VK20: Twain, Mark

Seda võin jälle uuesti lugeda ja ikka on tore. Peidukoht on ka mõnus, juba nüüd üsna vedela ligipääsuga. Topsik kuiv ja korras, tänud peitjale.

Leitud

Aardeni läheb täitsa viisakas rada. Arvasin, et vist on hiljuti leitud. Logiraamatust vaatas aga vastu oktoober 2023. Huvitav kes neid radu nii aktiivselt kasutab, et nii vinged rajad sees...

Aitäh!

Raamat oli küll mu lapsepõlvekodu raamaturiiulis, aga mingil põhjusel selle lugemiseni ei jõudnudki. Rohkem huvitasid nagu Nahksukajutud ja musketärid ning igasugusel looduse-loomalood. Väikeste poiste seiklused olid väikesele tüdrukule mitte just nii väga huvitavad. No nüüd sai siis sai nende tegelastegi seiklused läbi libistatud. Endalegi üllatuseks kohe esimese küsimuse vastust teadsin ilma lugematagi. Tundub, et meil kodus prooviti sama meetodit rakendada ja selle käigus viidati just sellele loole. Igatahes tulid need numbrid küllaltki lihtsalt ja saadud luba logima minna. Varakevadel eriti ei kippunud minema, ootasin ikka ära kui teed kuivemaks lähevad. Täna siis jätsimegi sõbrannaga auto kohe jupi maad eemale, et ikka saaks sammud täis astutud. Viskasin koti kummikutega üle õla, et ikka olla neiks viimasteks meetriteks kenasti valmistunud, lasin koera vabadusse ja hakkasime astuma. Kokku astusime kohe 6,5 kilomeetrit. Hästi mõnus kevadine jalutamine oli. Ja kummikud kulusidki kenasti ära, kuigi eks ettevaatlikult astudes ja kohta valides oleks ehk kuivalt ka tossudes käidud saanud. Tänud peitjale taas rappa saatmast ja aarde eest.

See on selline ammu kaardil ootamas olev täpp, mida olen hoolega vältinud. Ega logid väga julgustavad polnud ning talvel tahke maapinnaga ei olnud viitsimist lumes mütata. Nüüd sõitsin aga rattaga kohale ja olin just selle aarde pärast ka tennised visanud seljakotti, et kui tossud peaks märjaks saama, siis saab kuiva varbaga edasi liikuda ikka. Märjaks läks maapind natuke enne aaret, aga mööda pokusid ja põõsaid sain kuiva jalaga aardeni. Ja just siis kui peale logimist jõudsin rõõmustada, et küll ma olin osav olnud, siis astusin plärts vette. Nii palju siis sellest osavusest. Ratta juurde tagasi jõudes tõmbasin tutikad helehallid tennised jalga ja sõitsin koju. Aitäh!

Raamat sai sügisel läbi loetud, oli mõnus kerge lugemine. Kuna sügisel ilmaolud logimist ei soosinud siis jäi see ootele ning peaaegu oleks parima aja maha maganud seega tundus täna viimane aeg nimed kirja panna. Parkisime auto, pakkisime lapsed kelgule ning asusime teele. Hetkel on aardele lähenemine igati viisakas, lihtsalt kõnni kohale ja pane nimi kirja. Aitäh!

Oli vaja ikka autoga nii lähedale proovida ronida? Ei olnud ju, aga no ikka trügisime, sest pime ja külm oli ning kui lõpuks nii 500 meetrit enne aaret parkimiseks sobilik koht oli, siis kohe seda kasutasin - tagurdada küll läbi kuumaastiku tagasi ei tahtnud. Lõpuni sai siis jalutatud ning veidi kirutud, sest edasi täitsa autoga mõistlikult oleks sõidetav olnud. Olgu sellega, kuidas on, aga mõnus oli eelmise leidja jälgedes aardeni sammuda ja nimed kirja panna. Lootus oli, et kui nii suure jalanumbriga tegelane kuskile läbi ei vajunud, siis meiegi kuiva jalaga hakkama saame. Raamatu lugemise võtsin enda peale, kui mu lemmikute hulka Sawyer kindlasti ei kuulu. Samas praeguse elukogemuse ja vanuse juures oli teistmoodi lugemine kui noorest peast. Mina tänan, tore aare!

