Tursa Jüri

Lääne-Viru poole suundumise plaani andis just see aare. Polnud pikalt talle tähelepanu pööranud aga hiljuti sain soovituse, et väga äge koht ja logisid lugedes tundus, et siin on, mida uudistada. Üldjoontes olin eesootavaga end kurssi viinud, et tuleb matkata nii all kui ülal ja soojalt soovituslik on tasandite vahel liikuda selleks loodud abivahendiga. Ja läks täitsa juhuslikult nii, et auto parkisin selle põneva trepi otsa juurde, kuigi seda sain teada alles siis, kui kaarti uurima hakkasin. Kõigepealt väike jalutuskäik nulli, ilusad vaated merele ja siis põnevam osa. Mulle väga meeldis see trepp, üsna mugav oli astuda, käsipuud ja puha. Tõsi, natuke päkapiku pikkustele, kuid abiks ikka. Ja millised lõhnad- karulaugu hooaeg on küll läbi, kuid metsaalune oli longu vajunud varsi paksult täis. Alla jõudes valisin sobiva raja, ragistasin natuke võsas, ületasin paar veetakistust ja olingi aardekarbi juures. Peale logimist läksin randa ja istusin seal päikese käes lainete kohinat kuulates üsna pikalt. Üles tagasi ronimine läks paari puhkepausiga aga ei midagi hullu. Väga äge koht, kindlasti soovitan, kel see aare veel külastamata. Need elamused ja vaated, mida siin koged - selline geopeitus mulle just meeldibki. Suur tänu peitjale!

See olevat anonüümsete vihjete järgi üks kõige hullemaid leidmata aardeid meil.

Ammustel aegadel tegime naaberaardega mitteleiu ja keeldusime selle aarde nimel uuesti ennast liigutamast. Nüüd olime aastaid jõudu kogunud ja end treeninud ning otsustasime, et vaatame Jürka siis üle.

Trepp ja kogu maastik olid jätkuvalt väga võimsad. Teist sellist kohta Eestis ei meenugi. Kui trepist alla olime jõudnud, siis jalutasime aardeni ja jalutuskäik oli mööda täiesti adekvaatset maastikku.

Leiu osas vanajumal halastas ja väga kaua meil otsida ei lasknud. Küll aga võtsime hetke ja vaatasime võimast loodust, mis ümberringi lokkas. Edasi ootas see kõige hullem osa ehk trepist ülesminek. Et seda valutumaks teha, siis pani telefonist mängima Kaupo lemmiklaulu ja kui olime seda mingi 4 korda kuulanud, siis olimegi üleval.

Jess, tehtud! Jürikenegi heas korras. Aitäh!

Küll seda aaret on palju vaadatud ja plaane tehtud. Ühel korral isegi olime õige lähedal, aga kaks korda järjest ei soovinud redelit läbida. Läks hulk aega mööda, aga täna oli see plaanis ja tehtud sai. Juba ainult see redel on aaret vääriv, aga ka maastik lõpus on väga omapärane. Aitäh peitmast.

Leitud! Tänud peitjale :)

Lõpu asukoht oli eelmisel korral paika saanud aga siis ei hakanud pimedas enam minema. Oli ikka hea küll, vaadates seda redeltreppi. Alla polnud väga vigagi minna, üles tulla oli palju raskem. Redeli asukoha saime teada tänu kolmele noorukestele naistrkatoristidele.
Tänud aarde eest

