Kumbli

1.8km ots ja aare lihtsasti leitav-logitav praegu. Aitàh, tunk!

Oi ikka päris mitu mitu head aastat olen seda täpikest vaadanud ja mõelnud et ükskord... Kogu aeg on põhiline taksitus olnud see et kus ma seal pargin, eriti veel kui jala läbi mere minna. Täna siis juhtus nii et poiss läks laulupeole laulma ja puht eksprompt leidis Leanne ka endale peole pileti. Kuna mina õigel hetkel ei taibanud ja nüüd soojamaa reisi tuusiku hinnaga ei raatsinud osta siis jäin nn pingile istuma. Leanne küsis vaid niipalju et kas ma olen vähemasti nõus neile õhtul järgi minema. Muidugi olin ja eks otsustasin siis ka kohe mitu asja sellega ühildada. Lisaks tundus Rohuneem just piisavalt lähedane koht kus siis aega parajaks teha. Esimene mõte oli tegelikult lihtsalt poolsaarel ringi geotada, kui aga autos sup lauda nägin meenus kohe see väike saareke. Viskasin siis kodust veel kalipso kaa igaks juhuks autosse ja tund ja mõni minut hiljem olingi poolsaarel. Käisin korraks rannas luurel, siis pumpasin sup laua täis ja vahetasin riided kalipso vastu. Oeh olin täitsa ära unustanud kui raske seda selga saada on. Eriti seda seljatagust lukku kinni :D Vesi oli täitsa mõistlikult rahulik ja kerge allatuulega läks sinna aerutamine täitsa märkamatult. Lausa nii libedalt et panin esimese hooga lausa aardest mööda :D Siinse heina seest sai teda ikka nac otsida ka, aga loogilisest kohast ta ka leidus. Ilusti puhas ja kuiv. Kivide pealt hakkasid veel lutsitaanlased silma. Täitsa sürr kuidas need tegelased ka siia asustamata saarele juba jõudnud on. Tundub et nendest pole kusagil pääsu. Korraks vaatasin siis kaarti ja oli mõte ka suund aegnale võtta. Aga kuna ma täpselt ei teadnud kuna mulle kõne tuleb et laulupeolisi peale korjama minna, siis otsustasin et pigem suundun maismaale tagasi kust saan kiiremini reageerida. Tagasiminnes aga kerkis tuul ja vastu tuult oli sügamist ikka omajagu. Tunnike hiljem olingi auto juures tagasi ja rullisin supinaha uuesti kokku. Huuh tehtud ja käidud :D Tänud peitjale

Otsisin esimese merekogemuse jaoks aaret ja see kirjeldus oli suht toetav. Varem oleme oma paadiga vaid ujumisrannas hullamas ja ümberminemist katsetamas käinud ja merd seni aukartusega vaadanud. Mõtlesime et proovime natuke ja kui hull siis saame jala ka ehk madalikult tulema. Üritasime kokkupakitud paadiga veidi matkata aga liiva sees kaugele ei jõudnud minna. Tuult veidi oli ja lainet ka saarte vahepeal. Sõit sujus kenasti ja oli väga huvitav kivide ja kormoraanide tõttu. Nautisime armast saarekest ja imestasime loomaraja üle mis risti üle saare kulges. Peidukas oli ka mõnus ja ühe tantsuplatsi moodi lamedal kivil sai isegi batchatat meelde tuletatud. Siit oli plaan ka Aegnani edasi jõuda mis ka õnnestus... Tänud armsa saare ja asjaliku kirjelduse eest.

Veidi aega tagasi suutsin vinguda, et mispaganapärast mul keldris need SUP-lauad vedelevad. Et need näevad ju koos minuga vett harvemini kui hea laps jõuluvana. Ja siis tuli hommikul ettepanek, millest ei saanud keelduda.

Tegime oma pikad päevatööd ära, haarasime need igavlevad SUP-lauad keldrist kaasa ja asusime teele. Algul tundus, et stardipaika kulgemine muutub logistika Waterlooks aga ei - pea üheaegselt saabusid mõlemad meeskonnad parklasse.

Tegime õige otsuse, et seekord saab ujuma vaid üks laud -vähem pumbata ja lihtsam sõuda.

Kuidagi saime õhu lauda pressitud ja laua läbi haisva adru puhtamasse vette ja sõit läks lahti. Veepinnal laual istudes tundusid lained muidugi hiiglastena ja kui seljataga käis plärtsatus koos kilgetega siis ma hakkasin küll heietama, et kas tasub ikka sellise tormiga nüüd edasi pressida. Õnneks mind kuulda ei võetud ja tuli edasi aerutada. Jalad muutusid rätsepistmest täiesti tundetuks, lõpuks tekkis isegi hirm püsivama närvikahjustuse suhtes. Ja sellise sensoorse aparaadiga libedatel kividel randa ukerdamine meenutas päris mitmepromillilist kõnnakut.

