Uku?

See Kalli järve viimane aare sai leitud peitja valvsa pilgu all. Pärast logimist närisime bensiinimaitselisi kurke ja tundsime end muidu hästi. Edasi viis veetee meid Peipsile kus sai päeva ja üldse selle aardereisu viimane tops logitud. Tänud!

EST aarete otsimise käigus vaatasime ka Uku aarde üle, muhujanil see puhta leidmata. Kõik oli väga heas korras. Vesi oli maru kõrge, paadi pealt sai otse Ukule ronida. Tegime siin ka lõunapausi. Eravaldusse ei roninud, kaugelt vaadates tundus kõik küll väga kaunis olevat, keegi ikka käib seal.

Leitud

Siin vraki juures on ootamatult lausa mitu sildumiskohta. Ju on külastajaid. Täna õhtul polnud kedagi, loojuv päike sillerdas kajakapesasse torgatud rummipudelilt vastu. Kunagiselt pealistekilt avaneb imeline vaade järvele, eriti õhtuvalguses. Topsik on igati loogilises kohas, aga niimoodi silma alt ära, et jäi minul pikemat aega märkamata. Topsikuotsimisega mittetegelev poeg aga märkas ja küsis et kas seda otsidki. Aitäh peitjale. Ilma geopeituseta poleks siia tulla osanud, järve poolt vaadates on päris peidus.

3. kord siin Valvuri juures. Otsetee oli veel jääs, kanuuga pidi lähenema pisikese ringiga. Kui gepsu kaasas polnuks, oleks vrakk leidmata jäänud, jäegmistele teadmiseks: eravalduse silt on orientiiriks. Hommikul oli kogu parvemaja ümbrus külmunud ning tuli jäälõhkujat mängida.

See lugu algas tegelikult juba mõni aasta tagasi, kui juhtusin Tunki logi lugema, millele vist omakorda oli viidatud miski teise aarde juures. Seejärel lugesin ka Matu ja Rudolfi logi ning mõtlesin, päris huvitav. Võiks ka proovida. Vaatasin siis maaameti kaarti, ilmateenistuse veetaseme andmeid, lugesin veel logisid. Maastik tundus üsna jõhker, üksi vist ohutuse huvides pigem ei teeks. Kuid jälgisin ikka logisid, veetaset ja vaatasin maaameti kaarti. Mingi aeg sattusin suurimat vale läbi lugema (teen seda aeg-ajalt, keskmiselt kord paari aasta jooksul) ning leidsin sealt hiljuti kollektiiviga liitunud kolleegi nime. Ükskord töö juures siis alustasin geopeituse teemalist vestlust ja küsisin: "Kas Ukut tead?" Janeck teadis küll, oli mõelnud paadiga külastamise peale, kuid jalgsi külastamine tundus ka huvitav. Vaatasime siis veel maaameti kaarti ja sai paika pandud esialgne plaan. Siis tuli oodata sobivat ilma. Aluseks sai võetud veetase Tunki külastamise ajal, ehk sellest tasemest ei tohiks oluliselt kõrgem olla. Kevadel ja sügisel kippus veetase kõrge olema, suvel jällegi tundus palavus, kõrge hein ja putukad probleemiks olevat. Vahepeal läks lihtsalt meelest või polnud aega. Ja nii möödus umbes kaks aastat, kuni ühel oktoobrikuu lõpul Janeck luges mingit uudist, et Emajõe veetase on madal. Hmm... huvitav siis võiks ju Peipsi tase ka madalam olla? Kui madal? Ilmateenistuse andmetel Kalli järvele lähimas mõõtepuntis on veetase umbes 20cm kõrgem kui Tunki külastuse ajal. Huvitav, mis see looduses tähendab? Soises alas? Vraki juures? Kas ehk kannataks ära käia? Võtaks plaani nädalavahetuseks? Siis meenus, et see oleks 1000. leid geopeitus.ee lehel. Teeme ära!




Auto jäi Arusoo bussipeatuse juurde ja sealt jala edasi. Viimane idee oli taliteed mitte kasutada ja minna mööda autoteed pidi. See mis läheb alguses lääne poole ja siis keerab kaares lõuna poole. Sealt edasi peaks juba jõudma rajale, mis viib sillani. Tee peal kedagi ei liikunud. Alguses oli plaan talude juures nendest väikese ringiga soo kaudu mööda minna. Kuid tee kõrval kippus olema kraav ja muidu raske maastik, loobusime ringiga minekutest. Talude juures olime lihtsalt vaikselt ja jalutasime kiiremas tempos mööda. Üldiselt toimis hästi, kuid ühe talu juures oli üsna kuri koer. Õnneks märkas ta meid siis, kui olime juba eemaldumas. Haukus kurjalt, kuid järgi ei tulnud. Talu nimesilt oli kirjutatud punase värviga, mis oli veidi jooksma läinud. Kujutlusvõime genereeris kohe verega kirjutatud sildi. Enne päris viimast talukompleksi keerasime metsavahele. Seal oli huvitav paadialune puhkekoht, mis paraku oli juba ajahambast päris kõvasti pureda saanud. Sipelgad olid ka sisse pesa teinud. Natuke metsavahel müttamist ja üle kraavide hüppamist ning jõudsime rajale, mis peaks viima sillale. Rada oli üsna vesine, kuid siiski läbitav. Millalgi jõudsime sillale. Seal sai tehtud väike söögipaus, edasi tuli hakata otsima võimalust rajaga paralleelse väiksema oja ületamiseks. Selleks ajaks oli läbitud umbes pool maad aardeni, ja seda peamiselt mööda teed või rada. Raskem osa seisis ees. Umbes tol hetkel tundus ka, et lõuna poolt, esialgse plaani järgi, oleks vist veidi lihtsam olnud.




