Kõbaja

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Linnuse juures merejääni jõudes otsisin alustuseks kohta, kust võiks keegi olla kunagi jääle läinud. Seda kohta ma pärast tuisku ei leidnud. Linnuse kaldapoolsel serval oli vesi täiesti lahti. Aga veidi eemalt sai kuiva jalaga jääle. Jää peale pressinud vesi ei olnud küll üllatus - jääteede kinnipanek oli uudistes oluline teema - aga siiski veidi kõhedaks tegev avastus.

Ukerdasime siiski märgade kohtade kõrvalt jääle. Algne plaan oli olnud proovida merejääl uisutamist, aga selle mõtte olin ammu maha matnud - tuisk oli liiga palju ümbruskonnas vaeva näinud. Teine plaan oli suusatada. Aga kuna teel kalasadama juurde olid päris vägevad lumevaalud, mis autorattajälgedest puutumata, siis ma ei saanud õieti arugi, on seal üldse autotee ning jätsin auto bensiinijaama juurde. St autoni tagasi minna oleks olnud u 400m, aardeni jäi vähem kui kilomeeter ja meile tundus merejääl astuminegi päris vahva ettevõtmine. Seega läksime kõndides.

Tuul oli päris mehine, kõige väiksem mehike kippus näkku puhuva tuulega hädas olema, aga õnneks ema laia selja taga sai tuulevarju peituda. Laiu varju jõudes vaibus tuul hoopis vähemaks, sealt oli astumine juba täitsa lõbus. Laiuni jõudes kartsin, et kas seal on samamoodi vesi lahti nagu mandri ääres. Ei olnud, sai täitsa kuiva jalaga laiu kõrgemale harjale ronida. See ronimisteekond oli päris paksult lumine, laiu "seljast" oli tuul lume ära viinud ja sel oli lund vaid mõned sentimeetrid.

Aarde leidsime kui noored mulle kirjelduse ette lugesid, polnud õnneks nii palju lund, et "lumega raske" oleks tegelikult takistuseks kujunenud.

Tagasitee kulges taganttuules ja väikese toreda kohtumisega, kui Helen laiu poole liikudes meile vastu tuli.

Väga tore kohtumine Heleniga, laiuga ja merejääga. Aitäh peitmast!

Öösel sadas maha korralik lumi ja tuul keerutas tuisku. Aga kui juba oli plaan täna siia laiukesele tulla, siis tegin ka selle teoks. Kõik väiksed teed olid lahti lükkamata, kuid hooga sõitsin siiski tuisuvaaludest läbi ja parkisin auto ilusa oranzi merepääste konteineri kõrvale. Sealt võtsin suuna vee äärde ja kohe märkasin, et seal on juba teisigi jälgi. Pilgu laiu poole heites silmasin kauguses ka inimkogusid. Mõtlesin, et nüüd hea lihtne mööda jälgi kohale jalutada. Tegelikult oli tuisk muidugi jäljed juba kaotanud, kuid ega ma auto juurest lahkudes enam kordagi kaarti vaadanud. Kõik tundus lihtne ja selge. Poolel teel laiule kohtusin Roosinupu perega, kes olid juba tagasiteel. Jutustasime natuke ja siis juba tuult trotsides edasi. Loodus laiul on üsnagi müstiline, vahtisin natuke neid puid ja linnupesi ning siis läksin juba jälgede järgi kohta, kus logida sai. Tunni pärast olin auto juures tagasi, see oli nüüd küll üsna kerge ülevee käik. Aitäh.

Super jäätalv ja superilus ilm. Tuli ära kasutada jääretke tegemiseks. Plaan oli minna Virtsu ja siis sealt oli juba mitu varianti. Lõpuks otsustasin Kõbaja-Kesselaiu kasuks. Käisin enne Virtsu Coopis ja pärast sealt poe tagant pääseski kenasti jääle. Läksin sirgjooneliselt Kõbajale. Saar osutus tõepoolest Kormoranide "õudukaks". Aare oli vaatamata talvele kenasti kättesaadav. Eks varasemad jääretkelised geopeiturid ka luuki puhastanud. Sealt edasi suundusin Kesse või Kessu (kuidas kellelegi meeldib) poole. Tänud peitjale!

Tänud aarde eest!

Peale ca 13 km pikkust rännakut Kesselaiule võtsime viimased jõuriismed kokku ja külastasime ka Kõbajat. Minnes oli veel valge, tagasi jõudsime juba pimedas. Päris õudne koht, nagu mingi nõiasaar nägi välja. Aitäh aarde eest!

