Piparkoogipoiss IX

Seni oleme Paikuselt valdavalt läbi sõitnud ja peatuseid teinud ei ole, aga täna sai see muster muudetud. Võtsime jõeäärse jalutuskäigu ette ning otsisime nii selle kui teised naaberaarded üles. Aitäh!

Mööda sipelgate rada aardeni. Pärast muidugi koppadi-koppadi tagasi, varbavahed elusloomi täis 😉

Võtsime Oliveriga ette suurema kahepäevase seikluse, et avastada Raplamaa ja Pärnumaa põnevaid nurki ning teepeale jäävaid geopeituse aardeid. Kahe päeva jooksul sai selja taha jäetud omajagu kilomeetreid ning see sihtkoht oli üks punkt meie tihedas reisiplaanis. Iga peatus sellel teekonnal pakkus midagi omapärast ja omamoodi avastamisrõõmu.

​Kuna plaan oli suur ja kohti palju, siis iga peidukoht esitas meile omaette väljakutse – mõni andis end kergemini kätte, teine vajas jällegi veidi rohkem süvenemist ja teravamat pilku.

​Suur tänu aarde omanikule, kes selle peiduka lõi, meid siia kanti juhatas ning andis oma panuse meie kahepäevase suurtuuri õnnestumisse! Tervitused otsijatelt ja järgmiste seiklusteni!

Aitäh!

Loodame siis, et piparkoogi säilivusaeg on enam kui üks hooaaeg.
Aitäh!

Leitud, tänud!

Veidi jalutamist ja nimi kirja. Peitjale tänud!

kuna täna oli aaret vaja, siis harvendasin kodu lähedal olevaid. Täname

Taas sobiv ilm matkamiseks- ja edukalt. Tänud

Tänane talveilm ilm nii ilus, et pärast Paikusel kehe aarde leidmist ei tahtnud kuidagi veel koju minna. Otsustasime teha väikese lumekattega metsas mõnu jalutskäigu ja lootsime, et piparkoogi hõrgutava lõhna järgi on ka aardeleiud kergelt tulemas. Jätsime geoliikuri soovitatud parkimiskohta ja jalutades ning juttu vestes olimegi peagi piparkoogi poisi juures. Siin leidmine eriti aega ei nõudnud.

Tänud aarde eest.

Piparkoogitüdruku juurest jalutasime poisi juurde. Siin läks juba kiirelt, ei mingit niisugust ringitammumist ja asjatut turnimist nagu tüdruku leidmiseks pidime tegema. Teel olles jäi silma kalamees, kes reaalset ohtu trotsides oli jääle roninud. Jõe kallastel loksus täitsa lahtine vesi, aga see teda ilmselgelt polnud heidutanud. Aga ta oli selles tegevuses üksi, teisi hulljulgeid polnud silmapiiril näha.
Aga aare oli täitsa jõuluajale sobiv, tänud peitjale selle toredakese eest

Jõekalda rajal edasi astudes jõudsin Piparkoogipoisini, lehvitas juba eemalt vastu. Nunnu aardekarp. Nii sai mu selle aasta esimene aare leitud logitud. Aitäh peitjale!

Väike jalutuskäik heade sõpradega. Koos on kõik kergem. Nunnu aare sai ka leitud. Aitäh!

Hakkas juba õhtusse päev kiskuma. Valikusse jäid need piparkoogimehikesed. Kiire leid. Tänud peitjale!

Leitud jõulujärgsel jalutuskäigul oma kindlal metsatee trajektooril, aitäh piparkoogimehikese eest!

Peale advendikat tulime Paikuse kanti jalutama. Mõnusad metsarajad ja ajaloolised paigad. Selle poisi leidsime kiirelt. Aitäh!

Pärast adrekarohket otsingut eelmises punktis, tulime siia rahunema. Kiirelt leitud ja logitud. Uudistasime IIMS-aegseid kaevikuid ka. Aitäh peitjale!

Aitäh peitjale

Tänud aarde eest!

Siin läks kiiresti tänu eelmisele, aitäh :)

Kohale jõudes läks mul eriti halvasti. 2 geopeiturit jäid vahele . Tänu neile nägin ka ära kus millist kohta täpsemalt uurima peab. Tänan.

Tänud aarde eest!

Kuna aitasin Skinnil aret peita ja teadsin pipargoogimehikese asukohta siis esmaleiule ei pretendeerinud aga otsustasin ikkagi reageerida, Skinnile toeks olla ja sportlikust huvist vaadata kuidas ja mitmendana kohale jõuan.

Et oleks aus mäng siis kella seitsmest istusin kodutänaval autos ja ootasin avaldumist. Kell lõi seitse ja aare oli üleval, kohe andsin tuld Paikuse poole. Kaheksa minti ja olin kohal, paar minti veel ja aarde juurest tabasin Tunki kes lõpetas logimise ja pakkus lahkelt STF'i jagamist. Wingmän ja geokaru juba pugisid piparkooke ja olid uhked oma supperkiirreageerimise üle ja ka õigustatult, sest ässad jõudsid kohale nelja mindiga. Väga vinge kiirreageerimine!

Siis saime jupp aega oodata ja ilmusid tuled metsa alla, jokker tuli otse läbi võpsi ja annesmith mööda metsarada. TTF läks neil sõbralikult jagamisele.

Sõime piparkooke ja ajasime geojutte oma pool tundi ja kuna rohkem reageeriaid polnud siis läksime kõik oma teed.

Oli väga vinge advendikas ja suured suured tänud peasüüdlasele Skinngirlile kas selle ürituse kenasti käima tõmbas ja kõiki oma loomisega õnnelikuks tegi!