Jõudnud üle oja, oli olukord üsna vesine. Mõne aja pärast jäi siiski vett vähemaks ja jätkus soine niiske pinnas. Vahepeal olid ka mõned looma rajad, kuid need ei läinud õiges suunas ja seega ei olnud kasutatavad. Võtsime suuna Kurvitssaarest põhja poole, et millalgi ristuda Uku ja Leego järve vahelise rajaga. Kõige raskem oli umbes 300 meetrit enne seda rada. Eriti niiske polnudki, kuid oli jube ebatasane pinnas ja pea iga sammuga vajus jalg umbes poole põlveni samblasse. Tunne oli selline, nagu roniks järsust mäest üles. Lõpuks rajani jõudes selgus, et see meenutab pigem väikest oja. Kuid põhi oli tugev ning tegelikult oli seal päris hea kõndida. Mingi aeg jagunes tee kaheks. Esimene proovitud suund kadus nagu ära, teine aga viis peaaegu hoovi välja. Ja siis paistis ka Uku.




Nüüd sai seljakoti pingi peale visata ja logima minna. Püha müristus, kui kerged olid esimesed sammud ilma seljakotita! Tundus, et võiks lausa lendu tõusta. Kui tee peal käisid läbi mõtted, et kas viimased meetrid vraki juurde tuleb ehk läbi külma vee kahlata, siis kohale jõudes selgus, et probleemi pole. Mõni sentimeeter pori ainult. Kohapeal oli juba lihtne leid. Logiraamatusse nime kirjutades oli küll mõnus tunne. Tehtud! Siis sai veel mööda vrakki ronitud ja pilte tehtud. Nüüd kulus küll ära üks soe söök ja jook. Tegelikult ei olnud plaanis võõra maja juures sööma hakata, kuid paistis, et see on ainus kuiv ja enam-vähem tuulevaikne koht. Majapidamises tundus, et kõik uksed, luugid ja kõik mis vähegi võimalik, oli tabalukuga kinni pandud. Huvitav kui suur see võtmekimp on ja kui palju aega kulub, et need kõik lahti teha?




Söök söödud ja jook joodud, asusime tagasiteele. Põhimõtteliselt sama, mis tulek, lihtsalt teist pidi. Vahepeal mõtlesime, et kes krt see oli, kes arvas, et nüüd on mõistlik siia sohu ronida? Ja kes krt see ütles, et Emajõe veetase on madal?




(There is no escape from the enemy who lives within)




Arvutuste kohaselt peaks loodusliku valgusega sillani tagasi jõudma. Umbes nii ka läks. Pärast soo peal müttamist mööda rada ja hiljem mööda autoteed kõndida oli juba kerge. Kuni jõudsime tuttava punase kirjaga talu sildini. Vaikne reziim sisse ja kiirel sammul edasi. Seekord nii hästi ei läinud nagu enne. Majale lähenedes ilmselt kassipoeg ehmus meie peale ja kihutas maja poole, see omakorda lasi koera häiresse. Paraku me ei olnud veel eemaldumas ning koer tegi üsna kurja häält. Millalgi kõlas ka peremehe hääl, kes pani veel koerale puid alla. Muu hulgas käis läbi midagi sellist: "Mine vaata kes seal on, /koera_nimi/, aja nad minema!". Tundus, et ükskõik mida ütelda või teha, võib see peremeest või koera ärritada. Kiirendasime lihtsalt sammu. Talust ohutus kauguses jätkus rahulik jalutuskäik autoni. Auto juures sai seljakoti seljast visata ja mugavale istmele istuda. Peale umbes 20km kõndimist, millest pool soos, oli see ikka ilgelt mõnus.




Aitäh aarde peitjatele! Aitäh Matu, Rudolf ja Tunk logide eest, mis viisid ideele ka ise see teekond ette võtta! Ja aitäh kaaslastele, kellega sai see matk ära tehtud!

