Võhma raba

Peaaegu 5 aastat on möödunud eelmisest hooldamisest. Eks ta veidi üllatuseks tuli, et UV põletab plastiku läbi teibi sama kiiresti kui ilma.

Aitäh Tanelile - tänu ajutisele hooldusele oli konteineri sisu kuiv ja logiraamatut muutma ei pidanud.

Aarde oleme suutnud ikka peita kohta, kuhu tööpäeval hooldama tulles on kindel, et parklasse tagasi jõuab täiesti pimedas. Nii läks ka seekord. Eripäraks oli seekord veetase - pole kunagi näinud suvel siinkandis nii suuri ja sügavaid veetakistusi autoteel, jõeveetaset silla all. Ka rajad olid kohati korralike veetakistustega, samuti oli raba nagu vett täis käsn. Jussi nõmm ja raba olid aga õhtupäikeses sama kaunid nagu alati.

Suurjärve juures panime lõpuks kaasasolnud räätsad alla ja põrutasime otsejoones selle aarde poole. Oh kuidas rabajärved meidki võrgutasid - piltpostkaardilikke vaateid tuli terve hunnik. Aarde juures ei suutnud ma enam ühele neist vastu seista ja sulpsasin sisse - mõnus nagu alati!
Aitäh peitjatele!

Konteineri kaas on katki

Lõpuks oli põhjust ja pool päeva kaasa tassitud räätsad jalga panna. Jalutasime üsna sirgelt üle raba kohale, nautisime vaateid ja panime ka nimed kirja. Paraku oli päike konteineri kaane nii rabedaks muutnud, et kaant tagasi pannes see purunes. Üritasin küll teibiga asja tuunida, aga pikemas plaanis vajaks siiski uut kaant või konteinerit. Aitäh peitjale.

18174.

Iga sekund mõtlesin, et oleks pidanud ikka räätsad kaasa võtma, sest võttis ikka Võhmale. Samas harjusin mingi hetk ära ja polnud enam viga. Leid tuli kiiresti. Aitäh raba tutvustamast!

Pikemalt Kõverjärve logis.

Tänase päeva eesmärk oli siia tulla. Räätsadest oli abi kuigi mätas kohati juba külmunud. Maive lõigi räärsadel komistades põlve nii valusalt ära, et ei jõudnudki aardeni. Jõhvikad olid head aga külmunud sabla seest ei saanud neid eriti kätte. Eriti vinge koht oli voore ja raba piir, kuus rivis kuused kasvasid. Kahjuks saatis kogu päeva meid polügonilt tulev kahuri ja automaadi müra. Natuke ärevaks tegi see paugutamine pikapeale. Tänud peitmast.

Jõhvikapildid juunikuus tundusid ulmelisetana, aga krõpskuivaks kõrbenud rabas olid mahlased jõhvikad kõrvuti õitega täiesti olemas! Käisime tossudega, need jäid täiesti kuivaks, muidu märjemad kohad hoopis ragisesid murdudes. Vaid laukaserval astumine andis lirtsuvat häält. Aitäh!

Imeline! Vapustav! Fantastiline!

Päris mõnus aare soojal juunikuu päeval. Kerge ka. Ütleksin et mitte 3.5 raskus vaid 2.0 või 1.5. Lihtsalt natuke kõndimist. Siis logi ja siis puhka ja suple! Teine kord sel aastal supelda. Küll laugaste pääl on hää! Tänan!

Kristal varem leitud, jäi trepi juurde lõunatama, mina sumpasin aardeni ja tagasi. Aitäh!

Leitud

Meie peamine eesmärk. Parklast läbi aarete trepist üles ja omadega rappa. Seeni oli palju,ei korjanud ...veel. Jõhvikaid ka ei korjanud.
Tänud

Jussi matkarajalt põikasime ka rabasse.Aitäh!

