Peitis 01.09.12 Kristi, Kätlin, Gerda Liisa ja Skippy [krikre]
Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kunagine Kloostrimetsa soo, mille pindala on umbes 20ha, asub Pirita jõeoru maastikukaitsealal. Tänaseks on inimtegevus seda suuresti kahjustanud ning soost on kujunenud mustika-kõdusoomännik. Kloostrimetsa soo õpperada asub kogu ulatuses väljaspool botaanikaaia territooriumit ümbritsevat tara, on 2,5 km pikk ning läbib 7 teabetahvlitega varustatud punkti.
Tegemist on minu esimese aardega. Käin nimetatud piirkonnas tihti koeraga trenni tegemas, kuid avastades ühel päeval sealt keset metsa korraliku laudtee, olin meeldivalt üllatunud. Soovitan teistelgi sinna üks pühapäevane jalutuskäik teha ;) Aaret saab minna otsima ka koos lapsekäru ja koeraga. Jalutuskäigu pikkus on umbes 1,8km.
Auto soovitan parkida koordinaatidele: 59°27'52,9", 24°53'37,3",
NB! Kuna esimese punkti konteiner on pidevalt kadunud või mujale peidetud (ka aardeomanik ei suutnud seda leida) ja teletorni all ka gepsud tihti tõrguvad, siis nüüdsest muutus: Mine koordinaatidele, leia üles ilusa matkaraja algus, jaluta seda pidi lõppu ja päris lõpust loe 47 lauda tagasi. Nii lihtne ongi :)
Naudi muidugi ümbrust ja loodust ka!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.botaanikaaed.ee/kulastajale/loodusrajad/kloostrimetsa-soo-opperada/
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 27.8817' 24° 53.6209' |
Aarde sildid:
soovitan (1), rabamatk (1), pikem_matk(>1km) (1), matkarada (1), laudtee (1), lastesõbralik (1), lastekäruga_ligipääsetav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3VZQK
Logiteadete statistika:
91 (90,1%)
10
4
1
1
0
0
Kokku: 107
Jalutuskäik oli ilus aga igalt poolt otsides ikka tulemust ei olnud. Kahtlustame, et aaret pole.
Jalutasime läbi kogu raja. Proovisime erinevates otstes laudu loendada, aga mida ei leidnud on aare. Äkki peaks ikka omanik selle üle vaatama.
Seekord siis nii. Laudtee lõpust ühtmoodi ja teistmoodi 47ni lugedes aaret ei leidnud. Varemleidjaga konsulteerides tekkis tunne, et aare on jalutama läinud. Küll aga aaret otsides jäi näppu rohkelt prügi, mille liigikaaslased laudtee alla olid poetanud. Pakkisime prügi kotti ja võtsime kaasa.
Lootsime mõnusat (kiiret) jalutuskäiku Kloostrimetsa soos, aga võta näpust, välja kukkus teisiti.
Kui olime nulli lähedale jõudnud, siis lugesime kõigepealt vihjet. No võta nüüd kinni, käis see vihje esimese punkti kohta, järgmise punkti kohta või iga punkti kohta. Igatahes null ja vihje kuidagi kokku ei sobinud. Otsisime siis igalt poolt: kord olime käpuli laudtee all, kord kiikasime peegliga infotahvlite peale, kord sobrasime puujuurikate vahel, käisime ka gepsu järgi nullis. Vahepeal luges noorgeopeitur enamus logisid läbi, aga abi nendest ei olnud. Tulemuseks oli see, et siin on sinine moll. Tõsi, midagi me siiski leidsime, esimese infotahvli posti küljes oli üks kokkuvolditud paber. Võidurõõmsalt voltisime selle lahti lootuses sealt edasisi juhtnööre saada, aga tutkit. Seal oli miski venekeelne tekst ja mingi kujund. Äkki see oligi minigi oluline detail selle aarde juures? Ei tea, me ei mõistnud sellega midagi peale hakata. Igatahes meie lahkusime. Las laagerdub, mõni teine kord võib-olla üritame uuesti.
Tänud! Koht oli muidu põnev.
Nullile lähenedes arvasin, et tabame kellegi teolt aga tegelikult oli seal lihtsalt isa-poega jalutamas ja mänguhoos. Uurisime siis tähtsa näoga infotahvleid ja muidu loodust kuni nad minema läksid. Kahjuks ei leidnud jälle midagi sealt ja külm hakkas ka.
