Sibulasoo.5
Kirjeldus
BYOP. Sibulasoo ei küsi sult enam, kas sa tahad tulla. Ta küsib, kas sa julged? Need, kes on seni liikunud kindlamal pinnal, on tundnud soo vaikset hingamist jalgade all. Nüüd muutub see hingamine sügavamaks. Raba südamesse ei minda kerge sammuga – sinna jõutakse aegamisi, otsiva pilguga ja aeglase hingamisega. Iga valesti astutud samm annab siin märku, et see aare pole kõigile mõeldud.
On olemas üks jutuke Sibulasoo kõrgustest. Mitte mägedest, siin neid pole. Räägitakse hoopis nendest kohtadest, kus tasane maa annab oma koha üle puhmastele ja jändrikele puudele. Nende tüved on otsustanud juured sügavale märga pimedusse ajada, ise kaardunud, kuivanud, lonkavate hiiglastena raba kohal seistes. Öeldakse, et need puud on justkui soole kasvanud sarved – märk, et maapind tahab veel midagi öelda.
Kes satub sinna, kus vaikus muutub kuuldavaks, kus tuul ei puhu enam ainult üle laugaste, vaid jääb hetkeks kinni okste vahele, see võib märgata üht sellist vana puud. Mitte kõige ilusamat, mitte kõige sirgemat, aga omal moel äratuntavat: ta on siin palju näinud. Tema juurte vahel on kadunud radasid, tema kõrval on vaikinud rändurid, tema kohal on keerelnud udu nii kaua, et arvestust pidada pole vähimatki mõtet.
Aarde juurde ei vii sind seekord sõbralik kitserada. Maastik muutub kapriissemaks, pinnas küsib jalgadelt kindlust, sinult tasakaalu ja silmadelt tähelepanu. Lähenema peab tasa. See ei ole koht, kuhu joosta, vaid koht, kuhu jõuda. Osa samblast on vett täis nagu aeglane hingetõmme, mõned turbamättad kõiguvad, justkui kaaluksid nad iga sinu sammu.
Kui lõpuks jõuad sinna, kus vana puu end ilmutab – mitte kui juhuslik taustategelane, vaid kui peakangelane –, siis tunned selle ära mitte suuruse või uhkuse, vaid aupakliku kohalolu järgi. Kuid siin ootab sind veel üks proovilepanek: kõik, mis on oluline, ei ole raba peal, osa sellest on raba kohal õhus.
Sibulasoo ei armasta ainult samblapinda. Ta usaldab oma saladusi ka puukoore pragudesse, oksaharude varjudesse ja sammaldunud tüvede külge kinnitatud vaiksetesse paikadesse. Mõni aare ei taha maapinda lähedust – ta tahab hoida distantsi veest, turbast ja kõikuvaist mätastest. Selle aardega on just nii.
Pilgul on vaja tõusta enne, kui käsi järele ulatab. Vaata mitte ainult ette, kuhu astud, vaid ka ümber ja veidi üles – sinna, kus oksad teevad omavahel salajasi kokkuleppeid. Selle aarde paik ei hüüa kaugelt, ei helgi, ei särise. Ta lihtsalt sobib siia natuke liiga hästi, nii et silm peab õppima vahet tegema loomuliku ja tehisliku vahel.
Kui sa ta leiad, sega ümbrust nii vähe kui saad. Raba ei andesta hooletust, aga austab ettevaatlikkust. Ava aare rahulikult ja pane kirja oma nimi.
Ja siis pane ta tagasi nii, nagu annaksid ta tagasi vana puu usaldusväärse kaitse alla. Kui lahkud, võta endaga kaasa ainult kogemus ja lase Sibulasool otsustada, kas ta kunagi kutsub sind tagasi. Nõnda jääb see aare sinna, kus maa ja õhk lepivad kokku, et vahel võib lugu kasvada ka kõrgusesse, mitte ainult kihtidena alla.
Ja kes teab, ehk ootab Sibulasoo sind peagi tagasi!
Uus koordinaat alates 5. oktoober 2026.
BYOP. Sibulasoo ei küsi sult enam, kas sa tahad tulla. Ta küsib, kas sa julged? Need, kes on seni liikunud kindlamal pinnal, on tundnud soo vaikset hingamist jalgade all. Nüüd muutub see hingamine sügavamaks. Raba südamesse ei minda kerge sammuga – sinna jõutakse aegamisi, otsiva pilguga ja aeglase hingamisega. Iga valesti astutud samm annab siin märku, et see aare pole kõigile mõeldud.
On olemas üks jutuke Sibulasoo kõrgustest. Mitte mägedest, siin neid pole. Räägitakse hoopis nendest kohtadest, kus tasane maa annab oma koha üle puhmastele ja jändrikele puudele. Nende tüved on otsustanud juured sügavale märga pimedusse ajada, ise kaardunud, kuivanud, lonkavate hiiglastena raba kohal seistes. Öeldakse, et need puud on justkui soole kasvanud sarved – märk, et maapind tahab veel midagi öelda.