Üritasime autoga võimalikult lähedale saada. Mai soovis auto seisma jätta, kui oli ligi kilomeeter vastava teelõiguni, kust edasi jalgsi minna. Milline kuumaastik, saime 460 m kaugusele ja siis Mai märkas head kohta, kus auto ümber pöörata. Hakkasime siis jalgsi minema ja enam ei olnud kuumaastik. Nojah. Kuna eile oli logimas käidud seda aaret, siis läksime ilusti mööda inim- ja loomajälgi. Tundus, et keegi kutsaga on aarde juurde käinud. Mingil hetkel aga olid ainult kutsa jäljed ja siis hakkasin otsima, et kus need inimjäljed on. Paar sammu tagasi ja sain jälle eilsetel jälgedel käia. Need läksid ilusti aardeni. Aitäh!

Mõistatuse lahendamise eest hoolitsesin ise kunagi ammu ja asukoha tõttu jäi asi laagerduma. Nüüd, kui imeilus talveilm oli käes, siis muidugi kasutasime võimaluse ära. Ühe jalutuskäigu jagu hiljem olime juba ühe teise aarde lähedal, kuid siis otsustasime seda siin ikkagi üle vaadata. Mirjam oli ca kuu aega tagasi eelluuret teinud ja siis jäi veidi üle 30 meetri puudu märja pinna tõttu. Nüüd, kui maa oli korralikult külmetanud, siis ei olnud probleemi. Jäin vahipostiks ise ja Mirjam läks jahile. Leidis kasti ka ja saime oma leiu kirja. Tom Sawyeri raamatut ma olen omal ajal päris mitu korda lugenud ja seetõttu vastused olid peaaegu peast. Filmi olen ka üpris palju kordi vaadanud. Aitäh, oli tore mõistatus ja tore aare ka.

Pole aimugi, kas tänapäeva lapsed ka seda raamatut lugema peavad, aga mina pidin seda tegema kohustuslikus korras. Olen eluaeg suur lugeja olnud, aga see raamat kohe üldse ei meeldinud. Märtenil õnneks olid siiski peamised faktid meeles ja natukese mäluvärskendusega saime koordinaadi paika.

Mina käisin karpi mõni nädal tagasi korra vaatamas, kuid tookord oli nii märg ja sopane, et pidin u 30m enne aaret otsa ringi keerama. Kuna selle leidmine polnud prioriteet, siis polnud kurb kah.

Tänase imelise talveilma nautimiseks otsustasime Märteniga natuke jalutuskäiku teha. Alguses oli plaan võtta üks teine üsna lähedalasuv mõistatus, kuid mina panin ette, et tuleme siia ka vaatama. Keegi oli sinnapoole juba suundunud, kuid u 50m enne aaret ümber keeranud ja tagasi läinud. Me siis ehitasime rada edasi. Märten otsustas kuivaks jääda ning jäi mind 30m peale juhendama. Minul olid korralikud suusasaapad jalas ning otsustasin edasi minna. Eks see pinnas natuke kraksus ja raksus, kuid midagi hullu polnud. Hull oli nullis ringi vaadata, sest kuigi aardekast on suuremapoolne, oli see endale uhke lumemütsi saanud ja jäi mul märkamata. Õnneks üks talvisesse loodusesse mittekuuluv värvitoon köitis mu tähelepanu. Karpi pidi natuke meelitama, et ta jäine uks lahti saada. Nimed said kirja ning mina sain kuiva jalaga ka tagasi kindlamale pinnasele.

Aitäh aardemeistrile, mulle see asukoht täitsa meeldis.

16 meetrit jäi puudu... kõigest :)

Tore jalutuskäik oli ikkagi. Taas olin omale saanud neljajalgse hoida, kellega on täitsa mõnus pikemaid tiire ette võtta paikadesse, kuhu üksi alati ei viitsi. Süüdistasin pontut ju ka pisut oma eelmise korra ühes mitteleius, nüüd tõin ta uuele katsele.

