Virtsu raudtee

90% numbreid oli koos ja plaan oli viimast minna võtme täna peale betooni. aga kohtumine teiste mängijatega viis ideeni, kust võiks kirvega tahuda. tegime kaardil põhjaliku eeltööja suundusime esimese võimliku objekti manu. abivahend paika ja seal tema oli. natuke ponnistamist ulatamisega ja aare sai ühe nime lisaks. aitäh, jälle sammuke 81ni lähemal.

Ossa ristivägi, taas igasugused kokkulugemised ja pealtnäha lihtsad arvutused, milles on võimalik sada ja üks viga teha. Osad vastused tulid lihtsalt, diivanil, osadega oli vähem või rohkem probleeme. Kuna osad probleemid tundusid lahendamatud ilma kohale minemata, lendas see mõistatus kogu täiega poolikute mõistatuste kasti ja sinna ta unus. Vahetevahel lappasin seal olevaid asju, mõne võtsin taas ette ja mõni leidis lõpplahendusegi. Aga see Virtsu raudtee muudkui ootas. Igatahes ootas ta ikka kaua kaua, kuni tuli ühe igavesti toreda geopeituriga jutuks, et seda aaret on tegelikult täitsa võimalik kätte saada, isegi natuke vähemate füüsiliste võimetega. No tore küll, aga mul ju osa andmeidki puudu, seega ka koordinaadid puudu. Vaatasime siis koos üle, mis mul on ja mis mul pole ning nii need koordinaadid kokku saidki. Ja siis hakkas selle nüüd juba lõpus oleva punkti aeg oodata. Ikka jupi aega ootas. Ja siis hakkas kripeldama, et vaja ikka vähemalt vaatama tulla. Täna siis tulime. Jumalast õige otsus. Kui oli selge, et ta peaks tõepoolest kättesaadav olema, läks kiireks. Ei mingi kummikute jalga panemist, sai ka niisama. Natuke kõhe oli, aga vaid õige natuke. Keegi hea inimene oli lisaks oma abivahendile ka kohaliku abivahendi kohale jätnud, nii et selle võrra oli lihtsam. Kätte saime, tõeline töövõit.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.

Virtsu raudtee aare oli mul ammu pinnuks silmas olnud, sest üks otsitav oli koguaeg puudu. Täna läks Maretiga jutuks ja selgus, et temal komplekt koos ja aarde asukoht teada. Võtsime siis aarde kohe tänaseks päevakorda. Ega kohapeal ka midagi lihtsat ei olnud, Maret õnneks võttis suurema töö enda peale. Tänud peitjale väljakutset esitamast!

Selle aarde nimel tassis Kaupo redeli kaasa. Lükkasime selle valla ja sööstsin üles. Leid tuli hetkega. Aitäh!

Mul oli vaja täna heategu teha - nimelt toetan ma Gabrieli, https://gabrieliloomadeelu.eu/,
no seda, kes elab 100 kassiga. Seekord otsustasin ise kohale minna, sest asju ja süüa oli nii talle kui kiisudele, pagasnik silmini täis. See aare sai võetud päevaplaani, sest Aive oli Turvamutt ja tal oli abikas. Aare sai lips leitud.

Nüüd siis aarde lahendamisest...
Kui ma 2013 mängu tulin, siis mingil ajal alustasin: osa vastuseid googeldasin, osa oli vihjeid, osa olin ise 100% kindel, osa oli puudu, sinna ta jäi. Sain tuttavaks Kaupo ehk Lepalinnuga. Ühel pühapäeval ta plõksis Lõustakaustikus, et kas mul on vastuseid? Loomulikult ju oli, saatsin talle, siis hakkas teiselt poolt tulema, et kas ma olen ikka selles ja selles vastuses kindel, tema mõnede kritseldustega see kokku ju ei läind, no mida tarka mul oli vastata - ütlesin, et köögis pirukas ahjus. Läksin arvuti tagant ära, Kaupo jäi lahendama. Umbes tunni pärast vaatasin uuesti ja ta oli mu jummala õiged vastused valeks vussinud, lisaks muudkui juurutas teooriaid. No mul ei olnud midagi kosta, sest polnud ju kuskil koha peal käinud! Ütlesin, et pean auto pesulasse minema, tegelikult läksin pirukaid sööma ja telkut vahtima. Kuulisin reaalselt kuidas vaene poiss ajusid ragistas. Kui auto oli piisavalt pestud, läksin tagasi ja no enam ei saanud milleski kindel olla.

