Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Eesti geopeitus sai alguse 10.veebruaril 2001, mil Enn ja Hannes Veenpere peitsid HE-aarde.
Täna, 10 aastat hiljem on Eesti geopeituses 1176 aktiivset, 96 ajutiselt kättesaamatut ja 209 arhiveeritud aaret. Kokku on andmebaasis info 1481 aarde kohta.
Geopeitus.ee lehel on loodud 1451 kasutajakontot.
Suurima vale edetabeli esikümme: miki, speedy, jussike, algaja, polekala, hanno5000, joonas444, ove, pioneer, karuonu...
Vanimad aktiivsed mängijad enn ja ove, kes on mängus juba aastast 2001.
Eesti geopeituse kümnendaks sünnipäevaks peidetud aare varjab ennast Soomaa rahvuspargis Tõramaa külas ühe talu varemete juures. Ainuke hästi säilinud hoone seal, kui nii võib öelda, on maakivist kelder. Korraliku teed sinna ei vii. Heina seal keegi ei niida. Võsa keegi ei lõika. Lund keegi ei korista. Soomaa viies aasta-aeg käib seal kah ennast näitamas. See paik on täielikult looduse meeltevallas. Seepärast ka suurepärane koht geopeituseks.
Meeldivat aarde külastusretke!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC2K6N0
Logiteadete statistika:
120 (93,0%)
9
6
2
1
0
0
Kokku: 138
Ei olnud see geopeitus 10 aastat tagasi vaid üks ropp ja kole hobi. :D
See aare sai peidetud geopeituse kümnenda aastapäeva sündmusaarde lisaks, lähikonda, nagu ikka sündmuste puhul kombeks. Oli imeilus, lumine talv, külm ja karge..
Lähedal asuv talukoht ka ahvatlevas kauguses. Teekond sinna peitmise ajal ei olnud ropp ega õudne katsumus, vaid mõõdukas jalutuskäik lumises looduses. Talukoht ise oma mahajäetuses sillerdavas lumes isegi kaunis. Kena kuusk, mõõdukas kõrguses aare...
Ja siis saabus kevad ja hirmsaid katsumusi kajastavad logid. Kuniks Geokrahviga ise seal ära käisime. Üllatus oli see meilegi, et suvine pilt erines nii totaalselt talvisest. Paks lumi oli varjanud kogu selle metsiku floora ja fauna ning mõõdukasse kõrgusesse peidetud aare lume kõrguse võrra nüüd üle võlli juba.
Jah.. kole, õudne ja raske.. Pori ja sopp isegi, kraav või kraavid, mida ületada vaja, sõltuvalt lähenemisteest, sääsed-parmud ja muud elajad. Aga midagi pole teha, mulle meeldivad need vanad talukohad endiselt rohkem, kui liiklusmärkide sees olevad topsid, ka siis, kui nad on tänaseks paksu jama sisse mattunud. Istuda seal vundamendil ja kujutada ette, et 100 ja rohkem-vähem aastat tagasi elasid seal inimesed, kilkasid lapsed. Sündisid, surid, armastasid...
Ja ei olnud ka siis asfalti ega kõpskingadega kõnniteid.
Ma lihtsalt tundsin, et pean kirjutama kaitsekõne sellele talukohale ja nende inimeste mälestusele, kelle elu seal oli ja hobi, nimega geopeitus oleks nende jaoks olnud küll kõige väiksem mure...
Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks seal käia ja leidnud hetke ka möödunule mõelda. Näha seal muudki kui vaid pori ja võsa...