Taaskülastus. Uku aare – endiselt põnev sihtmärk siin kauges Eestimaa nurgas keset suurt sood. Mõned aastad tagasi tundus veel üsna raskesti kättesaadav aare. Eelmisel talve meeldejääva suusamatka käigus sai lõpuks see kaua mõtteis mõlkunud punkt külastatud. Täna meil tegelikult geoplaane üldse polnudki, veetsime toreda õhtu parvemajas ja tänaseks oli plaanis lihtsalt mõnusalt kulgeda ja nautida sügist soos. Hommik algas arvatust oluliselt varem, kuna imelise vaikuse soos katkestas ühe eriti unetu toodetud süsteemne (ja tema enda arvates vist vaikne) kilekoti krabin ja lukkude ragin, mille peale ka kõige suurem unimüts oleks ilmselt vaevata end jalule ajanud;). Igatahes eeldatav hommikune ärataja pidi pettunult oma kaotust tunnistama, kuna ei saanud öösel vihjatud katseid meie peal rakendada, aga vähemalt sai oma võimalike äratusmeetodite nimekirja uue ideega täiendada;):). Nali naljaks, varane äratus oli tegelikult väga positiivne, saime imetleda päikesetõusu läbi soo kohal laiuva udu ja ees ootas mõnus sügispäev. Parvemajast võis igaüks omale välja valida kõige meelepärasemat rohelist tooni kanuu ja varahommikuses vaikuses sättisime peaaegu peegelsileda Kalli järve poole teele. Plaan oli kanuutada üle järve ning kusagil lõuna pool leida paik maabumiseks. Kuna noorem põlvkond korilusest väga vaimustuses ei olnud, siis hõikas Piret välja mõtte, et võiks nad kõigepealt laevavrakki uurima viia. See kõlas ka mulle, kel sügise rabaretkedelt on jõhvika talvevarud juba ülearugi olemas, päris ahvatleva plaanina ja nii võtsidki kaks kanuud kõigepealt suuna Ukule. Veetase vraki juures oli madal, aga piisav, et kanuuga otse treppi navigeerida ning pardale ronida. Erinevalt minu talvisest külastusest õnnestus karp seekord loomulikult kohe leida. Panime logiraamatusse külastuse kirja, turnisime veel veidi vrakil ning seejärel osad läksid jõhvikale, teised lõbutsema. Jõhvikad olid siin tõeliselt pirakad, noh, vähemalt sellel, kes esialgu korjata ei viitsinud ning seetõttu natuke kaugemale jalutas ja nii megasuurte marjadeni jõudis, nendega täitus anum üsna kiiresti. Usinamad asusid varem agaralt korjama ning pidid poole väiksemate marjadega leppima, mille vähesuse üle ei saanud aga keegi kurta, jõhvikate talvevarud said lühikese ajaga korjatud. Ja vahva päev jätkub.

Tuleb välja, et selle laeva puhul ei olegi tegemist Ukuga vaid hoopis kalakaitselaevaga Valvur. Aga ilmselt siis sellest ka küsimärk aarde nimes? :)

See aare sai küll ca 5 aastat tagasi leitud aga hoopis teistes tingimustes, südatalvel mööda jääd tulles. Täna kajakimatka käigus õiget objekti märgates tuli tahtmine aare taas üle vaadata. Mõnus puhkehetk, aare väga heas seisus.

Ohohh, täitsa äge. Ei osanud sellist asja oodatagi.

Aitäh!

Tulime Tartust paadiga siia kalale. Kui Rasmus ja Pätris said sageli oma spinningute lanti tühjendada, püüdsin mina oma käsiõngega välja ei muud kui mitte midagi. See-eest näkkas aardega. Aastaid kestnud geopeituslik unistus sai seega sööda. Aare korras.

Kuna Romantiline Rannatee on peamiselt läbitud sai romantikat otsitud Eestimaa teisest servast. Kalle käest sai parv renditud ning jõele. Too Uku on meid ahvatlenud juba geopeituse algus aastatel ning seega ei olnud isegi mitte mõeldav seda mitte külastada. Aare korras ning sai meie logigi kirja. Tänud

Uku! Aitäh!

Meil oli leidmata ja nii me kümnenda juurest siia kulgesime.
Täitsa vägev laevavrakk siin. Aarde peal oli linnupesa, milles katki läinud muna haises täiega. Õnneks polnud vaja seal kaua viibida. Tegime mõned kaadrid ja jätkasime teekonda.
Tänud

Eks vist juba eespoolgi mainitud, et see vrakk pole tegelikult Uku vaid suure tõenäosusega Valvur. Ajalik arutelu on siin teemas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=25&t=9714&start=105
Tegelikult ei plaaninud esmases järjekorras siia tulla, vaid võtta teisi EST aardeid aga pliiatsi puudus korrigeeris plaane. Olime valmis leiduvat pliiatsit poolitama vms viisil ära kasutama aga õnneks sisaldas aardekarp kaks pliiatsit, millest ühe (kehvema) ärastasime. Teinekord paneme enne pikemat reisi kõik pliiatsid tasku.