Ilusa kevadilmaga võiks parkida botaanikaaiast-käänak-allavoolu parklas, minna mööda kallasrada botaanikaaeda, seal pisut ringi vaadata, matkata edasi ning nokkida üles soo-aare. Mõeldud-tehtud. Esialgu sujus plaan perfektselt kuid siis -- ERROR. Botaanikaaed oli endale aia ümber ehitanud ja seega ilus ja õilis botaanikapiraatluse plaan eepiliselt feilinud. Vähe sellest -- aia taha jäänud taimed olid aiataha jätmisest sõna otseses mõttes okkalised ja metsikud. Et neid aeal aia sees tabaks tamme-äkksurm, T-teod, juuremädanik, leherooste ning lehetäide invasioon! Et mutid ja vesirotid nende mulda ohtralt kobestaks! Et orashein, rakvere raibe, Sosnovki karuputk, kõrvenõges ja malts seal vahvalt vohaks! Aktivapoolelt sisaldas aiatagune okasdžungel üüratul hulgal fotogeenilisi linde ja mutukaid...
Kui botaanikapiraatluse-plaan läks sõna otseses mõttes aia taha, siis miks mitte hoopis Teletorni minna? Seadsime sammud sinnapoole ja järsku märkas Andre SUITSU. Kus suitsu seal ka tuld ning vastavalt varakevadistele oludele kulutuld, mis levis nagu -- kulutuli lähedaloleva võsa suunas. Kuna olukord näitas kõiki kontrolli alt väljumise sümptomeid, siis tuli kuidagi-viisi prioriteetida (juhuslikus järjekorras):
Kõige selle show ülespildistamine.
Kaasasoleva fototehnika konfimine puu otsas olevate lindude pildistamiselt põlengu pildistamisele.
Sündmuskoha asukoha väljamõtlemine.
Möödujate kaasamine.
Meltdown-tunnustega taldade jahutamine.
Pritsumeeste väljakutsumine.
Tule kustutamine käe- ja jalapäraste vahenditega.
Lähimalt looduskaitsealuselt põõsalt tule tõrjumist abistava vitsakimbu koostamine.
Fototehnika päästmine läheneva tulerinde eest.
Kokkuvõttes olid meil mõlemil tükk aega sisustatud "põneva ja haarava tegevusega". Kuna pritsumehi ei paistnud kusagil, siis helistasin päästjatele et nüüd on case closed. Loomulikult helistasid selle peale pritsumehed ja täpsustasid meie asukohta. Meie nende asukohta. Nemad meie asukohta ehk kokkuvõttes tükk lõbusat maastikumängu mis lõppes teineteiseleidmisega ja kontanteeringuga et tuli on ilma nende abita kustu.
Et päike oli parasjagu ühe-tornipiletiga-päev-päikseloojang-videvik kõrgusel, siis jätsin järgmised modellid põõsaid kaunistama ja siirdusime pika sammuga torni. Kell 19:05 selgus et torn suletakse 19:00, restorani lauad on ära reserveeritud ja me oleme väga oodatud homme hommikul 10:00. [pisut tsenseeritud]. Et miks mina nii palju sitikate pildistamisega aega raiskasin? Et miks sina mind selle kulutulega eksitasid, tornist oleks olnud palju parem vaade kohalikule metsatulekahjule ja healjuhul ka võimalus mittegrillitud-saamise-eest trepijooksu teha?
Tekkinud "raskes psühholoogilises õhkkonnas" sai olla vaid üks ja ainuõige otsus -- kuulutada Kloostrimetsa sooaarde üleskorjamise plaan -- rappaläinuks.
Siiski õnnestus võtta paras pinu põnevaid pilte ning kultuuripealinna aare (mitte üleliia geokultuurselt) üles korjata...
Esimese punkti leidsin silmapilkselt. Kuivatasin topsikusse kogunenud niiskuse ja sõitsin edasi. Teises punktis on olnud korralik pralle. Igale poole kuhu oma käe toppisin oli vastas kas šampuse pudel, veinipudel või mõni õllepurk. Proovisin oma 10-15 minutit nende vahel seda õiget asja leida aga ei suutnud. Kahju, et inimesed ka sellistes kohtades otsustavad pidutseda ja siis oma prügi kaasa ei vea.
Rada ise tundub väga mõnus ja kindlasti lähen lähiajal uuele katsele. Kohtasin seal ka selle kevade esimest liblikat. Loodetavasti valge värv ei tähenda lumist suve :D
Algus tuli esimesest kohast välja. Lõppu oli tore jalutada, kuid see tuli siiski ootamatult ja kuna seal oli väga palju lund ja mul kaevamiseks soov puudus, siis jätsin vormistamise mõneks teiseks korraks, et saaks tagasi tulla :)
Otsisime esimest punkti umbes veerand tundi aga ei leidnud miskit mis sealt edasi aitaks. Hiljem logisid lugedes selgus, et koordinaat veidi mööda. Koht tundub igatahes huvitav ja ilma GP-ta polekski sinna ilmselt sattunud aga eks kunagi soojemal ajal tagasi.