EST 22

Tänase matka sihtpunkt on käes! Päris mõnus kõndimine - enamik jalgealust oli külmunud, kuue peale ainult mõni üksik madalamasse-vedelamasse astumine. Nüüd tagasiteele. Aitäh sohu kutsumast, talvel on siin putukateta ja kindlama jalgealusega tore.

Tubli põder oli omad jäljed meid huvitaval suunal enne meid lumme sammunud. Leidus mitmes kohas me rajal põdra magamise kohti. Ilm oli ilus, maastik mõnusalt talvine ja seltskond hea. Poolest päevast tuli päikegi pilve tagant välja. Tänud peitjale.

Tänud aarde eest!

Toreda seltskonna ja hea ilmaga matkatud.Aitäh!

Kasutasime soodsaid ilmaolusid ja külastasime kuut kraaviäärset aaret. Uus tops logiraamatu ja pliiatsiga. Aitäh!

Leitud

Vajab uut filmitopsi + logiraamatut. Endal kahjuks geokotis selliseid asju kaasas ei ole.

Oh see oli lahe retk. Alguses hakkas Simpsik ajama midagi sellist, et võiks kusagil lõunaosariigis mägesid tipuvallutada ja et Võrumaa on lahe kant, lätlased lähedal jne jne. Ma ajasin vaikselt sõrad vastu, jõulupekk alles põskedel ning kõhul ja pole vaja seda kohe ära raisata mägedes ringi kapates. Kuna tartumaal oli sula lumekihi õhukeseks kulutanud ning viimased päevad krõbe külm olnud, siis pakkusin välja sellise mõnusa EST-lonkimise. Jõgi raudselt jääs, külm kogu selle soolöga ära külmutanud ja kõlab nagu jalutuskäik pargis. Tegelikult oli jõgi nii palju jääs, et niisked laigud peal, kuid kandis ilusti. Ülejäänud jalutuskäik oli selline, et kraavis lonkides jää kandis, kuid iga muu lumine mätas vajus sulpsti läbi. Tehnika saime kiirelt käppa - nii, kui jalg läbi vajus, siis kohe põlv maja ja käpad ka, et sügavamale ei astuks. Vahepeal kuulsin korduvalt seda "Mäletad, ma küsisin, kas räätsa saab kellegilt" ja mille peale ma olla vastanud, et "pole vaja, saame niisama küll". Kusagil esimese kolmandiku peal olid mul igatahes jalad märjad ja see oli -16° + paras tuul natuke ebamugav kombinatsioon. Saabaste paeltele tekkisid pulgakommi suurused jäämunad otsa, mis tekitasid mõnusa klõbina astudes. Kui kraav veel kuidagi kandis, siis mõlemal pool kõrval see mülgas oli puhas löga õhukese lume all. Tegelikult oli see minek nauditav, kui väike külmanäpistus välja arvata. Imeilus päikeseloojang ning kuu tõus, täielik vaikus ja selline "ma olen maailma lõpus" tunne.

Arutasime, et kui midagi juhtuks, siis kas keegi siia üldse järele tuleks? Ilmselt mitte. Kevadel leitakse ühe soohiire ja soohundi luukered, kellest üks on teise nahka pannud. Ja teadlased ei saa lõpuni aru, kuidas saab hundi luukere olla hiire kõhus.

Viimase aarde juurde jõudsime juba pimeda saabudes. Konteiner oli ilusti omal kohal, kuid tops seest plehku pannud. Otsisin improviseeritud luuaga ja noaga jääd toksides, kuid ei õnnestunud leida. Lisasime logilehe ja alustasime tagasiteed.
Tagasitee oli selline mõnus retk lambivalgel, proovisime astuda oma jälgedesse, kuid need kohad, mis enne kandsid, suutsid ikka üllatada ja saapad said aga uusi jääkihte juurde. Varbaid veel tundsin. Veidike andis jõudu juurde ka see, et nii, kui tempot aeglasemaks lasin, tundsin kuklas torkivat pilku. Ei, mitte ühtegi sõna, lihtsalt see pilk, mida kuklas tundsin, pani kiiremini liigutama :).

Tänud peitjale, tagasi vaadates oli järjekordne kvaliteetaeg heas seltskonnas ja kohas, kuhu ise omapead iial ei satuks.

Teinekordki!

Juhhuuu, kõik soosse!
Nädalavahetuse matkaplaan muutus reede öösel, mille tulemusel ei olnud räätsasid enam kuskilt võtta. No mis seal ikka, on juba külma olnud küll, soo võiks ju enam-vähem tahke olla. Retke pikkuseks olime mõõtnud ca 10 kilomeetrit, mis tundus ümmarguselt kolme +/- poole tunniga rahulikult tehtav. Ei pea kiirustama, jääb aega pilte klõpsida ja geoaardeid logida. Kuna kõhud olid täis, siis haarasime rännakule kaasa hunniku komme, vett ja muud pisinodi/varustust.

Algus oli paljutõotav: kenasti kaanetanud jõgi ja tihedalt põdrajälgesid täis pikitud kraavike, mis andis kindlustunde edasi liikuda. Aga mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutus maastik. Aina enam seisime silmitsi kahtlase väärtusega kõrrepuhmaste ja lumeküngastega, mille all vesi rahulikult oma elu elas. Täiesti vedelas olekus... Niisiis hakkasin räätsadest vaikselt puudust tundma ja siunasin mõnuga seeria omanikku, kes kuulduste kohaselt olevat lumesaaniga topse riputamas käinud.