NB: aarde vahetus läheduses on linnupesad, katsuge kiirelt ja võimalikult vähe häirivalt logida.

Kui juba paadiga siin kandis olime, siis külastasime ka seda aaret. Aitäh!

See on aare mida olen juba ammu tahtnud ära teha, kuid kuidagi polnud siiani päevakorda sattunud. Kuna me nüüd siinkandis nagunii olime, siis oleks olnud patt see logimata jätta. :) Hetkeks tekkis küll hirm, et jääb logimata kuna üks kajakas oli aarde juurde pesa teinud, kuid saime õnneks segamatult logitud ja kajakas oma muna peal edasi istuda. :)

Mina tänan!

Siia toodi mind ekstra kohale. Päästevest tahtis igale poole kinni jääda ja topsiku kohale olid tiirud pesa teinud. Tegin siis võimalukult kiiresti, et nende pereelu mitte segada.

Uku aare - see põnev sihtmärk ahvatles alates sellest ajast kui ta avastasin ehk vähemalt paar aastat on ta mõtteis mõlkunud.

Oli selline üksik kauge kutsuv punkt kaardil, mis ootas oma õiget aega, millal ja kuidas polnud teada, aga kindel oli, et siia tahan kunagi matkata kindlasti omal jõul, mitte motoriseeritud abivahendiga.

Sel suvel mõõtsin puhkuse ajal neid jõelookeid ühelt ja teiselt pool, aga suvi sai taas liiga ruttu otsa, üksi ei tahtnud ja kambaga supilauatades siia poleks jõudnud. Kui sügisel siia äkki terve hunnik ühenimelisi aardeid pudenes, siis olin siiralt tunnistades korraks isegi natuke pettunud, sest enam polnudki Uku üksik ahvatlus raskesti kättesaadavas kohas, varsti hakkab üks usin traili skoorimine ja see pole enam see. Loodetavasti see maastik siin päris tihedalt siiski täis ei pudistata:).

Tänavune mõnus talv tuletas Ukut taas meelde ja järgmine hetk vaimustusin enda mõttest, et siia võiks ju praeguseid soodsaid olusid ära kasutades suusamatka teha. Laupäeval plaanitud mugumatk jäi ära, Alutaguse maratonist otsustasin ka loobuda, see oligi halb mõte. Palju parem mõte tundus nüüd Uku. Kui midagi pähe võtad, siis ei saa mõnikord enam sellest loobuda. Tuleb minna. Enamik, kes mu plaanist kuulsid, mainisid selle peale kohe uut traili ja soovitati neid esti topse ka skoorida või imestasid üldse, et milleks Uku, selle saab ju koos esti skoorimisega ka tehtud.

Saaks muidugi.

Aga mis teha, kui mõnel on mõni kiiks :).

Ja Uku aare on Uku aare, eriline, kaua mõeldud kauge põnev sihtkoht ;)

Niisiis, kuulasin kommentaarid ära ja noogutasin nõusolevalt kõigile, aga teadsin juba, et hommikul kustutan mõtteliselt kõik “segavad” täpid kaardilt ning võtan suuna Ukule.

Parklas suusad alla ja korraks pilk kaardile – levi null.. olgu peale, ega siin midagi navigeerida polegi ju, lihtsalt kulged mööda jõge kuni põrkad vastu vrakki;).

Hommikune karge õhk ja ühtlaselt hall taevas saatjaks, asusin teele. Vaikus ja puhas valge lumi, mõnus. Juba esimesel kilomeetril sain muidugi aru, et olin oma suusavormi pisut üle hinnanud, lumi polnudki nii kerge ja õhuline, et oleks saanud lendleval uisusammul Kalli järve suunas hõljuda. Jõel avastasin kellegi eilse suusaraja, mis kulges kohati paralleelselt, kohati kattus mingi atv-laadse sõiduki jäljega. Mõlemast oli natuke abi, aga lumes liikumine nõudis siiski rohkem ukerdamist kui kujunes lihtsaks liuglemiseks. Pool teed rassisin vastutuult ja õrnas lumesajus, ise rõõmustasin, et tagasiteel on see ju kasuks, tuul lükkab tagant ja olen viuhti tagasi parklas.

Teekond tundus pikk, aga lõpuks ta kõrkjate varjust paistiski, küll oli rõõmustav vaatepilt. Tegin vrakile tiiru ja uurisin erinevaid detaile. Laevatekile ronimine oli paras katsumus, sest suusasaapa libedad plastikused tallad pole ju ronimiseks mõeldud, eriti sellise hõreda metallist objekti otsa. Logimisega läks kauem kui oleks pidanud, aga vähemalt sai vrakk korralikult lumest puhastatud:).

