Jõulune linnuvaatleja

Saunja torn külastatud, võtsime ette järgmise. 3,5km jalutuskäiku sinna võttis umbes 40 minutit. Tee oli kohati üsna porine, aga kummikutega polnud muret sobiva astumiskoha valimisega. Olime valmis taaskord põhjalikuks poleerimiseks, aga siin läks aarde leidmisele vaid pool minutit - Indrekule tundus kohe üks koht kahtlane ja seal see topsike oligi. Nautisime siin pisut päikest ja kuulasime pardilaulu. Erinevalt eelmisest linnuvaatlustornist oli siin mõnus soe ja ei mingit külma tuult. Ja siis jälle 3,5km tagasi astumist. Tänud peitjale!

Tänud aarde eest!

Tegin logiteate hiljem, sest oli õigel ajal tegemata jäänud. Täpset kuupäeva ei mäleta, seega panin umbes. :)

Aitäh aarde eest!

Vaatlustorn, kuni püsib veel

Marjad

Kadakad

Siia jõudes ja väikest tornikest nähes tekkis mulje, et tuleb kiire aardeleid. Samas peidukoha raskusaste tegi siiski ettevaatlikuks. Torn kõikus päris korralikult ja need detailid, mis veel torni püsimist toetasid said erilise põhjalikkusega üle vaadatud. Pole vist detailigi selle torni küljes, mida poleks katsunud. Maa-ameti kaardi põhjal keskendusime lõpuks ühele kindlale torni piirkonnale ja see tõi ka leiu. Silmade ja käte koostöös sai väike kavalpea kätte saadud. Võrreldes Saunja torniga oli siin linde palju vähem näha. Aga ümbrus on siiski põnev ja tasus külastamist. Aitäh peitjale!

Jätsime auto parklasse ja liikusime seaduskuulekalt jala tornini. Ilmselt pisukese tusatuju tõttu (mille saime naaberaarde esimesel katsel mitteleidmisest) kõlas peas Rändaja õhtulaulu esimene rida: „ma kõnnin hallil lõpmata teel“. Kui aga sai selgeks, et on ikka põhjust uuesti naaberaardele pilk peale visata ja päikeseloojang lähenes jooksusammul, panime turbo sisse ning suutsime üle kolme kilomeetri pikkuse maa pea 40 minutiga läbida. Samamoodi tagasi. Kohale jõudes tõusis tuju hetkega. Leid tuli sedakorda kiiresti ja nii saime imetleda mõne minuti ümbrust ja päikeseloojangu saatel valju tiivavihinaga lendu tõusvaid luikesid. Võrratu! Aitäh peitjale!

Päeva põhilised eesmärgid - ilusa ilmaga tornijalutuskäigud. Leid tuli mõistliku ajaga ning ülejäänud hetked klõpsutasime niisama pilte. Aitäh!

Vaatasime kõhklevalt keelumärki meenutavat plekitahvlit ja mõtlesime, tet kas peaks seda ignoreerima või mitte. Normidele ju see ei vasta. Vaatasime igaks juhuks katastrikaarti, aga sealt selgus, et tee on siiski eramaal ja aarde kirjelduses ähvardati kohalike närvi ajamisega. Läksime siis ikkagi jala, andis ikka vantsida seda maad. Päike hakkas ka juba tasapisi loojuma, ja meil oli vaja veel Saunjas korduskülastus teha. Õnneks läks siin vähemalt leiuga kiiresti. Kogu teekond autost autoni läks vist kiiremini kui naabertornis lollimängimisele läks. Huvi pärast vaatasin kella ka, tornist autoni läks 40 minutit. Ilmselt peitja kÕnnib rahulikumalt. Aitäh peitjale.