Otsustasin, et olen nüüd korralik ja hakkan ka lahendama. Tegin arvutis lahti mingi Maaameti kaardi ja vaatasin ja vaatasin ja ütlesin Kaupole, et lõpp on seal! Tükk aega oli teisel pool ekraani vaikus - midagi ei ragisenud. Mingi hetk ilmusid koordinaadid, kuidas ta need nii nirude andmete pealt paika sai, jäigi mul mõistmatuks. Igastahes, aitäh Sulle Kaupo siukse kannatlikkuse eest ja palun kergemat andestust, et lollitasin sind terve päeva.

Aardega tips-tops kõik hästi!

Vastused mõnda aega tagasi korjatud, aarde asukoht ka üle vaadatud. Täna tulime logima.
Tänud

Eks see mõistatus ikka paras pind sealsamas oli. Aegade jooksul oleme mitu korda selle lahendamist ette võtnud ja siis jälle kõrvale lükanud, et siis taas see millalgi ette võtta. Suurem osa vastuseid said kenasti kokku, aga mingid puudujäägid ikka jäid. Siis tuli natuke oletada ja arvata ning enam-vähem sobiv koht hakkas välja kujunema. Veidikese loogikaga sai lõpuks ja kontroll roheliseks - jehhuuu!

Täna oli siis see päev, kui otsustasime asja lõplikult ära vormistada. Paraku see nii lihtne ei olnudki. Oma madala autoga püüdsime kõigepealt läheneda lõunast, ei õnnestunud. Siis idast, ka mitte. Põhjast, mkm. Lõpuks viimane ja ainus sobiv suund oli läänest ja sealt me lõpuks ka kohale saime. Kohapeal läks õnneks kõik juba kenasti ning peagi olid nimed kirjas. Aitäh.

Enamus asju loendasin kodus, kolm vastust vist jäi nii saamata. Kuna tundus jõhkralt raske, siis jäi see aare vaikselt soiku. Ühel hetkel tuli abitõuge ja sain ka puuduvad vastused.

Logisid lugedes tundus täiesti tehtav aare olema ja tahtsin kindlasti vaatama minna. Teel aardeni saatis meid rohkem kui kilomeetri kitsekorteež. Kui nad olid kindlad, et me enam ei tohiks küll teelt eksida, siis nad jooksid eemale omi kitseasju ajama. Meie jõudsime lõppu ja hakkasime omi geoasju ajama. Abivahend välja ja kummik jalga ja pärast erkinoolelikku sooritust (moodsamal ajal eerikhaamerlikku) logitud ta oligi. Väga tuus koht oli. Aitäh!

Lahendamine läks üle kivide ja kändude ja küngaste...sildade. Metsistunud pilguga arvutasime, ütlesime mõned! ropud sõnad, arvutasime veel. Palusime ka pisarsilmil abi ühelt geogurult ja ütlesime veel mõned! ropud sõnad, aga mitte gurule vaid endale :D

Nii ta siis läks, et jõudsime täna siia, sest kuigi raskusaste oli ähvardav, siis mu kaaslane lubas, et asi ei ole nii hull ja küll saab....

Lõpukoordinaatidele tulles tervitas meid põllul 4 kitse, kes jooksid mõnda aega meiega paralleelselt ning alles paar kilomeetrit niimoodi koos liikunult said kitsed aru, et kui tahavad meist lahti saada, siis tasuks mõni teine suund valida :D Seda nad ka tegid.