Vaated kõrvalsaartele ja ka Tallinna poole oli loojuvas päikeses lausa imelised. Kumbli jäi mulle väga ilusa kohana meeltesse. Tagasitee kulges tagantuules täieliku lustina.

Et tegemist on omamoodi juubeliga, sellest kuulsime alles parklas enne lahkumist. Nii osutuski kulg tähistamiseks.

Õnnitlused veelkord Annale ja Kallole! Aitäh, et olete meid sageli kaasa kutsunud. Enamik minu parimaid geomatkade mälestusi omavad ühisosa teiega. Väga loodan, et tulevik toob samasuguseid juurde.

Aitäh.

Täpselt nagu paljud teised, nii oleme ka meie kordi ja kordi võtnud hoogu, et seda meretagust aaret külastada ja see üles otsida. Ometi ei ole see kõigi nende aastate jooksul õnnestunud. Täna aga joondusid kõik tähed (kindlasti oleks me neid taevas ka näinud, kui nii valge poleks olnud, seega nägime vaid päikest ja ka kuud) ning see tegu saigi teoks.

Mis tegi tänase päeva meie jaoks teistest päevadest veidi enam sobivamaks, on asjaolu, et täna 10a tagasi leidsime oma esimese aarde. Selleks sai kodule lähim aare Irise2, mis möödunud talvel veidi kannatada ning mida me hommikul hooldamas käisime. Aare on nüüd taas leitav ja ootab külalisi.

Tänase ilusa ja natuke ümmargusema õhtu puhul otsustasime aga sõbrad kaasa kutsuda, SUP-laudadele õhu sisse ajada ning merele minna. Mõeldud-tehtud. Veele mineku koht sai kodus välja vaadatud ning me ei lootnud läbida kõige lühemat distantsi vee peal, vaid pigem, et oleks mugav veele saada. Nii näitasidki aparaadid kaldal laudadele minnes vahemaad aardeni 1,7km. Tuult polnud, lainetust ka peaaaegu mitte, minek. Ei tea, kas oskused on talvega rooste läinud või tekkis äkki kerge vastutuul ja kadus tasakaal, aga kui olime ca 100m sõita saanud, käisime meie Annaga oma lauaga kummuli. Mnjah, ei mäletagi, et sellist asja oleks juhtunud, aga nüüd siis juhtus. Muidugi ununes ennist ka kinnitusnööd jala külge panna, seega oli kiiresti vaja tegutseda, et laud kuhugi ära ei ujuks. Kõik laabus kenasti, saime laua kätte ja saime ise lauale tagasi ning sõit võis jätkuda. Kui kalda ääres oli meri rahulikum, siis kaugemal tekkis ikka lainetus ning kõigutas me lauda omajagu. Õnneks suutsime siis juba end ilusti nivelleerida ning ohtlikke olukordi enam ette ei tulnud.

Päris enne saarele jõudmist, kui me olime juba randunud (aardest veidi eemal) märkasime teist SUPitajat ning Anna tundis ära, et see on Helgs. Terased silmad! Kes oli saarelt ja kes saarele minemas, polnud mahti pikalt lobiseda ning jätkasime oma teed. Pärast mandril saime veidi pikemalt lobiseda.

Kuna randusime veidi varem, siis tuli ka saarel veidi jalutada. Huvitaval kombel polnud siin linde pesitsemas (ilmselt seetõttu pole siin hetkel ka liikumispiirangut). Vaatasime ringi, klõpsisime pilte ning peagi olime õiges paigas ja peagi oli ka karp käes. Nimed kirja, veel mõni pildiklõps ja tagasiteele. See oli palju rahulikum, kuna ka tuul oli nüüd tagant. See lõik kulges ka palju kiiremini ning ilma mingite vahejuhtumiteta.

Oli mõnus ja meeldejääv õhtu. Tänud kaaslastele ning muidugi tänu peitjale, tänu kellele oli põhjust siia tulla.

Kümnendale aastapäevale igati sobilik ning meeldejääv aardeleid. Geopeituse lehe järgi on see täiesti ebahuvitav 5917. leid, kuid mis teeb asja huvitavamaks, täiesti planeerimatult on see GC statistikute hinnagul meie 8000. aardeleid, seda siis päris aarete leidude arvestuses. Üldine GC loendur näitab, et see on 8703. aardeleid, aga sinna arvestusse lähevad ka Adventure Lab'ide punktide külastused. Seega on meie leiutempo olnud keskmiselt täpselt 800 aardeleidu aastas, mida ei olegi nii vähe. Sealjuures kõige leidudevaesem aasta on olnud 2016 (195 leidu) ja kõige rikkalikum koroona-aasta 2020 (1531). Viimasele numbrile annab oma osa kindlasti ka meie oma mäng mängus, mis sai ette võetud 2018.a. jaanipäevast alates ja kestis kuni 2021.a. 21. märtsini ja mille kestel sai 1001 järjestikust päeva leitud vähemalt üks aare päevas. Ka see on asjaolu, mida saab helgelt meenutada.