Aasta aega tagasi lükkasime selle pika jalutuskäigu mõneks paremaks päevaks. Nüüd vahepeal aga avastasin logisid sirvides, et aardeni saadakse nüüd täitsa legaalselt autoga kohale. Otsustasime proovida. Kui mõned mudasemad lõigud välja arvata, siis oli üllatavalt hea tee kuni karjuseni välja. Ainult auto sai korralikult mudaga üle värvitud.

Torni lähenedes tundus, et siit saame õigepea minema. Nii tillukene torn ja vaid mõni üksik võimalik peidupaik. Otsisime väga põhjalikult. Seejärel veel põhjalikumalt. Kõik tekkinud ideed said üle kontrollitud. Nagu mis mõttes, kus see küll olla võiks. Mõistus oli täitsa otsas, sest mitte kusagilt polnud enam nagu otsida. Ei aidanud ka see, et kõik ülejäänud Arvo linnuvaatleja aarded olid juba leitud. Palusime varemleidnult abivihjet. Ohsa.. Oli see nüüd alles peidukas. Kindlasti oma 4.0 peidukohta väärt, kui isegi mitte rohkem. Aitäh aarde eest!

Siin kandis olles mõtlesine, et tuleme ja vaatame kui kaugele autoga saab. Läks päris hästi, saime 110m peale. Tee oli vahepeal päris hea, mõnes kohas oli tunda hiljutise vihma tagajärgi. Aardega läks päris pikalt. Peidukaid nagu ei olnud ja ideed said otsa. Küsisime vihjet ning seejärel leidsime ka aarde. Aitäh!

Aega ikka läks ja kui olin juba appikarjeks valmis, hüppas aare peidukohast välja.

Tänan peitmast.

Kopamees on siin hilja aegu korraliku töö teinud, tee sahaga siledaks hööveldanud ja muda kõrvale lükanud, niiet täitsa drive-in aare. Meie muidugi olime viisakad ja jätsime auto 110 m peale aardest.

Noja kuna peidukohti siin eriti nagu pole, siis tuli leid ka kiirelt. Tänan.

Kaarti vaadates ning logisid lugedes sündis otsus kedagi kampa kutsuda :) No ei tahtnud millegipärast üksinda sinna hängima minna. Saimegi sipsti käidud ja logitud.Aitüma

 1 

Nädalavahetuseks plaanid veel lahtised, Allan kavatses külastada linnuvaatlejaid ja kutsus kampa. Käisime sipsti ära ja leid tuli ka ruttu. Tänud

Rada oli mõnusalt mudane, kohati oli ka rattaga keeruline sõita. Koht ise ilus. Tänan

Tee oli ilus ja viisakas aga see eest putukaid oli liigagi palju. Lõpu jõudes jooksid kõik suured loomad ka minema ja sai rahulikult torni mindud. Veidi ikka aega läks aga leitud sai, tänud (:

See on siin läheduses üks vähesest, mis veel võtmata. Pikalt oleme plaaninud seda matka, aga erinevatel põhjustel on jäänud see ootele. Täna, kõigi heade tingimuste kokkulangemise tõttu, õnnestus nüüd see käik ära teha. Auto jäi ettenäidatud kohta ja hakkasime astuma. Ega tee peal midagi niiväga juhtunudki peale selle, et üks nastik üle tee roomas. Tornis läks üle ootuste vähe aega. Esmasel vaatlusel ei paistnud küll midagi, aga poleerimine andis kiirelt tulemusi. Pisut jalga puhatud tornis, hakkasime tagasiteele minema. Kõigepealt läksid torni üsna järsust trepist alla Kris ja Ounaid, Gordon siis hõikas ülevalt, et eest, traktor tuleb ja hakkas minema. Kuidagi õnnestus tal aga trepist nii mööda astuda, et tõepoolest traktor tuli suure mürinaga trepist alla. Õnneks oli see vaid väike ehmatus ja kui saime suurest naerust pisarad pühitud, saime minema hakatud. Edasi tagasi kulus käimisele natuke vähem, kui 2 tundi.Aitäh peitjale!

