BYOP. Kaisma suurjärve matkarada ei ela oma parimaid päevi. Endine kuuekilomeetrine täisring pole päriselt kadunud – osa rajast elab edasi legendina, mida mets kuuljaile sosistab. Kui sul veab, võid lumel märgata ilvese käpajälgi või suvel kuulata sookurgede ja laululuikede hõikeid üle veevälja.
Metsavaimu aare räägib sellest nähtamatust ringist: tugev laudtee on jäänud seljataha (kui alustad järve põhjakaldalt), pole isegi vanu pehkinud laudu, mille loodus tagasi võttis. Siin liigubki metsavaim – ränduritele sosistav kuju, kes juhatas hulljulgeid kunagi pilliroo ja murdunud puude sasipuntrast läbi. Aare on peidetud sinna, kus mets kohtub kitserajaga. Just seal, metsavaimu hinguse saatel peidabki aare end kannatlike otsijate jaoks.
Kaisma matkarada on elav tõestus sellest, kuidas loodus dikteerib oma reeglid ning inimene saab seda austades luua paiga, kus argimurede asemel võtab maad täielik vaikus ja tasakaal.
BYOP. Kaisma suurjärve matkarada ei ela oma parimaid päevi. Endine kuuekilomeetrine täisring pole päriselt kadunud – osa rajast elab edasi legendina, mida mets kuuljaile sosistab. Kui sul veab, võid lumel märgata ilvese käpajälgi või suvel kuulata sookurgede ja laululuikede hõikeid üle veevälja.
Metsavaimu aare räägib sellest nähtamatust ringist: tugev laudtee on jäänud seljataha (kui alustad järve põhjakaldalt), pole isegi vanu pehkinud laudu, mille loodus tagasi võttis. Siin liigubki metsavaim – ränduritele sosistav kuju, kes juhatas hulljulgeid kunagi pilliroo ja murdunud puude sasipuntrast läbi. Aare on peidetud sinna, kus mets kohtub kitserajaga. Just seal, metsavaimu hinguse saatel peidabki aare end kannatlike otsijate jaoks.
Kaisma matkarada on elav tõestus sellest, kuidas loodus dikteerib oma reeglid ning inimene saab seda austades luua paiga, kus argimurede asemel võtab maad täielik vaikus ja tasakaal.
Viimase logi täna õhtul kirjutasin kell 22:11, täpselt tund pärast esimest. Kusjuures üldse vedas, et selle topsi leidsin, sest nüüd oli juba telefoni välklamp tugevam kui taskulamp. Selle asjaolu ning raja seisukorra tõttu valisin auto juurde tagasiminekuks pikema tee põhjapoolt järve - teades, et seal oli paar aastat tagasi korralik laudtee. Tänapäeval ta väga korralik just polnud, aga suht normaalne siiski. Tõsi küll, märjad libedad lauad on nagu jää, isegi kerge kalle tõi külglibisemise esile, peamiselt järve poole :o) Tänud peitjale, kes "sundis" Kaisma järvele täisringi peale tegema! Ja kui veel kutsutakse, tulen ikka!
Aare avaldatud.