Peitmise pärast

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Pärast Kõbaja külastust oli päev veel nii noor ja energiat küllaga ning päeva sammegi omajagu puudu, seega otsustasin vaatama tulla, kas siia ka kuidagi ligi pääseb. Hea, et suurem tee lahti lükatud oli, kuid mitte ükski külavahele suunduv tee polnud traktorit näinud. Loomulikult ei hakanud oma väikse "foobiaga" ka kuhugi lumme trügima. Jätsin tee äärde, kust aardeni linnulennult 2,6 km. Ega mul kindlat plaani veel polnudki, algul mõtlesin, et katsetan jalgsi, et kui tuisuvaalud väga metsikuks lähevad, siis pöördun tagasi. Aga polnud hullu midagi ja üks kõrgem auto oli teinud ka jälje, mis lõppes küll ühe talu juures. Seega osa teest tuli ikka lumes sumada. Poolsaare tippu jõudes suundusin kohe jääle, sest tundus, et seal lumi madalam. Ühes kohas oli ka märg lumelobjakas, kust pidin ringiga minema. Laiu juures läksid lumevaalud järjest sügavamaks ja kohati pidi põlvini lumes summima. Loomulikult oli ka aarde nullis paks lumi. Tegin paar tiiru objektile aga siis ikkagi muud üle ei jäänud kui hakata lund teisaldama, et näha, kuhu ja mis peidetud olla võiks. Loomulikult tuli hästi peidetud aare ka välja. Tagasi suundudes oli tuul juba minu jäljed kaotanud aga ega siin eksida kuskile polnud. Kokku ligi 2 tundi ja natuke üle 6 km jalutamist. Ega talvel saagi loota, et pääseb lihtsalt ligi. Üks lõik praegu raskem, teine kergem, kokkuvõtteks mõnus aardeleid. Aitäh!

Kuna olime alustanud Sõbrapäeva laidude geotuuri kaunis varakult, siis jätkus ilusat ja selget ilma veelgi 1 laiu jaoks. Kõrgema autoga jõudsime kenasti parklasse kohale. Madala autoga aga ei soovitaks praegu siia tulla, kuna tee pole lahti lükatud vaid litsalt kõrgemate poolt sisse sõidetud rööpad. Taas tuttavad saapamustrid läksid mööda jääd. Vahepeal selgus, et samal päeval on veel mõned geosõbrad siin käinud. Kohtasime saarekesel ka muid matkajaid. Vihje peab hästi paika. Tänud!

Mõtlesime, et teeme peale 8km ringi tegemist ühe pisikese veel ja tulime siia aarde juurde. Viimasel Pärnu sündmusel saime infot, et parkla on autoga ligipääsetav ja kohale me ka jõudsime. Kohapeal oli hetk hämmingut kuid varsti juba oli hästi peidetud aare meil peos. Tänud peitjale!

Parkisime etteantud parklasse ja aardeni näitas 1,2 km. Päike oli maandunud. Jalutasime mööda jääd kohale.
Atribuut andis mõista, mida siin teha vaja ja vihje vaid kinnitas seda.
Pärast tegin varajase vastlaliu.
Tagasiteel jälgisime, kuidas täiskuu tõuseb.
Tänud jalutuskäigule kutsumast.

Aare on korras.

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Uus tops.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

GC lehel märgitud kättesaamatuks.

Kinnitan kotkapere juttu, kinnitused olid osalt olemas, osalt katki. Kesse tegi, meiei tea. Laid oli kenasti pügatud ja meri üle puusa ei ulatunud, no kube sai märjaks, aga vesi oli soe. Tänud peitjale.

Karbi kinnitus katki ja kukkunud sügavusse :(

Tänane laidude külastusmatk oli kõike muud kui kuiv. Autod jäid tuuliku juurde teeotsale ja edasi läbi valge vihma laiuni. Kui mõnel aastal saab 2x30 sammu märjalt, siis täna sai 2x30 sammu kuivalt ehk :D Vesi ulatus mõnes kohas üle puusa. Aga Ruilaiule jõudes vihm lakkas, tuul vaibus ja saime selle ilusa laiu kõrgeimas tipus piknikku pidada ja muuhulgas proovisime aaret ka leida. Võimas peidukas aardele, mis kahjuks kinnituse purunemise tõttu karbi haardeulatusest sügavamale oli uputanud. Kõne peitjale kinnitas, et otsisime õigest kohast ja luba logimiseks antud. Kui kunagi veel siia, siis allkirjastame logiraamatu ka. Aitäh!