Nojah, eks ma aimasin, et siin võivad olla väga vesised olud, aga ma siiani endiselt keeldun kummikutes matkama, nii lootsin ikkagi matkasaapaga hakkama saada.

Nii lähedal, samas nii kaugel oleks lühike kokkuvõte. Kekslesin pisut kahtlaselt kõikuvatel pokudel, koer vaatas mind väga kahtlustavalt, aga maha ka ei jäänud, sumpas järgi üritades ka mööda mättaid ukerdada.
16 m aardeni, kiire reaktsioon ja matkasaabas päästis, jalad jäi siiski kuivaks, aga selleks korraks loobusime. Koer oli väga rõõmus, et lombist pääses :).

Tuleme tagasi :)

Leitud, logitud, tänan!

Taas üks mõistatus mis pikemat aega ootas visiiti. Eelmise aasta kuumuse ajal oli korra isegi mõttes aga sinna ta jäi. Täna siis oli plaan otse Marise kingituse juurest siin ka ära käia. Mida lähemale jõudsin seda enam tuli pokult pokule hüppama hakata. Kuni lõpuks loobusin sest jalad said nagunii märjaks ja jalutasin edasi juba sirge selja ja lirtsuva tossuga. Kuna jalad ja püksisääred olid nagunii märjad siis järgmise takistuse juures koorisin ülakeha paljaks, telefon hambu ja minek. Ma arvasin et siin on jõgi aga see meenutas kll rohkem lauka ületamist. Jalge all põhja polnud, ujumisliigutustega hoidis taimestik kinni. Tuli siis lihtsalt õõtsikutest haarata ja end edasi sikutada ühe ujuva mätta pealt teise peale ;D vahepeal oli õues ka päris hämaraks läinud ja nii liikusin värisevate kätega telefonilambi valgel aarde poole. Nimed kirja ja siis kogu tegevus tagurpidises järjekorras tagasi. Auto juurde tagasi jõudes võttis korra muigele kll kuna ainukesed kuivad riideesemed olid pusa ja nokamüts. Leanne oli ju palunud poest läbi käia aga sellise kostüümiga ei tulnud see kõne allagi :D autost leidsin õnnex ühe avariipusa millest voltisin endale soti seeliku ja seiklused võisid jätkuda. Tänud peitjale

Ammu lahendatud, nüüd jõudsin lõpuks kohale. Teistsugused jalanõud oleks kasuks tulnud. Aitäh

Siin õnnestus jalad märjaks saada.Aitäh!

Leitud tänan

See koordinaat oli juba mõnda aega tagasi välja võlutud, kuid miskipärast pelgasin seda ristiretke. Logide põhjal tundus liiga vesine koht olevat. Täna aga otsustasin 2 kärbest ühe hoobiga võtta ja tulin hüppasin ka siit läbi. Sõidu pealt kirusin, et miks ma küll tossud jalga tõmbasin, kuigi olin kodus otsustanud, et tulen kirsades. Otsa ka ringi keerama ei hakanud, kui külm see vesi ikka enam on. Pärast mõnusat vantsimist olin juba aardele päris lähedal ning tõehetk saabumas. Hirm oli asjata, jalad jäid täitsa kuivaks.

Leid kiire ja aare rahuldavas seisukorras. Tänud.

leitud

Loetud ja vaadatud mitmeid kordi. Aga ikka tuli uuesti meelde kõike hoolega tuletada.
Aarde leid tuli kiirelt.
Tänud

Lõbus oli krutskeid täis poisi tegemisi taas meelde tuletada. Kuna varasemalt olen filmi vaadanud, siis tulid sellest mälupildid mu silme ette. Lugemine oli mõnus ja jalutuskäik samuti. Täna oli mitu kraadi sooja. Lumi küll märg aga kandis üsna hästi. Viimased nelisada meetrit liikusin aeglasemalt, kuna ebaühtlase jalgealuse tõttu kippusid jalad libisema ja risti minema. Aare hakkas silma 22 meetri pealt. Logisin ja nautisin linnulaulu. Tänan!

