Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ametlikult alustas Hanikase (Hainkase) kool tööd 1873 aastal (Riikliku Ajaloo Keskarhiivi andmed). Vanemate inimeste mälestuste järgi töötas kool juba 10 aastat varem Vivva talus. Lapsi õpetas siin tasuta Jakob Birnbaum, kelle isa oli naabruses asuva Luuska kooli õpetajaks. 1873 ostis Orava vallavalitsus koolile talu Jaan Kaabelilt. 1874 ehitas vald koolile oma maja. Esimeseks õpetajaks oli Samuel Mikelsaar, 1874 kuni 1898 aastani oli õpetajaks Jaan Laiv. Õpilasi oli külakoolis 38, hiljem 50 ümber. Õppetöö toimus eesti keeles. 1900 muudeti kool Hanikase Ministeeriumikooliks, kus oli 2 klassi 5 jaoskonnaga . Aasta aastalt tuli õpilasi juurte, nüüd oli neid juba üle saja . Koolile ehitati juurde ruume . 1903 toimus uue maja sisseõnnistamine. 1919 muudeti kool Hanikase 6kl. Algkooliks. Õpilasi oli 140-180. 1940 muudeti kool 7klassiliseks. Õpilasi oli 140-160 piires. 1950 -1952 teostati koolimaja ümberehitus. 1954 seati kooli sisse elekter. 1959 muudeti kool 8klassiliseks.Õpilasi oli 140-160. Alates 1981 aastast on olnud õpilasi veidi üle saja. 1980 alustati tööd koolieelikutega. 1987 toimus koolimajas tulekahju, selle järgselt teostati koolis kapitaalremont. Kuueaastaste koolitulekuga seoses muutus kool 9 klassiliseks. Põhikooliks nimetati kool 1991 aastal. 1997 aasta sügisest jätkab Hanikase Põhikool tööd uues majas Orava Põhikooli nime all. 2000 aasta kevadel alustatati Hanikase koolihoone ümberehitamist külakeskuseks.
Koordinaatidelt leiad mälestuskivi Hanikase koolile. Aare ise asub sealt 60 meetrit suunal umbes 65. Edu otsimisel!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC27NPA
Logiteadete statistika:
112 (94,9%)
6
2
1
1
0
0
Kokku: 122
Mälestuskive oli seal hoovi peal puha mitu. Aitäh kutsumast!
Ligiraamat ligumärg, minugrip märg nii seest kui väljast. Kahjuks pilvise ja kohe-kohe-hakkab-jälle-kallama ilmaga ei saanud kuivatada kah ja asendust polnd võtta.
Leitud! Kahjuks kogu kupatus läbi vettinud, ei olnud kaasas ka asendust. Üritasime oma nimed ka raamatusse kirjutada, loodame et on ka loetav.
Hea, et siia ikka enne talve sai tuldud, lumega ilmselt ei leiaks. Aitäh "geokuhja" kokku kandjale, aitasime ka omalt poolt mõne raoga. Aitäh peitjale muidugi ka!
Kirjeldus on täpne ning nullis jäi sõelale aus kandidaat. Tuhlasin korralikult enne, kui jalg aardest üle käis. Logiraamat pärast 2 aastast pausi märg, kuid võitleb veel. Jätsin peale sümboolse geokuhja.
Tuulasime seal päris palju aga ei jäänud midagi silma ega kätte.
Siin läks meil otsimisele ikka lubamatult kaua. Õnneks suvel ühtegi lapsmugu läheduses polnud ja saime seal mänguväljaku ümber rahus ringi luusida. Kõik kahtlaste objektide ümbrused said korduvalt läbi vaadatud, kuid mitte midagi geokuhja laadset kuskil polnud. Lõpuks ei tea kui mitmendat korda samas kohas olles märkasin laiali vedelevaid umbes ühepikkuseid oksajuppe. Haarasin ühe, et songin siis ka natuke maad ja kohe esimese kraapega tuli kõdukihi alt välja karp. No nii loodusega ühte sulanduv maskeering, et silmadega otsides polnud mingit leiuvõimalust. Aardekarp johtuvalt oma peidukohast üsna niiske ja raamat nätske. Panime nimed kirja ja sättisime ka väikese pilparivi peale.