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et nägin Instagramis ühte väga vinget pilti. Juures kiri “kuskil Ida-Virumaal”. Pärimise peale öeldi, et no hakkad Kalvi mõisast mööda rada minema ja seal “kuskil roheala keskel, kui kaarti vaadata”.
Osa kaks algab sellest, et kallis mees pidi minema Purtsesse sukelduma ja minul hakkas idanema idee kõndida ära jupike metsa matkarajast. Ehk siis Kalvi mõisast Purtseni. No ja siis jääb see salapärane objekt ka ju tee peale.
Kolmandaks hakkasin ma vaatama, millised E11 aarded mulle kättesaadavaks osutuvad. Aga siis jäi silma hoopis Tursa Jüri ja kui kirjeldusest lugesin “abivahend”, siis oli üsna selge, et seesama abivahend ongi minu otsitav objekt.
Esimese hooga leidsin abivahendi ja ronisin alla pikniku pidama. Siis leidsin punkti koordinaadid. Siis matkasin 20km. Siis tulin koos mehega tagasi abivahendi juurde, ronisin alla, tõlgendasin koordinaadid ja leidsime aarde. Nüüd suren kodus.

Panime uue minigripi koti.

Oi jeerum, mis redel-trepp. Kahtlane tundus, kuid tegelikult ju kindlalt paigas ja tugev. Pakkus põnevust nii turnimine redelil, kui lahedalt rohelistel pehmesamblalistel kividel ja muidugi tuuline meri oma uljaste jänestega püüdis pilku ja pakkus mõnusat kohinat.

Tänan peitmast.

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et auto kraad näitab 34 kraadi ja mul ei ole Geomobiil. Mis tähendab, et kogu teekond tuli läbida tald ja varvas. Aga see tasus ennast ära. Aitäh peitjale. Ulme!

Käisime oma 2 korda turnimas, lõpuks leidsime. Ilus loodus kah. Aga aare vajab kuivatamist.

Margus oli siin mõned aastad tagasi käinud ja omad elamused saanud. Tema soov oli meilegi midagi põnevat pakkuda. Algatuseks lõppes autoga edasi sõitmise võimalus, kuna lumevallid olid tee peal reas, samal ajal, kui kõrval olev põld juba täiesti lumevaba. Astusime nagu kord ja kohus nulli suunas, päike paitas põski ja mõnus tuuleke sasis juukseid. Helbegi tõdes, et siin looduse rüpes jalutamine on ikka hoopis teine tera, kui linnas majade vahel. Algusest sai otsitav muretult leitud ja edasi juba trepi otsingutele. Mis tegelikult nägi välja nii, et Margus marssis ees, sest tema teadis ja meie läksime järgi. Isegi kirjeldust ei hakanud vaatama, sest nii mõnus oli nautida kevadist õhku ja muda lirtsumist saapa all. Trepi juures jutustas Helbe nägu mulle pika loo sellest, et appi, mis segastega ta nüüd ma ei tea kuhu on sattunud ja tema ei kavatse küll sealt alla tulla. Võib ka vabalt olla, et mulle ainult tundus nii. Igatahes järgnes ta meile. Margusel oli labidas kaasas, millega siis kaevas ja lõhkus lume all peidus olevaid astmeid välja. Aarde juurde jõudnuna tõdes Margus, et suvel oli see koht ikka hoopis midagi muud ja hakkas lund kühveldama. Järjekordne aare sarjast, et seda me küll Marguseta leidnud poleks. Kuna esiteks oli seal veel lademetes lund, teiseks miljon potentsiaalset peidikut, kolmandaks oli aare kusagil jää vangis. Margus mässas nii, et higi lendas, kuniks kusagilt see logiraamat mu kätte lõpuks rändas. Karp oli kindlameelselt oma pesas kinni ja jäi jääaja lõppu ootama. Tatsasime auto juurde tagasi ja teel sinna kargasin ja hüppasin kivikõva lumekuhja otsas. Ei õnnestunud mul sinna auku sisse hüpata. Oli vahva retk. Aitäh!

Tegime siinkandis Airi ja Margusega mõnusa geopäeva. Selle aarde juurde jalutades saime nautida mõnusat sooja päikselist ilma. Trepp oli küll lumine, kuid ronitav. Margus puhastas seda kaasavõetud labidaga. Aare ise oli pealt jääs ja seest niiske, kuid saime ikka nimed kirja. Tänan!