Kui Paatsalu lahes said aarded otsa, tulime järgmist laidu vallutama. Sõbrapäeva ilm oli supper ja polnud vaja ühtegi navigeerimise vahendit, et õige laid ülesse leida. Kohale jõudes hakkas kohe ka 1 kahtlene koht silma ja seal ta oligi. Ilmselgelt on näga, et 1 konkreetne lind on mingi lühikese ajajooksul saare täielikult vallutanud ja taimestiku hävitanud. Tänud siia kutsumast!

Täna juba kaks laidu vallutatud ja mõtlesime, et teeks selle viimase ka siitkandist juba ühe soojaga ära. Kalasadamast tõmbasime mööda autode jälgi vee peale ja võtsime udus umbes täpselt suuna laiule. Varsti ta seal udust ka välja ilmus ja siis juba otsejoones aardeni. Hetkelise hämmingu järgselt vaatasime aarde suurust ja siis tuli ka kohe leid. Tänud peitjale!

Järjekordse saarekese vallutus. Häid tingimusi tuleb ära kasutada.
Tänud aarde eest.

Erakordne talv on pannud kihama peiturid ja suuremates ja väiksemates chati gruppides käib pidev vallutuste planeerimine ja nii ka siia sai tuldud. Aitäh!

Kõigepealt tänan seltskonda, kes selle tripi plaani võtsid neljapäeva õhtuks. Kui muidu mõtlen ikka hoolega järgi, kas juba jõge talvel ületada julgen, siis selle geopundiga jää peal sammuda väga ei kahelnud. Natukene jalutamist ja aare sai leitud/ logitud. See saar oli omaette vaatamisväärsus tõesti. Tahaks siis ka sinna jõuda, kui "saareelanikud" oma kodudes paiknevad. Aitäh peitjale!

Kui kambakesi kuhugi minnakse, tuleb ju seda ära kasutada ning kah end kaasa haakida. See siin oli siis kõige lihtsam ja vist ka lühim kulgemine. Jäänaasklid olid kenasti kaelas, aga vaja ei läinud- no loodetavasti ei lähe kunagi. Ägedad linnupesad seal ja oioi, kui palju neid on. Peitjale tänud!

Siia tulek oli Pärnumaa laidude geoekspeditsiooni esimene, nö soojendus. noh, et kas kannab ja keda kannab jne. alustasime Virtsu sadamaslipist ja mõni meist purjetas tõuksiga. aga see ei teinud teekonda lihtsamaks. teele jäi tuisuvaale ja mustavaid jäälaike. aga siin oli jää vähemalt vait. saarel läks ludinal ja sai imetleda kormoranide ühiselamut. linnud ise olid kodust ära. aitäh peitjale ja luban, et siia rohkem ei satu.

GP lehe top 4 kauem leidmata aare.

Liikumispiirang oli nii maa-ameti kui ka GP lehe järgi läbi saanud ja kündsime end kohale. Laiule jõudes selgus, et tegelikult võiks piirang veel vähemalt paar nädalat kesta. Kogu maapind oli linnumune kord-korralt täis ja tatsasime maru ettevaatlikult, et kellegi elu enneaegselt ei lõpetaks. Vist läks õnneks.

Aarde juures kohtasin vihaseid kormorane, kelle elu eesmärk oli mulle pähe lasta, nii et kiunusin ja tegin nõuks aarde võimalikult kiiresti üles leida. Tänu GC logile, mis hoiatas, et täpselt aarde kõrval on auk, kuhu võib sisse kukkuda, sai ka meie tagaotsitav leitud. Korralik kultuurikiht oli seal peal ja ilma selle lisavihjeta oleksime puhta hädas olnud. Panime kiiresti nimed kirja ja rändasime järgmise laiu suunas.

Koordinaadid muudetud, vihje lisatud.

Leitud.

Peale seda kui Kesselaiul käies 13-kilomeetrine matk oli selja taha jäetud, tundsime, et jalgades on veel jaksu ja võtsime ka Kõbaja külastuse ette. Nii nagu mitmed eelnevad, alustasime oma retke Virtsu linnuse juurest. Erinevalt Kesselaiust oli siin jää täiesti sile ja mingit rüsijääd kuskil ei olnud. Lisaks kattis jääd väike lumekiht, nii oligi parem astuda, ei olnud libe.

