Loovtöö geopeituse aardesari on tehtud minu loovtööks ja koosneb huvitavatest paikadest Viljandimaal, kuhu pole keegi aardeid peitnud.
Kõrvi Suurkivi on gneissgraniidist rändrahn. Kivi on 8,6 meetrit pikk, 6,8 meetrit lai, 2,5 meetrit kõrge ja ümbermõõt on 22,3 meetrit. See asub endise Kõrvi talu maadel, sellest tuleb ka rändrahnu nimi. Kivi paikneb vana, nüüd metsistunud heinamaa piiril. Kivi juurde on asetatud looduskaitse all oleva objekti tähistav silt. Kiviga on seotud muistend. Kurat olevat tahtnud takistada rahvast Paistu kirikust väljuda kiviga. Kirikukukk aga hakkas laulma ja Kuradi võim sai otsa, seega kivi, mida Kurat kandis, kukkus maha.
Loovtöö geopeituse aardesari on tehtud minu loovtööks ja koosneb huvitavatest paikadest Viljandimaal, kuhu pole keegi aardeid peitnud.
Kõrvi Suurkivi on gneissgraniidist rändrahn. Kivi on 8,6 meetrit pikk, 6,8 meetrit lai, 2,5 meetrit kõrge ja ümbermõõt on 22,3 meetrit. See asub endise Kõrvi talu maadel, sellest tuleb ka rändrahnu nimi. Kivi paikneb vana, nüüd metsistunud heinamaa piiril. Kivi juurde on asetatud looduskaitse all oleva objekti tähistav silt. Kiviga on seotud muistend. Kurat olevat tahtnud takistada rahvast Paistu kirikust väljuda kiviga. Kirikukukk aga hakkas laulma ja Kuradi võim sai otsa, seega kivi, mida Kurat kandis, kukkus maha.
Siin saime endises metsas jalutada või pigem ukerdada. Raiesmik viis peaaegu aardeni ja edasi mööda rajakest aardeni. Aitäh peitmast, muidu poleks kivist midagi teadnud.
Mõnus väike jalutuskäik, kuigi metsaveotraktor oli kõik korralikult üles sonkinud. Kuulsin põhjatihast, sookurge, pöialpoissi, ohakalindu ja hiireviud ning nägin palju põdrahunnikuid. Kummikust oli ka palju kasu. Aitäh!
Selle suure kivi juurde proovisime pääseda juba eelmisel aastal, aga siis osutus võsaalune ligipääsmatult vesiseks. Vahepeal olid lätlased oma teekonnapunkti koordinaadi lisanud ja mõtlesime siis ka hoopis sealt alustada, paraku olid teeääred nii täis tuisanud, et sinna me kuidagi parkima ei mahtunud ja jäi üle ikka võsavarianti korrata. Koha peal selgus, et üks meist peab jääma arvuti taha topelttöötasu teenima ja mõtlesin, et noh, mis see 300 meetrit siis üksi ära ei ole. Võsast pressisin edukalt läbi, maapind kandis, edasi tuli veidike metsa ja peale seda raielank, kus lume all ilmselt korralikud poriroopad. Õnneks mina sain vaid üle põlve lume. Kivi paistis teda ümbritsevast metsatukast üsna pea, aga siis selgus, et tegemist on "lumega raske" aardega ning pealegi pole ka koordinaat kõige täpsem. Lund oli omajagu ja vihjele vastavat väikest kivi mina ei leidnudki, aga üks kahtlane koht mulle ikka silma jäi enam-vähem Markosu antud koordinaadil ja originaalist nii 5-6 meetrit eemal. Labidas oleks hädasti ära kulunud, aga ohverdasin siis oma niigi viledad kindad ja hakkasin aga kaevama. Lõpuks sain aru, et viimasena välja kaevatud koht ei ole mitte osa loodusest vaid jäätunud geokuhi, mille alt karbiserv paistis. Juhhuuuu! Seejärel muidugi selgus, et rõõm oli ennatlik - karp oli ju samuti maa küljes kinni. Jõudsin juba autosse sõnumi saata, et oh häda ja viletsust, aga universum halastas ja kohe kui olin hädakutsungi välja saatnud, sain karbi siiski valutult ja kadudeta kätte ning see isegi avanes. Küll ma olin alles õnnelik! Tagasiteel õnnestus võsas jalaga siiski kuhugi auku astuda, aga tõmbasin saapa kiirelt välja ja taha ei vaadanud. Autoni jõudsin ikka üleni läbimärjana, aga no vähemalt aare sai leitud ja logitud. Aitäh peitjale väljakutset esitamast! Kokkuvõttes päeva raskeim teekond ja arvestades, et edasi suundusime Mädajärvele, siis võib teha omad järeldused.
