Veeääre

Tänud aarde eest.

Imeline ilm tänaseks aardejahiks.

Tänud aarde eest!

Mugav jalutuskäik mööda sissekäidud teerada. Isegi need kohad kus algselt oldi mutta vajutud, olid jälle külmunud ja kandsid hästi. Aitäh aarde eest!

Praegu loen ja ei suuda oma silmi uskuda, lihtne veeäärne aare. Ei noh, muidugi lihtne, ei midagi kaelamurdvat. Kui olime end mööda põldu jõeni võidelnud, võikski öelda, et täitsa lihtne, jaluta ja nopi aare ja jaluta tagasi. Tegelikult see kõrkjane ala oli ikka maru kahtlane ja meist pea kõik vajusid mingil hetkel läbi jää. Aga noh, kõrkjad ju, mida sa ikka tahad. Kindlasti oleks kuskilt kaugemalt ka nendevabalt jõele pääsenud, aga niigi oli toss väljas, nii et müttasime ikkagi otse.
Ah, jah, Gängsr´teri logi loomulikult logiraamatus polnud,
Tänud peitjale selle lihtsa veeäärse aarde eest.

Sellist juhust ei saa ju ometi kasutamata jätta, kui tee selliste aareteni mõnusalt kõva on. Ootamatult vÕsane oli see koht, aga aare tuli loogilisest kohast varsti välja ja võisingi tagasi auto juurde jalutada. Aitäh peitjale.

Tänud aarde eest!

Tegime pisikese geotuuri mööda Harjumaad.Siin kasutasime ära talve eeliseid.Eemalt jõe poole vaadates tundus kahtlane,kuid polnud siin hullu miskit.Täiesti sirge seljaga ja vilet lastes võetav.Aitüma

Ega see Pirita jõgi igal aastal jäässe ei lähegi, eriti sellised madalamad kohad. See aasta on piisavalt külma olnud, tulime asja uurima. Esimesel pilgul tundus väga kahtlane, aga kui Allan testi ära tegi ja kinnitas, et jää kannab, sibasime meiegi kiirelt järgi. Tänan.

Kui ühe aarde juures juba vee peal sai käidud siis peale väikest söögipausi ja planeerimist tahtsin teise lähima veega seotud aarde ka üle vaadata. Alguses lähenesime Karjavere tamme poolt aga seal polnud autot kuskile jätta ja vist oli eramaa kah, igatahes talitasime soovituse järgi ja tulime Vaskjala veehoidla ujumiskoha juurest. Positiivne üllatus oli, et ei pidanudki läbi võsa ragistama vaid seal läks täitsa rada, mida jälgede järgi oli ka päris usinasti kasutatud. Alles viimased sada või paar(sada) meetrit tuli natuke vaeva näha aga ei midagi hullu ja nüüd on järgmistele rada ees. Kuigi aarde lähedal oli kitsejälgi ka jõe peal, siis alguses oli ikka veidi kõhe tunne kuid peale logimist sai seal juba veidi liugugi lastud. Temperatuur oli ka tõusnud juba "ainult" -12*C peale ja päike siras, nii et siin oli täitsa ilus :)

Täname.

Ahjaa, kui Vandaja aarde poole minnes nägime põllul rebast, siis siia tulles nägime põllul kaheksat kitse. :)

Plaan oli teha väike pühapäeva õhtune paadisõit ja see aare sobis ideaalselt. Isegi ilm oli ideaalne, algul oli veidi palavgi. Tänu minu valele navigeerimisele pidasime algul pikniku tammi kõrval aga oligi huvitav. Paadi kokkupanek on suvega selgeks saanud ja sõiduoskused ka tekkinud. Algul ikka pabistasime et kuidas ja mis aga nüüd on juba mõnna värk. Tore rand ja parkla olid meeldivalt rahulikud. Roostiku vahel oli põnev seigelda, õnneks kõik päris kinni kasvanud ei olnud. Nautisime saart ja linde. Tänud, oli mõnus.

Esmased SUPitamised said äsja Keava rabas tehtud, nüüd oli isu veel ja veel ja veel. Jätsime osad rannamõnusid nautima ning kulgesime püsti ja põlvili aardeni. Teekond möödus ludinal ja ladusalt. Aardeleid tahtis ikka otsimist ka saada, aga õnneks peitu siiski ei jäänud. Tagasi läks kauem aega, aga kohale saime ikkagi elusate, tervete, kuivade ja ka rõõmsatena. Sestap võis seal veel ujumagi minna. Suvi on ikka mõnus! Aitäh Ovele veele kutsumast! Aare korras.