Kuna ma olen seda treppi mööda ka ennem käinud siis teadsin ma mis mind ees ootab,aga olin unustanud,et ta ikka niiiiii pikk on.Täna kasutasin teist tehnikat ja päris hästi sain alla.Rannas jalutatud ja nimigi kirja pandud ,pidi hakkama ju tagasi ülesse suunduma.No võttis ikka võhmale küll aga ilus oli,ikka väga ilus.Nii,et vaev tasus ära.Aitäh!

Sellest sai minu tänavuse idaviru geotripikese viimane ja võib isegi öelda, et ägedaim elamus. Kindlasti kolme meeldejäävaima aarde ja koha seas kui mitte lausa esimene.

Igatahes, sõitsin nulli poole, korra ka põhjaga teed kraapides, ups, tagasi tulles olin juba targem. Ja seal viimase otsa kaheroopalisel teel tuleb vastu auto. Kuni praeguse hetkeni kahtlustasin, et äkki olid samuti geopeiturid, aga tegelikult, võisid ka rannast ju tulla. Abivahendit mööda. Igatahes üksteisest mööda me saime ja kivi juurest sain mina ka numbrid kätte. Abivahendi asukoha märke kohta olin enne märganud ja mõelnud, et no miks see sodi ka igale poole jõuab. Nüüd aga oli see heaks orientiiriks, et pisikest rada märgata. Ega ma väga aarde kirjelduse piltidesse ei olnud süüvinud, tegelikult üldse mitte ja olin täiesti kindel, et ega seal mingit laia treppi ju ei ole, kindlasti mingi kõis või midagi ja küllap ma sealt ei lähe ja ringiga tundub ka jube kaua minevat ja jääb vist lõpp saamata. Aga uudishimu ikkagi oli. Ütlen ausalt, et jättis suu lahti küll esialgu :D Et mis, ongi selline asi reaalselt olemas või?? Alla saamisega ei olnudki tegelikult muret, pigem pelgasin natuke seda üles tulemist. Et kui kõrgele lakke see pulsi lõpuks lööb.. Ja läksin autosse tagasi. Istusin maha. Ja läksin tagasi servale, ei andnud ikka rahu.

Ja siis nägin allpool osas üht meest. Alla minemas. Kuidas see on võimalik?? Kui üleval olin ainult mina. Kust ta tuli? Kohapeal oli see ikka väga sürreaalne. Ainuke võimalus, mida ma praegu suudan mõelda oli see, et ta oli juba üles tulemas aga unustas midagi maha.. aga miks ta üles oleks pidanud tulema kui siin üleval ühtegi masinat pole ja teeni ikkagi suhteliselt pikk maa? Imelik koht ma ütlen.

Igatahes tema oma allaliikumise tehnikaga andis mulle tuge juurde ja tema liikumisest nägin ära ka, et kus abivahend lõppeb, ülevalt vaadates ei saanud muidu hästi arugi. Ja asusin siis teele.

Alla jõudsin kenasti ja randa ka ja siis hakkas tõeline ikaldus pihta. Ronisin siis nulli poole, otsin ja otsin ja no ei ole midagi. Kohti kuhu peita mustmiljon. Lõpuks siis proovisin uuesti, olin midagi valesti trükkinud, õnneks oli vahe vaid mõned meetrid ida poole. Läksin sinna, kah ei midagi. Tuju hakkas ikka julmalt langema. Et kogu asja lõpetuseks siis ilma saagita jääda. Proovisin Maa-ameti kaardiga, proovisin googli kaardiga, igaüks näitab nulli isekohta. Ja see koht liigub. Lõpuks kui olin juba poole mäe peal ära käinud, koperdasin täiesti korraliku "majaka" otsa, kuhu oleks kohe pidanud lihtsalt silmadega vaadates minema. Aga see minu GPS näitas lihtsalt liiga eemale temast ja sealt see segadus tekkis. Aga lõpp hea, kõik hea. Kõik kondid terved. Rannas imestasin, et oli päris mitu inimest suve nautimas. Peale mäe otsas müttamist oli kahju, et ujumisasjad olin autosse jätnud. Järele ka nagu ei viitsinud minna :D Lahkudes oli minugi masina kõrval üks uus auto tekkinud. Seega ikka popp koht paistab olevat.

