VAMM: Puuüraski hirm

VAnaMõisa Matkarada asub Saue vallas Vanamõisa külas Vanamõisa vabaõhukeskuse kõrval. Vanamõisa matkaraja kogupikkus on 6 km ning väiksem ring on pikkusega ca 3,5 km. Rajale jäävad mitmed huvitavad vaatamisväärsused nagu Sõeru ohvriallikas, Peeter Suure Merekindluse kaitserajatis, Vääna, Hüüru -ja Vanamõisa mõisate maapiiride ristumise piirikivi. Kogu rada kulgeb looduskaunis keskkonnas, kus on maalilised vaated, ümberringi laiuvad kaunid viljapõllud ja heinamaad ning segametsad koos loomade ja lindude liigirikkusega.

Suur-kirjurähn on ilmselt kõige enam tuntud rähniliik. Ta on ilusa kirju sulestikuga lind. Valdavad on kontrastsed must ja valge, aga sabaalune on helepunane ning ka laubal asub punane laik. Isaslindudel on lisaks veel punane kukal. Iseloomulikud on talle veel väga pikk kleepuv keel, mida on hea putukakäikudesse sisse lükata, et sealt toitu kätte saada, ja väga jäik ning teravatipuline saba, mis on puutüvel tegutsedes tänuväärseks toeks.

See Euraasias ja Aafrikaski laialt levinud lind on ka Eestis väga sage. Elupaigaks on talle kõikvõimalikud puistud: alates asulates olevatest aedadest kuni suurte metsade keskosadeni välja. Meelispaigaks on aga niisked kuuse-segametsad. Vanemad kaitsevad koos agaralt oma territooriumi. Eriti häälekad on isaslinnud veebruarist aprillini, mil algab pesitsusaeg. Sel perioodil trummeldavad nad vahet pidamata.

Toitu hankides toksib rähn palju aeglasemalt ja vaiksemalt. Sel ajal meeldib tal segajatega ka peitust mängida. Nimelt kui inimene märkab rähni, siis jätab viimane mulje, et ei näinud ohtu ja libiseb nagu muuseas puu teisele küljele. Tegelikult märkab ta kõike ja selles võite varsti veenduda, kui näete teda vargsi puu tagant piilumas, "ega te lõpuks ometi ära ei ole läinud".

Esmalt laskub suur-kirjurähn oma toidupuu alusele ning siis hakkab järjest kõike hoolikalt läbi kontrollides üles liikuma. Nii võib ta tõusta rohkem kui 15 meetri kõrgusele puu otsa. Suvel on tal põhitoiduks putukate vastsed ja valmikud, aga talvel tarvitab rohkelt okaspuude seemneid. Selleks asetab ta käbi puuprakku ja hakkab nokalöökidega seemneid välja peksma. Sellise sepikoja läheduses võib tihti leida väga palju lammutatud käbisid. Vajadusel võib rähn ka puuprao käbi jaoks ise raiuda.

Pesaõõnsuse valmistab rähnipaar harilikult 2...8 meetri kõrgusele haavapuusse. Selle sügavus on kolmandik meetrit ja sissepääsu läbimõõt viis sentimeetrit. Aprilli lõpul või mai algul muneb emarähn 5...7 muna otse õõnsuse põhjale. Pärast paarinädalast haudumist kooruvad pimedad ning abitud pojad, kes aga peagi hakkavad suurt näljakisa tegema. Nad on nii aplad, et vanemad peavad neile iga paari minuti järel uue toidupala tooma. Söömisest on aga ka kasu, sest juba kolmenädalaselt võivad nad pesast lahkuda.

Suur-kirjurähn on hulgulind, osa meie rähne lendab talvel lõuna poole ja teised tulevad põhja poolt asemele. Ei kuulu looduskaitse alla.