Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kellest päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.
Siia Tahkuna neemele , kui õnnetuspaigale kõige ligemale pinnale, püstitati mälestusmärk ajaloolase ja kooliõpetaja Ants Rebase algatusel ning annetustest kogutud raha eest ja suures osas ühiskondlikus korras tehtud tööna hingedepäeval, 02.novembri 1995.a. Mälestusmärk püstitatud on nii parvlaevas Estonia hukkunud laste mälestuseks (kellest mitte ükski ei pääsenud) kui katastroofi läbi orvuks jäänute ja ka laevas olnud sündimata lastele.
Autor Mati Karmin on lahti mõtestanud mälestusmärgi mõtte järgmiselt (valik autori seletuskirjast 10.07.1995)
Pronkskell- laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt. Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena. Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti ja on sisuliselt merega väga sobiv- see oleks inimprodukti- raua- loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad ... Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki. Kivikangur, mis ümbritseb monumenti, annab inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi suhelda monumendiga. - Ning lõpuks ka sakraalne moment- mingil moel kellatorn... ehkki sümboolne. - Pronkskellal on mõni õrn detail - 4 lapsenägu igas põhi- ilmakaares…..
2005 aasta jaanuaritormis sai mälestusmärk päris korralikult kannatada, kui meri ja tormituuled uhtusid ära vundamendi täite ja seda katnud kivirinnatise. Kõrgessaare Vallavalitsuse eestvedamisel täideti siis täiendavalt vundamendi ümbrus ja kindlustati see betooniga.
Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kellest päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.
Siia Tahkuna neemele , kui õnnetuspaigale kõige ligemale pinnale, püstitati mälestusmärk ajaloolase ja kooliõpetaja Ants Rebase algatusel ning annetustest kogutud raha eest ja suures osas ühiskondlikus korras tehtud tööna hingedepäeval, 02.novembri 1995.a. Mälestusmärk püstitatud on nii parvlaevas Estonia hukkunud laste mälestuseks (kellest mitte ükski ei pääsenud) kui katastroofi läbi orvuks jäänute ja ka laevas olnud sündimata lastele.
Autor Mati Karmin on lahti mõtestanud mälestusmärgi mõtte järgmiselt (valik autori seletuskirjast 10.07.1995)
Pronkskell- laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt. Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena. Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti ja on sisuliselt merega väga sobiv- see oleks inimprodukti- raua- loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad ... Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki. Kivikangur, mis ümbritseb monumenti, annab inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi suhelda monumendiga. - Ning lõpuks ka sakraalne moment- mingil moel kellatorn... ehkki sümboolne. - Pronkskellal on mõni õrn detail - 4 lapsenägu igas põhi- ilmakaares…..
2005 aasta jaanuaritormis sai mälestusmärk päris korralikult kannatada, kui meri ja tormituuled uhtusid ära vundamendi täite ja seda katnud kivirinnatise. Kõrgessaare Vallavalitsuse eestvedamisel täideti siis täiendavalt vundamendi ümbrus ja kindlustati see betooniga.
Kiire ja tuuline.
Kiire leid, aitäh!
Leitud! Aitäh
Leitud
Hull tuul ja vihmane, aga saime nimed kantud logiraamatusse! Aitäh!
Tänud aarde eest!
Leitud ja logotud. Mega tuul ja suured lained.
Tulime Militaarse Hiiumaa aarde juurest, kus täna jäi leid leidmata. Siin sai käed puhtaks pestud ning aare oma pesast välja napsatud. Täna oli siin vägagi rahulik võrreldes 5 aasta taguse augustikuuga kui sai esmakordselt siin viibitud. Tänud! 🙂
Karm!
Leitud, logitud.
Leitud
Tuletorni jäime napilt hiljaks. Tegelased pakkisid just köisi kokku. Oleks saanud köiel alla laskuda, kui oleks 10 minutit varem torni jõudnud. Imetlesime siis vaadet ja läksime jala mööda treppi alla tagasi. Maru leidis aarde juba enne seda, kui me kohalegi jõudsime. Õnneks mugud just lahkusid. Panime logi kirja, ma kangutasin magneti topsi algsest asukohast välja ning surusin selle tagasi omale kohale. Kuna mul teipi polnud, siis ega ta sinna ei jää, aga esialgu sai tops taas õigesse kohta õigel viisil peidetud.
Peale tuletornis käiku sai aare leitud. Läks ikka aega, kuna mugusid oli päris palju. Aarde konteineril on magnet puudu.
Muguliiklus suur, aga paistis kätte, kui ühed huvilised lahkumas olid. Enne järgmiste tulekut kiire logi. Raamat oli tuulte tõttu ilmselt pisut sõlmes ja ajalises järjekorras vb logi just pole. Ei jõudnud kohendada ka väga, rahvast palju liikvel. Omamoodi hasart. Tänan peitjat.
Muguliiklus suur, aga paistis kätte, kui ühed huvilised lahkumas olid. Enne järgmiste tulekut kiire logi. Raamat oli tuulte tõttu ilmselt pisut sõlmes ja ajalises järjekorras vb logi just pole. Ei jõudnud kohendada ka väga, rahvast palju liikvel. Omamoodi hasart. Tänan peitjat.
Ilm oli jahe ja tuuline ja polnud head mõtet, kuhu minna või mida teha. Mõtlesime, et lähme siis veel rohkem jaheda ja tuule kätte aaret otsima ja õigete riietega oli tegelikult väga mõnus. Lapsed tahtsid ise otsida ja see aare oli neile täpselt paraja raskusastmega. Pärast loopisime kive vette, otsisime merekarpe ja arutasime maailma asju. Aitäh!
Leitud, tänud!
Aare leitud.
Aitäh peitjale!
Hoolimata tervest bussitäiest mugudest, kes meiega kaasa veeresid, õnnestus leida üks vaba hetkekesekene otsimiseks ja logimiseks.
Logiraamat tundus pisut niiske ja närutav, aga polnud aega asja parandada.
Enne praamile minekut käisime Tahkunas. Lained möllasid merel. Aitäh kutsumast.
Loomulikult tuli tops ikka viimasest võimalikust kohast lagedale.
tops vajaks uut teipi, muidu on magnet varsti küljest ära.
Kiire leid. Täname!
Väga põnev otsimine oli, aga lõpuks leidsin :)
Oli hägune mälestus sellest, et vist olin mõned aastat tagasi seda sama aaret otsinud, aga tulutult. Seekord probleeme ei olnud, muguvaiksemal hetkel saime ära logitud. Tänud!
Leitud, tänud!
Leitud, tänan!
Leitud! Aitäh!
Nautisime vaadet tuletornist ja seejärel tutvusime mälestusmärgiga.
Leitud
Leitud!