Kingitus Kingule

liginesime aardele Rässa kaudu aga ükshetk oli tee linnaautole liig, mis liig. Panin siis Danieli matka seljakotti ja kõndisime kilomeetri, mil aare vastu vaatas.

Mina lugesin kunagi Kingu seiklustest siin. Seega sain ka aru, miks selline aarde vormistus just on.

Tee otsas oli tupikumärk. Eks vaatasin, kui kaugele saab. Järsku olingi aarde kõrval ja sain asja ära vormistada.

Väike jalutuskäik oli sellise kauni ilmaga ainult boonus. Aitäh!

Peolaud oli kokku pakitud, aga aare ja ohtralt metsmaasikaid oli alles. Aitäh!

Täitsa tore aare, aitäh :)

Viimane leid meie seekordsel saare tuuril.Aitäh!

13737.

Jailbreak ‘23

Tänane eelviimane aare enne peitja õuepealset. Maa-ametist leidsime sobiva ligipääsu raja. Mida rohkem mööda seda kappasime, seda tuttavam see tundus. Isegi surnud nastik oli alles. Lõpu poole kippus rada üsna võsatihedaks. Keegi oli matšeetega ringi käinud, aga paraku liiga vähe vehkinud. Aaret avades selgus taas, et oleme sada aastat hiljem alles teised. No kuidas nii võib. Aitümps Leviale! Näeme peagi :D

Jumala hea, et ma polnud seda aaret tulnud varem võtma, olen kunagi jalgrattaga siit tiiru läbi teinud küll, kuid siis seda aaret veel polnud. Nüüd sai ikka hõlpsa vaevaga. Kingule meeldivad vist barankakujulised esemed - järelikult ka barankad. Aga see vaid puhas spekulatsioon, Kingut ma ei tea ega tunne. Samas spekuleerida mulle meeldib. Aitäh peitjale peitmast ja kohale toomast.

Muhu tuuril keerasime tee siit läbi. Esialgu olime päri jupp aega pimedad, kuniks Marat autost välja tuli ja esimese paari sammuga aaret märkas :D Aitäh :)

Leitud

Läksime mööda pikka sirget, millele panin hellitavalt nime "sillastend", kuna see toob sõidukil välja ka need kolinad ja loginad ning vandesõnad, millest sul seni aimugi ei olnud. Tagasi sai õnneks mööda mereäärset rada, kus oli küll üks põnevam mudaauk, kuid sellise kõva ja turvalise kruusapõhjaga. Proovisime nuputada, et kus siin oleks üldse võimalik kinni jääda, kuid ei mõelnudki välja.

Suursaarte koolivaheaja reis hakkas lõppema. Mõned aarded veel ja on tõsine lootus jõuda varasemale parvlaevale ning vist isegi jõuda geomälumängu lõppu ja autasustamisele. Tasus proovida. Peitja vaatas kella ja arvas, et on teostatav. Isegi mõned aarded leiab vabalt veel sabas olles. Transpordi osas saime peitja abi sellele lähenedes - viidi puha treppi. Tuleb ainult küsida kui ei taha oma ratasvankrit lõhkuda. Lisaks lood aarde ideest ja tekkest, pahadest eramaallastest ja metsloomadest, kes aardeid minema tassivad. Lisaks ümbruskandi looma ja looduse jutud. See osa meeldis ja jäi lastele vist küll kõige kauemaks sellest suursaarte koolivaheaja tripist meelde. Koos peitjaga vaatasime aarde üle ning tunnistasime kõlbulikuks. Täname!

Leitud. Aitäh!

Tõesti tõesti, see munakivitee on talvel täitsa hea, võrreldes suvise mälestusega sellest. Tuisuvaalud lagedal olid hoopis põnevam väljakutse, kuid ega seegi kohalejõudmist oluliselt takistanud..

Tänan peitmast.

Kingu juhtumiga Muhus oleme tuttavad ja saime mõnuga itsitada seda blogipostitust lugedes. Tegijail ikka juhtub. Tõi meelde ka enda igasugu juhtumeid. Tore kui neid keegi kirja paneb ja jagab. Alati tore lugeda :)

Kohale sõites mõtlesime, et oleme kavalad ja kasutame Võiküla varuteed mööda mere äärt. Ojast saime autoga ilusti läbi aga järgmine veetakistus osutus lähedamal vaatlusel liiga karmiks katsumuseks mu masina jaoks. Samas saanuks võibolla kingituse Karlile ja Mairele. Pigem pöörasime otsa ringi ja võtsime maksimumi munakiviteest. Kohtasime ka peitjat ennast kellega sai paar sõna juttu aetud. Munakiviteed mäletasin nagu hullemana kui see tegelikult oli. Aga kiirus jäi siiski 20 ja 35 vahele. Aarde juures leidsime toreda temaatilise teostuse. Aitäh ja jääme ootama Muhu ja Hiiumaa seiklustele kolmandat osa Kingu esitluses!