Paistab, et peale meite leidu on kinnitustega mingi jama. Kui puusalt õigesti mäletan, siis meie leidmise ajal karp ühegi kinnituse küljes ei olnud ning sügaviku asemel, kust isegi otsima hakkasin, leidsin leidsin karbi väheke mujalt. Vast on aardega ikka kõik korras.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Siinne logiraamat oli nii uhke, et kraamisime hariliku asemel pisut pehmemat jälge jätva kirjapulga välja. Lehmad olid hetkel vaateulatuses, siin olid nad karbi katted pealt ära ajanud. Sättisime need tagasi. Aitäh!

Rannas on mõnes kohas kivid kõik sinised. Kaasa tuli luigesulg. Aitäh.

Kui on peidetud, siis on vaja ka otsida. Tänase päeva esimene leid. Mulle väga meeldib, et lisapunktina on antud isegi teeots, kust vaja ära keerata, sest ise ilmselt poleks sealt proovinud läheneda. Auto jäi enam-vähem ettenäidatud kohta ja asusime teele. Kui minna mööda lehmarada, on see lihtsalt mõnus jalutuskäik. Vahepeal saavad külla jalad natuke märjaks, kuid veidi üle põlve on vesi vaid ühes kohas. Meie muidugi ei läinud mööda lehmarada ja saime natuke rohkem ülepõlve vett. Siiski midagi hullu polnud. Lehmad laiul ülimalt sõbralikud ja uudishimulikud. Aarde leidsime kiiresti, kõik on seal hästi. Sättisime vatuke kindlamalt maskeeringut ümber, praegu oli lihtsalt kõrval maas. Tagasi taipasime tulla kergemat rada. Aitäh toredale laiule juhatamast.

Leitud. Aitäh :)

See suurepärane koht vääriks märksa pikemat kirjutist, kui minu logiteade siin - nii sürreaalselt kaunis on tolle laiu taimestik, mets, või kuidas teda kutsudagi. Veebruarivalguses tundus see väänlevate okstega padrik muinasjutumaana, kus puu tagant astub välja nõiamoor ning sind järjekordseks käsi taeva poole sirutavaks võbelevaks vitsaks moondab. No ja suvel ehk siis lehmaks...

Pärast OOO külastust oli jalutuskäik siia juba tuttava ja turvalise jäätee tallamine, seda enam, kui tead, et seal jää all vett, suurt ja sügavat, nagu polegi. Küll aga puhus jäine tuul sedamoodi mu õhukesest mütsist läbi, et saadud peavalust taastusin hiljem kolm nädalat.

Et valget aega oli veel suhteliselt palju käes, siis võtsime selle laiu ka ette. Esiti lähenesime google järgi, see asi lõppes otsaga kuskil sarviliste aedikus. Ega siis midagi, ots ümber ja teine katse. See oleks napilt lõppenud hanges. Rohkem autoga eksperimenteerima ei hakanud, jätsime ennast suure tee serva ja panime sealt jalgsi mere poole ajama. Eks ta õige oli, olles jalgsi selle tee lubatud parklani läbinud, sai kinnitust tõsiasi, et meil polnud lootusepoegagi oma sõiduvahendiga seal midagi teha. Aga laid oli tore, jalutuskäik ka täitsa mõnus, kui see libedas džiibiroopas ukerdamise osa välja jätta. Tänud aarde eest!

Leitud, aitäh!

SUP-id lükkasime vette märgitud parkimiskoha juurest. Muru oli niidetud ja veelemineku koht oli igati viks ja viisakas. Koos meiega tahtis SUPpama tulla ka üks kohalik koer. Jätsime ta siiski kaldale. Laiule jõudes ootas ees kariloomade poolt pügatud rohumaa ja seda mööda aardei astumine oli lust ja lillepidu. See laid meeldis meile siinsetest kõige rohkem.