Vaatasin tühjust ja vaikust enda ümber ning oligi aeg tagasiteele asuda. Oma värskes suusajäljes oli oluliselt mõnusam, kuigi ma ikka korduvalt “kiitsin” ennast, et pidamismäärdega klassikasuusad ilusti autosse jätsin ja vale suusapaari valiku tegin, tänu millele ma seetõttu kohati liikumist stiilis “kolm sammu edasi, kaks tagasi - ikkagi progress!;)” harrastama pidin. Loodetud taganttuul oli loomulikult asendunud täieliku tuulevaikusega, aga tagasisõit kulges siiski vähemalt 2x kiiremini kui tulek. Natuke vist isegi meenutas nüüd mu suusatamine suusatamist, aga rahul olin siiski, et ma Alutaguse asemel ikkagi hoopis siia tulin, siin ei näe minu omas tempos ukerdamist keegi.

Lõpusirgel märkasin järsku eemal jääl suurt musta koera, jõudsin juba rõõmustada, et see on ehk tuntud reisisellist geokoer ja kohe leiab aset tore kohtumine, aga pilku teravdades muutus koer Indyst hoopis teiseks matkakoeraks, nime unustasin juba. Tervitasime, ajasime pisut juttu, soovisin head matka ning läbisin oma viimased paarsada meetrit jõejääl.

Kokkuvõttes väga mõnus retk, nautisin tänast hommikut väga.

Oli minu isiklik kiiks, aga seda oli vaja, seega jäi Uku aare siin täna minu ainukeseks leiuks. Teised siinsed karbid jäävad ootama järgmist toredat retke, mis kindlasti saab ka väga vahva olema, aga sellest saagu juba teine seiklus (või kolmas ja neljas ka;)).

Aitäh peitjale!

Selline geopeitus mulle meeldib.

Teistsugune meeldib muidugi ikka ka.

Leidsin

Mul ei ole midagi liiga põnevat muljetada Uku juurde kohalejõudmise osas... Tegelikult oli päev täis meeleolukaid sündmusi Emajõe suursoos, sai ka Peipsi peale põigatud, külastatud mitmeid väiksemaid järvi jne. Aga seda mitte otseselt Uku juurde jõudmiseks, vaid poetasime veidi topse sinnakanti. Küll varsti avaldan ära ka.

Aga Uku juurde sõidutati mind lihtsalt kohale. Vesi oli madal ja läksin mõnikümmend meetrit läbi põlveni vee, ronisin, võtsin karbi loogilisest kohast välja, tegin paar pildiklõpsu ja läksime jätkasime oma khmmm "väikest veematka". Jah, tegelikult oli värvikaid juhtumeid rohkelt ja seetõttu jäid pea pooled planeeritud topsid panemata, aga ilma Ukut logimata poleks ma olnud ka nõus päeva lõpetama. Seega ei kurda üldse ja tänan kutsumast.

Pärast Sibulatee puhveteid oli järgmine suur eesmärk Uku?t külastada.

Parkisime auto Ahunapalus Kalli jõe kaldale, riietusime kuivülikondadesse, tassisime kajakid vette ning asusime teele.
Mööda jõge oli väga mõnus kulgede. Avaras jões oli ruumi kenastining kerge vool ja hea kajakk tegid liikumise kergeks. Kaardilugejana sain jälgida, et kulgeme ikka õiget teed pidi ja ei pööra kuskilt hargmikust vales suunas. Aeg lendas ja juba varsti olime Kalli järvel, mille kaldal laevajäänused meid ees ootasid. Randudes ronisime laevale, nautisime vaateid veele ja maale ning otsisime ka aarde üles. Oma külaskäigu tõestuseks jätsime lisaks nimedele ka ränduri.

Õhtu ja sellega saabuv pimedus aga meie taga ei oodanud, seega varsti asusime tagasiteele. Laevale hüvasti jättes nägi veel päris kaugele, ent jõe peal oli juba tunduvalt hämaram, mistõttu tasus paaris kohas vaatamata alles külastatud jõele kaardiga konsulteerida. Lõpusirgel lülitasin lausa valmis seatud lambi sisse, et randumiskohta valgustada.

Kokku läbisime umbes 14 km. Tänan senimaani ühe mõnusaima kajakiretke eest!

Kui tuli otsus Sibulatee üritusel osaleda, siis loomulikult tuli kaardilt ka lähedusse jäävaid huvitavaid aardeid uurida. Uku tundus just paraja väljakutsena, mis ka hoolimata pisut liiga tuulisest ilmast peaks õigelt poolt lähenedes üsna meeldiv aare olema. Kuidagi märkamatult aga möödus päeva esimene pool ja kui me lõpuks Kalli jõe äärde jõudsime oli kell juba viis läbi. Sellest hoolimata tirisime kuivakad selga ja tõstsime kajakid vette ning teekond võis alata.

