Mõningase poleerimise peale vist leidsime, kus aare oleks pidanud olema, aga mida pole, seda pole. Igal juhul jäime selle kinnisidee juurde ja et vahepeal juba kuupäevgi vahetunud, tulime tulema.

Ei lähe selle aardega hästi. Ootan mõne leiulogi ja lähen siis jälle proovima.

Mõtlesin, et kasutan teadatuntud nippi, et lasen geopeituri aarde lähistel autost välja ja ütlen ette, mis aja jooksul aare leitud peab olema. Tähtajaks sai: "kui mul tangitud". Kohale jõudes, leidsin Anni objekti lähistelt telefonist... Võtsime siis mugudele külje alla ning ootasime nad ära. Seejärel sai üle kontrollitud omajagu objekte. Võrreldes eelmise korraga tundus, et paar asja on objektil juba vähem. Loodetavasti mitte geopeiturite otsimise tulemusena, kuid tõenäousus selleks on siiski üsna suur. Tulen tagasi kui paremini kummardada saan. Kuuldavasti on see vajalik oskus selle aarde leidmiseks :D

Tasus proovida, aga kahjuks ei leidnud.

Kahtlus on, et aare on jalutama läinud!

Tünga leidsime, aaret mitte.

 2 

Vahepeal tuleb ju proovimas käia ega muidu ei tea, kas inimene arenenud on. Korraks sain selle tunde kätte, et kas ma päriselt leidsin selle. Aga noh, siis kaevasin lund ära ja sain aru, et selline asi on igal sellisel asjal ja siiski võit ei ole kodus. Öisel ajal otsimise suur pluss on see, et kedagi ei sega kui seal püherdada ja endal ei hakka väga imelik ka.

 1 

Vaatasime koha üle.

Alustasime oma geopäeva Keila puuraugu juurest. Parkisime auto ja märkasime kesvamärjukest limpsiva eluheidiku. Juhtumisi oli ta täpselt näoga aarde poole ja vaid 15 meetri kaugusel. Otsustasime siiski silla peale minna ja kiirevoolulist Keila jõge vaadata. Arvatavasti tuvastasime ka aarde peidiku. Kuna seda märkamatult kontrollida ei olnud võimalik ja õllepurgi täituvuse osas puudusid ka teadmised, siis tuli katkestada protsess. Teinekord proovime katsetada paremal ajal.