Viinaköögi

Natke nõgestes sumamist ja müüride avades ringi vaatamist ning oligi käes. Aitäh!

Leitud, aitäh. Veidi aega ikka läks.

Olmas. Korras

Leid #100 Võru-Tartu-Puurmanni-Pedassaare-tiiru viiendal päeval. Päeva teine aare pärast ilusa ja hea läbipaistvusega Järaniku tehisjärve ääres ööbimist. Väga mõnus öömaja ja järv oli. Ujusin seal lausa kahel kaldal.

20 meetri peale draivin, siis läbi võssi ja nõgeste müürideni ning marjapõõsaste hoonesse. Ajasin omajagu aega Maa-Ameti nulli taga, lõpuks saabus siiski ka leid. peidikusse mahub märksa suuremgi karp. Nüüd sauerkrauti sööma :-) Vahva on lugeda peitja pajatusi selles kohas tema lapsepõlves, sest isiklik puude on alati tore. Tänud kutsumast!

Seda topsi sai siin ikka otsitud. Lõpuks peale ei tea mitmendat tiiru juhtusin ikka õigesse kohta ka kiikama :). Aitäh!

Igasugu praod ja augud said üle vaadatud, ilmselt siis vähe piisavalt.

Minu vana-vana-vanaisa Juhan ajas ükskord joobnult praga (loomasööt) ja meski (piirituse valmistamise leotis) kraanid segamini ja lasi meski mõisa künnihärgade lauta joosta. Künnihärjad jõid seda ja mõne aja pärast läks laudas lahti jube möirgamine ja kohutav kaos.
Seega viinaköögid toovad mulle sellise mälestuse meelde.

Leidmisega läks natuke aega, aga ikka leidsime. Sein oli lihtsalt ees.
Aitäh!

Leitud. Aitäh!

Andis siin ikka tuuseldada, esimese hooga usaldasime sisetunnet, siis varem leidnu kommentaare ja kolmandaks maa-ameti kaarti. Leiuni viis lõpuks aga ikka loll sihikindlus igale poole näppe toppida :D

Leitud

Pole just väga palju inimesi, kes tuleks säravate silmadega kaasa, kui kutsun peale südaööd pimedas ja vihmas geopeituma vanadesse lagunenud hoonetesse. Simpsu ei kõhelnud igatahes sekunditki ja nii me siia sattusime. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Leitud

Siit tuli edasi marssida. Tänud kutsumast aga ikkagi, ei meeldi nii vanad kohad.

Tegime mitu ringi, kõik augud katsusime läbi, lõpuks leitud!

Viinaköök oli parajalt suur, kus seda aaret otsida. Maa-ameti kaart oli väga heaks abimeheks. Aitäh peitjale!

Teekond hapukapsa juurest siia oli küll hädine 300 meetrit mööda teed, aga uskumatult väsitav. Nimelt oli teekatteks lumi, mis peaaegu kandis, aga viimasel hetkel siiski järgi andis. Justkui oleks terve selle maa trepist üles läinud. Ja tagasi oli vaja ka veel saada. Kohapeal tiirutasime tükk aega vales kohas enne kui taipasime maa-ameti kaarti vaadata. Aitäh peitjale.

Maretil õnnestus peidukas avastada kiiresrti. Tänud!

Eelmine kord siinkandis olles olime juba suht väsinud ja logid ei tundunud eriti julgustavad, nii et ei läinud vaatamagi. Täna astusime kapsatünni juurest kärmesti viinaköögi poole. Talumees kõpitses sealsamas tee kõrval traktori kallal ja kui ta peale jõudu soovimist ikka meid veel kahtlevalt piidles, siis küsisin, et kas siitkaudu saab viinaköögi juurde. Kohe mehe nägu selgines, seletas lahkesti ja rahunenult jätkas oma tegevust. Kusjuures kohapeal ei läinudki eriti aega, mingi 5 minutiga oli õige koht tuvastatud. Nii et meile jäid positiivsed emotsioonid, kuigi kujutan ette küll, et siin võimalik väga pikalt otsida. Aga õues tuvastatud suund 0-le ja umbkaudsed meetrid piiritlesid otsinguala ikka tunduvalt. Tänud peitjale.

Tänan aarde eest!

Koordinaadid juhatasid algselt valesse ruumi, aga ringe tehes jõudsime ikkagi aardeni. Aitäh!

Siin jõudsime lõpuks järgi meie tänastele rajameistritele, kelle olemasolu siiani lisaks jälgedele ka logiraamatutest leida võisime. Tervitasime just aarde juures lahkuvaid Karli, Mairet ja Klaarat ning saime võimaluse viinakööki revideerima asuda. Sellega läks ikka pisut aega, sest ega see null liiga täpne olnud ja seinad tekitasid kõvasti lisasammusid kergel nullist kaugeneval otsimisel.

Tänan peitmast.

Oeh, siin läks ikka aega. Mina jäin esmalt autosse Klaarat toitma ja Karl aaret otsima. Mõne aja pärast liitusime meiegi. Kohti oli omajagu kuhu topsik peita. Olime päris pikalt otsinud. Lõpuks Karl vaatas õigesse kohta. Tagasi auto juurde minnes kohtusime ka Inge ja Markoga.

Siin aarde juures läks meil kole kaua. Kõik ruumid said korduvalt läbi käidud. Internetiga oli ka kehvasti. Alles siis kui sain maaameti kaardi ette kuvatud, võtsin sealt 5 meetrit ja leidsingi ühe ainsa koha kuhu polnud veel vaadanud. Tagantjärgi lihtne peidukas. Ainult neid valikuid oli väga palju. Aitäh aarde eest!

Siit no kuidagi ei jäänud head tunnet - liiga kaua läks sellega. Peidukaid on kamaluga ja vähemalt mulle (maaameti kaardi järgi) tundub, et null on 5+m mööda, mis pani ikka pikalt vales kohas ringi torkima. Aga alla ka ei tahtnud anda, nii sai perimeetrit järjest suurendatud, kuni lõpuks kätte ta jäi.

Tänan peitmast!

Aitäh!

Peidukaid mikro jaoks siin tundus palju, aga kambaga õnneks ei jäänud see meie eest kauaks silma. Aitäh.

Proovisime siis võimalikult lähedale sõita. Auto küll karjus pidevalt kõrge muru tõttu, aga mingi lõigu saime jalavaeva säästetud. Jupike tuli siiski jalutada ka. Miljon peidukat võttis meil siin korralikult hoo maha. Kuid alla veel anda ei jõudnud, kui miskit sellist, mis viinakööki kuuluma ei peaks, silma jäi. Nimed kirja ja tuuleveski poole edasi.

Tänud.

Joodi ikka palju viina, et nii suur ja uhke köök ehitati. Tänud peitjale!