Aitäh!

Päeva esimese suppamise tegime taas Keava rabas. Kuna päev oli veel noor, siis otsustasime ka selle topsi veel ette võtta. Autod jätsime soovitatud ranna parklasse ja asusime taas teele. Minek oli päris ladus, kuna tugev tuul oli tagant. Peaaegu oleks mööda kihutanud. Ühel hetkel küsisin Paavolt, et kas see võib õige saareke olla, kuigi tunne oli, et vajalikust vahemaast on läbitud heal juhul pool. Aga koht oli õige ja kui telefon lõpuks nulli paika sai, tuli ka leid ruttu. Tagasitee vastu tuult oli vähe vaevarikkam, kuid ei midagi hullu. Kaks ilma kolmandata ei jää...millal sinna järgmine tops lendab? :D

Eilne Paunküla veehoidla retk ajas hamba verele ja kui meil kanuu juba autokatusel oli, kasutasime ära ilusat ilma ning läksime järjekordselt vee peale. Üllatusena avastasime vettelaskmiskohast kena liivaranna rannatoolide ja muu päevitamiseks vajaliku inventariga. Kahjuks oli vallavalitsus ainult ujumist keelavad sildid üles pannud. Aga me ei tahtnudki ujuda. Lasime kanuu vette ja teele. Imevaikne vesi, ümberringi vaikus ja rahu. Mõnus kulgemine oli ja aare elidus probleemideta. Läheduses, ainsas normaalses randumis- ja ujumiskohas kalastasid kaks meest, sinna ei saanudki jalga maha, mõlasime kohe tagasi. Aitäh!

Päris mõnus kulgemine oli, aitäh!

Vaskjala ujumiskohas tassisime alused vett ja hakkasime aerutama.. mina kajaki seadistusega SUPi laual ja Marko kajakiga. Kokku nõks üle 4km kulgmist sai nii täitsa mugavalt ära tehtud. Aarde juurde õnnestus ka nii jõuda, et muda ei saanudki tunda, vaid astusin otse laualt tahkele pinnale. Kokkuvõttes osutus hulka meeldivamaks see aarde külastus, kui olin kartnud.

Tänan peitmast.

Kui vaja SUPiga täna aare leida, siis väga valikuid polnud. Saanuks ka põllu peal SUP kaasas jalutada, aga see pole see. Tulime siia, Liis hakkas SUPi pumpama. Tegin pisut luuret lähimast võimalikust kohast vette minekuks ja varsti asusime teele. Kahekesi SUPil, kui kandevõime tublisti ületatud ning põlvili olles jalad värisevad, andis ikka sõita. Aga saime kuivalt kohale, kõrval aarde ka leitud ja edukalt tagasi jõutud. Igati mõnus aare, veeaardeid võiks rohkemgi olla.

Tegime Kaupoga sellise triki, et võtsime purgi, mille sisse kirjutasime mõlemad tegevusi, mida koos teha tahaks. Esimese päeva tegevuseks osutus ,,koos SUP-iga aardeid otsida". Kaupo pani kava kokku ja läksime noppima.

Aarde lähistel oli ilus võilillepõld, nii et vaheldumisi pumpasime SUP-i ja punusime võilillepärga. Edasi veestusime ja tohutult tore oli - ilm ja kaaslane ja sõiduvahend kõik sattusid parimad olema :). Saime aardest väga hea emotsiooni ja aerutasime edasi.

Selle aarde logimine oli meil nõnda aega juba plaanis, aga kõik ilusad ilmad magasime maha. Ei jäänud muud üle kui loota, et ilmateade eksib. Aga näed, see üks kord oli täpne ja nii me vihma kaela saime. Tagasi jõudes olime läbimärjad, kuid rõõmsad, et aare logitud sai. Tänud peitjale!

Miki on mind siia püüdnud meelitada mitmeid kordi, aga midagi on ikka ees olnud. Vahepeal käis ise kontrollimas, et mida ja kuidas. Täna kõik klappis, andsin alla ja varsti olimegi kohal. Nagu ta ise tunnistas oli tal vaja paadiga abi, aga kuna mul oli enda kasu sees, siis aitasin meeleldi. Õnneks midagi rasket ei olnud ja ei käskinud ta mul aerugi kätte võtta. Mida veel üldse tahta: mõnus päike, isiklik paadimees, boonuseks mündilõhnaline null ja logiraamatuga tops. Kvaliteetaeg! Aitäh!