Aitäh aarde eest!
Vale aastaaeg selle aarde külastamiseks, aga vähemalt leitud.
Minu hinnangul on koordinaadid mööda. N 58° 14.911' E 025° 38.003' võiks olla täpsemad.
Mööda Googlemapsi jaoks olematut teed jõudsime umbes 400m kaugusele aardest, panime kummikud jalga ja sumasime mööda märga metsa kivini. Õnneks on see piisavalt suur, et kogemata mööda ei läinud. Nimed kirjas ja tiir kivi otsaski käidud. Aitäh peitjale!
Logimise hetkel jäi silma, et loovtöö aarded on juba jaanuaris peidetud. Väga tubli! Ma hakkasin UPT-ga tegelema mitu kuud hiljem ja sügavalt kahetsesin, et varem ei alustanud. Aare ise ka vinks-vonks. Aitäh!
Logide järgi tundus midagi eriti hullu ees ootamas. Selliste aarete puhul sooviks, et peitja soovitaks ka parkla asukohta. Meil polnud õrna aimugi, kust kõige parem läheneda oleks ja nii ma siis auto parkisime koordinaatidele: 58.249004, 25.62759. Sealt sai kergelt metsa alla ja edasi oli ka üpris jalutuskäik pargis. Väga kergelt tuli see aardeleid meile, aitäh peitmast ja jälle ühte uut kivi tutvustamast.
Põlluvaheteed enam pole, aga metsapääsuauk on ilusti olemas. Väga kummaline maastik: kaardil heinamaa, tegelikkuses võss, mida on kummalisi valikuid tehes harvendatud. Täna oli veel päris mõnus läheneda, kui roheline peale kasvab, läheb "huvitavaks". Aitäh kivi näitamast!
Leitud
Kevad. Kõik tärkav ilu on ees, hinges tärkab taas esimene armastus, keha on rahutu ja ei lase ühes kohas püsida. Päike kuldab kaski, mis on oma mustavalges triibulises kleidis aasta seksikamais vormis. Kohe kohe tuleb massiline klorofüll ja varjab selle kauni graatsia ära. Aga praegu on kõik imeline.
Aega läks 35 minutit. Teekond oli veidi porine aga ei midagi hullu.
Tänud
Jälle üks võrratu talveilmaga pühapäev ja tahtmine natuke liigutada, mis muud, kui geomobiilile hääled sisse. Tütar rooli õppesõitu tegema ja minek. Vaja see loovtöö ikka ära teha ja he hinne saada. Sel pühapäeval ikka lihtsam ja kui nii võib öleda, siis jalutuskäik pargis. Valmistusin võssis rassimiseks aga ju oli siis õige lähenemistee valitud. Mõnus! Aitäh peitjale õue kutsumast. Aare korras.
Tänase ilusa ilmaga oli kindel plaan Kõrvi suurkivi ülesse otsida. Keegi meist polnud sellest rahnust eelnevalt teadlik, veel vähem näinud. Kursis olime kõikide seniste logidega ja teadsime, et kerge ei saa see retk olema. Otsustasime minna lätlaste soovituste järgi. Geokoer oli õnnelik, et sai suure lagendiku peal joosta, väike laps säras kelgu peal, kui issi temaga kiiremaid tuure ülesse võttis ja üldse oli selline mõnus minek. Poolel teel aga selgus, et koera ei saa enam nii pika rihma otsas hoida ja kelguga pole üldse võimalik edasi liikuda – meeletu võsa ja konarlik pind tegid meie edasimineku raskeks, aga siiski mitte võimatuks. Jätsime kelgu poolele teele ühe puu alla maha meie tagasitulekut ootama ja laps süles sammusime tasapisi läbi võsa aarde poole. Tore minek oli sellegipoolest, kuigi meie väikese seltskonna rivi oli veninud mitmekümne meetri pikkuseks, igaüks sammus oma tempos. Aga kõik me kohale jõudsime ja sama teed mööda tagasi ka ning kokkuvõttes olime selle natuke üle tunni väldanud matkaga väga rahul. Täname peitjat siia aaret peitmast ja kivi laiemale üldsusele tutvustamast. Koht on aaret väärt.