Lõpupunkt ise oli ka täna väga maaliline ja vaatamata lumele, mida veel kõikjale jagub, oli siin siiski juba väga kevadine ja karge.

Wingmän vahetas jalanõud ära sobivamateks ning hakkas oma tööriistaga rassima. Korraks tundus, et ma näen ühes raskemas kohas viirastusi ja midagi kahtlast, kuid see oli õnneks ainult päikese pimestamisest tekkinud luulu ja õige koht oli ikka seal, kuhu meie töövahendiga ka pääseb.

Nii ta käidud ja toodud ja logitud saigi. Aitäh!

Seda on ikka pikalt nuputatud ja välitöödel käidud. Nüüd see õnnelik hetk. Tänud!

Ehk oli see neli aastat tagasi, kui töö asjus rongiga Raplasse vurasin ja sealsed loendused kirja panin. Edasi alles aastal 2020 jaanuaris otsisime tolle geopäeva kambaga minule teadaolevas jaamas pildil olevat veepumpa. Mul ju oli väga tungivalt vaja tollelt aastaarvu numbrit üles märkida. Lahendamisega alustasin alles aasta hiljem. Teadmises, et ega mul ülejäänud puntkidesse niipea asja ei ole. Ülejäänud puudu olevad vastused saingi kenasti onu googlilt, välja arvatud naelte arv piiritulbal. Kusjuures ühte kohal käidud vastust pidin korrigeerima, mis siis ikka. Rohetama goekontroll lõpuks lõi ja jäi ootele. Põnevat raudtee ajalugu sai ikka huviga uuritud. Täna siis lõpuks karbi külastamise päev ka kätte jõudis. Kohapeal kolme isendi otsast püüdsin küll karpi silmata, aga ei õnnestunud. Abivahend tuli ikka objektile tarida. Tore, et pikalt laagerdunud täpikese raamatusse sissekanne nüüd tehtud. Tänud peitjale.

Selle aarde andmeid on juba mitu aastat kogutud ja ikka seda rohelist tuld ei tahtnud tulla.Noo lõpuks tuli.Kohapeal seis selline ,et terve tee on kotte täis ja peiturid ise redeliga teab kus.Õnneks see aeg mõõdasõitjaid ei olnud ja saime rahulikult logida ja pärast oma mustlas laagri taas kokku korjata,kui redel oli kenasti kõige põhja paigutatud.Tänud peitjale.

See oli mul ammu selge, et seda aaret otsin nii, nagu kasutaja jutsi seda tegi - auto või tsikliga terve teekonna läbi sõites. Ilmselt oleks seda teinud ka ilma vastava aardeta. Nüüd kus tekkis natuke vaba aega, olid valikus mõned geotuuri variandid aga suht suvaliselt õhku visatud ideest - autodega seda marsruuti forsseerida - haarasid sõbrad õhinalt kinni ja nii see mõte teostuseks saigi. Ühtkomateist oli mul mõistatusest varasemalt ka lahendatud, kuigi paljudes detailides ei saanud lõpuni kindel olla. Ja ega ükskomateine tänapäeval ka enam ei vasta reaalsusele. Näiteks Rapla perroonil istepinkide arv... Ja ega Rumba akendest ka õiget numbrit kokku ei suutnud lugeda...

Master-plaan nägi ette, et hommikul saame Rapla raudteejaamas kokku, sõidame mööda endist kitsarööpmelist raudteed pidi Virtsu, otsime teele jäävaid aardeid ning õhtul teeme väikese olengu minu maakodus. See muidugi tähendas, et ma pidin maja kütmiseks Nurtusse laekuma juba 26. õhtul, või noh, reaalsuses juhtus see rohkem ikka 27 varahommikutundidel, sest Viljandi öine geotuur võttis oma aja. Igaljuhul sai öösel kütmisega alustatud ning kohe ka toas valitseva pluss-ühega pehmesse sulgmagamiskotti sooja poetud.

