Ukraina

Koht sai juba ammu välja raalitud, aga siis ei saanud veetakistusest üle. Lootsin talviseid olusid ära kasutadada. Parkisin auto keelumärgi juurde ja hakkasin astuma. Kõigepealt mööda lumist teed ja siis juba otse üle põllu arvatava aarde suunas. Lund oli siiski rohkem kui eeldasin ja kraavini jõudes oli juba kergeid väsimuse märke. Kui esimese sammu kraavikaanele tegin, siis käis raksakas ja olingi jalgapidi vees, lisaboonusena sain veel jääservaga sääre ka kriimustatud. Rohkem ei hakanud jäad testima, keerasin otsa ringi ja vantsisin tagsasi autosse. Aga nii ma seda asja ei jäta.

Päeva sammunormi täitmiseks sai ette võetud retk Ukrainasse. Varasemalt seal juba nii mitu korda käinud, et ei oska enam kokku lugedagi. Targu sai kohe kummikud jalga pandud, et oleks mõnus üle stepi marssida. Põllul oli veidi pommitamise jälgi näha, aga muidu täitsa kena astumine. Eks tegelikult saigi mindud teadmisega, et Dnepri vee tase võiks olla hetkel madal. Oligi, napilt alla põlve. Metsas ka keegi ragistas. Ilmselt ei olnud inimene, vaid tont. Kes siis veel olla saab?

No mis siis kokkuvõtteks öelda? Saigi siis vallutatud see läänekalda parem kallas. Ei teagi, kas peab jälle aastakese järgmist külastust ootama.

Võeh, no oli see vast retk. Jätsime auto keelumärgi taha ja hakkasime tatsama. Kui juba rohkelt rännanud olime, siis mõtlesime lõigata, aga kahjuks tabas kuri saatus ja kuna ei suutnud kraavi ületada, siis saime lisakilomeetri ilma naljata juurde. Vahepunkti jõudes saime kõvasti otsida, kui lõpuks õige asi silma jäi ja lahendus välja sai nuputatud. Kui koordinaat kaardil, siis ohkasime sügavalt ja siis veel paar korda ja hambad ristis käisime lõpus ära. Aitäh!

Mõistatus lahenes kiirelt, aga see oli viga, et kohe ära ei käinud. Täna jätsime auto tõkkepuu juurde ja hakkasime tatsama. Kummikud olid küll autos, aga ei mõelnud, et heinamaa võiks märg olla. Sellest saime õigepea aru ning vaikselt hakkasid jalad niiskeks minema. Esmalt jäi üks kraav ette, mõtlesime et jalutame mööda kraavi kuni leiame ületuskoha, aga seda ei tulnudki. Saime siis ringiga vahepunkti, seal natuke pusimist ja siis lõppu. Kui nüüd põllult tagasi teele jõudsime olid mu jalad külmemad kui kaevukaevaja perse, aga vähemalt ülejäänud keha jäi kuivaks. Siin võis vast 2 tundi ära kuluda, mida kaardilt vaadates üldse ei eeldanud.

Teatud eluperiood viis mind Ukrainasse korduvalt komandeeringusse.Kiievi linn on risti ja põiki läbi uudistatud.Poolakate ja ukrainlastega ühist eluaset jaganud ning koos viinagi visanud :)

Siia "Ukrainasse" oli tee küll selge,kuid üksi ei kippunud tulema.Kõikvõimalikud "uudised" mudast ja muudest ahvatlustest lükkasid külastuse talve peale.Igati õige otsus.Ei mingit mudarallit,ainult ühte põdra veidi verist lõualuud nägime lumel vedelamas.

Slava Ukraini!

Möödunud suvel käisin siin asja uurimas, siis jäi aarde juures käimata. Täna tulime lootuses, et ligipääs aardele on lihtsam. Tühja ta oli, aga leidsime siiski ühe koha, kust oli lootust läheneda. Ja läkski õnneks, mudasuplus jäi õnneks ära. Tänan.

Pool rehkendust tegin ära, eks kunagi jätkan sealt, kus pooleli jäin.

Ma justkui teadsin, et täna tuleb ka varuriided kaasa võtta. Pangakaardi tellisin ka uue. Tänud!

Sääski ja parme tapvalt palju, segasid mõttetööd, kuna mõttetöö oli häiritud ja soovi Ukrainasse tagasi tulla polnud soovi, siis sai küsitud abi. Oli seiklust. Tänan

Mõistatus lahendus sekundiga, aga kagupiirile minek võttis aega. Seal tehisobjekti tuvastamine õnnestus. Edasi oli kirumist (enamasti enda), võssi, kõrvenõgeseid, hullult puuke (enamik õnneks kaasas olnud pontu seljas, neid sai nii palju sealt ära korjatud, et lugemine läks sassi), ~5 km tuterdamist autost autoni.

Leitud, logitud, tänan!