Möödunud 10 aasta jooksul on see hobi röövinud ilmselt tuhandeid tunde me elust, võtnud arvestatava summa rahalise väljaminekuna, kulutanud ohtralt kütust, närve ja ajurakke, aga seevastu väga palju tagasi andnud uute avastatud paikade, filigraanse teostusega aarete, paljude uute sõprade ja mõõdetamatute emotsioonide näol. Seega, kas me kahetseme, et oleme sellise hobi omale leidnud - kindlasti mitte. Kas me jätkame seda teekonda - kindlasti!

Veelkord tänud tunkile selle aarde eest ning tänud kõigile geokolleegidele, kellega oleme sel teekonnal tutvunud, ühiseid radu käinud ning ühist aega veetnud. Kohtume Geojaanil!

Jaanilaupäev möödus meil Harjumaal. Kuna hiljem oli niigi Piritale ja Haabneemele edasi minek, siis otsustasime riigipüha eriliselt vürtsitada. Sarnaselt möödunud suvel läbitud Kajakamuna retkele valmistasime end samal moel ette. Lõpuks lähtusime ka kirjelduses toodud trajekoorist, et esmalt suund Kräsuli peale ja siis Kumblile. Lähenesime algul poolsaare idakallast mööda kuni tippu. Seejärel ronisime vette. Peletasime isegi kõik linnud eemale. Püüdsime võimalikult optimaalset teekonda leida. Lõpuks läksime etapikaupa, mina ees ja Mirjam tuli järgi. Isegi minul kui kahemeetrisel oli korraks vesi peaaegu rinnuni. Aga siis sai madalamad kohad leitud ja lõpuks oli vaevu põlvini veetase. Kumbli saar ise oli tore ja mõnus astumine. Aare leidus väga lihtsalt. Istusime veel veidi kivil, soojenesime ja kuivasime ning siis oli aeg juba tagasi liikuda. Hiljem Strava kaardilt vaadates oli näha, et praktiliselt identne teekond oli edasi ja tagasi. Kokkuvõttes tuli veidi üle 5 km "jalutamist" ja vees sumamist. Meie jaanilaupäev algas väga meeleolukalt, aitäh!

Jaanilaupäevale kohaselt oli täna metsikult palju rohkem vaba aega kui tavapäraselt ning seega kohe oli tunne, et tahaks midagi ekstreemsemat teha. Pandju oleks olnud esimene valik, aga seal hetkel liikumiskeeld. Kuigi oleks ju nii ilusti kuiva jalaga kohale saanud. Natuke kaarti uurides tundus ka Kumbli tehtav.. Kajakamuna sai ju ära toodud ja seal oli teekond hulga pikem. Mõeldud-tehtud, kaks komplekti riideid autosse ja minek. Parkisime äramärgitud kohta ning hakkasime mööda randa minema. Juba see oli üsna huvitav käik, sest vesi oli üsna madal ning kivide vahel sai rahulikult astuda. Poolsaare tipus läks aga veelgi huvitavamaks. Eks teada ju oli, et vette peab minema ja teada oli, et tuleb minna meelevaldselt Kräsuli saare poole ja sealt alles Kumbli poole. See ei takistanud meid aga esiteks kõige otsemat teed proovimast. Kui aga vesi veidi liiga kõrgele hakkas tikkuma, panime tagasikäigu sisse ning tegime plaanid ümber. Saatsin Märteni koos maise varaga ees, sest asjade kandmiseks tundus 2+m natuke parem 1.7m. Märten sumpas nii kaugele, et jäi enamvähem puusani vette ning mina siis läksin järgi - et ikka orientiir olemas oleks. Kui aga vesi juba rinnani tikkus, siis mõtlesin küll, et oleks ikka pidanud bikiinid panema ja poleks muret olnudki :D Kräsuli juures läks vesi aga üsna madalaks ning sealt saime juba suuna Kumbli peale võtta. Emake maa oli ikka väga kallis tol hetkel. Aarde leidmiseks palju aega ei kulunud ning pigem soojendasime end kivi peal nagu kaks rästikut. Kuna aga ahvatlev grill-liha ootas, siis pidi vaikselt tagasi minema hakkama. See aga oli veel huvitavam, sest kuigi tulles sai natuke maamärke üles täheldatud, et kust-kuhu keerama peaks, et mitte ülepea vette sattuda, tundus asi korraks üsna lootusetu. Kui juba Märtenile oli vesi rinnani.. eelistasin seda ujumise varianti siiski mitte proovida. Kuidagi silmaga mere erinevaid pruunrohesiniseid toone eristades suutsime püsida enamvähem kursil. Mandrile jõudsime nii, et a) keegi ujuma ei pidanud, b) maine vara jäi ka kuivaks. Success!! Peale seda rännakut liivaste jalanõudega autosse liikumine oli küll piin, aga oi need kuivad sokid.. Aitäh!