Mõnusalt lai jõgi, mille äärde jäid mõned kopra pesad ja kuhu suubus ka lisa harusid, mida kaardilgi polnud. Iga järjekordse lookeni jõudes oli põnevust, et mis edasi ja millal järv algab. Järvele jõudes esimese hooga ei saanudki sellest aru, kuidagi nii loomulik ja sujuv oli see üleminek. Järve ääres oli keegi telkimas ja eemalt paistis ka üks paat. Kui me lõpuks oma otsitud laevukese üles leidsime, siis oli järv jäänud puhtalt meie valdusesse. Pilvede vahelt piiluva ja laisalt loojumise suunas liikuva päikese helgis uudistasime laevukest ja leidsime sellest orjenteerumise vahepunkti. Veidi hiljem leidsime ka aarde ja saime oma külaskäigu jäädvustada ning mõnusa suurusega karpi ka ränduri jätta.

Tagasitee kulges vastuvoolu, vaikselt lahkuva päevavalguse järel tasakesi ligi hiiliva hämaruse saabumise mängu jälgides, rahulikult aerutades. Just sellel ajal on loomad eriti aktiivsed ringi liikuma ja oli nii ujuja, kaldal ragistaja, kui ka paari kaupa pahinal vastu lendajad. Viimasesse käänakusse keeramise järel oli hämarus juba nii tugevaks saanud, et maabumispaiga tabamiseks sai korraks isegi lambi abi kasutatud. Vahetult enne päris pimeduse saabumist, saime siiski veest välja ja üle Emajõe suursoo kajas päeva lõpetuseks võidurõõmus eduka vallutuse lõppu kuulutav hüüd :D

Autoga ööbimiskoha poole sõites oli üks pahaaimamatu kitseke end liiga tee ligi uinuma sättinud ning ehmus meie lähenemise peale ärkvele. Õnneks märkasin teda piisavalt kiiresti ja aeglustuse kõrvale korduva KITS-KIts-kits hüüdmise saatel, miski hoidis seda habrast loomakest ja ta poole sammu peal keeras õnneks teest eemale ning pääses vaid ehmatusega. Saime kergendunult hingata ja rõõmustada tema õige otsuse üle. Liiga hilised rändurid aga teatavasti metsaonni õigeks ajaks ei jõua ja päeva lõpuks sai minust paadialune - magasin nimelt autos, mille katusel paat.

Tänan toreda väljakutse eest.

Nüüd on küll põhjust u(h)kustada, sest u(s)kumatu, aga saigi Uku leitud. Aasta tagasi oli Uku minu jaoks veel kõige kättesaamatumana tunduv aare (nüüd on selleks Soomaa pärlid). Muidugi aitas sellele kaasa see, et läksime paadiga nagu vanad sõjaveteranid. Samas veel mõnikümmend meetrit enne aaret olime üpris segaduses, sest (k)u(k)kusime mis me (k)u(k)kusime, Ukuga oli täitsa ????? Mõtlesime, et muidu võetakse aaretest nänni ja pastakaid kaasa, aga siin läks vist keegi kogemata vana sõjalaevaga minema... Kui siis korraga inglikoor taevasse tõusis ja hõbehäälselt laulma hakkas ning üks vana laev meile end justkui eikusagilt ilmutas, oli ikka väga eriline tunne. Karp sai leitud mõistliku aja jooksul loogilisest kohast, igal aastaajal kättesaadavana.

Tagasitee enam nii imeline ja maagiline polnud. Võis olla nii, et üks meist tüüris ja teine pidi kaarti vaatama. Sel teisel läks aga "veits" nihu ja ühel hetkel avastasime end madalikult #piinlik. Ei läinudki kaua, kui lisandus veel karma, kes teist nuhtles. Kuskilt kerkis üks meie jaoks üpris korralik laine. Tüürimees istus omal kohal nagu kukulind õrrel, kaardilugeja lendas mööda paati nigu kirp ringi ja lõpetas paadi põrandal, sest siis põrkas ta laine tõttu kõige vähem vastu paadi külge ja muid kohti.
Viimased kaks kilomeetrit olid seetõttu ikka korralik piin ja veendumus, et puu otsas jõlkuda on palju lihtsam, kui merega hakkama saada, aina süvenes.