Olin ilusti platsis, nagu ämblik võrgu ääres ootasin, millal aare avaldub ja geoadrenaliinisõltlased lõpuks kohale saabuvad. Õnneks jõudsin ise ka õigeks ajaks, tulin otseteed, hing paelaga kaelas ja jõudsin kohale õigeks ajaks, pimedas on see ikka päris teistmoodi koht.Kui kell sai 19:00, hakkasid kauguses juba tuled vilkuma. Vist Geokaru jooksis, Wingman lendas, täiesti tavapärane vaade maainimese vaatenurgast.Otsimine käis kiirelt, fokusseeritult sahmides. Alles pärast logi kirjutamist märgati ka mind, seal piparkookide taustal.Siis ilmus veel üks tuluke, Tunk tema samm oli juba rahulikum: FTF oli läinud, aga vähemalt oli ta siin ja ma tean mis tunne on STF-il. Seejärel saabus Tram, kes reageeris lihtsalt reageerimise pärast ja andis esikohtadele veel lisaedumaa ja tuli mind toetama, Aitähh! Lõpuks tuli Jokker ühest suunast ja Annesmith teisest, sahmisid metsas ja logisid TTF-i ära.

Ehk siis: korralik advendireageerimine Tallinna moodi Pärnumaal!

Aga homme on uus päev ja uued aarded, olge siis hellad üksteise vastu, sest peate ilma minuta hakkama saama.PS! Esikohad piparkoogita ei jää!

Eile tekkis ootamatult idee minna uudistama pärnakate kiirreageerimist. Ehk annab midagi õppida. Et koduväljaku omanikel edumaad vähendada, siis kutsusin kaasa karupoja.

Stardikoht oli hea, Reiu-Raeküla terviseraja parklas. Sealt oli finišini ainult 2 km. Lühike nagu linnakatse olema peab. Kaardilugeja karjus enne kui masin liikuma hakkas – paremale, paremale! Siis oleksin lõpetanud männitüves. Eeldasin, et ta mõtleb ikka suure tee peale pööramist. Edasi oli karul perfektne sooritus. Silla keskel on hüpekas, kohe kui rattad maad puudutavad, vajuta pidurit ja vääna rooli niipalju vasakule kui suudad. No ja olimegi kohal.

Ees oli pime mets. Veidikene enne aaret märkasin tulesid. Peitja juba ootas kannatamatult. Keerlesime veidike ringi, mina algul valel pool teed, aga lõpuks põrkasime aarde juures kokku. Tiimitöö {FTF} läks kirja 19:04.

Siis ootasime, sõime peitja poolt pakutud piparkooki (nämma oli), ootasime veel. Lõpuks hakkas paistma tunk. See polnud üllatus, tundub et ta tunkitab taaskord üle Eestimaa. Kui novembris on kadripäev ja mardipäev, siis detsembris võiks olla tunkipäev. Sellel päeval lapsevanemad hoiataksid lapsi, et ärge pimedas metsa minge, seal puude vahel hiilib tunk ringi.

Siis ootasime, lõpetasin piparkoogi söömise, ootasime veel. Tahtsime laiali minna, kui saabusid pärnakad! Vist on selline unine provintsilinnake. Jalakäijad lähevad üle tee teise fooritsükli ajal, kuna esimene möödub liiga kiiresti. Kui aiast sõidab mööda jalgrattur, siis koer haugatab 10 sekundit hiljem. Ise on kindlasti jube uhke, et tegi rekordi väärilise soorituse.

Pärnakad leidsid isegi aarde üles! Pärast moodustasime väikese vestlusringi. Skingirl ütles mulle homse aarde koordinaadid - tao oa gotgoce o.ea läpco.nyZ - ja oligi aeg laiali minna. Enne auto juurde jõudmist ähvardati kaevikute ja kanjonitega, aga eelistasin ikkagi normaalset teerada nagu aarde juurde saabudeski. Aitäh toreda piparkoogisöömiseürituse eest!

Marx sai piparkooki ja tal ununeb FTF soov kohe kui magusat saab🤪

Me olime tra teab mitmendad, kui pole essa siis kaotus anyway🙀🙈😹😄

Parkisin oma kalli Smith1 KatMobiili samma mitteametlikku parklasse kus Tunk ja Pärnakad aga mina, muidugi nagu ebatyypiline geobeib ikka siis ringiga tulles mööda “ametlikku“ metsateed pidin platvormidega yle oja ja kyngaste kargama. Mu maastik oli 3 kindlasti ja thats what U get kui mugu paned kaarti lugema, phh! Teen ettepaneku uute siltide jaoks, nagu nt:

#platvormidegakeeruline #geobeibemaastIk3 #fitlifeforever (st tglt tahaks ju ka piparkooki aga hotbabe vibes are stonger) #markosööbmueestpiparkookeforever

Tänan peitjat ja tervitused geokamraadidele!

💥✨

Kell 21 olid kõik piparkoogid, va üks, juba nullist kadunud. Õnneks oli täna tööl neid piisavalt juba krõbistatud. Tuulasin metsa all ringi, mõningast georada võis juba joomata, aga kõige kiiremini ei läinud. Lõpuks oli abi taskulambi valgusvihust, mis miskile ebaloogilisele pihta sai. Panin logi kirja ja lahkusin. Tänud aardemeistrile tillika eest, pidi pikk matk olema! 💛 Mina tulin paarisaja meetri kauguselt, kus haugub kaks sakslast. Kui hakkasin ära sõitma, möödus kaks jalgratturit, ilmselt ka hilised geohoolikud.

Tore üritus oli. Aitäh! Ja piparkoogid jätkuvalt võiks olla kohustuslik GP kogunemiste osa!

Aare avaldatud.