Siiakanti sattudes rõõmustasin, et kohapeal lahendatav mõistatus ootab ja nii oligi. Kõik lihtne ja selge. Tänud peitjale
Päeva viimane leid enne koduteed. Täname!
Kodutöö oli aardepaigale sobilikult kodus tehtud, viiele. Ka välitöödel olime eeskujulikud ja aardekarp tuli esimesest vaadatud kohast välja. Karp ei ole kõige parem, laseb ikka niiskust sisse ning üks riidematerjaliga Saksamaa TB oli juba päris kehvasti lehkav seal. Päästsime selle ära, võtsime kaasa. Täname aarde eest!
Õues oli väga palava ja toas ka tegevust ei leidnud, seega võtsin plaani aardeid vaatama minna ehk veeta veidi aga jahedas autos. Aarde lähedal tekkis korraks kahtlus, et kas äkki eramaa vms aga ju ikka pole ja peadpidi põõsasse, parmud järel. Tuhnisin tükk aega ja edulootust polnud. Võtsin veel korra logisid lugeda ehk tutvuda teiste logijate murede ning rõõmudega. Tegi järelduse, et kui pikka aega leitud pole, ongi keeruline. Siis läksin uuesti sondeerima ja sain nime kirja. Hanikasega on lapsepõlvest mälestus, et napilt oleks sellesse kooli pandud aga elukoha vahetus "päästis" vms. Oleks nagu koolis sees ka käinud ja näinud arhailist koolimööblit, mis ei meeldinud aga võibolla on see vaid ettekujutus aastakümnete tagant.
Koolimaja juures otsisime kõigepealt aarde üles ja lahkudes luges Maire ette siinse ajaloo. Täitsa üllatav kui palju lapsi siin kunagi oli. Põnev ja ilus koht. Aitäh!
Nüüd tagantjärgi oli väga põnev lugeda kooli ajalugu. Aarde leidsime kiiresti.
Korra olin siit mitteleiuga lahkunud. Sel korral tuli aare aga kiiresti nähtavale. Aitäh!
Armas koolimaja ja kiirelt leitud aare. Pärast logimist oli tore ka veidi päikese käes kiikuda. Tänan.
Lõuna-Eestis on mõnus.Selle aardega sain küsimärgi kalendri viimase lahtri täidetud, Jess! Ühtegi mudilast segamas polnud,nimed kirja ja edasi uute tähtede ja raskuste poole.Igatahes.
Kohalik õuna sööv onu soovitas ümber parkida, et muidu tuleb kombain ja viskab auto uppi. Mingid jõhkrad liiklusreeglid on vist siinmail - et kui parkiv auto ette jääb, ega siis põllutöömasin seepärast veel seisma jää - ikka paneb kõigist taksistustest peatumata üle ja läbi :D Maaelu on ikka ekstreemne! :D Aga ta oli tore ja sõbralik mees ja me ei jäänud seda kombaini poolt ümber lükkamist ootamata. Logisime ja liikusime edasi. Aitäh.
Kui armas külake! Tore , et oli põhjust siia tulla! Aitäh!
Tuli ka lõpuks aeg, kui sai oma kodukandist aarde leida. Telefoni kompassi ei tasu nii väga usaldada. Pigem põhjasuunas kaarti. Järgmistele leidjatele jätsime ka rändputuka!
Kui juba selline mõistatus on tehtud, siis võiks ju aarde panna koolihoovist/mänguväljakust ikka kaugemale ära...ei meeldi üldiselt sellised kohad. Tänud eriolukorrale oli muidugi kõik ümbrus haudvaikne ja saime rahulikult aarde üles otsida.
Äge koolimaja, sellises oleks küll tore ka endal õppida :). Kuni me logisime, jooksis Indy ühe jänesega mööda põldu.
Koht oli välja arvutatud, aga kohapeal oli keeruline. Aasta aega leidmata aare oli täitsa maa alla vajunud. Rõõmustasin, et viimane leidja oli kaasas ja sain otse küsida, et kuhu ta eelmisel korral aarde pani. Natuke kaevetöid ja karbike käes. Tegime väikese geokuhja ja aare peaks nüüd olema ilusti leitav. P.S. vaadake ka, kui ilus näeb kunagine koolimaja nüüd välja :)
Siin kauges külas, mis veel hiljuti Orava valda kuulus, loojus päike viimast korda meie seekordsel reisil Eesti kagunurka.
