Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
NKT Vahastu linnamägi kuulub aarete sarja NKT (Nelja Kuninga Tee).
Vahastu linnamägi on Türi kihelkonna kõige kõrgem mägi. Legendid räägivad, et seal asunud vanal ajal linn. Vahastu külas asub kirik, mille ümber olnud männitukk. Legend räägib, et see olnud rahva kogunemise koht. Mitte keegi ei olevat tohtinud seal puid raiuda, muidu lööb kirvega jalga. Vahastus asuva Mõime ehk Memmekõrva mäe kohta räägib rahvasuu, et see olnud kunagi rahvale vana pelgupaik ja seal elanud üks nõiaks peetud vana memm. Keskajal, kui nõiajahti peeti, lõigatud sel memmel kõrvad ära.
Aare asub nõia kõrvast mitte kaugemal, kui vanamemmel pikkust oli. Kõrva palun kõrvarõngaid mitte lisada ega seda muul moel puudutada. Kui teil õnnestub mäelt leida ka teine kõrv, siis teavitage sellest meid.
Vihje: pole
Lingid: http://www.hot.ee/neljakuningatee/vahastu.htm
Aarde sildid:
soovitan (3), 2013_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC4C6TY
Logiteadete statistika:
36 (63,2%)
21
12
1
1
0
0
Kokku: 71
Ei meie pihta saanud ja jäi ta see kord leidmata.
Kahjuks ei suutnud tuvastada kõrva, või vähemalt kõrvaks peetud koha lähedalt sel korral aaret ei leidnud.
Vot ei leidnud, isegi ei tea, kas õige künka otsas olin.
Teine katse. Käisime kodus väljauuritud kohas, ja siis veel kahes, kuhu kohalikud meid juhatada oskasid. Kõrva meile ei näidatud, kogume mõtteid ja kunagi uuesti.
Eeltöö oli täitsa tegemata, seega me ei lootnudki esimesel korda midagi leida. Eriti kui ma lugesin algaja logi, kes päris mitmeid kordi kohal käis. Seega tutvusime olukorraga ja mõtlesime, et kunagi teine kord tagasi.
Kõrvadega on sellised lood, et seakõrvad on õlle kõrvale täitsa head närida. Oma nõida võib ka vahel kõrva tagant sügada. Aga no selle eide kõrvade maagia on ikka kõike muud kui meeldiv. Vast õnnestub järgmine kord sellest kõrvast kinni haarata ja seda veidi sikutada.
Peitja on ilus, tark ja osav.
Ei leia. Soovitan teistel ka seda aaret mitte otsida. Las mädaneb. Nii halva karmaga asi ei sobi muidu nii toredasse külla.
Leidsime mäe ilma probleemideta, kuid sealt edasi kondasime ringi pea laiali ja ei teadnud mida nagu otsima peaks. Ma tegin 2 ringi ümber mäe ja Markko kondas mäe peal. Seal, kus geoerosioon oli suurem, proovisime ka midagi leida, kuid seekord jäi leidmata. Pidime graafikust kinni hoidma ja otsustasime seekord lahkuda
Taaskord olin seal künkal ja seekord polnud keegi mind segamas. Eeltöö põhjal pidi see siiski õige kuhjake olema. Tegin mitu ringi peale ja ei suutnud sealt peale ärritava diarröa midagi leida. Krt teab kelle soolik seal järgi andis. Taaskord uurisin Hannolt, et kas see on ikka õige koht. Pidi olema. Veel sain teada, et see kõrv pidi siuke olema, et kui näed saad kohe aru. Tegin veelkord jalajälgi aga ei avastanud mitte midagi mis kõrva meenutab. Lõpuks kukkus mingi puu kah pikali. Kuna ma olen ühekorra juba saanud puuga pähe ja see mingi meeldiv asi polnud siis võtsin hoo maha. Jõlkusin veel natuke ja siis arvasin, et kui ma olen oma elust poolteist tundi sinna künkale jätnud siis aitab küll. Peale hoolikat otsimist pidin Paavo pildi põhjal tõdema, et enam pole seal ka puuke. Peab vist kellegilt vihjet nuruma hakkama, et misuke see üks õige kõrv välja näeb. Võimalik, et kui ma oma kapsalehe mudeliks võtan siis ei jõuagi tulemuseni.