Oh, see oli lahe retk. Kõigepealt kolasime pimedas ja tabasime koba peale õige koha, kuid siis ei viitsinud enam lõppu lonkida. Nüüd oli siis aeg käes, et võiks ka lõpus ära käia. Kahju, et pilte ja klippe ei saa lisada.

Täitsa mõnus jalutuskäik. Pikalt poleerisin valet vidinat, kui öige silma jäi, oli juba selge, mis edasi teha. Tänud peitjale!

Ukrainas käidud, nagu naksti. Kagupiirile saabudes oli kohe selge, kus infot jagatakse ja nii oligi. Raamat täidetud, sai veel mõned inimtekkelised üle vaadatud ja siis suund kadakale. Tänud aarde eest!

Piirid on lahti.

Leitud. Aitäh!

Kagu-Ukraina leidmine ei valmista probleeme. Enne jõule käisin seal ära. Hoolimata pimedusest õnnestus pärast mõningat ekslemist õige objekt üles leida. Koordinaadid sain ka kätte. Edasi läks keeruliseks. Ei leidnud oma sisemist jetit üles. Logimine jäi järgmiseks korraks. Päevavalges silm seletab paremini ning saab kaaluda võimalikud variandid läbi.

Täna tundus logimiseks rahulik hetk, enne peagi algavat vasturünnakut. Aitäh!

Kaarditöödega sai algust tehtud juba aarde avaldudes. Oletatav täpike kaardile märgitud ja siis riiulisse oma aega ootama tõstetud. Eks mina lähtusin ka nüüd eelmisest logist ja ennekõike just jalanõud valides. Auto juures korraks oli dilemma et kas matkasaabas v6i kummik aga matka pikkust arvestades jäi matkasaabas siiski kaalule. Ja eks ta nii oligi et sai täitsa ilusti selle jalan6uga hakkama. Ainult üks koht oli teistmoodi, aga seal poleks ka kummikust kasu olnud. Täna oli kagupiiril m6nusalt rahulik ja päikeseline. Ka siin oli näha kuidas kevad talvega mõõtu võtab. Päikeselisema poole peal k6ik puhas ja metsa vilus alles korralik lumi. Vahepunkit pähe sain seal päris mitut tehis ja mitte nii tehis objekti poleerida. Kui siis lõpuks õige asja juurde j6udsin, oli edasine juba selge. Nimi kirja ja tagasimatk. Auto juurde tagasi jõudes vaatasin et olin märkamatult 5km maha matkanud. aitähhid peitjale

Viimane mitteleid veits hirmutas ära, et vb tõesti sula ja uputab igal pool. Nüüd veidi aega hiljem oli jalutamis tahet veel ülegi ja nii siia suundutud saigi. Tükkaega mõtlesin, et kas lähen tava jalanõudega või peaks kummarid jalga panema, otsustasin kummarite kasuks kuna pikk jalutuskäik ja iial ei tea mis ees ootab, nadi oleks kuskil enne lõppu vee pärast loobuda.
Aga tegelikult tee sinnani ja kõik muu oli täitsa viisakas ja kõik sai ilusti kuiva jalaga tehtud. Vanepunktist edasised juhised kirja pandud ja peagi olin lõpus logimas, aitäh :)

Nagu Ukrainas tänasel päeval on kogu piirkond eeskujulikult kaitsekraavidega varustatud. Kevadine sulavesi jaanuari kuus on aga Dnepri vee taseme kõrgele tõstnud. Tänaseks meil taliujumise plaane ei olnud, seega tuleme teinekord tagasi.

Aitäh aarde eest!

Kus on Ukraina, see on ju selge.. ja sinna poole sammud seadsimegi. Peagi paistis ka kagupiir ning siis seadis üks sammud ühte piiri otsa ja teine teise piiri otsa. Mõlemad leidsid täitsa arvestatavad objektid, kuid vaid üks leidis edasiviiva info. Seni kuni üks seda infot uuris ja edasi mineku võimalusi otsis, jõudis ka teine kohale ja võttis lõpu vallutus riski enda kanda.. edukalt muidugi. Tubli kahe tunni pärast jõudsid mõlemad algusesse tagasi ja võisid edukast aarde vallustusest jalgu puhates kodude poole sõitma hakata.

Tänan peitmast.

Ukraina sai leitud tubastes tingimustes. Täna oli plaanis kohapeal kaeda, mida siin peitja pakub. Alul matkasime maasturi jäljes ja lõpu poole kellegi sulanud jälgedes. Lagedal esines vesiseid laike kõrte ümbruses. Uued koordinaadid seadmetesse ja selgus, et kaks paralleeli sulanud jälgi jookseb meile vajalikus suunas. Nimed said kirja. Tänud peitjale.

Mõistatus lahenes kohe kui avaldus,täna jõudsime välitöödele.Täitsa mõnus jalutamine oli ja lihtne leid kuna kasutasime talve eelist ja läksime jäljerea järgi.Aitäh!