Meie teekond esialgu Kumblile algas Oti lõukast. Seal sai kenasti piisavalt vee lähedale parkida, et polnud pikk tee kajakke kalda äärde vedada. Eks natukene kivine oli, aga nende vahelt sai kenasti manööverdatud mõnevõrra sügavamale vetesse. Tol hetkel oli veel ilmaolud soodsad ja sai üpris otsejoones saare suunas mindud. Natukene enne randumist märkasime et me polnud saarel ainsad külalised - saare ainsa puu lähedal oli metskits oma pisikese järglasega. Kahjuks, kui me juba olime jõudnud maale jõudnud ja aardega tegeleme, siis nad mingi hetk ehmusid ja hakkasid üle madala vee Kräsuli suunas minema. Kui emale oli veetase väga madal ja ta sai suuresti hüpete abil veetakistuse ületatud, siis kitsebeebi mõnda aega ujus tema sabas, aga siis otsustas tagasi pöörata. Meie otsustasime, et parem rohkem neid ei sega ning liigume edasi Aegna suunas, et ema saaks rahulikult tagasi tulla. Loodetavasti ta seda varsti tegi ka.

Käime Kumblil ka ära?, oli meie küsimus Kärdile. Mõeldud, mindud. Dauno viskas supi bussi , juba täis lastud ja vurasime Rohuneeme. Kusagil tee otsas ronisime koos supiga autost välja ja Dauno läks parkimiskohta otsima, kus meid oodata.
Alguses üritasime mööda randa mingi aeg minna, siis hakkasid aga erasildid pihta ja me tatsasime vette. Kui lõpuks saareke paistma hakkas, hüppasime supile ja asusime sõudma. Siuh ja sauh ja olimegi kohal. Käisime aarde juures ära, tagasiteel tegime sildi juures pilte ja saigi jälle supile hüpata. Laine oli tõusnud ja koguaeg tahtis laua ümber tõugata. Korra see isegi õnnestus, laud oli kaldu, mina prantsatasin vette, suutsin aga hoida lauda nii kinni, et Kärt jäi lauale. Lõbus oli , oleks seda teadnud, oleks varem tulnud.
Tänud

Topeltpatereis käidud, küsis Krissu, et kas tahan ka siia tulla. Ikka. Saime pisut lähemalt saarele jalutama hakata, kui soovitatud parkimine. Läksime mööda rannaäärt kuni nägime soovitud saart, siis hüppasime supi peale. Vesi oli täitsa mõnus soe. Laineid veidi oli, kui mere pealt ära saime oli mõnus sile. Tagasi tulime ainult supiga sõudes, nii sai kiiremini. Väga lõbus retk oli. Aitäh siia kutsumast ja aarde eest!

Valisime ilusa sooja, päikeselise päeva ja läksime tegema saarte trippi - alustasime kell 10.50 Naissaarelt , siis edasi Kumbli, Aksi, Rammu, Pedassaar, Malusi, Keri ja lõpetasime kell 22.40 Naissaarel.
Kumbli oli siis esimene. Paadi jätsime saare idaküljel olevasse soppi ja veest jalutasime kaldale. Läbi kõrge rohu kõndisime aardeni. Leid oli lihtne ja kiire. Tänud!

Sel nädalal jälgisime hoolega ilmaennustust ja kui täna lubatud kuumalaine kohale jõudis ja tuulevaikne ka oli, siis oli selge, et retke Kumblile pole mõtet enam edasi lükata. Eks sooja ilma olid nautima tulnud teisedki ja soovitatud parkimiskoht oli tuugalt autosid täis. Sõitsime natuke edasi ja leidsimegi omale mõnusa koha. Aardest olime nüüd veel kaugemal, kuid merele jällegi lähemal. Ja SUP-laua tassimisel on see ju üsna oluline. Lükkasime kohe auto kõrval SUP-ile õhu sisse ja kuskil Oti Lõuka kandis veele läksimegi. Natuke oli tuulekest siiski siinpool poolsaart, kuid väga mõnus liuglemine. Kalda lähedale väga minna ei tahtnudki, sest seal on palju suuri kive vees. Kumblile jõudes tegime väikese peatuse, vaatasime natuke kaarti, hindasime olukorda ja otsustasime, et liigume aardele lähemale siiski mööda veeteed. Linnud meie vastu kurjad polnud, nad istusid üsna rahulikult kividel. Kuid tundus, et kõrges rohus müttamine on tüütum, kui vaikses vees loksumine. Umbes-täpselt õiges kohas randusime, hüplesime kividel kaldale ja proovisime vältida nõgeseid. Aare oli ilusti oma pesas. Logisime, vahtisime ringi igas suunas ja asusimegi tagasiteele. Kokku kulus selle 3,5 km läbimiseks umbes 1,5 tundi, aga ega me kuhugile ei kiirustanud. Nautisime ilma, mõnusat merevett ja vaikset kulgemist.

