Ükskord, päris pikka aega tagasi sai mängitud koos vanematega ja veel ühe nende tuttavaga kaarte. Kuidagi viisi juhtus olema selline päev, et tuli väga palju huvitavaid jagumisi. Üks oli põnevam kui teine. Minu mäletamist mööda ei olnud nagu ühtegi ebahuvitavat jaotust. Peale jaotusi jagunesid peaaegu alati suured punktid kas ühele või teisele poole. Käes olevad punktisummad jagunesid paaride vahel tavaliselt nii enamvähem pooleks, ehk kakskümmendüks põhja-lõuna poolele, üheksateist ida-lääne poole peale. Esimesed kaks numbrit kokku pannes kahel korral järjest ja siis veel see teine arv sinna otsa pannes, hakkab midagi juba looma. Kui viimasele kahekohalisele arvule kahe odavmasti tihi eest saadavad punktid otsa panna, siis peaks juba esimene osa koordinaadist olemas olema. On juba piisavalt segane värk? Vast mitte, kirjutaks ikka midagi juurde. Aga muidugi leidus ka mõningaid selliseid väga ebaühtlaseid jaotusi. Selle konkreetse jaotuse puhul mindi tsoonis alt kontraga kolme tihiga. Kui sealt võtta maha maha trumbita esimese tihi väärtus, millest juba omakorda on maha võetud alguses mainitud arv, siis võiks juba päris suur osa koordinaatidest koos olla. Pildipunktid, mis kohustavad võtma 1200 punkti kaheksase kallismaaga ja võttes viimast arvu kolm korda, siis peaks juba terve koordinaat välja joonistuma. See punktisumma, mis lõpuks peale jaotust ühele poolele kasuks tuli, teisele aga kahjuks, oli selline, et kaardid teinud mängija jäi kahe punnis silmaga vaatama neid numbreid. Tema peaaegu kinnisest suust kostus mm, siis oli äkiline ja lühike hingetõmbe paus, mille järel jätkus mmmmm... . Kuna see kõik nii ammu toimus, siis ma kahjuks ei mäleta, mis edasi sai, aga kui kunagi meelde tulema peaks, siis kindlalt ei jäta ma seda rääkimata. Oled nüüd juba piisavalt segaduses, või peaks veel mingit jama siia juure ajama? Ah, vast mitte, ehk aitab selleks korraks küll. Või siiski mitte, juhuslikult sattusin ka ära mõõtma, kaugel see tuttav elab meie juurest, et ta alati nii hilja õhtuni nõus mängima on, tulemuseks sain linnulennult 864 meetrit, mida polegi hilja õhtul minemiseks väsinud olekus nii väga palju.

See oli kunagi ammu, ei mäletagi enam, millal täpselt, kui ma sattusin lugema ühe aarde logisid. Eriti meeldis seal mulle Aare logi, kus ta kirjeldas, et see teema on talle kui teine emakeel. Mul tekkis hiljem kirjeldust lugedes sama tunne, et see teema on mulle kui teine emakeel. Ja lahendamiseks kuluv aeg oli ka umbes sama pikk kui temal. Ainuke asi, mis mulle selle aarde juures ei meeldinud, oli see, et mul endal pole enam seda võimalik kuidagi viisi leida. Siis tekkis aga mõte, et teeks ise ka midagi sellist. Ja no näe, nüüd leidsin lõpuks aja, et see asi kätte võtta ja ära teha. Muidugi iseasi on see, kas see ka sama raske/lihtne on kui see kunagine aare.

Nüüd peaks sul juba teada olema, kuhu minna tuleb. Koha peale jõudes on kirvetöö juba igast asendist ära tehtud, ehk midagi lõhkuda, lammutada ega laiali kiskuda pole vaja. Otsi silmadega peidik üles ja alles siis ava see teepoolsest küljest ettevaatlikult kergitades! Maskeeringut paluks mitte ära kiskuda, logiraamatust on näha, mis ajast saati see seal kohapeal seisnud on, et teatud asju seal juures ära varjata. Selle ajaga suutsid ka sipelgad kogu kupatuse otsa omale pesa teha. Neid pole sealt ka vaja minema viia, tünn on ka sedasi kättesaadav. Kui on just madalama põhjaga auto, ei soovita väga nulli trügida, lihtsam on jätta see mõnisada meetrit eemale ja jala minna. Kevadisel ja talvisel ajal võib maastiku raskusaste olla 2.5, sest siis on seal tavapärasest märjem, talvel lihtsalt ei lükata sealseid teid lahti. Peale sellevõib talvel olla kogu kupatus kinni külmunud, ehk siis ei soovitaks minna seda lahti kiskuma ega lõhkuma. Esmaleidjale on aardes ka väike meene veel aktiivseks tegemata geomündi näol.