Mäejalamil oli mingi seltskond suure autoga ja sõi suppi. Veidi eemal paistsid mingid vibutajad. Lähenesime siis infotahvlile ja tuli välja, et seal toimub mingi üritus. Küsisime kas me võime seal veidi ringi käia ja mäge uurida. Lubatigi, kuid öeldi, et mäest vasakule meie endi huvides ei saa, kuna keegi polnud eriti vaimustuses lõpetama ilusat päikselist päeva nool kõhus või jumal teab kus kohas. Ronisime mäkke ja vaatasime ringi kuid tulime ruttu alla tagasi, kuna me ei leidnud mingit kõrva sealt.
Seesama militaarvärvides masin mis seal nüüd seisis sõitis enne mööda. Aga siis ei pööranud ma sellele üldse tähelepanu. Nüüd ei saanud enam mööda vaadata, sest ta oli täpselt seal kuhu pidime minema. Viburite tõttu aga jäi see otsimine üsna lühikeseks. No ei tahtnud noolt kannikasse saada. Peab uuesti minema.
Tehes kõike samamoodi kui seni, ei maksa oodata teistsuguseid tulemusi. Nii läinud täna siin meilgi. Vahepeal mingit eel-, vahe- või järeltööd polnud ju loomulikult tehtud. Taastuleku ainus põhjus oli joppamisele lootmine (lootusetu, kui sa pole just lätakas) või Ruudulise kassi aare, mis meid siit muuseas mööda tõi.
Mulle meeldib, kuidas peitjatele meeldib (Y), kuidas otsijad mitteleiavad ;-) Paneme siis edasi, teeme teile seda rõõmu.
Marje ja Paavo näitasid mulle ka, kust nad eelmine kord aaret mitteleidsid. Kõndisime linnamäel ringi, korjasime metsmaasikaid, sõitsime küla vahel ja käisime lausa kabeliaias kõndimas, ei midagi. Ei oska meie kuskile minna. :)
Igaljuhul lähen mina välismaale arenema...ilmselt Lätti.Viinamarjad on hapud ning tegelikult tahakski rohkem liha.Need kaks või kolm tundi kadusid kiirelt ning koht on tutvustatud.
Linnamäelt leidsime "kõrvu " rohkem kui üks. Nii vähemalt hakkas mulle migi hetk tunduma. Aga nüüd mõtlen , et vist ikka ei leidnud ühtegi kõrva. Mõtleme edasi.
Peale linnamäe suurt midagi ei leidnud. No mõned maasikad olid ka. Enamus oli nagu draakoni kummikommi reklaamis, aga mõni ilmutas ka küpsemaid märke. Nii oli.
Medi häirenuputeenuse tööteel Rannu valda jäi üks põnevamaid NKT-aardeid teele. Sai tutvutud mäega, loetud infosilti, külastatud mäe tippu, söödud seal peotäis metsmaasikaid, väisatud ka koobast kõrvalestas, turnitud lähedal võsase puu otsas, vaadatud pesas istuva kurega tõtt, aga aardeleidmisele see kõik esialgu lähemale ei viinud. Vist. Ei teagi, kas otsida aaret selle sama mäe küljest või ühest kaugemast kohast. Kaugemal polnud kahjuks aega ära käia. Segane lugu.
Aitäh kutsumast ikkagi! Tore künkakene.
Veetsime siin ikka tublid tunnid, aga ei hakanud mõistus peale :P.
Kõrvad lontis ja näod sinised, anname alla. Leidsime kõrva lähedalt super peiduka, ainus, mida seal polnud, oli aare. Taas kord selgus, et olime leidnud midagi, millest peitjatel aimu polnud, aga kõrv oli ilmselgelt kellegi teise oma. Vahastus veedetud 4-5 tunni jooksul see küla meid igatahes veel omaks ei võtnud, järjest rohkem kahtlustavaid pilke heideti. Kui üksinda eramaaga piirneva künka otsa ronisin, lasti suur lärmakas koer talu juurest lahti ja kuri tädi pealekauba. Seletas, et neil olevat metallivarastega probleeme, kas ma tõesti näen sedamoodi välja? Nüüd muidugi tekib uusi teooriaid, aga eks näis, millal sinna veel satume.