Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Savalduma küla on tuntud eelkõige oma karstinähtuste poolest. Kevaditi laiub siin kuni 300 ha suur ja 6 m sügav karstijärv. Kui Savalduma järves hakkab vesi alla minema, hakkab tõusma naabruses asuv 100 ha suurune ja 1.5-2 m sügavune Einjärv. Paari kuu pärast on Einjärv taas tühi heinamaa, samas Savalduma järvest säilib soppe aasta läbi. Piki Savalduma järve kallast ligi poole kilomeetri pikkusel alal tee kõrval kasvavad jalakad kujutavad vanarahva jutu kohaselt nõiutud pulmarongi. Hüljatud pruudi sajatus: “Kui sa tõesti armastad mind nagu mina sind, saagu sina ja su saajalised, kogu pulmarong puudeks!” osutus saatuslikuks.
Mine ja kae perra.
Aare käib ka advendiseeriasse 2014.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ronimine (2), lumega_leitav (2), advendiseeria_2014 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5H9D8
Logiteadete statistika:
85 (85,0%)
15
8
2
2
0
0
Kokku: 112
Tõstan käed ja annan alla,
kaotus käes on nagunii.
Kõige kangem redel, mida näinud keegi,
viimasest astmest, aare kõrgemal veelgi.
Siia saab kirjutada "Nägin aga järgi ei läinud" Oleks raskusastet enne vaadanud poleks suure tee pealt maha keeranudki. Mõnus mudarada oli lõpus.
Nägin ära, aga liiga advanced minu jaoks, et logida suudaks. Mõned pildid nõiutud pulmarongi needusest.
Aare nähtud, kuid liigse kehakaalu tõttu ei hakanud puud kiusama. Lisaks on ka kõrguse hirm :)
Tõdesime, et seal on midagi, kuid ei hakanud oravat mängima.
Lõin oma abivahendi live'i ja tõdesin, et siin pole mul midagi edasi teha. Aare nähtud ning selle tõendusmaterjal lendab jätkuvalt autos ringi.
Tegelikult oli juba ammu kiire üritusele, kuhu pidin jõudma, aga no ei suutnud kiusatusele vastu panna ja keerasin maanteelt alla. Nullis vaatasin natuke ringi, ei leidnud, lugesin logisid ja sain nägijaks. Nojah, niigi raiskasin siiatulekuga aega, nüüd siis tuli välja, et ilmaasjata. No SELLEKS mul täna küll aega ei ole.
Kui juba esimese oksa peal jalg korraks värisema hakkas siis hüppasin ruttu alla. Ei tea kuidas selle logitud saab.
Leidsime aarde aga ei pannud raskusastet tähele ja sellise tormiga sinna ronida ei julgenud,las ta olla edasi.
Ilmselt lihtsalt päevaväsimus takistas selle aarde äralogimist- no tõesti ei viitsinud hakata jalutama auto juurde tagasi saapaid vahetama.... Teinekord uuesti ;)
Nooo jahhhh...
Taaskord, olin mina ikka väga niru kodutöö tegijana see totaalblondiin, kes aarde juurde loojuvas päikeses naiivselt marssis. Teised muidugi olid kui notsud rukkis vagusi. Muigasid vaid. Kohale jõudes, asjast aimu saades, aga tõstsin see-eest topeltkisa üles. Mitte mingil juhul!!! Olime ju kõik kummikutega, sest laiskus polnud lubanud peale eelmist aaret neid vahetada. Ja teised naiivitarid kah ju ei mõelnud pisutki ette. Ja auto jätsime nagunii kaugemale, sest ilus oli jalutada. Samas nii ilus ka polnud, et kummareid vahetama minna, sest tuul tõusis ja külm oli. (Mõte läks muuseas Reixile, kes NKT-l ööd veetmas oli. Brrrrrrr... Respekt tahtejõule ja meelekindlusele!)
Igastahes, neid pulmajalakaid saab kunagi uuesti vaatama minna. :) Eriti meelsasti tahaks ma minna neid vaatama siis, kui Hannes isiklikult aaret oma käega paitama läheb, et logiraamatut vahetada või miskit kuivatada või niisama veenduda tahab, et kõik korras on. ;) Ja üleüldse, lastel on kombeks ka suureks kasvada. ;)
Meie võtsime sihi Venemäele, et telk püsti panna ikka veel enne uue päeva algust...