Järgmisel päeval põõnasin rahulikult lõunani ning tegin teise tiiru kütmist. Temperatuur oli tõusnud majas päris mitu kraadipügalat ja sai juba ilma mütsita toas ringi liikuda. Ka suitsuahjule tegin tule alla, et hommikul oleks midagi leiva peale lõigata. Seejärel sõitsin endise Raikküla raudteejaama juurde, et küsida maaomanikult luba läbisõiduks. Seal on eratee ja keelumärk ees. Paraku pole ka mõistlikku ringi sõitmise võimalust, sisuliselt peaks Raikkülast sõitma tagasi Raplasse, sealt Kuusikule ja siis lõunasse uuesti raudteetammile. Tahtsin seda ringisõitmist vältida ning viisakalt küsida luba läbi eramaa sõitmiseks. Kahjuks ei olnud kedagi kodus.

Tagasi Nurtus, viskasin sisefileed ja karbonaaditükid suitsuahju ja valmistasin ette järgmise õhtu pidusöögi, ehk puuahjus aeglaselt küpseva seaprae. Malmpotti läks kaks suurt känakat soola-pipra-õli-sinepi sisse mätserdatud kamaraga seapraadi, maitseks juurde kaks suurt sibulat ja terve peotäis küüslauku. Panin hommikuni jahedasse sahvrisse marineerima. Suitsuliha oli 7 tundi ahjus ja külma tõttu andsin natuke rohkem kui tavaliselt tuld alla, tulemuseks esimest korda elus täiesti tuimaks kuivanud ja pealt ära kõrbenud sink. Kuram. Kui südaöö paiku see ebaõnnestumine ahjust välja sai, keerasin magama ära.

Hommikul panin ahju kütte ja kui söed valmis, läks pidusöök ahju. Teel Raplasse käisin veel korra Raikküla jaamahoone juurest läbi loa küsimiseks aga endiselt polnud kedagi majas. Saime sõpradega Rapla jaamas kokku. Kemo oli oma Ford Rangeriga, Priit ja Sven Jeep Grand Cherokeega ja mina oma geomobiiliga. Mölisesime niisama, jagasime kolme auto peale kaks paari mitteühilduvaid raadiosaatjaid (Sveni määrasime dispetšeriks, kellel oli mõlemast komplektist üks saatja ja põrgatas meie loba seadmete vahel) ning startisime 96-kilomeetrilisele teekonnale Virtsu suunas.

Üldiselt oli kerge kulgemine. Enamuses on tegu sõidetavate kitsaste kruusateedega, kohati rööpas pinnasteega, päris võpsikut saime Lihulas, aga see on välditav paralleelselt kulgeva kruusateega ehk vabatahtlik oksapesu. Madalapõhjalisele saavad takistuseks kindlasti need väikesed raudtee sillad, mis on kõrged ja kitsad. Lugesime kokku 31 raudtee silda, ühine konsensus oli, et see on täpsusega +-1. No möla ja muu tegevuse tõttu läks pidevalt jooksev seis meelest ära. Algselt ehitati kokku 49 silda, seega omajagu on uute teede ehitustega kaduma läinud. Mööda raudteetammi ei saa sõita: Raikküla endise jaamahoone kinnistul, sest seal on eramaa ja sissesõitu keelav märk ees, kuigi tee kellegi hoovi otseselt ei läbi; Tallinn - Pärnu maanteest Märjamaani, sest tamm on muudetud jalgteeks; Märjamaa jaamahoone ümbruses on tammile ehitatud tööstushoonestus; Kaheldav on Lihula jaamast Rapla poole jääv 1.7km, kus tamm on võsastunud ja ühes kohas kraaviga läbi kaevatud (me küll sõitsime ka selle läbi, aga kui kardad kriime autol, siis ei soovita); Lihulas on veetornist Virtsu suunas kulgev Piiri tänav jalakäijatele, seega ka seal tuleb sõita paralleelsel tänaval; Samuti Virtsus teeb Jaama tänav väikese pauna algselt tammilt maha. Muus osas on vana raudtee oma algses asukohas läbitav.