Nüüd on siis kõik Tunki peidetud aarded leitud, ei teagi kuidas edasi minna, kui kõik sihid vallutatud :) Loodetavasti tuleb uut ja sama head kraami aardemeistrilt varsti juurde.
Suur aitäh selle maanukikese aardega äramärkimise eest, meil oli ütlemata vahva pealelõuna.

Leitud, logitud, tänan!

Väidetavalt Mere perele kuuluv kinnisvara blokeerib eeskujulikult mis-iganes-seaduslikku igainimese ligipääsuõigust merele. Kaalusin üle aia ronida ja seda demonstratiivselt kuulutada, kuid pikapeale kadus soov arestimaja seespoolt kogeda. Mööda rannikut saab Kumbli poole täiest edukalt astuda ning kui ühel hetkel vasemat kätt trepp vastu vaatab, siis sellele kiusatusele ma enam vastu ei pannud. Mööda eramaa ja videovalve siltidest julgelt kuiva maa peale.
Vesi oli veel täiesti viisakalt soe ja kannatas lühemat ujumisotsa ilma milleta ma toime ei tulnud.

Tänan peitjat aarde eest.

Kui eile käis Juta välja mõtte, et lähme SUPidega Topeltpatareid vallutama, kas siis kolmapäeval või neljapäeval ja kuna kolmapäevane päev sai nüüd ära kasutatud eelneva aarde juures, siis jäi veel üks vaiksema ilmaga päev ju üle ja seda tuleb kuidagi kasulikult ära kasutada. Seega kõne Jutale ja punuma. Kui ma kohale jõudsin, olid teised veel üüratumas kauguses ja ma otsustasin üksi minna aaret otsima. Meri oli mõnusalt vaikne ja nii ma sinna üksikule saarele aerutasin. Tegelikult oli mul selle saarega kaks eesmärki. Mul oli saarelt plaanis aare korjata ja ka samas saarele tiir peale jalutada, et oma ümber Eesti matkaga edasi minna. Nii ma siis saarel silkasin palja säärega nõgeste vahel kuni aardeni. Seal logi kirja ja edasi saare tippu ja siis mööda teist kallast tagasi. Tagasi liikudes sattusin teise aarde otsa. Oh see oli äge asi. Mõtlesin hetke, kas võtan kaasa ja nu kuidas siis muidu. Ei saa ju sellist väärtuslikku asja maha jätta. Nii ma siis teda seal nõgeste vahel vedasin, kuni jõudsin tagasi oma sõiduki juurde. Kuna mul olid veel kurjad plaanid siin kandis, siis viskasin oma aarde pilliroo puhma ja..... Aga see nüüd juba teine jutt ja see läheb juba mujale üles. Suured tänud peremehele siia kutsumast. Mulle väga meeldis see koht.

Eelmise päeva Topeltpatarei õnnestunud otsimisest tiivustatuna otsustasime, et täna on Kumbli päev. Arutasime siis nii ja naapidi, kuid mitme möödarääkimise tulemusel juhtus nii, et esimesena (ja üksinda) käis Kumbli juures Janar, siis meie Saskiaga ning viimase ekipaažina Mare ja Martti.

Tegelikult oli mõeldud nii, et me sõidame Saskiaga randa, paneme SUPid täis ja siis ootame viimast ekipaaži. Janar oli ju lubanud, et meri on tuulevaikne, vaid õhkõrn virvendus peal ning chillida väga mõnus. Kahjuks tund aega hiljem, kui meie Rohuneeme saabusime, olid tingimused sootuks muutunud. Tõusnud oli tuul ja ka laine oli ausalt öeldes, suht arvestatav.

Panime siis SUPid selga ja jalutasime Saskiaga nii poolsaare tippu kui võimalik. Seal lükkasime lauad täis ja asusime teele. Gepsu järgi oli sõidumaad 1,1 km. No ei olnud ok otsus, võib tagantjärele öelda. Olenemata sellest, et meil olid vestid seljas ja tuul viis ikkagi pidevalt ranna poole, tundus selliste lainete vahel sõitmine suhteliselt ohtliku tegevusena. Lõpuks Saskia jäigi poolsaare tipu juurde maha, lahtise vee juurest sõita ei julgenud.

Mina aga kütsin saarele, iga jõutõmme võrdus 1 meetri edasiliikumisega. Kuidagi jõudsin saarele ja vinnasin SUPi kaldale. Aarde leidsin muidugi kiirelt, kirjutasin oma nime Janari nime taha ning peitsin tagasi. Aardega kõik korras.

Ja siis algas lõbusõit. Lõbusõit sellepärast, et lained olid ikka kohati poole meetri kõrguseks kasvanud, tulid üsna teravalt üle SUPi ääre ning tuul puhul üsna võimsalt. Lõbusõiduks nimetan seetõttu, et kõik see viis mind rannale lähemale ja tegelikult oligi täiesti nauditav. Poolel teel sain veel Saskiaga kokku ning siis chillisime juba kahekesi. Aerutama ei pidanud üldse.