Kes satub sinna, kus vaikus muutub kuuldavaks, kus tuul ei puhu enam ainult üle laugaste, vaid jääb hetkeks kinni okste vahele, see võib märgata üht sellist vana puud. Mitte kõige ilusamat, mitte kõige sirgemat, aga omal moel äratuntavat: ta on siin palju näinud. Tema juurte vahel on kadunud radasid, tema kõrval on vaikinud rändurid, tema kohal on keerelnud udu nii kaua, et arvestust pidada pole vähimatki mõtet.
Aarde juurde ei vii sind seekord sõbralik kitserada. Maastik muutub kapriissemaks, pinnas küsib jalgadelt kindlust, sinult tasakaalu ja silmadelt tähelepanu. Lähenema peab tasa. See ei ole koht, kuhu joosta, vaid koht, kuhu jõuda. Osa samblast on vett täis nagu aeglane hingetõmme, mõned turbamättad kõiguvad, justkui kaaluksid nad iga sinu sammu.
Kui lõpuks jõuad sinna, kus vana puu end ilmutab – mitte kui juhuslik taustategelane, vaid kui peakangelane –, siis tunned selle ära mitte suuruse või uhkuse, vaid aupakliku kohalolu järgi. Kuid siin ootab sind veel üks proovilepanek: kõik, mis on oluline, ei ole raba peal, osa sellest on raba kohal õhus.
Sibulasoo ei armasta ainult samblapinda. Ta usaldab oma saladusi ka puukoore pragudesse, oksaharude varjudesse ja sammaldunud tüvede külge kinnitatud vaiksetesse paikadesse. Mõni aare ei taha maapinda lähedust – ta tahab hoida distantsi veest, turbast ja kõikuvaist mätastest. Selle aardega on just nii.
Pilgul on vaja tõusta enne, kui käsi järele ulatab. Vaata mitte ainult ette, kuhu astud, vaid ka ümber ja veidi üles – sinna, kus oksad teevad omavahel salajasi kokkuleppeid. Selle aarde paik ei hüüa kaugelt, ei helgi, ei särise. Ta lihtsalt sobib siia natuke liiga hästi, nii et silm peab õppima vahet tegema loomuliku ja tehisliku vahel.
Kui sa ta leiad, sega ümbrust nii vähe kui saad. Raba ei andesta hooletust, aga austab ettevaatlikkust. Ava aare rahulikult ja pane kirja oma nimi.
Ja siis pane ta tagasi nii, nagu annaksid ta tagasi vana puu usaldusväärse kaitse alla. Kui lahkud, võta endaga kaasa ainult kogemus ja lase Sibulasool otsustada, kas ta kunagi kutsub sind tagasi. Nõnda jääb see aare sinna, kus maa ja õhk lepivad kokku, et vahel võib lugu kasvada ka kõrgusesse, mitte ainult kihtidena alla.
Ja kes teab, ehk ootab Sibulasoo sind peagi tagasi!
Uus koordinaat alates 5. oktoober 2026.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
🌲🧅 SIBULASOO NELJAS VALLUTUS EHK KUI MAASTIK ON LEBO, AGA PET-IL ON KÕRGUSEHULLUSTUS! 🧗♀️🐺😂
Emme ja Kallu geopäeva neljas vallutus! 🏆 Ja nagu kord ja kohus, muutus maastik järjest karmimaks. Vähemalt aarde parameetrite järgi. 😎
Reaalsuses olid Emme ja Kallu maastik ning rahulolu hoopis teises dimensioonis, sest neljane maastik osutus üsnagi leboks. Hoopis suuremaks katsumuseks kujunes asjaolu, et joogipudel ja energiabatoon olid jäänud KatMobiili. 🥲🥤🍫
Ja uskuge mind, 5,5-aastase geohundiga keset Sibulasood ilma joogipudeli ja batoonita viibimine on juba vähemalt viienda raskusastme ellujäämiskursus! 😂
Nulli jõudes ootas meid aga üllatus! Täiesti ootamatult ja igasuguse eelneva kokkuleppeta oli sinna materialiseerunud geosemu Stalker, kes oli just hetk tagasi oma lahtiste tanksaabaste ja meetripikkuste vabalt lehvivate saapapaeltega puu otsast alla saabunud. 🤣🥾🌳
Mees oli värskest vallutusest silmanähtavas eufoorias. Ilmselt oli ronimise käigus lisaks aardele saavutatud ka kõrgem teadvuse seisund. Või lihtsalt vedas, et saapapaelad oksa taha ei jäänud. 😂
Meie asusime aaret otsima, pilgud püüdlikult ümbrust skaneerimas. Stalker jagas lahkelt professionaalset nõu: „Vaadake ikka kõrgemale!”
Vaatasime.
Veel kõrgemale.
Ja siis veel natuke.
NO TERE TALV, MIS KÕRGUSTEL SEE PET ELAB?! 🤯🌲
Tundus, et peitja oli otsustanud, et kui juba PET, siis peab sellel olema vähemalt isiklik vaade rahvusvahelisele õhuruumile. 😂
Seejärel algas ekspeditsiooni vertikaalne osa. Siinkohal väike sõbralik hoiatus järgmistele vallutajatele: puu alumised oksad on kohati mädad ning 70+ kg eluskaaluga geokodanikud võiksid oma gravitatsiooniga eriti hoolikalt ümber käia! ⚠️🌳 Maapind on küll pehme, aga tasuta langevarjuhüpet siit tellida ei tasu.