Otsustasin täna aja maha võtta ja ennast kuskile laadima viia. Sellest aardest sai täna peaeesmärk. Kui esimese hooga arvasin, et siin saan pikalt iseendale seltsi pakkuda, siis selles ma eksisin rängalt. Juba Kaksiksilla parklas oli, hoolimata hommikusest ajast, paar masinat ja buss ees. Üsna teekonna alguses trehvasin juba ka 2. ja 3. klassi jütse, kes niheledes kuulasid kui kasulik või kasutu põdrasammal on. Eks seda oli arvata, oma poisidki olid täna kooliga väljasõitutel loodusesse. Varsti surus ka RMK kastikas mind teelt välja ning ka matkajaid ja seenelisi leidus täna üksjagu. Ajasin minagi ennast mööda rada aardega võimalikult risti ja kalpsasin kuristikust alla. Raba servas oli kohe selge, et aeg on tossud kummikute vastu vahetada. Nii võis juba edasi otsejoones aarde poole kulgeda. Vot siin oli vaikus. Ei ühtegi hingelist ega mingisugust inimtekkelist müra. Ainult ma ise nohisesin vähe valjemini pulssi meelega vähe kõrgemaks ajades. Kui aardeni oli jäänud veel paarkümmend meetrit, ootas ees viimane takistus. Ei olnud plaaniski ringiga minna. Lükkasin sealsamas kesta maha, surusin pastaka kaelaketi vahele ja sumasin vette. Vesi oli üllatavalt soe. Võrreldes samal päeval kogetud Paukjärves-, Väinjärves-, Jussi Linajärves ja Sillaotsa järves sulistamistega, oli siin vesi ikka paar kraadi soojem. Asjadeni tagasi naastes ei tihanud ma veel tükk aega kesta sisse tagasi pugema vaid vedelesin ja lõunatasin seal mõnusas keskkonnas veel oma paarkümmend minutit. Kuid iga pidu saab ükskord otsa ja aeg oli, siit teekonna kõige kaugemat punktist, auto poole tagasi liikuda. Kokku kulus neljale aardele koos sulistamiste ja molutamistega 18km ja 4.5tundi. Väga meeldis siinne mitmekülgne maastik. Siin on ruumi küll uutele aaretele, tulen siia hea meelega uuesti tagasi. Ja kui aardeid ei peideta, tulen ikkagi.

Tänud.

Jõudsin õhtu hakul Jussi loodusraja parklasse. Siin olin korra varem käinud ja tollane külastus jättis kustumatu mulje. Eestis pea ainulaadne maastik mõjus maagiliselt ka sel korral. Jalutasime Otiga läbi "tundra", kõndisime läbi metsa, ümber järvede ja oosist üles, et sealt otsejoones Keava rappa ja aardeni minna. Rabamaastik oli õnneks leebe, mistõttu selle läbimine ei valmistanud ka Otile suuri raskusi. Ning kuna vahemaa oli ka lühike, siis jõudsime kiiresti kohale. Pärast aarde logimist sai ka kaunist ümbrust õhtupäikese valguses nauditud.

Matkarajale tagasi jõudes oli veel piisavalt valge, mistõttu otsustasin ka ülejäänud raja läbi käia. Sedasi sai ka teisi järvi nähtud ning uuesti lageda peale jõudes ka loojuva päikese punakat kuma nähtud.

Aitäh toreda jalutuskäigu eest!

Oi tore vesine jalutuskäik. Tänan.

Tänud aarde eest :)

Leitud, logitud, tänan!

Kui esialgu oli plaan, et alustame Koersilla parklast, käime Vahtriku talu juures ära, siis siin Võhma rabas ning tagasi Koersillale, siis sõbrad veensid meid ringi, et nii palju meil ka siin talvises metsas ikka matkata ei tasu. Seega, alustasime hoopis Kaksiksilla juurest, külastasime Vahtriku talu ja suundusime sealt Jussi järvede ja selle aarde poole.