Meie ühtegi teist legaalset teed ei leidnud, mida mööda autoga kohale või lähemale pääseks, seega parkisime auto peitja näidatud parklasse ning kand-ja-varvas meetodil hakkasime minema. Ilm oli kena ja päike paistis, mis nii viga jalutada. Kohale jõudsime ning siis olime hädas. Ikka kaua andis otsida ja poleerida, ent lõpuks ikkagi Annale õnn naeratas. Kokku oli meie jalutuskäik 7,3km ja natuke alla 2h läks aega. Aitäh.

Leidsin. Päris pikalt mõlgutasin mõtet siia torni juurde tulemisest ja pelgasin pikka rasket teekonda ning tühjade kätega tagasi tulemist. Aga täna hommikul võtsin julguse kokku ja rännaku ette. Teekond tornini ja tagasi ei olnudki nii raske, kui ma ette kujutasin ja logiraamat andis ka ennast võrdlemisi kiiresti kätte. Minu poolt suur tänu kohale kutsumast ja mõnusa matka eest!

Siin sain tänu oma tuulepäisusele üksi käia. Nimelt, kui saime auto pargitud, siis tuli meelde küll kuidas ma kaamera Ringi kõrvale puu otsa hoiule panin. No eks ta siis sinna jäigi. Joel sõitis siis kaamerat päästma ja ma panin torni poole ajama. Kui üksikud mülkad välja jätta, siis oli täitsa mõnus ja tempokas astumine. Objektil muidugi enam nii tempokalt ei läinud, aga õnneks oli objekt piisavalt väike, et leitud see tops ikka lõpuks sai. Tänud aarde eest!

 3 

Täna oli isegi natuke talveilma moodi, kuigi jõuludeks nii oodatud lund ju ikkagi pole, aga vähemalt oli maapind tahke ning isegi liugu sai lompide peal lasta. Pärast merejää testimist ja kahtlaseid praksatusi taandusime kaldale ning jalutasime siiski suurema ringiga. Teadsime küll, et ees ootab ka kraaviületus, aga lootsime selle ületamise õnnestumisele.

Kraavini jõudes hetkeks tardusime selle servale, jää ei tundunud üldse nii kindel ja üle siit ka ei hüppa. Pärast kompimist võtsime siiski ükshaaval julguse kokku, viimasel oli küll juba eriti kahtlane, sest jää ragises kõvasti ning enamik meist tekitas sinna mõrasid.
Rõõmsalt üle ja reipal sammul tornini, küll hiljem mõtleme, kas tagasi ka saame;).

Tagasiteel kordus sama. Paus. Arutlus. Julgemad esimesena, igaühel oma taktika. Viimane ületaja oli kõige suurem ja pikem, seepärast tasus kaamerameestel igaks juhuks aparaadid valmis panna:). Aga ei, tegelikult siiralt lootsime, et kõik saavad kuivade jalgade ja riietega üle, sest päev oli ju alles poole peal. Kraav sai õnnelikult ületatud, kellel end liblikaks mõeldes, kellel hooga liugu lastes. Oli paras närvikõdi, aga õnneks meie kuivad, maha jäi korralikult praguline jää.

Aitäh.

 5 

Nagu Tarmo juba mainis, proovisime esmalt siia üle mere lõigata aga kõva raksatus ehmatas meile mõistuse pähe ja kobisime mandrile tagasi. Või no õigemini osaliselt kuna enamus teekonnast möödus siiski märgalal mis täna õnneks kenasti jäätunud oli ja suures loigus pokult pokule hüppamine jäi ära. Kuna aga ei valinud peitja poolt soovitatud lähenemisteed siis mingi hetk ristusid me teed suure kraaviga. Mis tundus küll korralikult jääs olevat aga keskosa tekitas teatavaid kahtlusi. Seega vähemalt mina otsustasin seda ületada neljakäpukil, julgemad tulid liugu lastes üle. Polnudki nii hull aga nagu varem juba keegi mainis et väike adrekas tuli ikka sisse ja keha sai iseenesest soojaks. Seekord oli Merle see kes aardele näpud taha sai. Hakkasingi juba linnutornide juures Tarmo soolotamisest tüdinema. :P

Aga mõnus jalutuskäik oli, ideaalsetes tingimustes. Kambaga veel eriti. Tänud.