Piirisaarest siia sõites olin küll veesügavuse kaarti vaadanud, aga koguaeg kaart ees sõita ei saanud ning siis tuli umbes minna. Enam-vähem kaldast kaugel, loodetavasti on sügav vesi. Nii ka õnnestus ning sõita oli mõnus. Sai teistele sõitjatele lehvitatud ning ilma nauditud. Ilma probleemideta jõudsime Kalli jõele ning siis järvele. Varsti oli aare 600 meetrit otse ees, kuid me näeme ainult pilliroogu. Isegi 200m kaugusel ei saanud midagi aru, kuid siis õnnestus ümber nurga keerata ning seal ta oligi. Sidusime enda paadi Uku? külge kinni ning läksime otsima. Tundus ainult üks loogiline peidukas, kuid sealt ei näinud. Siis tekkis juba nõutus, kuid õnneks jäi Aare aare Liisile silma. Nimed kirja ja tegime siin söögipausi. Tagasitee mööda jõge oli nagu enne, kui Peipsile jõudes sõitsime küll samad teed pidi, aga nüüd jäime madalikule Pedaspää lahel. GPSi arvates olime täpselt nii olnud, aga siis ei märganud liivast põhja. Otseselt kinni ei jäänud, aga vesi oli liiga madal mootoriga sõitmisega. Natukene sõudmist ja sai jälle rutškat väänata. Varsti tuli lainetus ning nina hakkas hüppama. Poole gaasiga sõites oli hullemgi ning siis polnud muud, kui gaas põhja. Vahemõno parrasel sattusime jälle madalikule, sest algul tundus vett jaguvat ning mööda laevateed tundus liiga pikk ring. Tõstsin mootori kõrgemale ning saime läbi. Sügavas vees aga kerkis laine 50cm peale ning siis andis laveerida külglainega. Sõit oli huvitav, kuid õnneks kaua ei kestnud ja saime tagasi Laaksaare sadamasse. Oli äge kogemus, aitäh siia juhatamast :)

Lugedes eelnevaid logisid, siis üsna narr on kirjutada, et teel Piirisaarelt tagasi käisime ka Uku juurest läbi - mingit erilist suurt planeerimist või matkamist polnud - kulgesime paadiga mööda jõge kohale ja nautisime vaateid

Logide järgi pole küll tegu algupärase Ukuga aga arusaamatuks jääb, et kuidas selline alus satub sellisesse kohta

Täname peitjat ajalootunni eest :)

Kõigil on sellised uhked logid oma teekonnast aardeni. Olime paadiga emajõel ja otsustasime ka Piirissaare aarded üle vaadata. Märkasime et üks aare on veel vee peal ja otsustasime ka Uku ära külastada. Paat teel aardeni kinni ei jäänud. Ei oskagi midagi rohkem kirjutada. Pettumus oli kui logidest leidsime et tegu päris Ukuga pole.

Kui juuli teises pooles selgus, et mul on võimalus kaasa lüüa ühel Emajõe parvematkal, ööbida parvemajakeses, sõita kanuu ja paadiga, siis kohe lõi põlema tuluke, et sealkandis on ju geopeituse mängu kuulus laevavrakk, millele ligipääs just kergete killast pole. Äkki selle matka raames on nüüd võimalus veeteed mööda liikudes sinna minna… Eeltööna lugesin vanu logisid (millistest tegelikult üks on huvitavam kui teine) ja uurisin kaarte, et leida võimalik liikumistee vrakini. Ühesõnaga ootusärevus selle reisi osas oli suur ja olgu juba öeldud - ma ei pidanud pettuma.

Omaette tore seiklus oli juba parvematk Emajõel Kavastust kuni Peipsini, siis mööda lainetavat järve Kalli jõe suudmeni ja sealt meie ööbimispaika parvemajja. Kui olime kohaliku majapidamise üle vaadanud ja natukene hinge tõmmanud teatasime peremehele, et meil on nüüd soov natuke kaugemale aerutada, kui silm ulatub. Kui kuuldi meie sihtobjektist, siis saime enne teele minekut korraliku loengu osalisteks, teemaks loomulikult sõjalaev Uku. Oma üllatuseks kuulsime, et see, kuhu meie minna tahame on nn liba-Uku, päris Uku lammutati 4 aastat tagasi Tartus. Laev ise aga oli tõepoolest kuulus olnud – osalenud mitte ainult Vabadussõja võitlustes Peipsil, vaid ka II maailmasõjas, töötanud aastaid Tartu-Pihkva reisilaevana ning 60-ndatel aastatel veel ujuvhotellina. Enne lammutamist seisnud pikalt Praagal.

Nüüd juba tunduvalt targematena asusime kahe kanuuga viiekesi teele – 2 geopeituse fänni ja 3 mugu, kuigi antud hetkel olid viimased meie toetajasmeeskonnaks ja teadsid väga hästi millisel eesmärgil me selle kanuusõidu ette võtame. Telefoni, kuhu siht oli paika pandud, panin igaks juhuks jope luku taha kindlalt kinni, sest mine tea seda kanuu kindlust, ennegi ümber mindud, märg telefon on ikkagi parem, kui vee põhja vajunud telefon. Sõita oli umbes 1,5 km. Esimesed 20-30 m polnud vee peal libisemisel nagu väga vigagi, kuid siis hakkas minek kiiva kiskuma. Küll leidsime ennast aeg-ajalt kõrkjatest, siis jälle keset vett, aga sõidusuunale vastupidi asendis. Kõik see ajas hirmsasti naerma ja mida rohkem me naersime, seda jõuetumad olime oma järgmist aerutõmmet tegema. Kui teine paatkond aeg ajalt hõikas, et millist suunda on vaja hoida, siis otsisin peidus oleva telefoni välja ja tõdesin rõõmuga, et meetrid kõigest hoolimata ikka vähenesid, mitte vastupidi.