Lund oli muidugi mehe moodi ja nimetatud talu juurest kuni Jussi Väinjärveni oli ikka läbi lume rassimine, kus rada ees ei olnud. See järveäärne rada näis aga popp koht olevat, mida külastatakse neil päevilgi palju ning isegi lõkkealusel korralik lõke veel põles, keegi oli äsja lahkunud. Me tegime hetkeks istumispausi ning jätkasime oma teed Suurjärve, Pikkjärve ja Kõverjärve poole. Rada oli ees ning jalutada hea ning isegi jalgades polnud veel väsimust tunda. Kõverjärve ees otsisime sobivat kohta, kuskohast rabasse keerata ja tegime seda siis kui aardeni näitas veel 530m. Kui mujal metsa all võis öelda, et lund oli ca 30-35cm, siis siin rabas sai sumbatud kõik aeg põlveni lumes. Oma osa andis ka see, et lume all oli pehmem pinnas, mis vahepeal kandis ja siis jälle mitte. Kui muidu võis rabas üsna muretult liikuda, siis vahetult aarde kõrval olevast laukast otse üle minna ei söandanud. Pisuke ring ümber lauka ja juba olimegi aarde juures. Loomulikult oli meel hea, et see pingutus päädis leiuga.

Nüüd tuli veel taas end sellest paksust lumest läbi rassida, et kõvakstallatud matkateele jõuda. Taas järve ääres rajal oli juba lust käia ning suund sai võetud Koersilla poole, et enne pimedat ikka välja jõuda. Kuigi enne matka lõppu oli päike loojunud, siis saime ikka loodusliku valguse toel lõpuni välja.

Ah, meil matkast rõõmus meel! Oh, me ei eksinudki teelt. 11,3km ja 4h hiljem olimegi rõõmsalt metsast väljas. Sai veedetud mõnus päevake mõnusalt matkates. Aitäh!

Matka loogiline jätk Jussi aarde juurest. Ja juba Kõverjärve kõrval kõrgel pervel kõndisin täitsa elus esimest korda. Lehtpuud küll varjutasid kaugemad vaated, aga see kaldenurk iseenesest oli positiivne üllatus. Läksin järveäärset rada mööda aardele võimalikult lähimasse punkti (juhtumisi üks kõrgemaid kohti) ning siis laskusin sirgjooneliselt alla rabani - sedapidi sai suht ruttu, pärast samast üles tagasi võttis võhmale :o) Raba oma ohtrate veesilmadega kuulub kindlasti kõikse kenamate sekka, vägagi mitmekesine teekond koersilla parklast lisab veel tublisti väärtust. Soovitan väga ja tänan peitjaid!

Sattusin siia kanti ka talvel, aga mingi konspiratsiooni tõttu ei olnud raba nõus kogu selle külma kiuste jäätuma. Praegu jätkuvalt vesi väljas, aga oluliselt nauditavam. Varbad pehmes pinnakihis, mille vesi sama soe kui suvel. Kõndimisretkelt väike kõrvalepõige. Tänud siia juhatamast!

Ma väga kahtlesin kas tahan edasi Jussi juurest minna. Vihma hakkas ka täiega ladistama. Otsustasime siiski proovida. Õnneks sai tehtud, oli väga väsitav, mõnda aega ei taha nüüd raba näha. Vist oli veidi vara siia trügida, kohati oli ikka päris vesine maastik. Matkaraja osa oli tore, meenutas Voose kanti. Aitäh!

Kui Jussi oli logitud, siis mõtlesime mida selle aardega teha. Palju oli käidud, aga palju oleks vaja veel käia. Otsustasime ikkagi proovida. Siin tasus kummik täiega ära. Kingaga poleks igal juhul kuiva jalaga lõppu jõudnud. Isegi minu jaoks oli füüsiliselt päris raske ja naha sai märjaks. Hea, et ikkagi ühe retkega ära tegime. Ilus kant, aitäh!

Jussi aardest matkasime edasi Võhma rabasse. Piia ja Peetri aarde puhul olin täiesti valmis, et enne logi kirjasaamist tuleb astuda vähemalt üks korralik 10 km ring aga vot ei olnudki seekord nii palju vaja :D. Nu võib-olla siis mõne järgmisena peitmisele tuleva rabaka juures, jääme igatahes ootama ;). Sest nendest vahelduva maastikuga rabakatest on ju alati ainult rõõmu :).
Aitäh Piiale & Peetrile nii otsija- ja loodussõbralikult peidetud aarde eest, saime väga toreda jalutuskäigu. Ja nagu lisatud piltidelt näha, veel palju muudki...