Pivarootsi lähistelt leidsime golfiväljakute tagant kena väikesadama ja tõstsime kajakid vette. Ruilaiule jõudsime üsna kiiresti ja tegime aardele kajak-inni. Mõnusalt taltsutatud taimkattest oli näha, et loomad siin saarel elutsevad, kuid meile nad end ei näidanud. Edasi aerutasime siit otse Uulutilaiule. Tänan peitmast.

Selle aarde ja laiu külastamist ootasin oma tänasel päeval ülekõige. Ilm oli kujunenud oodatust soojemaks ning sõiduriietes oli iga peatuse tegemine üle keskmise pingutust väärt. Päikese käes täiesvarustuses võttis kiirelt pea ja selja märjaks. Siin aga sain kõik riided ja saapad seljast kiskuda ning ujukad jalga. Uskumatult mõnus ja kerge oli kohe olla. Lisaks pistsin jalga ühed üsna ärakantud tossud, mida võis siin vee ja muda sees trööbata küll.

Nii hakkasingi astuma. Algul kerge minek, siis aga tuli pilliroog ja vesi. Ei osanud paremat teed otsida, siis panin otse läbi pilliroo. Ega see parim valik ei olnud, aga seda sain alles hiljem teada. Ühel hetkel mõtlesin, et aitab pilliroost ja lõikan ühelt laiult teisele läbi vee, aga kui vesi kerkis juba vööni, siis arvasin, et ka see ei ole ikka hea mõte ja keerasin uuesti maa poole tagasi. Veel veidi rassimist ja olingi karjamaal, teel künka poole. Seal märkasin lehmi ja inimesi. Algul ei saanud aru, et kas veel ühed geopeiturid või mitte. Kui jõudsin kohakuti ja juttu tegime, siis sain teada, et peremees ja perenaine, tulid loomi vaatama. Esiti oli loendamise tulemus, et üks loom on puudu. Pärast selgus, et õnneks on ikka kõik alles. Rääkisin siis, et mis asjus ma siin liikumas, et üldse mitte niisama puhkamas, vaid ikka mängimas. Nad olid geopeitusest küll poole kõrvaga kuulnud, aga midagi täpsemat ei teadnud. Tegin teemast kiirülevaate. Võimalik, et geopeiturite read saavad nüüd lisa.

Käisin vahepeal ja otsisin aarde üles ning naastes jätkus juttu veel kauemaks. Lehmadest, lammastest, kitsedest, ka šaakalitest (kes muutuvad ühe suuremaks probleemiks Lääne-Eestis) ja üldse elust-olust. Nagu ikka selgub, elavad kuskil ühised tuttavad jne. Loomad pidid elama laidudel kogu suve ning alles talveks lähevad koju ära. Kuulsin ka, et eelmine suvi oli karjas üks tige pull olnud, aga see suvi on ohutu. Võite teisedki sinna minna küll! :)

Kuna loomad olid kõik alles, tulime tagasi kõik koos. Nii leidsin minagi palju parema ja lihtsama tee. Mandri poolt vaadates laidudest paremal, vahetult merepiiril.

Parkimiskohta tagasi jõudnud, jagasin nendega selle aarde lehekülge, kuna neid väga huvitab, kes siin käib, mis emotsioonid tekivad ja muidugi pildid. Seega tehke pilte ja lisage neid oma logisse. Ja käituge korralikult, teid valvatakse! :) Aga geopeiturid ongi korralikult, ei pea üle kordama.

Tänud aarde peitjale ja tervitused pererahvale!

Mulle väga meeldivad läbi vee jalutamise aarded, aga lehmad mitte nii väga. Kõinastul käies tegid nad ringi ümber minu ja selja taga olevad hakkasid mu poole jooksma, ei olnud mõnus kogemus. Lisaks on augustikuu nii lühike ja igast muid tuure, et siia kuidagi ei õnnestu tulla. Seetõttu sai tuldud suuskadega, aga nii kui merel jõudsime, tuli probleem. Suusamäärdega olin täiesti alt läinud. Olin kärsatanud kunagisest Säästumarketist ostetud kõige prostomat küünalt põhja alla, aga siin läheks vaja pigem veesuusa määret (nõudepesuvahend?). Jää tundus kahtlaste tumedate laikudega, aga seal oli lihtsalt vesi tugeva jää peal. Mu suusasaapad õnneks vett pisut peavad ning õrnalt said jalad niiskeks. Varsti aga lumevaaludest ülesõites käis prõks ja tungraudade vahel määrides vigastatud suusk läks katki. Kannast taha poole jääv osa püsis küll küljes, aga sõites seda sisuliselt ei olnud. Aardeni oli vähe jäänud ja kõndides ning tõugates jõudsin kohale.