 3 

Kui seda tuuri kavandatud sai oli see aare tegelikult kättesaamatu, aga Kaupol oli siseinfot et lähiajal on hooldust oodata. Esialgne plaan oli selle aarde juurde l6igata ja tundus igati hea plaan kui peale esimest 50 meetrit käis äkki yks korralik raksatus ja tuli selline jääaja multikast pärit orava tunne peale. Punt vajus nelja ilmakaarde kiirelt laiali ja siis juba tuldud teed tagasi. Egas midagi kui ei saa l6igata siis tuleb lihtsalt pikem jalutus ette v6tta. Kulgemine oli iseenesest täitsa m6nus ja yhte kraavi yletades said k6ik ilust vere käima kui pr6ks ja kraks yle jää vudisime :D Torni juures hargnesime jällegi laiali ja nagu täna juba mitme eelneva juures selgeks saime et massis peitub j6ud ja meie massi eest ta ennast kaua ei varjanud. Naerunäod kirja ja närvik6di tekitava kraavi poole tagasi. Kes jah neljakäpukil, kes joostes :D igastahes m6nusalt mitmetahuline kulgemine oli. Tänud peitjale. Ahjaa ja ainuke lind keda jällegi nägime oli see kes meil kaasas oli ;)

 2 

Teekond nulli pakkus parajat närvikõdi jäätunud kraavi ületamine, mis keskelt raksus. Kes kõndides, neljakäpukil ja roomatest, üle saime kõik, aga kõik tekitasid ka praod jääse. Igas tahes sooja see üritus andis küll, peamiselt vaimse mõtlemise tõttu. Õnneks saime kuivalt kohale ning nullis oli hea meel, et õnneks on objekt väike. Kui palju peidukaid siin ikka olla saab. Ei oskagi öelda, kas läks kiiremini kui mujal, aga kui on neli inimest otsimas, siis ega ükski aare jää kauaks peitu. Nimed kirja ning tagasi jäätunud kraavi ületama. Nüüd olime julgemad ning vaikselt kõndimise/roomamise asemel ületasime selle hooga liugulastes. Toimis väga hästi ning pakkus mõnusa suraka adrenaliini.

 2 

Taastatud esialgsel kujul. Tegelikult peab ilusasti vastu ja ei teagi, mismoodi konteiner kaduma läinud. Aga tegime tugevamaks ja jõulune linnuvaatleja ootab uusi jõululisi. Jõulukuuks korda :)

Novot, tegutsesime geocachingu lehe järgi ja seal hooldusvajadust ei olnud. Detail vedeles maas, topsikut ei kuskil.

See tuli järgmiseks. Matk siiani oli veel pikem ja mõnusam, kui eelmise linnuvaatleja juurde. Koha peal avanenud vaatepilt ei olnud just kõige toredam. Seega tuleb kunagi uuesti see retk ette võtta. Tänud ilusat kohta tutvustamast.

 1 

Katsun lähemal ajal taastada, mingit soovi arhiivi seda saata ei ole!

Aare kadunud!

Saunja linnuvaatleja radadelt tagasi naastes otsustasime, et kui juba siin oleme, siis läheme jalutame veidi veel. Kuigi GPS arvas, et teed tornini ei lähe, oli see õnneks ikkagi täiesti olemas. Hetke seisuga oli see ka igati mõistlikult tossudes läbitav. Ilm oli küll selline, et tuulises paigas jakk selga ja vaikses paigas jälle seljast ära. Kohapeal läks ikka oma 10-15 minutit, enne kui vidin näppu jäi. Ka siia ei olnud ma varem sattunud, aitüma!