Kahes kohas leidsime masinatele väljakutset pakkuvat muda. Sai vintsida ja üksteist sopast välja tirida. Kõrvalepõikena külastasime Põrgupõhja punkrit Vigala lähedal, tegime lõunasöögi Särtsu baaris Lihulas ning Rootsi jaamas saime kunstnikest pererahva poolt eksprompt-ekskursiooni nende skulptuure täis õues. Rumba silla all olevast koolmekohast sai ainult Kemo läbi sõita, teiste jaoks jäi vee seis liialt kõrgeks. Kunagi Rumba aaret otsides oli vesi piisavalt madal, et sain ka oma Subaruga siit läbi.

Aardeid sai leitud viis. Rootsioja Raudteesild pärast Rootsi jaama külastust, Lihula kaks aaret lõunapausi ajal, Virtsu raudteetamm kui temaatiline lõpuaare ning tagasiteel koju Tähevärav SG1. Käesoleva aarde jaoks sai loetud Rapla perroonil pinke ja Rumba jaama aknaid valesti, kinnituse sai Karuse jaamahoone korstnate arv ja Lihula veetornil olev number, leitud sai pildil olev pump ning märkamata jäi müstiline piiritulp Rootsi ja Lihula peatuste vahel. Seetõttu ka mitteleid, ei viitsinud hakata Virtsus arvutama ja geokontrolli pommitama. Kodus mõtlesin ise asukoha välja tuginedes teada olevatele numbritele, kohendasin arve asukoha järgi ja sain esimese korraga geokontrolli 10 meetri peale roheliseks. Valesti olid Rapla perrooni pinkide arv (seal on neid rohkem, kui valemid tahavad), Rumba jaama akende arv (arvasin kas üks või teine aga tegelikult oli kolmas) ja no see piiritulp. Kui keegi on nii lahke ja jagab vihjet selle tulba umbmäärase asukoha suhtes, siis võib mulle kirjutada, hea meelega vaataks selle üle enne aarde logimist.

Teekonna läbimiseks kulus koos pauside ja kõrvaltegevustega 8 tundi. Läks täpselt kaks korda kauem, kui omal ajal rongil selle vahemaa läbimine. Virtsus tegime väikese poepeatuse ning tunni pärast olime Nurtus. Ahjus 11 tundi olnud praad oli veel nii tuline, et kinnasteta seda kätte ei saanud ja tuli oivaline. Suvel jahimeeste toodud pruun jook "Saare Tamm" sai tähistamiseks avatud aga selle joogi mõju osas ma päris tugevalt end ei tunne, sest mingil hetkel hakkas Kemo raadiosaatja lülitama Priidu pealampi sisse ja välja.

--

Rootsioja Raudteesild - Lihula kirik - Tere tulemast Lihulasse! - Virtsu raudteetamm - Tähevärav SG1 - Virtsu raudtee

Tänase päeva teine pool tõi mind siiakanti Mari sünnipäevale ja peoperenaisel oli meile üksiti valmis plaan raudteeaarde juurde ka visiit teha. Noh, ei saa öelda, et just lihtsalt oleks see leid tulnud aga eks maastik 5 ei saagi liiga lihtsalt tulla :D. Hea ikka, et Mari lisaks redelile veel ühe abika meile autosse torkas, saime nii nimed peale viit minutit ikka kirja pandud :). Ja läheduses ühe teise hobiga tegelevad mehed said meie tsirkust vaadates ilmselt mõned värvikamad jutud õhtusöögilauda… :D

Seda aaret olen juba pikemat aega tagavaraks hoidnud, et kui maal olles tingimata midagi logima peab, siis on võtta. Siiani olen saanud asjad nii sättida, et olen oma päeva mujal kirja saanud. Täna sai plaan kohe paika pandud, viimane aeg siin logi kirja panna. Tänan.