Mõned nädalad varem käisin liiga lahja ettevalmistusega nuuskimas ning tegin selle peale mõned järeldused (mida ma tegelikult nagunii teadsin):

1. Et üksi ei ole mõistlik selliseid asju ette võtta, hea seltskond muudab retke palju lahedamaks - eriti, kui peab asju tassima ja täis pumpama.




2. Et puuduliku ettevalmistusega ei saa isegi paati kaldast lahti - kui väikse paadinaha ise aretatud mootorikinnitus tahab veel sättimist.




3. Peale tööpäeva saab valgus enne otsa, kui paadiga vee peale saad ning mõned kohad on lihtsalt päevavalges ilusamad, kui öösel.

Kui see teadmine kokku panna, siis nüüd oli mul kaasas Kristel, kahekesi minnes võtsime suurema paadi, kus ei pea midagi aretama ning kuna tegemist oli ilusa ilmaga, siis saime kogu retke sajaga nautida. Parklas sättisime kõik valmis ning kadedate kalameeste silme all "veestusime". Ainus mis muret tekitas, oli asjaolu, et võib-olla tuleb tagasi tulles viimane jupp aerutada. Pole hullu, sellepärast ma üksi ei trüginudki, saab vajadusel kasutada "tööjaotust" :)..mida ei läinud siiski seekord vaja. Aarete saarele jõudes läks meil kiirelt, nullis saime premeeritud mõnusa mündilõhnaga. Selle aarde juures loebki rohkem teekond ja sellega kaasnev emotsioon. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Kuna kaardi pealt oli silma jäänud lõunapoolne võimalik lähenemisvariant, siis läksime kõigepealt sealt proovima. Tee ääres ootas meid ees küll eramaa silt, aga õnneks olid ka kontaktid ja nii sai Madis peagi maaomanikult lahke loa nende sillakest kasutada ja nii saigi paat tsiviliseeritult vette. Sõit kulges, meie ekipaažile mittekohaselt, üllatavalt ladusalt, paat pidas saarekeseni ka piisavalt õhku sees, et kuiva tagumikuga kohale jõuda. Aarde endaga läks kiirelt. Nimed kirjas, polnudki muud, kui laevukesele uus õhk sisse ja tuldud teed tagasi. Täitsa tore kulgemine, tänud aarde eest!

Hilisel pealelõunal saabusime peaaegu inimtühja Jüri ujumiskohta. Kalda ääres igavles vaid üks õngi leotav paarike. Me pumpasime supi täis ja läksime veele. Mingite kõrkjapuhmaste vahel õnnestus vahepeal isegi ära eksida ja väike ringike teha. Tänu sellele väiksele lisaseiklusele sattusime üsna lähedale ka vee kohal oleva puurondi peal istuvale hall-haigru sarnasele linnule. Meie tervitamiseks lasi ta ühe pika lärtsaka vette ja tõusis siis lendu.

Õnneks saime peagi supi õigele suunale ja mööda jõge oli üsna lihtne sihtkoha poole liikuda. Tuul lükkas ka natuke tagant ja umbes 50 minutiga olime aarde juures. Valisime omale meeldivama koha randumiseks ja peaaegu kuiva jalaga õnnestus aardele läheneda. Kui tagasiteed alustasime, siis märkasime, et meie laual on ka kolm uut reisijat. Tagasitee kujuneski selliseks, et mina hoidsin peamiselt supi liikumises ja Salme korraldas tigudele põnevat roomamisvõistlust, et nad enne sihtkohta jõudmist laualt vette ei hüppaks. Tagasi sõites saime ka päris tugevat vastutuult, kuid õnneks miskit hullu ei juhtunud. Kui hakkasime jõudma selle puurondini, kus enne lindu nägime, siis küsisin Salmelt, et ei tea, kas sõber ootab meid. Salme ütles, et nägid ju ise, et ära lendas. Kuid minu üllatuseks ja rõõmuks oli linnuke täpselt samal kohal tagasi ja nagu kordusfilmis, lasti taas meie möödumisel üks pikk lärts vette.

Kokku olime veel umbes kaks tundi ja kui natuke üksluistele jõevaadetele lisaks oskad ise põnevaid hetki näha, siis oli täitsa nauditav supimatk.

Aitäh, meile meeldis!