Lehmad või suusad? - selles oli küsimus. Suvel läbi vee laidudele kahlamine tundub muidugi palju põnevam kui lihtsalt jäätunud merel suusatamine, aga.. peitja lubab siin ka värvikat saatjaskonda nagu ta seda meile Võilaiulgi pakkus.. nojah, lehmad muidugi nii kiiresti ei jookse nagu hobused ja tagantjärgi tundub suvine kogemus isegi natuke lõbus, aga sel hetkel, kui tohutu hobustekari meid Pühadekare seikluse ajal pealetükkivalt ümber piiras, polnud üldse naljakas..

Laupäevased muguliku tegevuste plaanid olid just luhta läinud ning nii saigi Kaupoga plaan paika üks suusaretk merel ette võtta.

Esimene hetk tundus, et peame suusad juba kaugel merest alla panema, kuid õnneks siiski leidus ilusti lahtilükatud lähenemistee ning suusasõit algas mere äärest.

Vaade merele just kõige ahvatlevam polnud, vesised loigud tekitasid pisut kõhklust, aga pärast toksimist hindasime jää siiski piisavalt tugevaks, mida kinnitas ju ka jääkaart..
Juba pärast esimesi suusameetreid saime aru, et lihtne liuglemine merejääl täna olema ei saa. Sulalumi kleepus nagu tatt suusapõhjadele, läbi lörtsi sõites tundsid, kuidas jäävesi suusasaabastesse valgus.. Loobumise mõtteid ei tekkinud siiski vähimaidki.

Üle rüsijää tükkide ja lumevaalude rühkides tekkis juba enne laiule jõudmist esimene takistus- kui Kaupo oma suuska näitas, oli üheaaegselt kurb ja naljakas.. no, see pooleksmurdunud suusk lihtsalt oli veidi koomiline vaatepilt..;) Optimistlik suusaomanik aga tõdes rahulikult, et põhjaplastik hoiab veel suuska koos küll, äkki teekond üle mere Tuuluti suunas on siledam.. ja suusamatk jätkus.

Vahepeal jõudsime ka aardeni, suur ja uhke kast heas korras. Ski-in logimine tehtud. Tänud peitjale! Tee veel seda peitmise pärast, küll me leidmise pärast järgi teeme;)

Algul ei plaaninud siia täna tulla, aga hea meel, et tulime. Jalutuskäik aardeni (ja sealt tagasi) oli väga huvitav. Ainus kehv osa oli siia juhatav sõidutee pärast vihma. Tänud peitjale!

Mõeldud tehtud ja suund siiapoole. Kohale jõudes olin suht selline ouujee lahe. Alguses veest läbi tulles ei olnud ka kõige hullem. Põhi okeii kui õiged jalatsid jalas, kui aga äkki tõusis tuul ja korralikult müristama meie kohal hakkas siis läks meil kiireks. Laine tõusis ainult tugemaks ja äikse ilm ei tahtnud vaibuda. Kiirelt jõudsime maapeale. Seal terendas meid palju märke sellest et lehmad on lähedal:) Lehmadel oli muidugi meie tulekust täiesti ükskõik. Minu muidugi mitte

Maakodus puhates tuli mõte minna naabertallu lehmi paitama. Sinna jõudes mõtlesin et vaatan mis aarded läheduses on ja seda aaret nähes ütles Maria kohe et on alati tahtnud näha mis seal kohas täpsemalt on. Läksime siis ratastega tagasi suure tee peale ja keerasime õigest kohast sisse. Õigete jalanõude puudumisel pidin enamik maa läbima paljajalu ja isegi lühikesed püksid suutsin märjaks teha. Pärast veetsime mõnusa pooltunnikese lehmadega aega. Aitäh peitjale! Oli tore seiklus :)