See ei ole prügi!

Leitud, esimene aare kahlamispükstes. Tore oli. Pikka iga aardele.

Siin selle mitteprügi juures käisime juba nahkhiirte nosila kohviku avatud olemise päevalgi, aga varustus oli kehva ja entusiasm rauges. Aga kuna ega need nahkhiired ikka väga kaua aktiivsed ei püsi, siis ju vaja ikka varem kui jälle keeld peale tuleb, asi tõsisemalt ette võtta. Küll on tore, kui kambas on tegijaid, nii et polnud nagu erilisi probleeme, eriti minul. No nüüd vist peaks nende tunnelitega ühel pool olema. Vähemalt siin Tallinna külje all. Ehk. Pole mu jaoks just kõige kutsuvamad kohad.
Tänud peitjale väljakutseks kujunenud aarde eest

Aare automaatselt avatud.

Kahlamispükstega oli siin täiesti paras astuda, aga Kristin sai kalamehesäärikusse ikka ühes sügavamas kohas veidi vett sisse. Kuusk oli aga täiesti aus ja omal kohal ja aardega on kõik kõige paremas korras. Aitäh peitjale!

Vaatasime natuke erinevaid kaarte, lugesime varasemaid logiteateid ning võtsime siis ette tutvumistuuri Laagri tunnelitega (Pääsküla positsiooniga). Pikki kummikuid ega kahlamispükse meil ei olnud, olid aga tavalised ujumispüksid ja sokitaolised Skinnerid – toode, mis sobib selliseks (ja nii mõnekski teiseks) ettevõtmiseks kui valatult. Vesi oli küll karge, aga samuti meie meel ja nõnda me taskulampide valgel maa-aluse elu iluga tutvust tegime.

See oli meie retke kuues aare, mis eristus kõigist eelnevaist sellega, et siin olid peitjate poolt ette antud vaid aarde koordinaadid, sisenemiskoha ja teekonna osas olid jäetud vabad käed. Natuke olime kaarditööd juba ka eelnevate aarete tarvis teinud, kuid sellele aardele hakkasime tõsisemat tähelepanu pöörama alles siis, kui ülejäänud olid juba logitud. Pikk päev oli seljataga ja nii hakkasime tunnelite skeemile tuginedes mõtlema loogiliste kohtade peale, kust maa alla minna, et aardeni jõuda.

Proovisime siit ja sealt ning lõpuks hakkasime meenutama, kas kohtasime oma senise teekonna käigus mõnda tunnelit, mis jäi avastamata ja mis võiks soovitud sihtkohta viia. Kahe peale suutsime kokku panna mälupildi ühest küllaltki vesisest tunnelist ja rõõmutundest selle üle, et puudus vajadus seda külastada. Nüüd muutus kõik. Pärast seda kui olime natuke veel meenutustööd teinud ja meelde tuletanud, millisest blindaažist sisenemise käigus me seda kahtlusalust tunnelit märkasime, läksime kohale ja alustasime õhtu viimast teekonda.

Vesi oli siin tõesti hoopis teisel tasemel, aga kui esimeses külastatud tunnelis põhjustas poolde säärde ulatuv vesi füüsilist valu, siis siin poolde reide küündiv vesi juba pigem kergelt torkivat mõnu – aju oli loobunud meid veenmast, et selline solberdamine on täiesti ebamõistlik tegevus, mis tuleks koheselt lõpetada, ja panustas omalt poolt pigem sellesse, et me võimalikult kiirelt ja efektiivselt oma totrustega ühele poole saaksime. Retke tipphetk ootas meid tunneli lõpus nagu jõulukingitus. Lugesime mõttes mõned salmid ja panime nimed kirja.

Poleks eales osanud arvata, et päeva, mis algab Kuuli Muna ja Topeltpatarei motoriseerimata külastusega ning viib edasi Tulejuhtimistorni juurde, tipphetk jääb hoopis kuskile maa-alustesse tunnelitesse, kuid nii see tõesti oli. Siit sai kaasa ohtralt häid elamusi ja vägevaid emotsioone. Aitäh nii selle kui kõigi teiste tunneliaarete peitjatele!

