidud sai umbes 8 kilomeetrit. Osa sellest oli muidugi ka maa peal kulgemine. Mina olin küll lõpuks positiivselt üllatunud, et ühe õhtuga kõik need aarded leitud saime. Aitäh vapratele kaaslastele, kellega koos oli ütlemata mõnus ja turvaline kulgemine.

Oli ikka pikk kulgemine maaall. Jalad said isegi tänu kõrgemale kummikule märjaks. Aga see ei seganud lõpuni kulgeda. Tänan, oli tore.

Kui Tunnelimulti sai lahendatud enne, kui üldse nullpunkti jõudsime, siis siin oli võidetud aeg vaja tasa teha. Võtsime Laagri tunneli lõpu kaardi ette ja marssisime sihikindlalt totaalselt valesti. Kui kaardi autor mulle tähed selgeks oli õpetanud, siis oli küll oioi kui piinlik, aga polnud midagi teha. Miks läheb jänes üles mäe? Sest mäe alt läbi ei saa. Me talitasime sarnaselt. Kui nüüd juba õigesse kohta jõudnud olime, siis läks nii, nagu kirjeldus ette näeb. Aare tuli kenasti välja ja tunnelipäeva sai lugeda lõpetatuks.

Tõesti vahva oli. Koht, kuhu üksi ei tuleks, aga mõnusas seltskonnas hea meelega. Aitäh kõikidele peitjatele!

Peeter I aare jäi Laagri tunnelite päeva viimaseks. Meil oli rohkelt segadust selle aarde ja Laagri tunneli lõpu aarde kaartide ühildamisel: ühel oli kaugelt liiga palju käikusid ja teisel kaugelt liiga vähe. Igatahes olime Laagri tunneli lõpust tegelikult asjatult liiga vara ära keeranud ja sattusime valesse tunnelisse, mistõttu trampisime hoopiski Peetri nulli, mitte lõppu. Vihjepildile vastavat kohta ei suutnud tuvastada ühelt ega teiselt poolt, läksime õue interneti otsima ja hädakõne Kaupole aitas meil vähemalt niigi palju aru saada, et meil tõesti ei ole seal varjendis midagi rohkemat pihta hakata. Selge, eks siis vaja edasi liikuda - valisime maapealse variandi ja trampisime sirgjooneliselt üle heinamaa ja mingi väikese metsatuka õigesse varjendisse. Veidi pugemist, veidi roomamist ja jõudsime lõpuks ka õigesse kohta välja - helkurid särasid juba kaugelt ja tegid meele rõõmsamaks: eks hakkas motivatsioon juba päeva lõpuks veidi otsa saama.

Kokkuvõtlikult oli igati äge päev - 6 aaret, mida üksinda otsima ei tuleks, geovarustus kahlamispükste jagu täienenud, geosündmusel eksprompt osaletud ja mitme toreda kolleegiga tutvutud. Tänan kõiki peitjaid ja nüüd on minu tunneli-pelgus vist tublisti kahanenud, võiks Lasnamäe tunneli ja metabetoniidi ka ära logida :)

Laagri tunneli lõpust liikusime edasi siia. Nüüdseks olin vist tunnelieluga piisavalt harjunud, et Miki julges oma loomahääli teha ning mina isegi ei võpatanud nende peale. Millalgi kogu retke keskel suutsin ma oma kummikust vett välja kallates selle endale pükstesse kallata, mis oli jälle omamoodi kogemus :D Lõpupoole tõmbas külm vesi varbad natuke krampi ja sääred said iga uue üle-kummiku koha peal natuke rohkem karastatumaks, aga ega see meid tagasi hoidnud. Leid tuli ebaloomuliku hunniku alt, mille proovisin sama ebaloomulikult tagasi panna (mis oli üllatavalt keeruline, kui oled loomulike hunnikute ladumisega harjunud), et järgmised tervet tunnelit üles kaevama ei peaks. Seejärel võtsime suuna lähima väljapääsu poole, mille läbimine meenutas rohkem seda, mida olin kartnud - kitsas ja pime. Õnneks hoidis mõte eesootavast valgusest pea selge. Ilm, mis enne oli tundunud külm, oli nüüd täitsa troopiline. Kummikutest vesi välja, lambid taskusse, telefonid välja ning tagasi auto poole. Aitäh selle uue kogemuse eest peitja ja sõbrad!

Kindlasti kunagi tuleb siia tagasi tulla. Aitäh

Siin tulime Laagri tunneli lõpust. Taaskord väga huvitav tunnel, samuti hea teostusega lõpp.
Pärast tunnelist väljumist veendusin, et vasakusse säärde on ikkagi natukene vett läbi mingi prao sisse tulnud, aga õnneks polnud seda palju ja vesi oli üpris soe.

Aitäh!

Aare nr. 2 aegade suurimal tunneliaardepäeval, mis algas hommikul kell 9 ja lõppes minu jaoks 23.25 kellaajaga. Ses suhtes oli korralik petuvärk, kuna olime varustatud parimate kaartide ja instruktaažidega, mis algusest lõpuni juhatasid meid kuu aardeni ja nii ilmeksimatult, et oleks vist võinud taskulambid kinni panna ja kättpidi minna. Kusjuures vahepeal UV lampide õrna kuma taustal seal tatsata oli väga mõnus elamus.

Palju nalja pakkus see, et ka vaesed inimesed on võtnud vaevaks endale ise kahlamispüksid ehitada, kuid siis pettunud oma tehtud töös ja higis ja selle sinna lihtsalt logelema jätnud. Auu, eelmine logija, su jalavarjud ootavad sind. Ära jäta jonni, sul kindlasti veel aardeid leidmata ja varjud ootavad sind.

Kordusleid. Kuna seekord tulime pigem avastus- kui skoorimisretkele, suundusime Pärast Laagri Tunneli Lõppu hoopis RV3 suunas, mis eelmine kord üle vaatamata jäi. Vett jätkus, aga standardkõrgusega kummiku piiri veel ei ületanud. Kiirus oli kohati küll üsna ettevaatlik. Teostasime blindaažile põhjaliku ülevaatuse ja seejärel liikusime tagasi RV2 poole. Edasi RV5 varingu poole suundudes tuli lõpuks ära see, mida olin oodanud - sain mõlemasse kummikusse korraliku lonksu sisse :) Samas oli seda piisavalt vähe, et mõne aja peale soojendasid jalad vee üles ja oli jälle mõnus. Roomamiskatsed olid paljakäsi see-eest üsna ebameeldivad. Siin sai ära nähtud ka esimene magav nahkhiir, püüdsime teda mitte väga segada. Esmalt vaatasime üle, et RV5-st saab üsna viisakalt välja ronida, seejärel käisime RV7 pool aarde juures. Aare oli ootuspäraselt kergelt niiske ja logiraamat kippus pudisema, samas on peidukoht piisavalt turvaline ja tugev, et vast peab samas kohas väikese hoolitsusega kümme aastat veel. Andsime au ja pugesime RV5 kaudu välja. Aitäh taas!

Laagri tunneli lõpu aarde juurest seiklesime mööda tunneleid selle aardeni. Takistused õnnestus edukalt ületada ja vesigi ei olnud nii sügav, kui ennustati. Logi sai kirja panduud ja lõpuks ka väljapääe tunnelitest leitud. Tore oli. Tänan peitjat ja asjalikku giidi.

Britt, Mirjam

Seiklused maa all jätkuvad..Tänud peitjale!