Vahetult enne lõppu kohtasime Maret ja Marttit. Palun vabandust, et ma ei oodanud teid. Kuidagi läks sekeldades meelest, et me pidime korraga sinna sõitma. Uuest saarele sõitmisest ma aga vaimustuses ei olnud.

Randudes avastasin, ohh üllatust, olen taas kord oma uime ära kaotanud. Just eelmisel päeval jäin uimest ilma, enne siia sõitu soetasin Surfhousest 12 euroga uue ja nüüd olen sellest jälle ilma. Raharaiskamine :) Sama hästi oleks võinud selle lihtsalt ise minema visata. Egas midagi, tuleb taas uus osta.

Aitäh aarde eest, teistmoodi seiklus. Uuesti ei teeks, aga meenutada on äge.

Sai kokku lepitud Jutaga, et liigume täna SUP laudaega Kumblile. Läks aga nii, et kõik käisid aarde juures erineval ajal. Kui meie Marega asusime teele oli korralik lainetus ja tuul ikka vastu. No kui juba siin oleme siis tuleb ikka ära teha. Poolel teel tuli Juta vastu, lehvitasime ja jätkasime teekonda. Kumblile maabusime mandri poolsesse otsa ja jalutasime aardeni. Saarelt leidsime lisaks aardele mitme linnu luustikud ja ilusad valged nn "Ingli tiivad" vist olid luige luustikud, üks igavesti pika kaelaga. Tagasi teel lainetas mõnusalt aga laine kandis vähemalt ranna poole. Ei olnudki sellistes tingimustes varem sõitnud aga saime hakkama. Tehtud. Tänud peitjale.

Et patarei juures läks üsna kiiresti ja päev oli alles noor, siis tõstatus küsimus, et mis edasi. Kuna väljapakutud Kumbli sobis hästi, siis saigi suund sinnapoole võetud. Jällegi oli Mikil veeskamiskoht juba teada, seega seda otsima ei pidanud ja peale väikest einet saigi hakata jälle paati lahti pakkima. Kui teiselpool neeme oli juba näha, et kisub tuuliseks, siis meie pool oli veel täitsa kena ilm. Igatahes, paat koos saime mõõdukas tuulevaikuses teele asutud. Saarele jõudes jäi aare ruttu näppu, üks logileht küll pani mere poole ajama, aga selle saime karpi tagasi püütud ja edasi sai natuke niisama saarel tiksutud, kuniks oli aeg tagasi minna. Seda viimast küll muidugi ühe Aegna aarde ringiga. Tänud aarde eest ja Mikile meresõidu eest!

Ühelt meist sai kohtus praks läbi, teisel järjekordne töönädal, nii et ajasime rinna uhkelt ette ja otsustasime ühe õhtuga Aegna tühjaks tõmmata. Õnneks oli meil oidu alustada Kumblist, sest Kumbli ja Kurjade Inimeste Saare vahele jäi päris palju kive, mida ainult valges näeb. Mina arvan, et Kurjade Inimeste Saare kurjad inimesed viskavad neid mööduvate veesõidukite pihta. Igatahes oli neid kive väga palju ja ühele oleksime napilt täie lauluga sìsse sõitnud. Kurjade Inimeste Saare kurjad inimesed oleksid siis kindlasti rõõmustanud ja meid õhtul vardasse ajanud.
Kumblile jõudes jäi Kaups kivide vahele laveerima. Mina lendasin vette ja võtsin suuna aardeni. Leidsin selle kiiresti ja viskasin veel pilgu Kurjade Inimeste Saare peale. Kahjuks või õnneks ühtegi elanikku ei näimud, aga kuna nad teatavasti on väga kurjad, siis küllap nad ihusid parasjagu kirvest või miskit.

Tulin kohele SUP lauaga. Mõnus sõit väikese lainega.

Enne Aegnat jäi see aare teepeale ette. Loomulikult pidime seal ju peatuse tegema. Paadist maha tulles tundus et aarde leidmiseks peab korralikult nõgeste maksu maksma, aga õnneks paar sammu kivilt kivile ja jalad jäid peaaegu puutumata.

Sai nädalavahetuse plaani võetud, et Aegna aarded tuleb ära võtta ja otse loomulikult ka Kumbli!

Kui libedad kivid ületatud ja saare kohaliku kitsega tutvus tehtud said ka nimed kirja pandud

Seda aaret olen pikalt piidelnud ning teinud ka plaane sellele lähenemiseks. Küsite, et mida, skeem on ju aardekirjelduses olemas - mine ja logi. Nojah, aga nagu mul viimasel ajal kombeks on, soovin läheneda mere poolt, purjekaga. Ja see pole nii lihtne. :)

Sel aastal on aga "Elektra" kodusadam Tallinnas ning kuna ka Andrea tuli külla, siis oli põhjus võtta suund Lennusadamast Aegna poole. Esialgu küll ideega vaadata üle Aegna "sadam" sealsete sildumisvõimaluste osas. Ja kaardistada natuke Suurt salme. Aga kui siis Kräsuli juures ankrusse saime ning laeva mõõteriistad näitasid veetemperatuuri üle +22, otsustasin proovida. Päästevest selga, raadiosaatja kaasa, telefon veekindlasse kotti ja minek.