Meie 5,5-aastane geolaps, kelle veres voolab ilmselt vähemalt 70% seiklusjanu ja 30% puhast geohullust, teatas muidugi, et tema ronib ise! 🐒
Ja hakkaski ronima! Paar päris korralikku oksa said vallutatud nagu noorel Tarzanil muiste. 💪
Aga kuna tegemist on siiski Emme ainsa pärijaga, otsustas perekonna varahalduskomisjon, et tänaseks piisab ning latva teda seekord ei lubata. 😅 Testament on veel koostamata ja pärandvara pole ka mõtet enne tähtaega jagama hakata.
Aga mis peamine – puu ei jäänud ronimata ega aare logimata! ✅🏆
Eraldi suur kummardus geosemu Stalkerile, kes pärast minu järgmisi ja veelgi kõrgemaid platvorme nähes oli valmis uuesti puu otsa suunduma! ❤️ Mees oli ilmselgelt juba leppinud saatusega, et tänane päev möödubki kusagil männiliste sugukonna kõrgematel korrustel. 🌲🤣
Õnneks polnud seekord päästeoperatsiooni tarvis ja saime oma jõududega hakkama. Stalker võis oma tanksaapad koos kõigi kilomeetripikkuste paeltega lõpuks rahulikult maapinnale jätta. 😎
Pärast edukat vallutust ühendasime jõud ja sumpasime üheskoos läbi lahtise, metsiku Sibulasoo tagasi KatMobiili ning Stalkeri geomobiili suunas. 🥾🌿
Ja siin tuleb anda MILJON KIITUST meie 5,5-aastasele geohundile, kes kõik need retked, kraavid, porilombid, võsad, ronimised ja batoonipuudusest tingitud humanitaarkriisi võidukalt üle elas! 🐺❤️💪
Kui aardekirjeldus küsis, kas me julgeme Sibulasoo südamesse tulla, siis Kallu vastus oli ilmselt: „Jah, aga kas seal kraave ka on?” 🤣
Peitjale miljon kiitust! ❤️ Äge koht, äge teostus, paras ports adrenaliini ja üks järjekordne meeldejääv geoseiklus!
DAFO APPROVES! ✅😎
SOOVITAN! 🌲💚
FAVORITE POINT! 💚⭐🏆
Aitäh peitjale, aitäh Stalkerile ja kõige suurem pai meie väikesele, aga juba vägagi karastunud geohundile! 🐺❤️
DFTC! 🧅🌲🧗♀️
Eestlasele kombekohaselt hakkan kohe vinguma! Raskusaste pole seal mitte 2, vaid 1!!! Ja tegelikult polnud mul plaanis täna aardeid otsida. Aga kuna suvel sai mitmeid tunde seal sookailu laksu all veedetud, mõtlesin, et lähen piinan ennast veidi seal.
Kohale minnes vaatasin mõne minutit ümbrust ja alles siis aarde raskusastet ja maastikku. Kohe oli kõik selge. Kui nähtud asi ka lõpuks üles leitud oli, olin ma üliõnnelik.
Pole ma ei tea mis ajast midagi nii head otsida saanud. Kõik oli täpselt see, mis mulle meeldib!
Tänan südamest ja palun veel palju selliseid raskelt kergeid aardeid!
Aitäh!
Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.
Aarde asukoht täpsustatud.
Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.
Koordinaat vajab kontrolli, teen seda peale 15.06.
Peale üle tunni ajast otsimist sookailu lõhnast segi ning soo kuradite saatel lahkusin sündmus kohalt. Ei aidanud leiule kaas esivanemate loitsud . Ei aidanud mind ka müksu küsimine peitja käest.
Tänan korraliku soo uimasti eest.
Mittleid, aga jätan siia ikkagi kirje maha. Esiteks polnud üldse plaanis pimedaga siia sügavamale rappa sisse tulla. Aga kui hea teeotsa leidsime ja aardeni 200m näitas, tahtsime ikkagi tulla, sest no nii lähedal. Esimesed 50m liikusime mööda metsloomarada, aaga siis sai see otsa ja edasi vabakava - nagu ikka - mättad-puhmad. Märjad kohad olid ühes teises kohas ja aardekohani kulgemine oli mõnus, kuni taskulambivalgus otsa sai :D Aga no kohale ikkagi läksime, lugesime aardekirjeldust, vaatlesime puid ja tõdesime, et pimedaga liiga huvitav ja tegelt on hea koht küll, et võib valges või valgusega tagasi tulla. Ühe puu all oli mingi kahtlane küngas, mis peal talludes vastu kõmises, vabalt karukoopaks sobiv. Loobusime pisut enne keskööd, tagasi teeni kuuvalges ja igaštaheš, kohtumiseni!
Aare avaldatud.