E11: Aruaia

Leidsime tagasiteel Piirissaarelt. Kasti on vallutanud sipelgad, aardekarp korras. Aitäh!

Aitäh!

Pärast tänast hõljukiga sõitu siin väike peatus. Tänud peitjale.

Tänud aarde eest.

Sai see ääremaine E11 aare ka üles otsitud, mis muidu siia üksi jäänud oli. Õnneks vihma veel ei sadanud, sest taimestik kraavis oli kohati üle pea. Aitäh aarde eest!

Tee Piirissaarelt kodu poole painutasime siitkaudu läbi ning sai see juba tuttava seeria aare leitud. Aitäh.

Kits nosis ühe sirge peal rohtu ja ei lasknud end häirida. Tänud!

Lootsin teha luurekäigu jõeni, et hinnata, kas Ahja juba ülekõndimist kannatab, aga tee oli piisavalt paksus lumes, et ei hakanud riskima. Oleks tüütu keset ööd sinna kinni jääda. Lohutuseks logisin selle siin. Aitäh matkarada tähistamast.

Pärast Ahjal käiku sai siit kaudu Tartu suunas sõidetud. Esialgne plaan oli läheneda lõunast, kuigi oli kõhklus, et kas eelmise päeva lumesaju järel seal sahka käinud on (tagantjärgi saab öelda, et ei olnud). Google juhatas esimese hooga üldse üle Melliste, mis tundus igav. Valisin sellest ida poolt pakutud alternatiivi, ise mõeldes, et see ongi see lõuna suunast lähenemine ja täpsemalt ei vaadanud. Järjekordne viga Google mapsi usaldamisel. Tuli välja, et see juhatas meid läänepoolt läheneva tee peale. Viimaste majade juures oli sahk mööda külavahe teed edasi pannud ja aardeni viiv suund oli lume all. Sügavusest ja tihedusest ei saanud kohe aru ja kuna minna oli ainult 800m, siis lükkasin auto tee pealt eest ära serva ja astusime jala. Tegelikult oleks täitsa võinud ka autoga minna. Lund oli küll omajagu, aga see oli õhuline. Ainult lume all varitsev jää oli ebameeldiv. Seega ehk oli hea, et ei sõitnud. Jalutamine ongi tervislikum. Kohale jõudes oli näha, et lõunast oli üks autojälg läbi tulnud. Kui maps oleks sealt juhatanud, siis oleks ilmselt tolles jäljes järgi sahisenud ja põhjaga tuhklund tuuseldanud. Kohapeal nimi kirjas, vaatasime ka jahionni üle. Täitsa asjalik koht. Täname kutsumast!

Kiire hops autost välja ja edasi. Eelnev müttamine jõe äärde eelmise aardeni välja oli piisavalt ära väsitanud, et peale kraaviületuse suurt ei mäleta sellest aardest. Aitäh igastahes, eks selliseid E11 aardeid ole ikka kõige mõnnam võtta siis, kui ise seda matkarada läbid. Siis on ikka midagi vaheldust matkamisele.

Maastik oli keerulisem kui ma ootasin. Õnneks varbad jäid ikka kuivaks ja puhtaks. Aitäh!

Traditsiooniliselt ilusalt vormistatud EE-seeria aare. Hakkas kohe silma. Ligipääsuga läks suts kauem aega. Tänan.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Hakkas kaugelt silma. Tänud peitjale.

Aitäh peitjale!

Kõht hakkas lähenema lõunale ja otsisin kohta kus saaks süüa. Silma jäi Emajõe ääres olev katusealune ja mõtlesin Aruaia ära logida ning siis seal lõuna teha. Kohale jõudes aga märkasin seda huvitavat maja siin ja otsus oli lõunatada hoopis siin.

Siia pidi ikka ekstra keerutama, niisama siia väga asja pole. Uudistasime lähedal asuvat jahimaja ning panime nimed kirja. Pärast suplesime kaardi järgi Vorstionu järves. Väga mõnus järv! Tänud siia kutsumast!

Liiga lähedal, et külastamata jätta. Päris mõnusa pesa on kütid võpsikusse üles löönud, aitäh juhatamast!

Üle pika aja E11 radadel. See motivatsiooni sirge oli isegi autoga sõitmiseks liiga pikk sirge. Kohapeal võttis meid vastu hunnik parme, kes kõik tahtsid oma osa saada. Lisaks oli kole lai kraav aarde ja auto vahel. Õnneks täpselt nii lai nagu mu hüppevõime ja sain edukalt üle. Aitäh aarde eest!

Siin on tõesti pikk sirge, mida isegi autoga on veidi tüütu läbida. Karl käis siin aarde järgi, kuna tema hüpe on pikem ja kraav oli märg. Aitäh!

Et siis motivatsiooni sirged. Isegi autoga oli päris tuim sõita. Kohale jõudes oli üllatus päris suur, et kuhu see karp nüüd on pandud. Õnneks kraavi põhi kannab ilusti.

See oli meie viimane, 71. kättesaadav E11 aare. Täname peitjat Eestimaa huvitavaid paiku tutvustamast.

Sõiduk jäi teeristile ja ise suundusime logima. Mätas kandis ilusti ja saime kuivade jalgadega. Igati viisakas tähis. Pärast logimist vaatasime ka pilkupüüdva kompleksi üle. Eks paista millal seda matkateed järgmine kord uudistama saab tuldud. Tänud!

Auto jätsime viimase maja juurde ootama, igaks juhuks, et jalutuskäik oleks veidi pikem. Mu nutiseade otsustas, et talle aitab ja nüüd edasi võiks olla lihtsalt vilkuva ekraaniga klots taskus. Kas riskida sellega, et pärast restarti on see kasutu lutsukivi või jätta ta vikuvasse olekusse ja loota, et tagasi autosse jõudes on mingid ühenduvused ikka töökorras ja helistada saab... Valisin selle teise variandi, seega aardeni tuli mälu järgi minna. Mööda teed oli see nagu jalutuskäik pargis, logidest mäletasin jutte kraavi kohta ja kohale jõudes oli kõik loogiline. Päevased plusskraadid on teinud seda, et lumel polnud isegi mitte koera kandvat koorikut ja kraavides on vesi lahti, seega otse minemine ei olnud variant. Õnneks veidi edasi oli hea koht, kus lumi "paistis veidi õhem kui vööni" ja kust jälgede järgi oli põder üle kraavi läinud ja sealt läksime ka meie. Aardega on kõik tip-top ja nimede kirjapanek läks palju kiiremini kui võsa vahel üle põlve lumes astumine. Tänud peitjale.

Leitud! Tänud peitjale:)

Tulime Aruaia-Piretile sünnipäevale, ja näe, aare ka kodukülla peidetud! Aitäh!

Aare kenasti nähtaval, aga üle kraavi saamiseks pani Tõnu kummikud jalga ja saigi logi kirja pandud. Täname!

Vantsisin ikka mitu head kilomeetrit seda motivatsioonisirget. Karbike lohutas natuke.

Mõtlesingi, et mida see aare tähistab. Nüüd siis loen, et motivatsioonisirgeid. Õnneks autoga neid ei kohanud ja aarde kätte saamisega probleeme polnud. Üllatavalt vähe leiulogisid drive-in aarde kohta.

Kohale jõudes naeratas aardekarp sõbralikult vastu, kuid selgus, et sõltub natuke aastaajast, et kui lihtne on selleni jõuda. Täna oli Kaupo see, kes kastanid tulest välja tõi ning sai sellega väga hästi hakkama.

Tänud aarde eest!