Algul oli plaan selle aardeni liikuda joostes aga kuna autoga sai igati legaalselt liikuda mööda metsateed, siis sai autoga sõita peaaegu aardeni. Topsi leidmisega läks aega ja kasutasin ka vihjeid otsitava ala vähendamiseks. Lõpuks sai leitud aga imestan kuidas see tops seal paigal püsib.

Jõuline linnuvaatleja - täpselt nii lugesin esimese hooga ja jäin juba mõtlema, mida see maastik 2.5 puhul tähendama peaks :o) Tasapisi lähemale marssides sai seda mõttelõnga ikka veeretatud, aga ega välja ei mõelnudki. Kohapeal otsisin aarde üles, õnneks eriti suur torn polnud, seetõttu tuli ka 4.0 peidukoht suhteliselt kerge vaevaga välja. Siis vaatasin veel natuke loojanguvaateid ja oligi aeg tagasi pöörduda. Jõuline küsimus jäi aga ikkagi õhku - seepärast lugesin kirjeldust korralikumalt ja nüüd sain ka pointile pihta - "jõulune" ei ole ju ilmtingimata "jõuline" kohe :o) Aitüma.

Aive oli tubli rajaleidja. Mõnus matkarada viis kohale ja kohapeal tuli leid ootamatult ruttu. Olin arvanud siia kulgemise ja leiu tänase päeva keeruliseimaks. Lubatud vihmakest ei esinenud, pori oli külmunud ja objektil esines üksikuid lahtisi juppe. Tänud peitjale.

Siia oli täna tore matkata,teekond oli natuke külmetand ,nii saimegi kuiva jalaga kohale.Tänud siia kutsumast.

 1 

Täna oli linnuvaatlustornide külastuspäev. See torn oli järjekorras teine. Tuli kergemalt ja kiiremalt kui eelmine, Saunja torn, see tähendab nii matka kui aarde leidmist ehk sellel põllul oli meri madalam. Tänud peitjale siiakanti meelitamast!

tänane heinamaa

tornini sai kuiva jalaga

 1 

See astumine tundus alguses pikk, aga koos toredate kaaslastega kulges aeg kiirelt ja oli üsna vaheldusrikas ka. Nägime kauneid mände, vanu varemeid, linnupesi, mis ootasid, et puud kiiremini pikemaks kasvaks, pori, lompe, jääst kaljujoonistuselaadseid põdrakujusid, tühja loomakarjaaeda, paari lindu, jäätunud vett ja torni. Siin oli juba selge, et Arvo aarete leidmine eriti lihtsalt ei lähe ja see ettevalmistus pädes. Suht mõistliku ajaga olid nimed raamatus. Pikka iga tornile ja aardele! Aitäh!
Kõige rohkem meeldis mulle vist see valgus, kui metsast mere äärde jõudsime ja vaade.

