Sibulasoo.4

BYOP.
Sibulasoos oli üks aare, kes ei tahtnud paigal püsida. Teised aarded olid leppinud oma koha ja looga: üks hoidis südant, teine mälu, kolmas hinge ja üks rippus suisa kõrgemal raba kohal, ettevaatlikult, nagu lind, kes pole kindel, kas ta on pesas või lendamas. Aga see aare oli teistsugune. Ta kuulas liiga hoolega neid lugusid, mida tuul üle raba kandis – jutte kaugematest radadest, majade soojadest akendest, inimeste saginatest ja valgustest, mis ei kustu isegi siis, kui taevas juba ammu must on.

Ühel õhtul, kui udu tõusis hilinemisega ja taevas hoidis valgust natuke kauem kui tavaliselt, hakkas aare rahutult nihkuma. Tundus, et isegi sammal tema ümber muutus kärsituks. «Mis sinuga ometi lahti on?» küsis üks vana laugas, kelle pind peegeldas viimaseid kahvatuid toone. Aare ei vastanud. Ta kuulas.

Kuskilt raba servast, sealt, kus jalgtee kunagi algas või lõppes – seda ei mäletanud enam keegi täpselt –, kumasid salapärased helendused. Need polnud ei tähed ega hingede virvatuled, mida soo vahel näidata armastab. Need olid teistsugused: sirged, ruudulised, kindla kujuga. Majade tuled.

Aare tundis äkitselt, et tal on puudu midagi, mida teised aarded ei küsinud: siht. Mis kasu on saladusest, kui ta ei tea, kelle jaoks ta on peidus? Mis kasu on peidukohast, kui silmapiiril kutsub miski, mida soo ise ei mõista?

Nii juhtuski, et ühel vaiksel ööl, kui tuul jäi hetkeks vait ja konnad unustasid krooksumise, libises aare oma pesast välja. Alguses väga tasa, justkui proovides, kas maa üldse kannab. Sammal ei hoiatanud. Raba oli uudishimulik: mis saab, kui üks tema aaretest üritab üksi teele minna?

Aare hiilis üle pehme pinnase, mööda mätaste ridu, kuni sammal lõppes ja algas teine maailm – rabamets. Puud seadsid end taevale lähemale, oksad sirutusid käharamaks, valgus muutus üha harvemaks külaliseks, ent kusagil sügaval roheluses võbeles ikka veel aimdus neist samadest majade tuledest.

«Tagasi,» sosistas üks mänd. «Tagasi,» kordas kuiv oks, mis aaret korraks riivas. «Sa ei kuulu siia,» kohisesid kuused.

Aga aare ei kuulanud. Ta arvas, et kui ta ainult veidi edasi liigub, leiab ta koha, kus soo ja inimeste maailm kohtuvad, ning siis pole ta enam lihtsalt peidetud asi, vaid sihtpunkt – tõotatud leid kellelegi, kes tuleb otse valguste juurest.

Mida sügavamale ta metsa eksles, seda sarnasemaks hakkasid muutuma kõik rajad. Ta ei tundnud enam turbasoo vetruvat vaipa jalge all, ei kuulnud enam laugaste aeglast hingamist. Sammude all krudisesid nüüd okkad, mõni peitunud käbi põrkas eemale, puujuured püüdsid ta samme segada.

«Kuhu sa teel oled?» küsis temalt üks vana kuusk.

«Valguse poole,» hingas aare. «Et näha, kuidas majade tuled virvendavad. Ma tahan teada, mis tunne on olla Valguses.»

Kuusk vaikis tükk aega. Tema okste vahel hoidis end kinni hulganisti väikesi saladusi: lindude poolikuid laule, oravate unustatud käbisid, mõne rändaja kiireid mõtteid, mis puu külge kinni jäid ja kuuseokste vahele vajusid.

«Valgus ei püsi paigal,» ütles kuusk lõpuks. «Tuled kustuvad, inimesed kolivad, aknad jäävad tühjaks. Kui sa lähed ainult valguse pärast, eksid ära hetkel, kui see muutub. Siin, metsas, on sul teine võimalus.»

«Milline?» küsis aare veidi väsinult.

«Sa ei pea otsima kohta, kus sind altpoolt leitakse,» vastas kuusk. «Sa võid hoopis kõrgemalt ise vaadata, kes on valmis sind märkama.»

Ja kuusk kohendas oma oksi, raputas mõned kuivanud okkad maha ja avas ühe vaikse, tagasihoidliku paiga oma võras. Sinna, kus sammaldunud tüvi ja tugevamad oksad hoiavad üksteist nagu ettevaatlik kätepaar. Nähtamatu möödaminejale, aga leitav sellele, kes tõstab pilgu.

Aare vaatas viimast korda tagasi. Soo polnud puude vahelt enam näha, aga kusagil selja taga oli endiselt tunda õrna, niisket sookailu lõhna ja kuulda soo vaevumärgatavat hingamist. Eespool vilkusid ikka veel majade tuled, kutsuvalt, kütkestavalt.

Ta mõtles hetkeks, kas minna edasi või kuulata vana kuuse vaikset pakkumist. Siis taipas ta: ta polnudki tegelikult kaotanud sihti, vaid oli juba ammu valinud vale valguse. Mitte see, mis särab akendes, vaid see, mis helgib kellegi pilgus, kes viitsib vaadata kõrgemale ja kaugemale kui enda nina ette.

Nii kolis aare kuuse hoole alla. Puu hoiab teda tüve lähedal, oksad varjavad mugude silmade eest. Edaspidi võib teda leida vaid see, kes julgeb astuda rabametsa, unustada majade sirged jooned ning tõsta oma pilgu, kuni okkad enam ei sega.

Räägitakse, et kui ta pole surnud, siis peidab ta end seal siiani: Sibulasoo eksinud aare, kes leidis lõpuks uue koha kuuse kroonis vaikuses, inimeste valguse ja soo hämara hinguse vahepeal.