Külmakraad sundis tahes tahtmata iga sammu kalkuleerima, arvutuskäik omakorda tagas kuivad jalad, kuid suurendas märkimisväärselt ajakulu. Ühtlasi põletas iga raskesti tulnud samm kordades rohkem kaloreid, kui snickers asemele jõudis toota. Temperatuur -16C. Nüüdseks päike loojunud. Kõhuke on tühjenemas, millest tulenevalt pea käib veits ringi. Stardipunkti tagasi on umbes 4 kilomeetrit... Ja meie liikumiskiirus on ca 2km/h. Kas näete juba siin valemis errorit?

Kuna kõht oli tühi ja vaim pingelisest kalkullimisest väsinud, siis kulmineerus olukord klassikalise "tempokalt jõuab kiiremini tagasi auto juurde" skeemiga. Ainult et tempotamise juures on üks suur AGA... Kiirustades kaob tähelepanu, lohakus hiilib ligi ja karsummmmm... Oledki jalgupidi küll ühes, siis teises ja kolmandas veeaugus.

Nõnda õnnestus iga natukese aja tagant Emakese Maa ees põlvili armu paluda, varbajoogat harrastada ning punasesõstra korjamise lugu meelde tuletada. Kes lugu ei tea, siis lühidalt peitub mõte selles, et a) teed paha tujuga torisedes või b) suure rõõmutundega, sest ära on ju vaja niikuinii teha. Ja lõpuks paistiski valgus tunneli lõpust - Ahja jõgi! Kokku 9.5km ja ca 4.5 tundi...

Tagantjärgi ka pisike briif ja küsimuste küsimine stiilis, "kuidas SOS #1 ja SOS #2 puhul oleksid käitunud" ja "mida järgmine kord paremini teha" on kahtlemata see osa, mis mind matkamise juures köidab. Sest kuidas me õpime ja paremateks saame, kui ühtegi riski ei võta ja vigu ei tee? Niisiis mõned tarkuseterad taas kahe kõrva vahel juures ja tegelikult kokkuvõttes igati positiivne emotsioon. Aitäh!

Vist viimase aja raskemad 5 kilomeetrit. Nautida ei saanud väga midagi, sest silmad pidid kogu aeg maas olema ja vaatama, kuhu astuda saab. Lisaks lõputu sõda parmudega.
Aga noh, väljakutsena tehtav :D

(EST 22-17, meie kõndisime niipidi)

Me täname!

Meil toimus Kalli järvel 3-päevane ellujäämiskursus. Ja kuna me jäime ellu, siis avastasime pärast veel iseseisvalt ka ümbruskonda. Väga äge loodus on praegu sealkandis. Uskumatult ilus on! Äärepealt oleksime ka teisi aardeid püüdes sealtrivipidi edasi jalutanud, aga hakkas juba hämaraks kiskuma ja ega meil ausalt öeldes mitte midagi kaasas polnud! No nagu ellujääjad ikka, et lähevad seiklustele vastu kaks kätt taskus. :) Ja kamba peale oli vaid minul telefon, sest keegi teine ei teadnud üldse, kuhu me läheme, kauaks me läheme ja mida otsime! :)
Aitäh aarde eest sellises kohas!

Järjest kaugemale autost, tähendas pikemat tagasiteed. Ilm oli super ja meil oli tore aga ikkagi ma ei saa aru, mida siin niiväga tutvustada-vaadata oli. Ise sellistesse kohtadesse ei peidaks - no hooldamine on ju omaniku enda mure. Tänud, oliveel natuke tore!

Kilomeetrike vantsimist ja saigi ka sellesse topsi oma konksud kirja panna, see osutus ka selle retke viimaseks leiuks. Tagasiteel Õnnestus korraks ka jalg märjaks saada, kusjuures läbi kukkusin täpselt selle koha peal, kuhu minnes olin astunud ja siis kandis see koht probleemideta. Säh sulle eeldamist... õnneks polnud sisse tulnud vee kogus suur ja auto juurde jõudes seda peaaegu ei tundnudki enam. Aitäh peitjale.

Leitud ja logitud.
Tänud

Leitud

Leitud

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Kuni Marko rabas müttas saime meie Ovega talle pika tiiruga kajaki Ahja jõele pukseerimisega tegeleda.

Tänan peitmast.

Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.

Selle ja järgmise aarde vahel kohtasin põtra, kellega sai mõnda aega tõtt vaadatud.

Aitäh!

Kajakimatka teine päev algas esmalt uuesti EST26 mitteleiuga. Seejärel siirdus Marko rabaaarete lõigule ja Ingega koos võtsime Marko kajaki köiega sappa, et see pukseerida Ahja jõele. Pukseeritav kajakk aeglustas tempot tuntavalt ja vastutuules oli sõitmine ka füüsiliselt oluliselt raskem kui tavaliselt. Markol läks rabalõigu läbimine oodatust kiiremini ja ta sai meid Ahja jõe ääres pea tunnikese oodata.

Võsa läks jah natuke tihedamaks. Käead hakkavad okste kriipimisest nüüüd paari päeva järel ära paranema, räätsasid tassida oli ikka suhteliselt ebamugav.

FTF kell 12.54, jälle kuidagi ootamatult. Aarete vahed on siinpool pikaks venitatud. See kilomeeter eelmisest aardest jäi meelde põtrade söödud võssi pärast. Kohati on pügamiskõrgus põlvini, siis jälle üle pea. Räätsadega (käes olevad) raske! Ilmselt roheluse, kuuma ilma ja putukatega ka, täna mitte midagi kontimurdvat, kuigi kummik kulus hädasti ära. Aitäh!

Logi EST 17. Aitäh.

Aare automaatselt avaldatud.