Tänan peitmast.

Raamatu lugesin huviga läbi ja sain koordinaadid kätte. Nüüd oli vaid kohale jalutamise vaev. Aitäh!

Korra oleme juba proovinud seda leida, aga olime valel pool jõge. On ikka pärapõrgu. Aitäh.

Mark Twain on olnud kunagi olnud mu lemmik. Muude asjade kõrval oli ta oma aja stand-up koomik. Ning jah - väga lahedaid lühijutte on tal. No näiteks Aadama päevaraamat ja Eeva päevaraamat. Ja need põhikirjutised ka muidugi.
Lahendada ei olnud raske, kuigi mingi tõrge kuskil ikkagi oli ka, aga see lahenes ruttu ära.

Kohapeal - no ma olen lihtsalt õnnelik, et kohale jõudsin ja et elusalt tagasi sain :D Nagu oleks Missouri soistel kallastel käinud ringi rahmeldamas.
Leitud. Aitäh.

Lahendus läks humanitaarosakonnale. Mina olen jätkuvalt numbrite peal. Tom Sawyerit on tatina loetud aga eriti midagi ei mäleta, ainult seda, et meeldis. Tänapäeval vist ei tohigi seda lugeda, peavad ümber kirjutama. Mark Twainiga on hiljem ka kokkupuuteid olnud. Tema huumor mulle meeldib, meelde on jäänud "Kirjad Maa pealt".

Kohapeal oli kõhe. Teisel pool põõsat kuulsin järsku raginat. Mõtlesin, et tohoh, veel üks geopeitur. Läksin natuke tagasi ja veel mingi ragin. Siis oli mingi möire ja keegi sukeldus vette. Siis jagasin ära, äkki on mingi loom. Ei hakanud mõtlema milline, vaid sisestasin endale, et vist on ohutu logima minna. Olid need viimased 40m alles hiilimine. Juba eemaldudes sealt oli hea tunne, et tagasi ei pea minema. Aitäh!

Päeval oli Tallinna linnas sõitmise sekeldustest kopp ette saanud ja võtsin hoopis ratta ja läksin seda aaret võtma. Tõepoolest, liiklus oli palju rahulikum ja enam ei küsitud kohatuid küsimusi ka. Millegipärast on mul siiani olnud selle piirkonnaga alati üks igavene häda. Pole veel kordagi olnud sellist õilsat momenti, et kuivade jalgadega aareni jõuaksin. Jätsin ratta enam-vähem risti ja hakkasin minema. Vett sain umbes nabani ja seda lausa kolm korda. Tagasi suutsin tulla mööda normaalsemat teed ja sain kõigest ühe korra kraavis solberdada. Great success!

Mõnus õhtune jalutuskäik ja kena kohakene. Aitäh aarde eest!

Täitsa mõnus jalutuskäik hilisõhtul. Ei mingitki vett, mis jalad märjaks teeks.
Võtsime plaani, et teeme jälle 2in1 ehk et üks enne keskööd ja teine peale keskööd. Nii saab ju üle ühe õhtu aarde vabaks teha.

Tänud!

Umbes kuu aega tagasi pidi SalmeS koolis kirjanduse tunni raames raamatu läbi lugema. Siis kohe aga ei tulnud mõistatus meelde. Nüüd vihmaste ilmadega mõistatusi plõksides ühendas tal ära, et see ju see raamat, mida just luges. Seega vastuste ja koordinaatide saamisega probleeme polnud. Täna jalutasime siis lõppu, täitsa mõnusa pikkusega matk oli. Aardekast hakkas kiirelt silma. Kahjuks pole vist kõik aru saanud, et kast avaneb külje pealt, mitte pealt. Seetõttu on kasti üks pealmine laud ära kangutatud. Samuti oli üks kasti riputusnöör katki, üritasime seda parandada. Muidu oli koht väga ilus ja linnulaul oli kõrvulukustav.

Siia lõppu oleks vb olnud lihtsam kummipaadiga tulla, kõik uputas. Aga sellegipoolest ilusti läbitav ja aare oli ilusti korras, tänud :)