Jõudnud kohale, tabas meid paras ikaldus. GC lehel olev vihje meid kuidagi edasi ei aidanud, olime juba kohal ju! Ei leidnud aga silti, et see leid on lumega raske. Oli küll. Kui olime kõvasti puid ja kive puhtaks poleerinud, siis lõpuks sai ka peidukoht ja aardekarp leitud. Õnneks leidsime, ei oleks tahtnud peale sellist puhastustööd siit leiuta lahkuda. Aga matk ise oli mõnus, kokku 2,75km sirgjoonelist edasi-tagasi kõndimist. Tänud aarde eest.

Päeva lõpetuseks võtsime veel ette lühikese kajakiretke Kõbajalaiule. Siin oli suurte lainetega hoovuse asemel hoopis pea peegelsile meri, mida täiustas punakate toonidega õhtupoolne taevas. See veetee oli ikka tõeline nauding, boonusena leidsime aarde ka. Aitäh!

Milline kutsuvalt peegelsile meri ja kaunis valgus paistmas pilvede vahelt ning paitamas hinge. Aerutasime kajakkidega sujuvalt kohale ja aare ootas täpselt lubatud kohas. Tänan.

Kesselaiul käiminine on oma sordiaretajatest kolleegidega juba aastaid plaanis olnud... ehk saab sealt koguda miskeid heintaimi, mis oma põlllulgi katsetada ja kasvatada võiks. Täna saigi see lõpuks teoks, ning reis sujus suurepäraselt ja produktiivselt (nii seemnete kui aarete mõttes;). Sealt tagasi sõites rääkis paadimees meile laidudest, mis eemal paistsid. Oooot, ja ühel on ju aare...ja äkki ka meid huvitavaid taimi! Ja paadimehel ka aega küll - super! Käisime Virtsus söömas, vahetasime paadi väiksema vastu ja teele!
Ei läinud pikalt, et kogu laiuke läbi käia, end sarvilistele saareelanikele eksponeerida, aare leida ja õige väheke ka seemneid. Küll aga läks palju kauem mõnusa suplusega! Imeline ilm ja inimesed, kohast rääkimata.

Aitäh peitjatele, kes teab, kas me ilma aardeta oleks tulnud! Nüüd aga jäid veel kõrval asuvad laiud kripeldamagi. Küllap tuleme kord siia tagasi.

"Möödasõidul lihtne leid" oleks vast õige viis kirjeldamaks lühidalt oma tegemisi. Leid oli ju lihtne ja olin ka rattaga möödasõidul Kesselaiule. Saarel oli tunda kevadehõngu. Ümbrus meenutas kangesti kevadist Lasnamäed, kus tuli miiniväljade vahel valida sobivaid samme. Võib öelda, et tegemist ei olnud minu lemmik saarega.

Kuna minu kahe leiu vahele jäi pea 18 tundi, ööbimine keset merd laiu peal, rattaga kilometraaži umbes 15 merel ja 30 maismaal ning ka praamisõit, siis jutustan vähe pikemalt.

Öö veetsin siis Kõrgelaiul lammaste hütis. Uni ei olnud magus. Kõige ilusam asi oli öö juures särav tähistaevas ja õdus küünlavalgus. Ennem magamiskotti pugemist valmistasin endale kaissu küttekehad ja siis proovisin magama jääda. Selili läksid jalad üle lavatsi ja külmus pressis magamiskotti. Krõnksus kummagi külje peal ei saanud olla, sest sinikad tegid valu. Valida oli siis külma ja valu vahel. Mõlemad andsid võimaluse lühikesteks õudusunenägudeks. Oli hirm, et mida teevad Muhu saare ja minu vahele jäävad lõhed. Kas öösel nad magavad või elavad tuule käes oma elu ja söövad ennast paksemaks?

Kell 4:00 sain aru, et selili pikutamisest hakkavad varbad külmast kangestuma. Panin küttekehad uuesti priimusele soojenema. Tegin endale ka ühe kuuma tee ja kui juba mässamiseks läks, siis tegin ka ühe kartulipudru. Hommikul tulevad head mõtted. Leidsin viisi kuidas oleks mugav ja soe. Väänasin õhk -ja fooliummadratsi osaliselt seljatoeks. Toppisin tulised pudelid jalalabade ümber ja oi kui hea oli järsku olla. Istukil asendis vajus isegi silm kinni ja uuesti tegin lahti kui päike hakkas tõusma. Pakkisin asjad kokku, nautisin seda arktilist päikest. See imeilus päikesetõus oli juba kogu seda vaeva ja pingutust väärt.