Aarde asukoht oli ammu teada, täna lõpuks oli redel kaasas ja kõik muud olud ka sobivad ning saime nimed kirja panna. Aitäh ajalugu tutvustamast!

Kontroll on natukene aega roheline olnud, aga esimesel korral ei leidnud head lähenemisteed. Sel korral lähenesin aga teisest suunast ja abivahend oli ka kaasa. Logimine õnnestus probleemideta. Aitäh!

Enamus vastuseid sai kiirelt paika, kuid mõned vajasid tõsisemat raputamist ja mõni jäigi kahtlaseks. Lõpuks loogika ja kaarditöö andsid täiesti loogilise ja kontrollimist vääriva paiga. Kasutades teistmoodi geokontrolli tugevnes veendumus veelgi. Kohapeal veidike vaatlemist ja ajurünnakut, ning osutuski täiest ilma redelita ja suht kerge vaevaga kätte saadavaks aardeks :) Tänan väljakutse eest.

Mõistatuse pool oli ikka karm pähkel, kui sellest osast edasi saime ja lõppu jõudsime oli korraks hämming.
Aga sai loogiline lihtne lahendus leitud ja peagi olid nimed kirjas. Pärast veidi kripeldas, et oleks võinud seal veel raskemas kohas olla :D
Aga väga lahe lõpp ja suured tänud :) Sooviks juurde selliseid aga ilma mõistatuseta ;)

Ei leidnud on vale öelda, sest karbi me leidsime, aga seekord seda kätte ei õnnestunud saada. Eks tuleb teinekord soodsamate oludega tagasi tulla.

Ohjah, see mõistatus on juba pikka aega pinnuks silmas olnud. Igasugu kaardirakendustes on trass igaljuhul täitsa hästi selge. Mõned punktid said ka reaalselt üle vaadatud, seega vähemalt mingites numbrites võis kohe täitsa kindel olla, aga küsitavusi jäi ja lahtiseid otsi oli siiski palju. Tulemused kippusid tulema sellised, mis ei väärinud isegi geokontrolli punast tulemust. Mõne päeva tagune Tunki logi tuletas seda aaret jälle meelde ja nii sai tehtud mõistatusele uus tiir peale. Ega seekordki seal midagi lihtsalt ei läinud, aga ju siis on kogemusi sedavõrd juurde kogunenud, et esimene geokontrollitav katse andis rohelise tule. Ja kui tuli on, siis tuleb minna. Objektil võttis Madis logimisprotseduuri enda kanda, minu osaks jäi tuulega plehku pannud karbikaant mööda põldu taga ajada ja valvata, et kaasavõetud vahend (mis tõele au andes oli täitsa piiri peal) ikka turvaliselt jalge all püsiks. Tänud aarde eest, ajalootund oli igatahes korralik.

624 päeva polnud sellesse toredasse kohta leidja näppu pistetud. Nüüd sai 'counter reset' tehtud.

Algandmed leidsin osad netist, üht-teist loksutasin loogikaga paika, aga nii mõndagi jäi ikka üpris lahtiseks ka ja geokontrolli muidugi roheliseks ei saanud. Kaardiga kombineerides sõelusin välja paar võimalikku 5.0 maastikuga kirvekohta, mida täna vaatamas käisin. Ühe neist võis kohe kindlasti välistada, teine tundus potentsiaalne, kuid täpsemalt kontrollida ei suutnud - olud improviseerimiseks ja sõgeduste harrastamiseks polnud parasjagu kah kõige soodsamad. Mõtlesin, et parem proovin enne, ehk õnnestub kodutööna geokontrolliga ikkagi rohelise tulemuseni kobistada.