Alguses, kui Janar oma ideega lagedale tuli, hüppasin alt ära. Lubasin ju noortele, et SUPid jäävad saarde ja nemad saavad sõita. Siis aga muutusid plaanid nii ja naapidi ning lõpuks olin ikka oma lauaga platsis. Minek oli pisut niiske aga mõnus, parme enam pole ja üleûldse oli väga chill üle pika aja laua peal olla. Siis tekkis jant pliiatsiga, ebareaalne, kuidas kolme geopeituri peale ûhtki kirjapulka taskus polnud. Lõpuks hakkas veel vihma ka kallama ja kohe nii, et sügavamadki riidekihid said läbi leotatud. Ma pole vist eales SUPitades nii märjaks saanud. Igal juhul olin rôõmus kui auto sooja puhuma sain panna. Tore seiklus, aitäh aarde eest!

No see oli küll nõõd üks tore aarde otsimine. Kui me kohale saabusime, ootas meid ees üks kanuude parkla. Pumpasime kähku oma supid täis ja panime minekut. Ei tahtnud sellele karjale jalgu jääda. Algatuseks oli meil vaja muidugi läbi käia erinevaid saari ja kirvetada ühte naabruses olevat aaret, aga kahuks jäime pika ninaga. Veeääre aarde juurde sõit oli eriti mõnus, ei mingit tuult ega vihma. Lõpuks, kui aarde juurde saime, ootas meid ees halb üllatus. Mitte kellelki polnud kaasas ainsatki kirjutusvahendit. Eks siis hakkasime leiutama ja see ka õnnestus. Selle aja jooksul, kui panime oma nimesid kirja, hakkas taevast alla kallama vihma ja see vihm ei paistnud kuidagi järgi jäävat. Egas siis muud üle jäänud, kui tuli anda kätele rohkem valu, et keha oleks soe. Nu keha sai soojaks ja isegi nii soojaks , et lausa ajas higistama või oli see ikka vihm mitte higi, mis pealaelt alla voolas. Igatahes väga meeleolukas reis oli. Suured tänud aarde eest.

Auto jätsin ujumiskoha parklasse ning sealt lohistasin kajaki vette. Kuigi tuul oli üsna tugev, oli aerutamine igati mõnus. Vahepeal viskas ka vett taevast alla, kuid õnneks oli vihmavarustus kaasas ning kere jäi kuivaks. Kokkuvõttes tore kajakisutsakas. Tänud peitjale!

Kalloga sai muudel teemadel telefonis jutu puhutud, kui mainis, et peaks ujuma ka minema. Kuna ilm tundus veel liialt kuum, sai hilisem kellaaeg kokku lepitud. Kui oleks kohe reageerinud, siis oleks virukad meid saarelt tabanud. Või vastupidi.

Esmalt tallasime kaldale suurema "parkla", et kogu brigaad ikka ära mahuks. Siis läksid mehed aardejahile. Õnneks korralik rada ees ja täitsa gepsuta leitav. Hakkasime juba tagasi tulema, poos sisse, hüpe ja .... mõtetes ja vaimult olin juba teisel kaldal, kui instinkt nagu benji köis tagasi tõmbas. Pastal jäi mudasse kinni! Väike võitlus alligaatoriga, pastal tagasi võideldud, sai veidi veel jõehobudega koos vees mulistatud. Noh, oli ettevõtmine. Ei tea, kas peaks selliseid juurde soovima, aga tehtud sai.

Ausalt öeldes polnud ma veel isegi vaadanud, kus täpselt see uus veeäärne lihtne aare asub.

Tööpäeva lõpus tuli kõne ja korraldused umbes tunni pärast kohal olla. Kõlas hästi, pärast ülikiiret tööpäeva tundus üks jõel kulgemine igati ahvatlevalt.

Juba parklas oli meil lõbus, kostus erinevaid ettepanekuid lähenemistee valikuks, aga plaan jäi endiseks ja varsti olid supid ujumiskohas täis pumbatud ning retk võis alata. Oli see vast popp koht täna, rahvast oli nii kaldal kui vees lustimas kõvasti. Rannamelust eemaldudes algas mõnus kulgemine, suurepärane ilm, soe vesi, toredad kaaslased, saatjaks veelinnud. Aarde juures said küll jalad peaaegu põlvini sopaseks, aga tagasi jõel oli lihtne need taas puhtaks leotada.

Paar tundi mõnusat ajaveetmist toredas seltskonnas ilusa ilmaga, see oli täpselt see, mida täna vaja oli.

Aitäh peitjale ja tänud kaaslastele kaasa haaramast.