Koonukõrve sild

Aare korras .

Oandu-Ikla rattamatka 2. päev, oli põhjus peatus teha ja nimed kirja panna. Tänud!

Praegu enam väga head olud ei olnud, kuna vahepealt on kõvasti vihma sadanud. Aga ei midagi hullu. Minu jaoks kõige rohkem kasutatav sild kaitsealale minekuks.

Piirkonna puhastamine. Praegused olud on lähenemiseks väga head. Aitäh aarde eest!

Täna ja homme toimub paugutamine ida pool seega siia õige aeg tulla. Autoga sai 250m kaugusele aardest, ilus vaikne koht. Aardega ka kõik ilusti korras, aitäh :)

Jalutada oli tore, ilm ilus, lund oli ka näha, mis veel tahta. Sillani sai kuiva jalaga aga edasi kui ka oleks tahtnud minna, siis isegi kummariga poleks see olnud võimalik, vesi lainetas kõikjal. Minu tahtmine ja sammude arv oli täis, rohkemaks polnud tarvidustki.

Tänud kutsumast, tagasiteel leidsin ka trepid ja laudtee üles, oli tore!

Aitäh!

Aitäh aarde eest!

Siin sattusime rahvaspordi ürituse keskele. Õnneks leidmist see ei seganud.

Aare korrektne

Pealik on rääkinud ..Hau! 🤫😉

Aitäh siia meelitamast!

Koersilla kaudu on ikka kordi rappa kulgema suundutud, aga seda Koonukõrve silda pole kunagi kasutanud ja tänase kogemuse põhjal ei hakka vist kasutama ka. Eks selles, et viimane jupp teest sillani oli nii vee all, et kippus kummikuysse lausas sisse vulpsama, on oma osa kindlasti tänavusel vihmasel suvel, aga kaunikesti keeruline see kuiva jalaga isegi kummikutes kohale saamine. Kuid kohale me saime ja aarde me leidsime. Sild ise oli tattlibe, hea, et spagaati ei sunnitud tegema. Tänud peitjale Koonukõrve silda tutvustamast ja teda üle vaatama kutsumast.

Pärast põnevat hommikupoolikut Soodla CITO-l ja selle järelsündmusel oli arutlusel kuidas veeta veel osa vihmasest päevast, enne kui varasügisene päev meid kodude poole ajab. Otsustasime, et liigume suurema seltskonnaga Koonukõrve silda vaatama ja seal peidus olevat geopeituse aaret otsima. Mõni meie seltskonnast oli sellest kohast varem kuulnud, kuid enamik meist astus esimest korda sammud sellele vähemtuntud rajale, kus rahu ja vaikuse lubadus juba kaugelt kutsus kuigi vahel võib seal kostuda ka polügoonilt laskude müra.

Autoga sai tulla üsna ligidale – paarisaja meetri kaugusele sillast. Autoaknast välja vaadates tervitas meid sügisene Kõrvemaa, Metsa vahel kulgev tee oli niiske ja kohati porine, vihm, oli teele tekitanud korralikud lombid.

Kõndisime edasi, varbad kummikutes, mõnel siiski ka tavaline jalanõu jalas. Tee peal olid kohati sügavad veelombid, nii et isegi kummikutes pidime otsima madalama veega kohti, et varbad kuivaks jääksid. Mõned lombid ulatusid pea kogu raja laiusesse.

Silla juures oli vaikus. Kuulsime ainult jõe tasast vulinatKoonukõrve sild ise on kitsa jalakäijate silla näidis – silla laudis juba üsna pehkinud, mõnedele lauale oli ajahammas korralikult kallale läinud ning vihmaga olid lauad muutusid libedaks. Vaatasime enda jalge ette ja võtsime esimesed ettevaatlikud sammud sillale. Jõgi voolas all, veetase oli nii kõrge, et kohati ulatus peaaegu silla tasapinnani – vaatepilt, mis nii mõnegi meist hetkeks peatuma pani, lihtsalt et imetleda veemängu ja metsade peegeldust vee pinnal.

Kohale jõudes otsisime aarde peidupaika. Õnneks leidus see üsna kiiresti – silla all, paigas, kus suurvesi veel aardekarbini polnud jõudnud, kuid võib arvata, et kevadiste sulavedede ajal on oht täiesti olemas. Leidsime aarde, logisime oma leiud Logiteade sai kohe kirja, sest soovisin hetke emotsioonid värskelt jäädvustada, et need hiljem ei tuhmuks.

Nüüd, kui logi kirjutan ja kogu retke meenutan, hakkab alles tõeliselt välja joonistuma Koonukõrve silla võlu. Sild pole lihtsalt puust ehitis metsas, vaid pisike avastus. Siin ei liigu iga päev kümneid inimesi, sest enamik matkalisi eelistab liikuda Soodla jõel asuva Koersilla kaudu Jussi matkarajale. Seetõttu valitseb Koonukõrve sillal hoopis teistsugune meeleolu – privaatsem, vaiksem ja mõtlikum, justkui kutsudes paika natuke pikemaks jalutuskäiguks.