Tänan seikluse eest. See abikas seal on ikka ebamaine, ma soovitan kõigil, kes veel pole jõudnud, see Tursa Jüri üle vaadata :)

Aarde esimesse punkti jõudmine kõrgel kaldal mööda märga ja pehmet teed sõites ei olnud kõige meeldivam elamus. Õnneks ei jäänud ei kinni ega sõitnud ka alla. Teise punkti poole liikudes oli ka kohati libe, aga ka siin suuremaid viperusi ei juhtunud. Päris huvitav asi valmis tehtud. Aitäh!

Eks see oli ju ette arvata, mis siin ees ootama hakkab ja nii oligi. Nullis sai vajalik info kiiresti leitud, abivahendist õnnestus esimese hooga mööda uhada, aga see viga sai ka parandatud ja jäigi mõnus jalutamine lõppu. Väga kenad kohad, nii algus kui lõpp ja see vahend on muidugi ka omaette vaatamisväärsus. Tänud aarde eest!

Hommikune vihm oli tee nulli korralikult läbi leotanud, aga geopeitur trügib ju ikka edasi. Minu üllatuseks jõudsin mingil hetkel järgi noormugudele, kes olid ka siia seiklema sattunud. Nüüd oli vaja leida koht kus saaks vangerdada. Õnneks mõnikümmend meetrit edasi oligi väike heinamaa serv kuhu kannatas peale sõita. Mugupoeg, aga millegipärast ei julgenud heinamaale väga sisse sõita ja üritas südikalt poris oma tagaveolisega ringi pöörata. No lõpuks sai ta siiski sellega hakkama kuigi vahepeal käis kets all korralikult ringi. Nii saime lõpuks vahetust teha ja mina heinamaal ringi pöörata ning sinna ma oma auto jätsingi. Takkajärgi tarkusena oligi see ainuke koht, kus oli võimalik ringi pöörata ja lisaks jäi see täpselt nulli ja trepi vahele, niiet igati sobiv koht.

Nüüd siis jala edasi ja nullist info leitud võis trepi otsingutele minna. No ja see trepp on ikka vaatamisväärsus ning isegi kõlbas kasutada. :D All ootas mind ees tohutu karulaugu uputus. Ma pole iial nii palju karulauku näinud! Kahjuks oli korjamise aeg ammu möödas, seega astusin edasi. Ja see rand siin... mitte ühtegi jalajälge liival... vaikus rahu ja mere kohin. Imeline. No ja aardesse andis ikka ragistada. Üles tagasi jõudes olin ise ka paras porikäkk tänu hommikusele äikesevihmale. Aga mulle meeldis. Suur tänu seikluse eest!

Tänud.

Paras juurikas. Aega võttis, aga asja sai. Kui tööd enne teha ei viitsi, läheb 2 tundi aardeni. :)

Kalvi aarde juurest tagasi üles tulin ilusasti redelt mööda ning sõitsin madalapõhjalisega Tursa Jüri nulli, püüdes vältida sügavamaid mudaste roobastega kohti. Kohale sain edukalt, mõne minuti ahmisin endasse sealt avanevaid võimsaid vaateid, seejärel otsisin üles juhised edasiliikumiseks ja ... lasin kuuldavale paar leebemat vandesõna :P Korra kaalusin juba Kalamehe tee kasutamist, aga jätsin selle plaani siiski katki, otsustades juba tuttava redeli kasuks. Tagantjärele targalt, praegu netis logides ühe valusa kogemuse võrra rikkamana - ilmselt mõistlik valik. Väike matk Tursa Jüri valdustesse oli täitsa nauditav, tagasitee venitasin mereäärsetel liivaluidetel veel pikemakski. Kolmandat korda redelit mööda ronides panin endale lisaülesandeks käte abita üles saada. Päriselt ei õnnestunud - kahel korral pidin ikkagi tasakaalu korrigeerima :o) Aitäh huvitavasse kohta kutsumast ja võimsaid vaateid näitamast!