Ujuda tuli GPS-i järgi ca 100 meetrit. Sellele järgnes retk mööda Kräsulit. Seal on küll mitte eriti kutsuvad eravalduse sildid, aga kallasrada on teatavasti kõigile kasutamiseks. Ja omanikud on sellest vist ka aru saanud, kuna kõik oli kenasti niidetud. Nii jõudsingi kohta, kus järjekordselt vesi vahele tuli. Seekord ulatus see soe supp aga ainult vööni ja peatselt olin järgmisel saarel, kus kohalikud linnud minu üle väga ei rõõmustanud. Üks üritas lausa pähe s*****a. :)

Seega suund kiirelt nulli poole. Mis kujunes ka parajaks katsumuseks, sest sattusin nõgestesse, mis mu paljaid varbaid korralikult kõrvetasid. Aga lohutasin end sellega, et ehk tagasiteel meri jälle jahutab. Igatahes, aarde leidsin kiiresti ning logiraamatust nägin, et täna on seda ka juba külastatud. Nii et arusaadav, miks kohalikud lendajad ärritunud olid. Panin siis logi kiirelt kirja ning keerasin otsa ringi, et neid mitte rohkem häirida.

Tagasi "Elektral" oli tunne mega - sellist vägevat elamust just iga päev ei saa! Suur tänu aarde eest!

Alles eile sai Kuuli Muna juures SUPitamas käidud ja mereõhk hakkas nii meeldima, et uus retk vaja kohe ette võtta :) Seekord siis kajak sõiduvahendiks. Polnud sellegagi oma 10+ aastat sõitnud ja kui lootsin, et on stabiilsem kui SUP, siis eksisin, see kõikus veel rohkem :D, kuigi meri oli sama kaunis ja vaikne kui eilegi. Alustasime umbes siit - N 59° 33.768', E 024° 48.483' ja etteruttavalt ütlen et kuna pärast jõudsime veel Aegnalgi käidud, siis tuli 6km ring kokku.
Erilisi seiklusi tee peal ei juhtunud, kivi otsa ei sõitnud, ümber ka ei läinud, polnud kohal ka Silverit, Tarmot ja Merlet, kes olid lubanud mulle nullis Pina Colada laulu lasta, nii et igaaaaav :D Tegelikult aga oli väga mõnus retk ja hea trenn kätele, neist täna tundus, et said kõvasti rohkem vatti, kui nädalavahetusel Kapuusid ronides. Aitäh kaaslasele ning loomulikult aarde peitjale saart vaatama kutsumast!!!

Kuna Topeltpatarei aardest olin SUPi maitse suhu saanud, siis tahtsin kindlasti veel see hooaeg ka Exega Suppima jõuda. Taavi tuli kampa ja Kumbli tundus selline paras distants õhtusse. Mitte kohe ei meeldi mulle pikas heinas lühikeste pükstega olla aga hakkama ma sain. Tagasiteel Exe kappas mööda sissekõnnitud rada nagu oleks väga tähtis ruttu tagasi jõuda. Korraks oli tunne nagu Nolani filmis, kui hunnik jetisid avamerelt suuna saarele võtsid. Saarest nad siiski möödusid ja läksid vist Aegnale, ei tea - ei näinud heinast kõrgemale :D. Aare end kaua ei peitnud. Ettevaatlikult sai maskeering taastatud ning sammud mandri poole seatud. Tagasitee läks peaaegu viperusteta kuid millegipärast pöörasime ennast natukene liiga vara veest välja ning lõpetasime lukustatud väravate taga. Õnneks lahku mees sai olukorrast aru ja lasi meid välja. Kaardi kasutamine on nõrkadele, eks? Aitäh! EVEJ (139)

Kui soodsat tuult ei tule ega tule, siis tuleb lihtsalt ilma tuuleta päeva kasutada ja ilma igasugu abivahenditeta saarekesel ära käija. Nii ma siis täna selle jalutuskäigu ette võtsin. Poolsaare tipus vahti pidavad kormoranid tegid mulle suure tiivasahina saatel tee ka kenasti vabaks. Eks see algus pisut salapärane ja multifilmilik oli... merel laius laia laamana kõike endasse mattev udu ja nähtavus oli nii paarkend meetrit. Eks ma siis usaldasin natuke navi ja veel rohkem enda sisetunnet. Ilmselgelt seal, kus on pisutki meretaime paista ei saa ju liiga sügav olla. Lühikesena võtsin esialgu sihi oletatava Kräsuli suunas ja isegi kõige sügavamas kohas jäi pea veepeale ning mingil hetkel ilmus udust ka saar ise nähtavale.. Nii kui Kräsuli udust ilmus, hakkas ka meri jõudsalt madalamaks jääma. Jõudsin vaevalt paarkümmend sammu edasi põhja poole liikuda, kui ka kaua oodatud Kumuli end lõpuks ilmutas. Saarele jõudes ilmutas end lõpuks ka päike ja hakkas vaikselt udukest laiali ajama. Siis oli juba kiire aardeleid ja logimine ning mõnusa hetke nautimine. Eemalt kostsid laevade udupasunate üksikud huiked ja vaikselt ilmus lisaks Kräsulile nähtavale ka Aegna. Ning oligi aeg tagasi mandrile liikuma hakata. Tänan kutsumast.