Silla juurest avaneb vaade otse Soodla jõele. Kevadiste suurvete ajal voolab jõgi nii hoogsalt, et vesi liigub lainetena vastu silla aluseid. Kui pilk kaugusse heita, paistab sillalt nii Jussi järvede suund kui ka Võhma raba iseloomulik metsajärve vaikus. Mööda Koonukõrve teed kulgeb ka Ikla-Oandu matkarada, mis toob siia looduses matka- ja peitusehuvilisi aegajalt rändama. Vaikne, rahulik, kuid siiski pigem metsik paik – siin on segu avastuse janu ja looduse rahustavast lähedusest.

Matk Koonukõrve sillani jäi meelde ka mitmete väikeste seikadega, mis tekivad vaid seltskonnas, kus koos on nii kogenud geopeiturid kui matkamise harrastajad. Metsateel räägiti lugusid eelmistest leidudest, vahetati muljeid heade leidude üle, arutati, milline on parim tuletamine GPS-i järgi ning jagati salanippe, kuidas peidetud aardeid paremini leida.

Võimas veetase Soodla jões tekitas ääretult ägeda vaatepildi silla alla piiludes. Kevad-suvisel ajal võib vesi olla nii kõrge, et puudutaks peaegu silla põhja – sellel korral ulatus vesi küll paar sentimeetrit alla silla, kuid tundub, et mõne järgmisel suurveega võib sild üleni vee sees olla. Vaatasime ja imetlesime voogavat jõge ning arutlesime, kuidas loodus oma rada kulgeb.

Koonukõrve sillal peatuja tunneb, kuidas iga hetk selles kohas on omalaadne – rahulik, privaatne ja mitmekesine. Ja nagu aardekirjelduses mainitud, on see paigaks, kus saab võtta pikemaid jalutuskäike, kas minna Jussi järvede poole või Võhma rappa, või siis lihtsalt matkata vaikselt mööda Ikla-Oandu matkarada, mis siitki mööda kulgeb.

Soovitan kõigile matkasõpradele, geopeituritele ja looduses rändajatele: Koonukõrve sild ja selle ümbrus on tõeliselt avastamist väärt, eriti just sel kevad-suvisel ajal, mil jõgi voolab hoogsalt ja metsad on täis värsket elu. Aare ise oli kergelt leitav, kuid peidupaik asjatundlikult valitud – nii pakub see ka järgmisel külastajal kindlasti avastamisrõõmu.

Lõpetuseks – aitäh aarde peitjale! Sinu panus rikastab geopeituskaarti veel ühe rahuliku, kuid põneva leiu võrra. Meie matk Koonukõrve sillani jääb kauaks meelde, eriti just seltskonna ühise ettevõtmise, emotsioonide ja väikeste seikluste tõttu. Loodan, et siia jõuab veel palju avastajaid, kes suudavad hinnata selle paiga erilist vaikust ja looduse lähedust.

Leitud

Sõitsime nii lähedale kui riskisime ja läksime siis edasi jalgsi, küll ühelt ja siis teiselt poolt veetakistusi, sillani. Teel olid ka mingid ähvardavad kirjad, aga kuna tõkkepuud olid lahti, siis hoidsime pead madalas ja käisime ikka logimas ära ;) Täitsa vahva sild - tasus üle vaadata küll. Aitäh peitjale!

Enne sillani jõudmist oli teel omajagu veetakistusi, aga kohale ma siiski jõudsime ja karp tuli ka pärast väikest otsimist välja. Aitäh peitjale.

Aarde avastasin eile geokaarti uurides. Mulle oli ta meeldivaks üllatuseks ja tundus sobima laupäevaseks jalutuskäiguks. Auto jätsime Venemäe parklasse ning edasi kand & varvas. Siiamaani mõtlen, et mis ma nüüd täpselt nägin. Aardele lähimas parklas möödusime autost, mis just asutas end lahkuma ja mille küljepeal (minu arvates) oli suurelt "geocaching". Suur oli minu üllatus, kui peale väikest mudarallit aardeni, ma logiraamatust tänase kuupäevaga logi ei leidnud. No ikka pagana huvitav, mis auto see oli. Tänan peitjat matkama kutsumast!

Kohapealsest materjalist sättisin midagi sillalaadset ja sain kuiva jalaga kohale. Karbini vesi veel ei ulatu. Aitäh, polegi siin ammu käinud.

Seda kus Geokaru hetkel viibib, see on selge aga ülejäänud... Hiljuti avaldunud multit oli täna just leitud, seega arvasime, et ka siin on käidud aga selgus, et polegi. Nii saime kohale ujuda , jah, just...Dauno pidi tossudega järve äärde ootama jääma, kuniks ma meie nime esmaleiu lühendi järgi kirja panin.
Tänud aarde eest.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".