Panin end rõõmuga kirja Virumaa naiste georännakute päevale. Eelmisest korrast on liiga pikk vahe sisse jäänud. Täna alustasime Ukraina väisamisega. Ilmaennustus just lubav ei olnud, aga õnneks meid ilm täna hoidis. Paar piiska siin-seal meid ei seganud.

Esimeses punktis ei tekkinud segadust ei sinna saamise ega järgmise koha sisestamisega.

Piret märkas nullis aaret suht kohe. Aitäh!

Aitäh seltskonnale väga vahva jalutuskäigu eest! Aitäh peitjale aarde eest! Oli väga mõnus päev! Viimasel ajal satub väga harva georadadele.

Olen ka varem Ukrainat külastanud, isegi korduvalt. Kahjuks küll enam kui 25 aastat tagasi ja ka siis on meeles kohad Lääne-Ukrainast, Potjomkini trepid Odessas, Izmaili kindlus, Vilkovo linnake, mida reklaamiti kui Ukraina Veneetsiat. Aga ka aasta 1989 august, kui meile taheti selle eest kallale tulla, et oleme eestlased - sest Ostankino teletorn pasandas Balti keti rahvusliknatsistlikuks hüsteeriaks.

Sellest kõigest polnud grammigi kasu selleaasta Ukraina külastusel. Aga mul on ikkagi unistus, minna taas Ukrainasse peale sõda umbes juulis, kui aprikoosid on valmimas, mesilased sumisevad, päevalillepõllud ümbritsevad teid. Siis kui tulevik tundub ilus ja õitsev ja olevik sisaldab rahu.

Slava Ukraini, heroyam slava!

Peale suuremat pühadeaegset söömaorgiat (nagu ikka iga aasta samal ajal) tekib tahtmine minna natuke pikemalt jalutuskäigule. Nii nagu tunk juba mainis, Mariuopoli kanti ei tasu sihtmärgkiks võtta, vaid tuleb piirduda lähemate potentsiaalsete paikadega. Kuna üks potentsiaalne näis ka meie jaoks liiga kauge olevat, siis valisime selle lähema ning läksime põllule asja kontrollima. Algus oli paljulubav, jäljerida läks ees. Siis aga keerasid mingid jäljed vasemale ja mingid paremale, aga need ei sobinud meile üldse. Tegime siis mõnda aega omi jälgi kuniks võtsime jälle tuttavad jäljed üles. Ahhaaa, geopeitur(id)! Neid jälgi oli küll vähevõitu ning kahtlustasime, et siin on küll käidud nagu hundid - kõik ühtedes ja samades jälgedes. Me siis käisime nagu muud loomad ja tegimine 4 uut jäljerada lisaks. Kel nüüd plaan sinna minna, siis on lihtsam - tuleb lihtsalt vaadata, et kuhupoole saapaninad näitavad. Igatahes, leidsime vaatluskaugusest kõik, mis vaja ning mis peamine, leidsime ka aarde. Lisaks jätsime sinna rajale ka päris hulga kilokaloreid ning siirdusime uuele matkale. Aitäh.

Sláva Ukrayíni!

Tänane päikseline ilm kohe kuidagi ei lubanud toas istuda. Ja kui sõbrad korra iitsatasid, et teeks miskit, oli asi otsustatud ;)

Esiti sai paar vale kohta üle vaadatud. Siis aga saime õiged juhised kätte ja edasine oli vaid vormistamise küsimus.

Tänud mõnusa matka eest ja õnnesoovid sünnipäeva puhul!

Kodune kaarditöö sai hetk peale avaldumist tehtud, kuid otsustasime välitööd päevasele ajale jätta, et kogu pakutavaga põhjalikult tutvuda. Täna oligi paslik teha väike jalutuskäik loodusesse. Parkimiskohast sai algul mööda teed astuda ja natuke hiljem mööda autojälge, kus väga selgelt nähtavad ka inimeste jalajäljed. Marssisime mööda neid kuniks need ootamatult ära pöörasid. Tundub, et üks natuke suurema jala ja teine natuke väiksema jalaga peitur olid meile mõnusad sammuaugud ette teinud :) Õigesse kohta jõudes hakkas päevasel ajal kohe silma ka otsitav objekt ja sealt saime ilusti vajaliku info edasi liikumiseks. Seal maalt hakkas juba natuke huvitavam ja lõbusam seiklus. Otsustasime mitte kasutada FTFijate taktikat, vaid tegime oma enda raja. See oli päris seikluslik kulgemine, kuid pooleli jätta polnud meil oma teekonda plaanis ja nii me täpselt tund peale auto juurest lahkumist oma nimed logiraamatusse kirjutasime. STF 23.12 kell 13.06. Konteinerisse jätsime ka natuke nodi nii lastele kui suurematele.

Aitäh peitjale, sellisesse halli ja märga jõulueelsesse päeva kulus adrenaliinirikas matk igati ära. Meile meeldis!