Pika päeva viimane aare oli meie jaoks omamoodi triumf. Esiteks ei olnud siin märgitud tunneli lähenemispunkti koordinaate ning esialgne otsing viis meid pigem rappa. Lisaks lähenes kell juba õhtule, pannes meile peale valguse ja sotsiaalse ajapiirangu, ning pealegi teadsime logidest, et tegemist on kõige märjema aardega.

Uurisime riiklikku tunnelikaarti ning olime mitmel korral - eelkõige minu õhutusel - valmis otsinguid sinnapaika jätma. Proovisime erinevaid lähenemispunkte, millest üks osutus hoopis tunnelimulti juurde kuuluvaks. Viimaks meenus meile loojuva päikese saatel siiani veel avastamata tunnelilõik, mille üle ma veel spetsiaalselt tänulik olin, et me seda külastama ei pidanud. Järgmine väljakutse oli meenutada, kus neetud kohas me teda märkasime. Pantograafil oli mõte ja see osutus õigeks. Selleks hetkeks olime ligi 5 tundi sisuliselt sukapäisel jääkülmas vees ringi sumanud. Väljavaade teha märjaks lisaks reitele ka hargivahe ei olnud küll ahvatlev, aga arvestades, millist vaimset jõupingutust nõudis meilt sissepääsu tuvastamine, ei saanud üritust enam pooleli jätta. Leidsime ennast vägagi vesise tunneli alguses ning asusime nulli poole teele. Saatuse tahtel ei saanud märjaks seekord ei hark ega selle vahe. Tunnel ei olnud sugugi pikk ning vesi ulatus vaid poolde reide.
Suurepärane teostus nullis.

Suurepärane päev.

Võimas kogemus.

Ma tänan

Arvestades veetaseme arvatava tõusuga, liikus teine seltskond maale tagasi. Meie olime aga motiveeritud, et no kui juba tulla, siis ikka kõik läbi käia. Siiski otsustas Mai pärast esimest lahmakat jääkülma vette seekord oma naha päästa ja pani padavai üles tagasi. Täitsa saan aru, sest nii umbes 50 m hiljem oli minul üks jalg vett täis. Ikka päris jahe oli. Muidugi põnevam oli selliste pükstega läbi augu/tunneli ronimine. Horisontaalselt keerata ju end ei saanud, sest muidu oleks vesi terve keha üle ujutanud. Tegin siis naljakat kükikõndi ja õnneks terve keha päris märjaks ei saanud.

Leid oli kiire ning tegelikult polnudki asi pooltki nii hull. Veetase oli max peaaegu jalgevaheni. Üks jalg sai küll üleujutuse (millega oli väga naljakas kõndida :D) ja teine korraliku pigistuse, kui õhk välja suruti, aga kokkuvõttes oli väga meeldejääv ja tore seiklus. Suur aitäh kõigile!

Eelmisel korral (aastal 2019) läks seltskond geopeitureid aardeni, aga mul oli maa peale saamisega kiirekiire. Kummikutes juba vesi lirtsus, aga ega ma ei tea, kas ja kui kaugele ma üldse oleks läinud. Esimestel proovijatel jäi igatahes kalamehekummikutest väheks ning seljakotid heideti seljast, sest hakkasid märjaks saama.

Seekord ei kiirustanud kuhugi, varustatud olin kahlamispükstega ja mõned huvilised olid kambas veel :) Üldiselt on vist teada, et selle aarde juurde pääsemiseks on veetase kõige kõrgem. Eks see teadmine mõjub veidi psühholoogiliselt ka. Nii juhtuski, et aarde poole keerasime taas vaid neljakesi. Veetase oli seekord üllatavalt madal. Üle põlve küll, aga hargivaheni ei ulatunud. Näiteks aastal 2020 tunnelimultis ulatus mul veetase peaaegu nabani. Nii et veetase kõigub ikka korralikult. Seega seltsimehed tunnelihuvilised, kiirustage!!! Uhiuude logiraamatusse saime esimestena kolm nime kirja panna.

Tänan peitjat, kohviku korraldajat ja kaasotsijaid.

See oli viimane kuuest Laagri tunnelite aaretest. Järgmisel aastal saan siis niisama kohvikut nautida. Samas neid maa-aluseid on ju veel... Kas keegi nende teiste juures ei tahaks üritust korraldada...

