Polli mäed

Leitud. Logiraamat on päris ära mädanenud.

Vahel ma ikka täiega nurisen mägede üle, sest tõusud on mul aeglased.. samas teiset küljest nad salaja mulle pisut meeldivad ka. Annavad sellise mõnusa vallutamise ja heaolu tunde, kui lõpuks üles jõuda.

Tänan peitmast.

Täitsa kenad rajad, aga kasutajaid oli vähevõitu. Tänud aarde eest!

Leitud, logitud, tänan!

Tüdinesin vahepeal drive in aaretest ning kihutasin Viljandist läbi ja tulin siia. Rentisin kohapealt ratta ja asusin teele. Kui aare leitud, asusin 10km ringi läbi tegema. Rattal ei läinud esimesed käigud sisse, puud olid teel ja tagatipuks kaotasin raja ka ära.

Tänud.

Aitäh aarde eest!

See koht küll üllatas - ei osanud siin mingeid märgistatud radu oodata, rääkimata tervest spordikeskusest. Kui ikka kirjeldus räägib, et aarde juures pole ilmselt inimesed (enne aarde peitmist) kunagi käinud, siis muidugi tuleb asfalteeritud rada suure üllatusena. Aga seda lihtsam matk õhtuhämaruses oli :)

Sattusime siia täna keset discgolfi võistlust. Terve tee me õnneks ketaste eest põgenema ei pidanud, aga paaris kohas ikka ootasime kuni visked tehtud ja rada vaba. Aarde juures polnud sellel aastal veel keegi käinud, aga georada oli sellegipoolest ka võsasel alal tuvastatav. Aare on üsna heas korras, veidi niiskust oli, aga küll peagi kuivab. Tubli mäetrenn tänaseks tehtud. Aitäh peitjale!

Leitud Eriolümpia spordilaagri matka raames!

Sinka vonka üles alla ja otse aardeni. Uuesti alla tulekuks sai mingi rajakese moodi asi leitud .
Tänud

Mulle väga meeldib, kui aarde leidmiseks peab rajalt kõrvale astuma. Aastaajast tulenevalt polnud tüütuid putukaid ja ülemäära palju ebameeldivat võsa ning koos vahelduva maastikuga oli see kõik kokku üks väga hea komplekt. Tänud peitjale!

Oh mis mõnus maastik siin, sportlastele muidugi. Meie aga ei ole sportlased, seega meie jaoks oli see ikka paras kannatuste rada. Ikka päris mitu tõusu ja laskumist tuli võtta ning pulsi sai korralikult üles. Õnneks saime selle kõige preemiaks kiire leiu ja nimed kirja. Tagasitee oli mõnevõrra parem, valdavalt laskudes. Tänud aarde eest!

Mäest üles ja mäest alla. Just nii see teekond aardeni mul kulges. Lõpus oli inimtegevuse jälgi tõepoolest vähe kuigi mingid rajad olid siiski juba aimatavad. Parklas tegid noorsuusatajad talvehooajaks juba ettevalmistavat treeningut ja discgolfirajalgi oli näga mängijaid.

Millegipärast arvasin, et siin on aare 2-3 km kaugusel parklast ning seetõttu olen seda pikalt edasi lükanud. Nüüd uuesti kaarti vaadates selgus, et nii hull asi polegi ja sai mõnusa väikse jalutuse tehtud. Rada oli mõnus ja veel parem oleks siin suuskadega olla. Leidmine oli lihtne ja aare oli korras.

Jätsime auto parklasse ja hakkasime minema. Tee aardeni oli üpris mõnus jalutuskäik. Teel jäi silma prk Bergmanid. Mõne inimese puhul on tõesti huvitav, kuidas ta tegevusala on ta nimega otseselt seotud.