Sõitma hakates oli kuradi külm. Imelik küll, et seda ütlen aga hea oli, et samal ajal eksisteerisid nii väsinud lihased, valusad siniseks kukutud kohad, hellaks sõidetud tagumik ning peal magamatuse väsimus. Kogu kompott tasakaalustas teineteist ja märkamatult oli igas valdkonnas hea olla. Rattasõit päikesetõusuga kaunistatud merejääl oli igatahes ahastama panevalt kena.

Teekonnal oli lisaks ilule veel mitu suurepärast üllatust. Esiteks oli see libe jää, mis tekitas mulle eelmine päev vigastusi, külmetanud enda peale imeõhukese kristalse kihi. Nüüd nakkusid jalanõud kui ka rattarehvid ideaalselt. Alguses vähekene pelgasin väntamist aga sain aru, et kukkumise oht on nulliligidane. Teine üllatus oli, et terve öö puhunud tuul oli jätnud puutumata minu rattajälje. Mõlemat kombineerides sain hoida jälje järgi õiget suunda ja sõita otseks kõik sik-sakid. Lõhed ühtegi "üllatust" õnneks ei pakkunud ja Muhu saarele jõudsin kohale vähese energiakulu ja hea tujuga.

Kuivastu asfalti ots pakkus alguses tugevat vastutuult Liivani, mis pani proovile minu elumahlade jäägid ja külmetas keha. Tegin poe juures jälle taastumispeatuse. Teed tehes tuli tõdemus, et sooja jooki ma enam ei saa, sest ballooni sisu läks hingusele. Kuna suur osa minu söögist oli pandud kuuma vee olemasolule, siis läksin poodi asendussööki ostma. Ei hakanud vaevama ennast seljakoti avamisega ja toppisin mao pilgeni täis. Järgmine etapp möödus juba täielikus taganttuules ja väntama peaaegu ei pidanudki. Olin üks suur puri, mis võttis tuule alla ja puhus mind sadamasse.

Soojas praami salongis tuli kätte tõsiasi, et kõht on täis ja keha on üli väsinud. Kogu viimane energia läks selle peale, et silmasid avatuna hoida. Samal ajal teritasin nägemist, et näha kas Kessele ja Kõbajale saab minna. Muhu ja mandri vahet mitu korda sõitma siiski ei jäänud ja suundusin randudes auto juurde koormat kergendama. Haha! Avastasin, et eelmise päeva hommikul, meeltesegaduses ja unisena, olid auto uksed lahti jäänud. No mitte lihtsalt lahti vaid suisa pärani. Ükski mööduja polnud julgenud ka kinni lükata. Siiski olin ju maal, kus uksed võivad lahti olla ja keegi midagi ära ei võta :)

Ebavajalikud asjad autosse jäetud, sulgesin nüüd kõik uksed ja sõitsin rattaga Virtsu linnuse juurde. Jää oli paks ja tugev. Võtsin suuna otse Kõbaja nullile. Tee lõikas ära ületamatu lõhe. Kogemus oli juba olemas kust võiks leida lähet. Otsida tuleb luikesid, kes pissivad vett soojaks. Sõitsin siis luikede juurde, peletasin need lendu ja sain lõhest mööda. Edasine on juba kirjas esimeses lõigus.

Aitäh aarde eest!

Peale tänast Kesselaidu veel üks jalutuskäik jääl. Tänud peitjale!

Pärast Kessel käiku oli valget aega veel järel ja meil mõlemil siin käimata, nii et sai nagu naksti tehtud. Autode ringrajal on rattad jäässe ikka korralikud rennid teinud. Ilma tõttu olid nad siis täna kanalid. Õnneks kenasti läbitavad ja üle hüpatavad.

Kunagi suvel, kui Siim veel väikesem oli, siis vaatasin unistavalt linnusest laiu poole, ent ei tihanud üksi minna. Tore koht ja tore aare, ujus teine veidi, parendasime natuke karbialust kihti. Aitäh!

Saare pealt jõudsime ilusasti Eestisse ja kuna teistel oli siin käidud, siis initsiatiivi uuesti tulla ei näinud ma kumbagilt ega üldse kusagilt. No ega siis sellepärast sõit sõitmata jää kui rott rongi all. Olin nii tuusa täis, et otsustasin üksi minna.