Põder

 1 

Laupäeva hommik tundus olevat just suurepärane aeg viia laps loodusesse - või nii ma vähemalt arvasin. Ega matka algus oligi väga idülliline (peas küll vasardas mõte - kas ta päriselt ka suudab pea 8 km kokku maha kõmpida??). Jalutasime mööda rada, rääkisime lindudest ja loomadest ning mängisime erinevaid mänge. Mingi hetk tervitas meid lõpmatu mudamülgas -selga jalga pandud kummiriided kulusid vägagi marjaks ära. No egas midagi katsusime suuremast sopast lihtsalt julmalt läbi rammida, kui kilomeeter enne aaret hakkas sadama. Ja me ei mõtle tibutama vaid sõna otsese mõttes sadama. Ega siis midagi, tagasi pöörduda polnud ka enam mõtet - nii natukene oli ju jäänud veel aardeni. Lubasin lapsele, et kui oleme tornis ära käinud võin ta natukeseks kukile võtta. Tornis läks tänu ilmaoludele ilmselt päris kiirelt - kuigi oleks võinud veel kiiremini, sest ikka esimene mõte päädis aga esimene ring ei olnud lihtsalt piisavalt põhjalik. Nimed kirjas panime padavai läbi paksu saju autopoole ajama. Ütleme nii, et 19 kg kukil see tegelikult mingi kiire liikumine ei olnud :D Tagasi põlluni jõudes sundisin ikka väikeseid jalakesi ise tööd tegema - nii jõudsime ka märksa kiiremini edasi. Auto juurde jõudsime täpselt 2 tundi peale matka algust. Super sooritus spordi mõtte - laupäeva nautimise mõttes võibolla mitte nii väga. Koju jõudes teatas väsinud laps, et hoolimata kõigest oli siiski väga tore matk olnud - no ju ta siis oligi. Suured tänud siia kutsumast, ilma geopeituseta poleks ilmselt kunagi sinna sattunud.

 3 

Aardega kõik korras

 3 

No ei tulnud kergelt see leid. Mitu korda sai üles-alla turnida, enne kui tekkis võimalus nimi kirja panna.

Torn

Olime just puuduliku varustuse tõttu eelmises linnuvaatlejas ebaõnnestunud. Seega jäi piisavalt aega et tulla siia. Auto jäi soovitatud parklasse ja seega sai mõnuga kom ja vist enamgi kilomeetrit astumist aardeni. Kohati oli küll taaskord tunna et Eestis nagu polekski. Lõpus oli õhtupäikeses talvevärvid imelised. Ilus matk aitäh

Selle aarde juurde minnes sai ühendust võetud Markoga, kes pidi ka oma koera Otiga tulema. Parklas saimegi kõik kokku ja nii tegime muheda retke õhtuhämaruses. Tee oli kohati porine, aga mitte hullusti. Aarde juures oli aga paras üleujutus. Aare peitis end kavalas kohas. Tänud peitjale siia kutsumast!

Tàitsa vahva jalutuskàik, odavate ja mitte vettpidavate kummikutega pole môtet sinna minna :) Tagasi tulles oli juba korralikult pime, kui Erko avastas et unustas oma seljakoti maha, ja pani jooksuga tagasi. Me jalutasime rahulikult parklasse , kui Erko ka löötsutades jàrgi jôudis. Edasi kylmarohu jàrgi. Tànud:)

 1 

Jalutuskäiku aardeni sai suhteliselt hilja alustatud. Oli juba hämardumas, sai kohatud ka Piiat ja Peetrit, kes olid oma otsingult tagasi parklasse jõudnud. Vaateplatvormini jõudes ootas meid ees üle ujutatud maa ning lambivalguses aarde otsimine. Pärast mõnda aega otsimist võttis Erko aarde oma peidikust välja. Tore jalutuskäik oli, aitäh!

 1 

Vahelduseks hallile talvele oli sel päeval ilm päikseline ja just sobiv selleks, et nautida matka ja ilusat vaadet aarde juures.
Tegime täpselt nii nagu peitja soovitas ja jätsime auto parklasse. Sellised aarded on just meile!
Peidik oli nii kaval, et andis ikka otsida ;) Seekord sain mina leiust rõõmu tunda. Sel hetkel ei osanud ettegi kujutada, et juba järgmine päev saame kõike seda uuesti kogeda. Küll oli tore kõrvalt vaadata, kuidas otsitav ala mõttes pilbasteks võetakse :D
Ka oli kogu ümbrus vähem kui ööpäevaga hoopis uue ilme saanud.
Tänud, meile väga meeldis!

Päris kaval :) Aitäh peitjale aarde ja Olari Taalile torni eest!

Ftf kl 14.37 Rännak oli tore. Suur aitäh peitjale!