Laadamänniku 2

Rabas palun käia ikka räätsadega. Inimese jälg pidi väidetavalt kaduma alles seitsme aasta pärast.

Siin olnud aare on kahjuks läinud arhiveerimisele, aga mis saab olla kellelgi rabamatka vastu? Eriti veel sellisesse kohta, kus vanasti peideti end sõdade ja röövkäikude eest. See koht siin ,"Laadamännik", oli looduslik turvapaik. Aga ei olnud ka siin alati turvaline. Mälumaastikul on "Laadamänniku" kohta kaks pärimusteksti, mida ma ei redigeeri. Sedasi annavad need tekstid kirjeldajate emotsioonid paremini edasi.

Sõdade ja suuremate röövkäikude ajal põgenesid inimesed varjupaikadesse. Üks selline koht, kus külarahvas hädaohu korral varju leidis, oli Laadamännik Jaagussaare ja Karuskose vahelises rabas. Sinna umbes poole kilomeetri pikkusele laugastest ümbritsetud rabasaarele põgenikud võtsid kaasa ka loomi. Loomadel seotud viimise ajal suud kinni. Kord Laadamännikus olnud jällegi palju rahvast. Nähes vaenlasi liikumas, peitnud inimesed endid risu alla. Tildred (kiivitajad) annud kisaga ära. Vaenlased leidnud peidusolijad ja hukanud kogu pere.

Riisa raba sees on Laadamännik. Seal olnd ka kaabakad sees. Pargiajajad käind. Need on inimesed kohe ära ukkand, visatud jõkke. Pargiajajad läin Riisa rikkid vaatama. Aga jutud läind ees ja mehed tulnd vastu, virutand jõekeele pääl jõkke. Pärast nad näitand oma kässi jõest välja. Ma kartsin ka, kui ma jõekeelest lootsikuga sõitsin, et aaravad lootsikuäärest kinni. Riisa oli Vastemõisa valla all. Nemad olid priid. Nemad ei teand mõisast kedagi. Mõisad kükitasid mööda kõrgid maid, kus kuiv oli. Riisa rahval oli palju einamaid, said palju loomi pidada. Ju nad siis rikkamad ka olid.