Teekond aardeni algas juba 2017 aasta suvel, kui tekkis tõsine mõte läbida villisega Virtsu raudtee. Planeerimise faas võttis aega paar kuud, kuid 16.09.2017 andsime stardi Virtsust.

Alustasime c 10 paiku hommikul (kui Juta ja Janar olid bussiga Tallinnast Virtsu sõitnud ning Sven villisega Saaremaalt kohale rallinud). Eesmärk oli läbida raudtee täies pikkuses, nii palju kui võimalik on ilma omanike rahu rikkumata. Ilmselt enamuse läbisime ka, va Rootsi kandis oli tee kinni.

Kohe alguses saime esimese ehmatuse osaliseks, villis, mis senini oli meid tublilt teeninud suri välja. Paanikat siiski tekkida ei jõudnud vaid Sven ühendas ühe olulise juhtme tagasi ning edaspidi auto alt ei vedanud.

Põhiliseks hüüatuseks tee peal sai SILD (pauh, põmm, piraki), sest need on ju järsud kuid halvasti märgatavad. Ehk siis kui oli hüüatus sild, siis tegelikult me juba lendasime autoga.

Tee peal lugesime aknaid, korstnaid, pinke jne. Üldse ei õnnestunud leida piiritulpa. Reis oli äge, ilm ilus, seltskond meeldiv. Lihulas sõime lõunat ning kell 21.00 olime Raplas. Sealt juba viis rong Juta ja Janari Tallinna ning Sven naases autoga juba mööda suurt teed Saaremaale.

Siinkohal võiks ju aarde logituks lugeda aga kus sa sellega. Numbrid olid küll koos, kuid mida ei õnnestunud roheliseks saada, oli geokontroll. Ei jäänud muud üle, kui minna koordinaadiguru Martti jutule, kes seltskonna kogutud numbritest adekvaatse koordinaadi võlus ning kontrolli roheliseks sai.

Aga koht ei jäänud kuidagi tee peale. Tänaseni! Õigemini täna ka ei jäänud, kuid panin oma abivahendi autosse ning läksime Sveniga spetsiaalselt retkele. Aitäh!

Aitäh tegelikult mitte ainult aarde eest vaid kogu idee eest. Sest palju mõnusam on sõita raudteed, kui sul on eesmärk - ja see meil oli.

Lühike pildiline teekond mööda kitsarööpmelisest raudteed Tallinnast Virtsu sadamasse - autor Priit Määltsemees.

No seda aaret olen üritanud ikka aastaid ja aastaid otsida-leida. Kunagi sai isegi paar korda erinevate aparaatidega kogu raudtee-trass läbitud, kuid minu fantaasia vajalike andmete tõlgendamisel oli piiritu ning miskit mõistlikku kohta välja ei tulnud. Mingil ajal hakkasin kirvest ihuma ja tundus, et sain loogilise paiga. Siis jälle ei pääsenud kohapeal oma loogikat kontrollima. No ja miskil hetkel siis andis GK ikkagi ka märku, et kirves lendas õigesse kohta. Nüüd siis vurasime korraliku varusutsega kohale. Ja oi seda mõnusat tunnet, kui aastaid otsitud asi lõpuks näppude vahel on. Aitähhid... see aare on ikka usinalt elamusi pakkunud ja nüüd see saaga läbi :).

Kodune teooria osutus õigeks. Aitäh!

Ega viitsimist polnud, aga oma jama tuli korda teha. Aare asukoht muutus meetri jagu lääne poole, et talvel kinni ei külmuks.

Sain ennast "smuugeldada" aarde hooldustiimi.Küllap ühel ilusal päeval saan ka mõistatuse lahti puretud :)

Aare väga kehvas seisus. Suure konteineri külg tükkideks. Logiraamat on nii märg ja mudane, et seda pole vist võimalik kuivatadagi ja vajaks väljavahetamist.