Esmalt proovisime aardele läheneda kasutades alternatiivset teed, aga meie kulgemise lõpetas lomp. Keerasime otsa ringi ja suundusime munakiviteele. Ükski auto jupp maha ei jäänud ja saime ennast parkida üsna aarde lähedale. Seekord meiega ühtegi õnnetust ei juhtunud ja saame oma geotiiru rahulikult jätkata.

Leidsin. Auto jätsin umbes kilomeetri kaugusele. Leidsin, logisin, jalutasin ringi ja mõtlesin blogi postitusele. Täitsa huvitav, nagu mõnes kuulsas filmivõtete paigas vms jalutaks ringi.

Leitud, logitud, tänan!

Eelmisest suvest oli munakivi teelt saadud elamused veel hästi meeles ja kuidagi ei kiskunud sinna tagasi. Otsustasime siis aardele läheneda hoopis Rässa poolt. Tavalise linnakaga pole küll viimane kilomeeter aardeni ehk sobilik, kuid meil polnud mitte miskit ka ilusal kadakasel karjamaal jalutamise vastu. Eilse Abruka poolmaratoni (20 km jalutamist) järel tahtsidki jalalihased väikest lõdvestavat treeningut ;) Aare oli lihtsalt leitav, kõik korras. Lahendus igati teemasse ja vaimukas. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Aarde leiud ei tulnud täna kiirelt, aga vähemasti oli väga mõnus siin kulgeda. Ei mingit muret aukude või kivide tõttu, hoia ainult kinni ja vääna peale. Aarde juures sai ikka palju ringe tehtud, enne kui silma hakkas.

Kaardi pealt tundus, et äkki Rässa poolt tulev tee ei ole madalapõhjalisega sõidetav, mistõttu hakkasin lähenema Kuivastu poolt. Jeebus, see cobblestone road on ikka üks nuhtlus, vaesed kohalikud elanikud, kes seda igapäevaselt taluma peavad. Nökerdasin minagi siis 15 km tunnis kiirusega aarde poole. Kuna auto sõitsin nii aeglaselt jäi muidugi minul aega blogipostituse lugemiseks. Väga lahe stoori, eriti meeldis mulle tegelane Kass.

Aarde leidmine ise ei valmistanud mingit raskust, vaid mõte sellest, et tagasitee on sama munakiviline, pani oma arukuses sügavalt kahtlema. Igal juhul tagasi ma jõudsin ka, eks kahjustuste ulatust saab hinnata vedrustuse vastupidavuse järgi tulevikus :) Aitäh aarde eest ja laheda loo eest blogis.

Leitud.

Tegijal juhtub nii mõndagi ning kuigi me geopeiturite kogukond ei ole väga suur, siis ka sel seltskonnal juhtub nii mõndagi ja neid pajatusi on tore lugeda. Üks asi on juhtunu toimumine, teine asi selle oskuslik (ja enesekriitiline) kirja panemine nii, et lugeja saab end elavalt kujutada sellesse situatsiooni esireapileti omanikuks. Kahtlemata on Kingu kirjutamisoskus kõrgem tase ja neid (legendaarseid) paraja annusega enese üle naermist ja musta huumorit sisaldavaid blogipostitusi autori tegemistest Muhumaal ja Hiiumaal oli lugeda suur nauding. Loed ja mõtled, et kas kaasa tunda või kaasa naerda, mõlemad nagu sobiks.

Kui Hiiumaa analoogne kingutis on meil varem külastatud, siis siia me veel sattunud ei olnud. Nüüd sattusime, tulime Rässa poolt ja lahkusime auto vedrustust kontrollides Võiküla munakiviteele. Täname aarde eest!

Väga kena kingutis, ja milline lugu, ja kuidas kirjutatud! Pole tükk aega niipalju naerda saanud. Päris kadedaks tegi.
Kuna abivahend on välja vahetatud, siis endalegi üllatuseks purjetasime seekord praktiliselt nulli.

Kes seda enam mäletab kui palju oli aarde avaldumise ajal sellest juttu, kui mitmeid kordi sai peasüüdlase blogi loetud, kui palju sai naerdud nii, et munad märjad :D Igatahes nii mitmeid kordi, et enam ei mäletanudki, kas oleme siin juba käinud ja aare logimata (mis minu puhul pole mingi üllatus, küll aga Peetri puhul) või on tookordne jätnud nii ehtsa pildi justkui oleks ise kohal olnud.

Igatahes polnud kumbki variant õige. Sõitsime siis "treppi" ja panime oma nimed kirja.

Tänud, palun veel ;)

Aitäh!