PS. Kuidas [tunk] siin aga ööpimeduses liikuda suutis, jääb siiani arusaamatuks, igatahes müts maha tema ees.
Plaanisin mõned vabad tunnid Loovtöö III - V seltsis parajaks teha ning alustasin IV-st. Õnneks olin eelnevalt tunki ja läti seltskonna logid läbi lugenud ning lähenesin kirde suunast bussipeatuse juurest. Põlluserval märkasin georada ning hakkasin mööda seda minema. Vahepeal pidasin ennast targemaks ning valisin oma tee, s.t. pikema tee ja ma ei usu, et see eriti lihtsam oli. Muljetavaldavalt tihedas võsas ragistades tegin korraliku pauna sisse ja lähenesin kivile hoopis ida poolt. Viimased paarkümmend meetrit sattusin jälle georajale ja kivi märkasin alles üsna lähedale jõudnult (sealt poolt on kivi laugem). Aardega läks õnneks kiirelt kuna jäljed juhatasid õigesse kohta ja maskeering oli peaaegu sama suur kui kivi ise. Peale logimist käisin korra kivi otsas vaatamas kus kõik need kitsed ja põdrad on, kelle jälgi terve metsaalune täis oli, kuid ilmselt nad luurasid kuskil puude taga.
Tagasitee valisin eelmiste leidjate jälgede järgi ja see oli tunduvalt parem valik kui tulles. Siiski vaatasin ühel hetkel, et jäljed lähevad liiga põhja poole ning oma otsatus tarkuses valisin jällegi oma tee. Ühel hetkel olin jälle keset tihedat võsa kuni lõpuks tuttavale georajale jõudsin. Edasi-tagasi tuli 2,3 km ja 50 minutit aga hea, et see nüüd tehtud on. Üks küsimus on siiski vastuseta: kuidas pagana moodi see kivi siit metsast üldse leiti, et see looduskaitse alla võtta?
Igatahes tänud kivi tutvustamast. :)
Hetkel parim aeg selle aarde külastamiseks. Mitte see, et lätlaste jäljed ees, vaid sellepärast, et vesi kenasti tahke ja rohelist massi ka vähe. Ainult üks asi jäi segaseks. Miks nad selle kivi sinna metsa tassisid?
Siin sai saapaga päris palju seigeldud ja sobivat rada otsides. Ühel hetkel avastasin et olin kivist juba möödas. Kohapeal otsisin ka tükk aega valest kohast. Ühesõnaga selle aardega oli piisavalt seiklust, tegemist ja aega. Tänud aarde eest!
Miski meeltesegaduse ajel lähenesin lääne poolt. Juba autost oli näha, et pärast ~50 meetrit läheb edasi tülikaks, aga arvasin et see paarsada meetrit on tühiasi, rammin massiga läbi. Mjaa - kummikud hoidsid varbad kuivana, aga vitsa sain küll igal sammul - kätele, jalgadele, näkku ... :o) Tagasiteel viskasin vahelduseks korra üldse siruli ja suutsin telefoni loputada niimoodi, et pärast sai autos teist tükk aega "föönitatud", kuniks laadimisvõimalus taastus. Seega - järgmistel tasuks pigem proovida põhja poolt, suure tõenäosusega pääseb kokkuvõttes kergemini ja kiiremini.
Paksu lumega leidmine on raskendatud, nagu muudegi aardete puhul antud loovtööseerias. Logiraamatusse märgitud peiduaega uskudes võiks arvata, et see karp seal juba aasta aega oodanud. Või siis pole peitja veel 2025-ga veel päriselt sina peale saanud. Esimese logi kirjutasin kell 23:38. Aitäh.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".