Kui ei oleks teiste logisid ja kambakesi otsimist, siis ma vist endiselt otsiks maa pealt nagu aastaid tagasi. Nüüd vanem, targem ja seltskondlikum ehk eeltingimused potentsiaalseks logimiseks täidetud. Sellegipoolest täna jäi asi pooleli, sest Kärt tegi hommikul poes targema valiku kui mina. Ma oman üle mitmekümne aasta taaskord kummikuid ja Kärt esimest korda elus kahlamispükse. Kahlamispüksid x3 ehk Kärt, Britt ja Paulaloona panid vapralt lõpuni, mina tulin üpris kiirel sammul peale seda, kui ülikülm vesi kummikusse voolas, röökides “KES ENNAST PÄÄSTA SUUUDAB, PÕGENEGU”, kuivale maale tagasi. Järgmine kord vean endale ka kahlamispüksid jalga ning käin ära - kasvõi üksi.

Viimane tunneli aarde täna. Mai jäi meist üsna ruttu maha, kuna ta kummikud täitusid kiiresti veega. Jätkasime Britti ja Loonaga. Täitsa värske ja puhas uus logiraamat oli tekkinud ja saime oma nimed esimesena sisse kantud. Aitäh!
PS. vesi oli alla kanni ;)

Kui ilmusid teated, et karbis on löga, tekitas see minus kohe ebatervisliku huvi, et mis löga, kui palju, kes pani jne. Ise poleks ka uskunud, et mul on selline nõrkus lögade vastu.

Kui me siis oma sündmustevaesel teekonnal lõpuks karbini jõudsime ja selle avasime, siis esmapilgul nägin vaid penoplasti. Seejärel nägin haisu. Põhimõtteliselt oli see nii vänge, et lausa vaadeldav. Aga vihjest ei saanud ma sellegipoolest aru. Alles karbi sisu välja valamisel taipasime, mis lögaga tegemist on. Poleks pidanud valama. Aga mis sa enam teed. Nüüd on see löga seal kusagil tunnelis ning jääb üle vaid loota, et see Peeter I 355-ndaks sünnipäevaks kuidagi iseenesest ära kõduneb. Arvata on, et omanik sellele ise järele ei tule, vastasel juhul oleks ta oma lögaga tegelenud juba kodus enne väljumist. Aga mis sa hädaga teed, kui aju ning organismi vaheline suhtlus on konarlik - varem või hiljem hakkab siis iga anumakujuline ese paistma portselanist.

Kuid geopeiturid ärgu muretsegu - nüüd on kõik koos karbiga välja vahetatud ning konteiner sisaldab vaid hädavajaliku... ups, halb sõnastus... ütleme siis, et kõik logimiseks vajaliku. Vahetuskaupa enam kahjuks pole, karp üsna tühi. Võiks isegi öelda, et karbis pole s***gi.

Konteiner haiseb kohutavalt. Kõige parem oleks karp välja vahetada, logiraamat on hetkel karbis penoplasti tüki peal.

Siin oli vesi väga sügav. Täiesti äge kogemus tegelikult.
Karbi sisu on jah halvas seisus, löga välja valamine ei aita, kõik tuleks vast välja vahetada. Muidu tore aare.
Tänud

Siin sai ühe maa alla pugemisega kohe kaks kärbest ühe hoobiga. Vesi läks muidugi selles tunnelis järjest sügavamaks ja kohati olime kuni tagumikuni vees. Varustus pidas kõigil hästi vastu ja märjaks saamist karta polnud. Omaette tegemine oli muidugi nii sügavas vees tasakaalu hoidmine, kui jala ette ei näe ja pidevalt mingid takistused põhjas. Eks sai siis mööda tunneli ääri, käsi seina toetamas liigutud päris pikalt. Kui takistuseni jõudsime, siis olime natuke kahtlevad, mis edasi, kus aare on? Selgus, et seiklus pole veel läbi ja teekond jätkus. Lõppu nähes olime algul rõõmsad toreda teostuse üle, kuid aardekarbi avamisel hea tuju kadus. Ma ei tea, mida sinna pandud oli, sest hais oli jäle. See aare vajaks küll hooldust! Tegime logimise nii kiiresti kui võimalik ja lahkusime selle haisupommi juurest.
See ei olnud just kõige meeldivam aardeleid.