Sel ajal kui normaalsed inimesed laupäeva õhtul baaris istuvad, käisime meie Tursa Jüril külas. Enne seda külastasime veel Kalvit. Alguspunktis oli pimedas kõhe, kallas oli suhteliselt lähedal... Edasi otsisime seda abivahendit. Pimedas oleks me vist seda otsima jäänudki, kui keegi hea inimene poleks teeotsa märgistanud. No ja see abivahend..... see oli nagu mingi redel, mis trepi mõõtu välja ei andnud. Saades alla, tuli jalutuskäik mööda randa ja karulauku. Logi läks kirja kell 23.15. Aitäh peitjale

On ka saadud seda aaret paar korda edasi lükata, aga täna oli see külastuspäev käes. Õige teeots leitud, auto pargitud, hakkasime kuulsat treppi otsima. Polnudki nii lihtne kui olin arvanud. Kingu logist oli silma jäänud, et on midagi erilist. Nagu tavaliselt polnud ma rohkem logidega tutvust teinud, nüüd tagantjärgi huvitav lugeda, et kes kuidas trepiga tutvust sobitanud on. Ülearu kaua meil aega ei läinud, trepiots käes. Wau mida vaadet, mis trepp. Lisaks muidugi tänane möllav meri, mis mere ääres veel vaatemängu juurde lisas. Alla laskusin ettevaatlikult. Nii äge, silm läks särama ja raudselt viimaste aegade ägedaim aardeseiklus. Mul oli nii hea meel, et Margus kaasa tuli. Nägin et Marguselegi meeldis siin turnida ja avastada. Allpool see tumeroheline värvus ja sametine loodus. Aaret sain otsida üsna ilma koordinaadita, sest Margus suundus gpsuga kuskile pangaalust avastama ja viipas umbes, et vaata sinna suunda need meetrid :) Tänud peitjale! Nagu öeldud üks ägedamaid avastusretki viimasel ajal. Trepist üles läksin juba palju julgemalt, aga üks omapärane vidin on ta ikka.

Leitud, sääsetõrje on soovituslik.

Hea asupaik. Vaated olid tõesti ilusad. Algusega läks lihtsalt. Edasi läks põnevaks. No ei leidnud möödasõidul seda palju kiidetud rada. C:geo poolt näidatud raja alguses polnud miskit (hiljem selgus, et see oma 40 meetrit mujal). Peale mõningast piidlemist leidsin aga koha, mida pidasin endale ohutuks ja julgesin pangalt laskuda. Väga ekstreemne ei olnudki, õnneks oli ilm kuiv. Alla jõudes käisin kõigepealt mõnusas liivarannas, logisin kõrval asuva aarde ja seejärel juba siinse lõppu. Tagasi sain õiget rada ja redelit mööda. Oli meeldejääv seiklus, aitäh!

Otsisime ja otsisime ning kui aru saime, et koordinaatide ümberkirjutamisel väike viga oli tekkinud oli aardeleid kiire. TFTC!

Sai kottpimeduses ära võetud! Aitäh ja pikka iga sellele naaberaardele!

Peaaegu aasta ei olnud keegi teda külastanud. Välimine karp oli vett täis, valasin tühjaks ja kuivatasin. Sisemises ka natuke niiskust, aga logiraamat õnneks korras.

Treppidest tahaks küll nüüd natuke aega puhata :D

Aitäh peitjale!

Käidud, nähtud, ilus koht. Tänud peitjale EVEJ

Tänud ürgmetsas viibimise eest.

Ohsaaa, mis teed mooda gps meid sealkandis juhatas. See oli lausa sõidetav läbi lamba aedade. Alguse saime kätte aga nagu ka Kalvi puhul ei leidnud seda va õiget legaalset kohta lähenemiseks lõpule. Täname vaadete eest!