Laeva vrakk oli vana ja väsinud, aga elus. Kui sinna kevadeti linnud oma pesa teevad ja inimese jalaga kannatab laevale astuda, siis peab ta veel vastu küll. Aardega on kõik korras!

Tagasiteele asudes oli järvel tõusnud tuul, võtsime kanuud üksteise taha sleppi ja püüdsime korralikult aerutada. Sellist mõnusat kulgemist mööda vett koos väikese füüsilise pingutusega polnud tükil ajal tundnud. Väga äge oli! Tagasi parvemajja jõudes ootas ees õhtusöök, soe saun, ujumine …

Aitäh aarde peitjate meeskonnale, aitäh meie geokaaslastele! Täna oli vaieldamatult minu selle suve kõige lahedam päev …

Mis ma siis oskan selle kohta kosta. Vaid seda, et oli mu päeva põhieesmärk. 30 kraadises soojas lõõskava päikese käes ajasin oma süsta Kalli jõe loodusliku osa algusesse. Eeltöö alusel sain tõdemuse, et Ahunapalu kandist ongi kõige mõistlikum peale minna ja siis piki jõge minna. Teiseks variandiks oleksin proovinud Meerapalu pealt mööda järvekallast minna, kuid see tundus ohtlikum variant. Jõe peal täitsa savi, kas käid üksi või mitmekesi. Ja ma käisin üksi.

Väga päikeseline tõesti. Klaassile vesi. Huvitavamatest elamustest oli näha kobrast, kes mu eest kaldale põgenes. Ja ühte pardiemmet, kes oma 7t last üritas päästa nii, et lendas mu ette ja tiibadega ripsutas vees ja tegi sik-sake, et endale tähelepanu tõmmata ja mind tema lastest eemale. Ma siis kuulekalt järgnesin talle, et ta tants asjatu poleks.

Kohale jõudes tõdesin, et paat oli väiksem, kui oleksin arvanud. Ma eeldasin mingit mini Titanicut, seda mulle ei antud. Aga ikkagi oli päris äge. Ja kuna linnud olid pesast lennanud, siis sel korral sain ka aardelogi kirja ja ei pidanud virtuaalsega leppima.
Ma nagu imeastan, et seda laeva pole juba muuseumisse tassinud. Ja tegelt võib tänulik olla, et tükikese emamaa ajaloost tundmaõppimiseks tuleb ise üks ponnistus teha ja kas laeva, õhupalli või langevarjuhüppe abil sinna jõuda.

Tundus maru sügav see vesi seal. Tegelt sain aru, et ma võin lihtsalt püsti tõusta seal paadi juures ja on poole vööni vesi :D Ja siis ma ujusin seal, võtsin päikest ja tegin eine.

Tagasitee oma autoni oli ka väga nauditav. Puhas liuglemine. Ma arvan, et mu vee peal oldud aeg oli ca 4 tundi. Aga see on puusalt paugutamine, ei kujuta tegelt ette, sest aja mõõtmine polnud prioriteet. Ühe otsa peale kulus ca. 6 km distantsi.

Kindlasti võib aaret soovitada, jällegi üks keskmisest mõnusam seiklusaare, mitte mingi drive-in logi. Ma alati valin sellise aarde ja võtan ühe päevas selliseid, mitte 20tk kergeid päevas. Tänud siia juhatamast, tõesti väärt koht.

Sattusime aarde lähedusse juhuslikult, nimelt tähistasime parvemajas isa sõbra juubelit. Huvi pärast avatud kaardilt vaatas aga vastu nii tore aare, et piinlik oleks olnud jätta see otsimata, kui juba Kuusalust siia sohu kohale sai sõidetud. Veensin isaendaga kaasa tulema ja hüppasime parvemaja kanuusse ning hakkasime pooleteise kilomeetri kauguselt sõudma. Minu jaoks oli see esimene kanuusõit. Üllatavalt kiiresti jõudsime Kalli järvele ja tuvastasime kaugelt ka raudkolaka kõrkjate taga. Ta tõesti oli siin! Kribinal krabinal ronisin mööda laevaluustikku tekile ja kiikasin ainsasse võimalikku peidukohta. Kõigepealt nägin lamineeritud paberit Armeenia vanasõnaga (millist, mine ise vaatama) ning siis... pesa! Kolme suure täpilise munaga! Kui mu kahtlused osutuvad õigeks, on keegi kohalik aarde oma kodu sisse põiminud. Seega jäi nimi paberile kirja panemata, aga tegime alternatiivse pildi. Laevaninas ja päästevestiga ja vastu päikest. Igatahes suurimad tänud peitjale, just sellist Muumitrolli seiklust ma olengi igatsenud.