Olles üsna läbi tuulutatud ilma poolt, otsustasime siin teha päeva viimase jalutuskäigu ja siis koju kerra end keerata. Mõnus jalutuskäik oli ta tõesti, aarde leidsime ka ilma igasuguse vaevata. Eks see varakevad olegi hea aeg võsakate otsimiseks-leidmiseks. Aitäh!

Oli kätte jõudnud selle talve ainus suusailmaga laupäev ja spordikeskuses oli rahvast murdu. Parklad olid autosid täis ja igas suunas sibas väiksemaid ja suuremaid suusatajaid. Me ei lasknud ennast sellest kõigest segada ja jalutasime mööda kaunist metsateed aarde suunas. Päris lõpp läks ikka võsaks kätte aga ilus lumevaip kattis kõige koledamad kohad. Samas oli see kohev lumi muutnud kogu metsa ühtlaseks suureks peidukohaks ja aare võis varjata end kus iganes. Läks ikka mõnda aega kui kõik võimalikud kahtlased kahekaupa asjad olid üle vaadatud, ära silitatud, välja kaevatud jne. Siis pöördusime tagasi nende objektide juurde, mis kohe esimesena olid tähelepanu äratanud, aga miskipärast korralikult uurimata jäetud. Ja muidugi seal see aare oligi!

Hea, kui on kaasas sõber, kes on siin ketast loopimas käinud... Ja nagu ikka pimedas ja tore seigelda.. Meil näitas GPS päris täpselt, vedas järelikult... Aitäh peitjale siia juhatamast!

Leitud. Tavaliselt on siin saanud ketast loopimas käidud. Vähemalt on see kasuks olnud, et rajad metsas on tuttavad ja ei pidanud mööda metsa tuterdama, mööda rad juurde ja siis metsa sisse. Pimedas muidugi kõik teistsugune. Ütleme nii, et põnevust ikka juures. Leid kiire ja metsale kohane. Tänud, et oli ka teisi põhjusi siia tulla.

Tänud aarde eest!

Mõnus matkamine ja valge lumekribal rajal tegi astumise lihtsamaks. Enne lõppu selgus, et rada ei olegi, mida kaardil lubati. Natuke kummuli pliiatseid leidus me teel enne logiraamatut. Tänud peitjale.

See oli meie viimane pikem matk.Väljas oli pime,pealambid näitasid juba uduselt aga kohale me saime.Kohapeal tuli leid kiirelt,nimed kirja ja tagasi.Tagasi tee oli lühem nagu ikka tavaks.Aitäh!

Just see päev kui ma koeraga siia tulin, sadas õues kaks tundi vihma. Tagasivaatavalt ütlen, et järgmised 2 päeva oli imeilus talveilm. Jalutasime siis käänulisi radu, ikka üles ja alla, üles ja alla. Lõpus jalutasime õigest teeotsast mööda kuna seda rada, mis mul kaardi peal oli, päriselt ei eksisteerunud. Natukene libedat mäkketõusu, kiire leid ning tagasi autosse. Koer oli autosse jõudes läbimärg, minul ainult püksid, hea jope on ikka hea jope. Aga ka hea jope tahtis peale seda hommikuni kuivada.
(232) Aitäh! EVEJ Vist vahetasin donotiidi välja ja jätsin uue minigripi logiraamatu ümber.

Juba 3x siin:-), ei teagi miks logimata jäänud. Olin viljandi kandis, hommikul ilm normaalne ja otsustasin polli metsas ühe suurema ringi teha ja selle käigus aare ka üle vaadata. Muidugi kui metsa jõudsin hakkas sadama aga ringi tegin ära ,aare sai ka üle vaadatud ja nimi 3x kirja. Mul ka mingid mõtted liiguvad polli metsa aarde peitmise osas, ehk kunagi jõuan teostuseni ka. Tänud peitjale, mulle meeldis. Lugesin kellegi 2015 a logist, et püü otsa komistasid, paarike elab ikka seal, jalutasid mulle vastu täna :-)

Peaaegu päeva viimane aardeleid. Aardekirjeldus oli küll hirmutav, aga reaalsus oli selline, et suusastaadionit kattev jää oli kordades raskem läbida, kui kerge koorikuga lumi seal aardelähedal. Samas oleks mina vist kaua aega nautinud seda aardeümbruse metsa, minu geps suunas mind koguaeg kavalalt eemale. Piia pani gepsutagi vaistu järgi suuna paika ja kutsus mindki logima. Tagasitee oli mööda jälgi lausa kerge jalutamine.