Tänud aarde eest!

Plaan oli sel nädalavahetusel mugutegevustega tegeleda, tegelesingi, kuni pühapäeva lõunani.. siis hakkasid käed iseenesest geokaarti uurima, no väikse ringi võiks kusagil linnalähedal ikka teha. Viimsi kant on leidmata täppe täis ja lisaks on ju veel Mart, kelle ees on geosüümekad. Kaardil klõpsides köitis aga tähelepanu punkt meres, nii lähedal ka, kirjeldus loetud, ilm igati sobilik, saigi kiirelt plaan paika.

Laps oli algul isegi valmis kaasa tulema, aga tegin väikese strateegilise vea, võttes kampa ka ühe mugu, kes muidugi proovis minu vahvat ideed torpedeerida, pidin pisut veenma, et mõte on ikka väga hea ja saar on lähedal ja meri soe jne jne. Minul oli nüüd igal juhul kindel plaan Kumblile minna. Pisut oli raskusi leidmaks läbipääs mereni, aga väikese jalutuskäigu järel pääsesime siiski randa. Laps, kass ja mugu jäid kaldale suveilma nautima. Merele mineku kohast näitas linnulennult aardeni 1,4km.

Teekond oli nauditav, tuli vaid jälgida kive merepõhjas, mis kohati olid ähvardavalt lähedal veepinnale, et mitte sabapidi piduratud saada, manööverdasin igaks juhuks väikeste kaartega. Saare lõunakaldalt tegin jalutuskäigu aardeni. Katkist konteinerit eest leides olin õnnelik, et seljakoti kaasa haarasin ning seda eelnevalt tühjendanud polnud, nii leidus kotis ka üks karp. Vaatasin Aegnat, mis tundus nii ahvatlevalt lähedal, mõtlesin, kui mind poleks kaldal oodatud, oleks ehk sinnagi põrutanud.. Mõned tunnid hiljem sain üllatusega teada, et sõbrad virukad väisasid samuti samal päeval saart, oleks teadnud, oleks teid ju võinud sinna ootamagi jääda;) mõnus saar, kaunis suveilm ju..

Peitjale tänud vahvasse kohta kutsumast.

Marti nägin siiski ka korraks:) teinekord tulen talle jälle külla.

Täna enne lõunat tuli Marilt äkiline mõte kanuudega veega seotud karpe vallutama minna, mis kusjuures saigi teoks.

Leidsime koha auto parkimiseks. Leidsime kanuudele hea veele saamise kohakese. Väga kaunis päikeseloojangu eelne kanuutamine sai alguse peegelsiledal merel, suunaga saarele Kumbli. Kaugele paistis ära ühtlase kollase kattega saareke sinise mere taustal paari puukesega. Omajagu palav oli päikesepaistel kanuutada, olematu tuulega. Randusime liivaranda, võtsime suuna väiksele pangale ja leidsime tuttava nime logiraamatust tänase kuupäevaga. Tagasiteel nähtud vaated Tallinnale peegelsiledal merel olid väga kaunid, kohe-kohe oli ka päike loojumas. Tänud Marile tänase ilusa ilmaga järvele ja merele kutsumast. Tänud tublidele kaaslastele ja peitjale.

Kui meri juba sile oli, siis tulime siia ka. See oli muidugi oivaline otsus. Saime rahulikult kulgeda mööda siledat merd, imetleda vee peegeldusi, maju, loojuvat päikest ja Tallinna siluetti. Kiirelt tuli saar kätte. Nägime kellegi värskeid jälgi, ühte mändi, kuhu peale me astuda poleks jõudnud, mingeid kõrrelisi, kive ja aaret. Viimane oli korralikus karbis, kahes värskes minigripis ja sisse kirjutatud, et Merle oli täna siin. Vaat siis, mida kõike Tallinna ümbruses liikudes näha võib. Peitsime tagasi ja asusime tagasiteele. Vahepeal tegime Siimuga vahepeatuse mingil kivil. See oli täitsa tore, sain kutile tutvustada erinevaid tehnikaid kuidas sealt paati kahjustamata ja paadist väljumata minema saada. Suhtlesime paari paari loojangut imetlema tulnud armunutega ja juba oligi tarvis randuda.

Aitäh! Väga mõnus oli! Kahju, et valgus otsa lõppes. Oleks veel ja veel merd nautinud. Aitäh kaaslastele ja peitjale!