Panin suusad alla, saar oli veel ilusti näha, ehkki hämardus. Kaasas oli 1 helkur, 2 taskulampi ja korralikud juhised kuhu hoida ja kust otsida ja mida otsida. Autoga ralliti eemal. Proovisin küll uisusammu, küll niisama aga ikkagi oli üksinda kõhe. Kõike oli kuulda. Surusin maha teadmise, et ma olen vee peal, mis on põhjatu. Mitu korda vaatasin üleõla tagasi, et näeks kuhu tagasisiht võtta. Linnuse juures olid tuled näha.

Olin kohal, logisin ja asutasin tagasi, tuled kaldal olid ilusti näha. Kuid siis keskpaigas kustusid need ja kaldalt kihutas minu poole hirmsa hooga auto. Panin taskulambi põlema, et ta peab nii ometi mind nägema. Enne mind keeras ta järsku ringi ja jäi seisma, nii et valgustas mind tagant. Panin seljakótis teise lambi põlema. Auto seisis ja muudkui passis mind. Sahmisin kiiremini, õnneks vahemaa vähenes. Nüüd ei teagi, mis ta seal tegi niimoodi, äkki turvas mind, no aitäh siis selle eest aa ma ütleks järgmine kord ise kui vajan turvameest! Mul oli kaldal oma turvamees - Kleone, aitäh vaatamast mind!

Peitjale ka kraaps, näe ära tegin!

Leitud.

Kessu 2 juures lahku minnes leppisime sportlasega kokku, et helistan kui mandrile jõuan ja Kõbaja poole liikuma hakkan. Noortel olid suusad, mis andsid neile väina ületamisel teatava edumaa, mul aga jälle kaasa võetud toit, tänu millele ei pidanud toitlustusasutuse külastamisele aega kulutama. Kokkuvõttes saigi nii, et kõbistasin üksinda Kõbajale samal ajal kui kaasgeopeiturid Virstu sadamas einestasid. Kuna minu päevaplaanis olid veel Manilaiu aarded ning Sorkholm, siis ei raatsinud talviselt nappi päevavalgust niisama oodates tühja lasta ju!

Juba hommikuse vines taeva all Kesselaiule kõndides rändasid kindad ja tuulekaitsekiht üsna pea seljakotti, sest tiba palavaks kippus. Lõunaks säras päike juba peaaegu nagu mõnes Alpi suusakuurortis - paks lumi maas, aga ülevalt kõrvetas kõvasti. Kõbajale liikudes jäi seega selga vaid üleskääritud käistega õhuke aluskiht. Pluss talvepekk muidugi :o)

Peale lõunasööki seadsime sammud taaskord jääle. Möödusime jääraja rallist ning eemal nägime roosat jopet askeldamas. Lähemale jõudes avastasime eest tuttava näo, Kleone. Logisime kiirelt ära ning tagasiteel pidasime plaani mida veel selle mõnusa jääga korda annab saata.

Proovisime esmalt kõige lähemasse maismaapunkti autoga saada, kuid teeolud ja floora tõmbasid sellele kriipsu peale, parkisime siis auto sinna linnuse juurde ära ja hakkasime astuma. Jää peal käis kõva ralli ning kohati liikusid need masinad meile päris lähedale. Saare peal askeldas juba Kleone, kes hetk enne meie saabumist ka karbi asukoha tuvastanud oli. Koordinaat oli kümmekond meetrit mööda. Aitäh!

Parkisime auto linnuse juurde ja turnisime veidi aega müüridel ning jälgisime jäärajal sõitvaid autosid. Suuremat tähelepanu pälvis aga täpike kes Kõbajalt aarde suunast mandri poole jalutas. Kahtlaselt tunki moodi tundus aga nägime teda ju vaid eemalt. Hiljem aaret logide oligi tunki nime ees ootamas. Kui algul plaanisime minna laiule suuskadega siis otsustasin siiski jalgupidi kohale jõuda. Jalutasime laiule ja laiu peal. Enne aarde leidu avastasin kahtlase betoonist punkri avause aardest mõned meetrid avamere poole. Suurema lumega võib ohtlikuks saada. Nii kui olin aarde leidnud ilmusid ei tea kusagilt maa alt Tanel, Kristjan ja Maire välja. Tegime ühiselt karbi lahti ja logisime. Tagasitee mandrile möödus mõnusalt lobisedes ja plaane tehes. Aitäh.