See aare oli üks meie tänaseid suuri eesmärke. Kui eile olime veel üsna kindlad, et tuleb räätsamatk, siis täna hommikul otsustasime, et katsume ilma läbi saada. See meelemuutus oli tingitud üsna proosalisest põhjusest- nimelt autod tuli maha jätta plaanitust 2 km varem ja ei viitsinud end kaamli moodi ülekoormata. Ja kuna tundus, et viimase nädala külmakraadid on lumekooriku mõnusalt kõvaks teinud, siis lootsime ilma hakkama saada.

Rappa jõudes võttis meid vastu helendav ja mõnusalt kandev lumi. Saime jalutada kidurate mändide vahel nagu pargis, kordagi isegi sisse vajumata. Tõeliselt hea ajastus oli selle raba külastamiseks.
Aare oli oma parima tervise juures, logisime ja premeerisime end väiksese magusa ampsuga. Täitsa tore oleks siin rabas veel mõnda aaret või lausa multit otsida. Peitjad, tehke palun seda rõõmu!

Tagasiteel tegime väikse ringi matkarajal ja jõudsime toreda trepini. RMK teeb ikka matkamise niimoodi õige lihtsaks.
Kui jõudsime uuesti Jussi nõmmedeni, siis hakkas äkki vastu voorima muguseltskondi. Küll laste ja koertega. Olime ülimalt rahul varakult alustatud päevaga, sest saime täielikus rahus kogu seda looduse ilu nautida. Lõunaks olid kõik parklad ja teeääred autosid täis pargitud ja aina vuras neid juurde.
Tõdesime, et hommikud on ikka parim aeg mõnusateks seiklusteks.

Täpselt 4 tundi ja umbes 20 000 sammu hiljem olime väsinute aga väga rahulolevatena taas autode juures tagasi. Imeline ennelõuna ilusal maastikul väga vahvaid aardeid otsides ja muidugi mõnusas seltskonnas.

Aitäh geopeitus, aitäh peitjad, aitäh sõbrad!

Aeg muudab kõike. Olude sunnil saime rabaäärde alles hämaras. Kiitsin ennast, et polnud aaret teabkui kaugele rappa peitnud. Kui veel 4 a tagasi ei julgenud sellisele maastikule räätsadeta astuda, siis nüüd astusime julgelt ilma, teades, et tagasitee jääb pimeda peale. Aeg hävitab ka muud, konteineri kaane plastik oli muutunud rabedaks ja rabedus oli selle kaane pulbristanud, konteiner ääreni täis vett ja logiraamat oli ujumise selgeks saanud, kalipsota sealjuures. Vahetasime kõik välja. Loodan väga, et kellelgi logimine selletõttu teostamata ei jäänud.

Kõike tegelikult aeg ei muuda - raba oli sama ilus, või siis veelgi ilusamaks muutunud. Kui ei usu, minge vaadake, kui usute, minge ikka!

Tagasiteel kottpimedal nõmmel pidasime ka iseenda kõhukorinaid karu hääleks lähedalasuvas põõsas.

Topsi kaan on katki, vajab vahetust.

Algul arvasin, et siin saab mööda raba pikemalt astuda aga tegelikult oli enamus rajast Jussi järvede ääres ja rabalõik oli edasi-tagasi 1 km pikk. Rabas olid eelmise aasta jõhvikad endiselt veel väga maitsvad ja nulli jõude solin neid päris palju suhu pannud. Laugastel ujusid 2 uhket laululuike aga pildile ei tahtnud nad kuidagi jääda. Tagasi parklasse jõudes oli parkla autosid neljalt realt täis ja lisaks olid paljud autod parkimas lisaks ka parklani tuleva tee ääres. Rahvast nii palju matkarajal küll ei kohanud, sellel maastikul jagub nähtavasti ruumi kõigile.