Justkui meie maa-aluse tolgendamise esimese osa viimane aare. Mind iseenesest oli hoiatatud, et ilu nõuab ohvreid ja fashionista kummikutest tuleb vesi sisse, aga kangekaelselt mõtlesin, et niikuinii ei tule. Tegin siis mitte eriti palju samme, kui käis korralik šahhh ja oi kuidas ma mõttes kiunusin. See vesi oli minu jaoks nii külm. See oli küll koht, kus kaalusin öelda, et mökmökmök, lähme tagasi, aga teades, et sellele oleks järgnenud tuleriidal põletamine või häbiposti löömine, siis tänasin seadusandjat mõttevabaduse eest ja kiunusin oma peas edasi ning suunasin tähelepanu tsirgukeste vahtimisele, kes meie pea kohal ringi tiirutasid. Kuidagi saime aardeni. Ei olnudki karp kivide vahel! Hoopis midagi palju vahvamat. Jah, see ei olnud prügi. Tagasiteel olin juba valmis, et saan jälle vigride spaa-d külastada ning nii suure üllatusena enam vesi kummikus ei tulnud.

Kui RV4-RV6 sai edukalt ja kuivaks jääduna logitud, hakkasime prügi poole rühkima. Liis läks ees ja ega tal kaua läinud, kui vesi üle kalamehekummiku ääre lainetades sisse voolama hakkas, peagi oli veetase nii ehk naa enam-vähem tagumikuni, seega keegi sellest suurt draamat ei teinud ja astusime aga edasi, sai erinevaid kõrgusi ja sügavusi tunda. Vesi oli külm tõesti, sain tagasiteel seda ka omal nahal tunda, kui häguseks aetud vees asetsevat kivi ei märganud, selle taha koperdasin ja külili kukkusin - vesi voolas kahlamispükste ühest küljest sisse ja mööda külge-selga alla, sokid jäid siiski kuivaks. Pärast vandumise lõpetamist jätkasime teed ja Miki arutles, et peaks kaamera filmima panema, et selliseid äpardusi on hiljem ju tegelikult lõbus meenutada :)

Tegelikult oli see vees kahlamine täitsa tore, meeleolu püsis hea, kambakesi oli ka igati julge ja Mikil oli võimas lamp, millega ta vahepeal meile ägedaid vaateid ja nahkhiirte tiirutamist paremini nähtavaks muutis.

Poleks arvanud, et siia nii kiiresti tagasi tulen. Vesi polnud liiga kõrge. Isegi naba oleks vast kuivaks jäänud, kui poleks kahlamispükse jalas olnud. Huvitav kogemus ja aitäh Margusele, kellele lihtsalt vist meeldibki koobastes ringi uudistada. Üksi ma nendesse kohtadesse küll minna ei julgeks. Aitüma!

Margus läks aaret kontrollima? Vist. Sven jäi kuhugi algusesse ootama. Ma kuhugi maani üritasin minna aga siis vee piir muudkui tõusis ja Margus ütles, et oota siin. Ma tobe seisingi koopas keset vett ja ootasin. Pole aimugi mida siis. Margus käis aarde juures ära ja andis meile teada, et me peame teisel korral ikka ise ära käima. No olgu siis pealegi. Sobib.

Siin oli vist külastatud tunnelitest kõige sügavam vesi. Mis oli tegelikult mõnus, sai korralikult tunda, kuidas vesi vastu jalgu surub. Lõpp oli väga ägeda teostusega, aitäh!

Aare nr. 3 koopaaarete päeval.

Ausalt öeldes oli see üks kummaline koobas. Nii rõvedat sodi mujal just polnud, penoplasti tükid hulpisid vee peal. Ja samas oli vesi kristallselge! Imeilus lihtsalt. Ja muudkui läks sügavamaks. Kui veel alguses ma mõtlesin, et miks siin keegi kummipaadiga käis, siis hiljem sain aru. Siin testiti meie kahlamispükste vastupidavust ikka tõsiselt. Täiesti kaif tunne, kuidas vesi pressib sulle külgedest ligi ja tatsad niimoodi kubemeni vees. Ja lõpus ootas kena jõulukink meid. Oli tõesti jälle selline väga omamoodi koobas, selline äärmiselt mõnus ujumisaare. Huvitaval kombel jäime isegi täiesti kuivaks, kui ka edasiste aarete juures kahlamispükstest vesi hakkas sisse tulema, siis siin saime kaifida seda, et ise oled kuiv ja oled sügavas vees. Väga kaif tunne. Tänud seda pakkumast.