Koht oli tuttav kuna ülemöödunud suvel sai seal rattalaagris oldud. Aarde lähedusse tol korral muidugi ei sattunud. Nüüd aga oli sinna kulgemine igati mõnus. Sääski-puuke polnud, võsa ka ei seganud. Geps küll lakkas enne lõppu koostööst. Miski suunas mind aga otse aardeni. Peeter tuuseldas mööda metsa nagu "Kitsa Kinga" Villem siis kui vanemad Evi ja Ervin kuuske otsisid :) Kutsusin ta siis kaugustest kohale ja saime oma nimed kirja panna.

Tänud, meile meeldis!

Kõige lihtsam 3,5 maastikuga aardeid,mis leidnud olen,ühtegi puuki leidmata:) Meenus mingi Kreeka aare kus tuli kilomeeter sisuliselt otse mäkke ronida mingeid autorööpaid pidi,imestades kas auto tõesti nii järsult mäkke saab sõita,ja raskus ainult 2,0.Imelik mets,niipalju vaeva nähtud muru ja võsa niitmisel aga inimesi polnud.Kohale aitas ka kohalik turvaküla elanik,kes juhatas lahkelt kuidas talude vahelt läbi saab,muidu me oleks pidanud 7km rohkem sõitma suure ringiga kärarikast maanteed mööda.

Selle aarde valisime tänaseks just oma geokutsa rõõmuks. Polnud teine juba pikka aega metsalõhnu tunda ja uurida saanud ja endalgi oli pisut loodusesse vaja saada. Tore ja mõnus jalutuskäik kõigile.
Tänud

Teel Paistu ürgoru juurest Paistu kiriku juurde tegin läbi päeva neljanda matkaraja ehk Loodi lehisepuiste matkaraja. Too oli õnneks piisavalt lühike, nii et pärast kiriku aarde logimist olin nii hakkamist täis, et suundusin vastu päikeseloojangut veel Holstresse, et Polli mägede matkarajale (geopäeva viiendale) suunduda, et aaret otsida. Olin kodus fotokasse suusaradadest pildi teinud ning pärast mõningast pusimist selle kallal, et kohal olles üldse kaardist aru saada, suundusin hämarduvasse metsa. Olin kenasti aarde lähedusse orienteerunud, kui tekkis lahknevus kaardi ja tegelikkuse vahel: kaheks jagunevat teed lihtsalt polnud. Lisaks hüppasid ringi nii GPS kui telefoniGPS ja siis lõingi põnnama. Kartsin, et olen äkki ikkagi eksinud ja ei julenud pimedat võsa enam forsseerida. Lööduna pöörasin otsa ringi ja orienteerusin parklasse tagasi. Ei ole üksi nii kõva, kui esiti arvasin...

Lubati ilusaid radu, no kust otsast! Minu rada viis läbi kellegi hooviserva, siis mööda viljapõllu serva, siis võsa ja ja tüma maa, heakene küll, siis rajad ka. Kuna oli just sadanud ja rohul on teatav võime minuga ühepikkuseks kasvada, siis oli mu väljanägemine ehtne kalts. Lisaks tootis mingi rohi seemneid ja need liimisid kah veel mu külge. Täitsa tobe tunne. No tagasi muidugi tulin otse rada pidi nagu õige geopeitur ikka. Tänud kohta näitamast!

Miks minna otse kui saab ka ringiga.

Leitud. Tänud!