Kui õues hakkab palav, tuleb jahutust otsida maa alt. Veel parem kui seda saab teha augusti lõpus kui veetase tunnelites tundub madalam. Kahlamispüksid läksid asja ette ja nendega oli põhimõtteliselt jalutamise ja püsti jäämise vaev. Korra mõtlesime, et kas tõesti 160 meetrit juba täis, kuid siiski ei olnud veel. Logiraamat oli kuiv, konteinerist kallasin vee välja. Aitäh!
PS! Põldmarju sissepääsu juures veel jagub, kel lisamotivatsiooni vaja.

Eespool mainiti kõik ära, lisaks vaid, et vesi oli siga külm ja tekitas korraks paha paha mõtte ots ringi keerata. Tänud

Täna sai selle aarde leid uuesti päevakorda toodud. Lootus oli, et ehk seekord pääseb kuivade jalgadega aga lõpuks oli ikka paras kokteil kummaris. Aga samas ei midagi hullu, kuusk oli tore ja lõpus võtsid ka mõned lendavad kohalikud meid toredasti vastu. Nüüd siis ka see tunneli osa täielikult läbi käidud ;) Suured tänud laheda kogemuse eest ;)

Kui juba siinkandis jalutamas olla, siis tuleb ikka kõik aarded üle vaadata, mille juurde minekuks nähtavust on. Sahistasin oma soojade sussidega rahulikult ja kindlalt edasi... kuni sein ette tuli ja tiivulised mu pea ümber kiiremaid tiirusid tegema hakkasid. Seisatasin siis kivistunult ja tegin neile rahuliku häälega 'Puhh', mille peale nad mu rahule jätsid ja mul endal ka kohe pea selgeks sai. Uuesti sihi silme ette saanuna nägingi peagi kuuske. Oli teine igati tore, käbidega ja kingitusega. Panin logi kirja ja päästsin ränduri. Tänan.

Edasi sai siia suundutud, kummikutest jäi kahjuks väheks aga kuna soov oli täpike siiski roheliseks saada sai ikka proovitud. Siis kerkis veetase üle kummikute serva ja see tunne ei olnud absaluutselt meeldiv. Aga savi, sai edasi liigutud, lõpuks hakkas vesi juba kellasid hellitama ja siinkohal tuli piir ette, sai ots ümber pööratud kuna mega külm oli. Las see seekord jääda...

Mida teha selle vihmase ilmaga. Paras aeg maa alla selle eest peitu minna. Saabki lõpuks oma kalamehepükse sihtotstarbeliselt kasutatud milleks need kunagi ostetud said. Kaua ma nendega ikka kalal käin.

Jalutuskäik oli lihtne nagu pargis. Sügavaimas kohas oli vesi parasjagu vööni seega püksid olid asja eest.

PS: tops on vist katki vesi oli sees. Logiraamat õneks täitsa kuiv.

Tänud vahva seikluse eest!

Kõigepealt sai ekskursioon tehtud ja siis sai väiksema seltskonnaga aardeid ka nopitud.Aitäh!

Oi siin sai ikka himuga pärast eskurssi solistatud. Algul pöördusime poole tee pealt tagasi,kuid varemleidnu kupatas meid tagasi. Aga see lõpp enne tagasiminekut oli kurjast. Ukerdades kivide vahel, tõmbasin ühe terava servaga püksid katki. Õnneks ainult kummiku kohalt, kahjuks teipi ei olnud osanud kaasa võtta, ometi oli see autos olemas. Nii siis juhtus,et teised nägid tagasiteel minu elu kõige kiiremat minekut. Oi oli seiklus! Tänud peitjale aarde eest.

Selle ava juures meie ekskursioon lõppes, turistid suundusid maad mööda algusesse tagasi, aga meil oli vaja veel kuusk üles otsida. Tänan.