Leitud Suveseikluse käigus. Tegime väikese kõrvalepõike. Meil mooriga jälle leidmata, meil väga suundadest aimu polnud, läksime speedy juhatatud suunas ning leidsime täitsa loogilise koha ka. Ilmnes et meie suund oli ikka täitsa vale. Õiges kohas ei torkinud ka nii väga. :)
Saime kohe aru, kus aare peaks end peitma. Hoolika otsimise peale ei leidnud midagi. Tegime geokõne peitjale ja selgus, et me otsime täiesti õigest kohast. Vaatasime veelkord üle, mida ei ole, see on aare.
Tulime Piusalt ja tegime väikse kõrvalepõike selle aarde juurde. Ingrid sisestas suuna ja suundusime lõppu. Seal sai Ingrid karbi kätte, mina leidsin ühe oksa küljest punase pastaka. Tänud.
Võtsime kivilt suuna ja suundusime sinna. Tükk aega otsisime kuni karp jala alla jäi. Tänud kohta tutvustamast.
Tagasiteel Obinitsast Värska tegime väikese haagi ja vaatasime üle Hanikase kooli. Mälestuskivi juurest suund peale ja õigel kaugusel tegime mitu tiiru ja lõpuks jäi ka karp näppu. Logiraamat niiske. Tänud peitjale.
Tublil Helduril oli potentsiaalne aarde asukoht juba paberile joonistatud, aga oi, kui palju siin aega läks! Laiendasime ja kitsendasime korduvalt areaali, aga ei midagi. Jäljed lumed annavad märku, et siin on ilmselgelt Pusa ja Susa tegutsenud. Aitas ainult ähvardus, et nüüd läheme päriselt ära ja meilt jääb karbikesel pai saamata. Tegelikult oli ta ikkagi SEAL. Pusa ja Susa jälgedes sõtkudes põikasime ka hetkeks lausa tulevikku, sest logiraamatusse sai ilmselt homne kuupäev.
Aitäh, tore koht ning rõõm värskest õhtust ja lumest!
Oma arust olin kodus loogilise peidukoha välja arvutanud, aga kohapeal selgus, et kaaslane navigeeris hoopis teises suunas ja teistlaadi peidikuni. Kobistasime ja kabistasime siis seal, aga esimese hooga küll miskit näppu ei jäänud. Laiendasin siis vaikselt raadiust, sest mine kurivaimu tea. Ühel hetkel kuulsin nagu ähmast hõiget. Suundusin siis igaks juhuks esialgse otsimiskoha poole tagasi ja kaaslane vehkiski seal kätega, et leitud. Ma ütleks, et see aare vajab ikka uut karpi. Praegune oli seest täitsa märg ja minigripis logiraamat niimoodi ka väga kaua mõnus ei püsi, kopituselõhn ongi juba küljes. Koht aga oli igati tutvustamist väärt, kenasti korda tehtud ja mõnusalt inimtühi veel pealekauba. Aitäh siia toomast!
Algul lükkasime vale asimuudi sisse, kuid siis natuke haaret laiendades oli aare kiirelt käes.
Karp tundus olema terve ja seest kuiv. Võimalik et raamat oli natuke nätske aga tõenäoliselt peab vastu.
Tänud aarde ja vahepeatuse eest!
Kuna konteiner sai kuivaks ja tundus teine täiesti terve olevat, siis võtame hoolduse maha. Kui nüüd keegi märkab, et tõesti vaja uut kasti, siis võib uuesti hoolduse üles seada.
Seda aaret nüüd siis teis korda otsima. See ei ole võimalik, et minu telefon näitas ka sellel korral jumal teab kuhu. Või eks ma tean kah, ikka sinna kuhu eelmisel korral. Tänu Karini lisa abivahendile seadime sammud õiges suunas. Aare tuli täpselt õigest kohast välja, kus ta pidigi olema. Olin omanikuga kokku leppinud, et kui leian aarde siis vahetan konteineri ära. Nüüd seda konteinerit lähemalt uurides, avastasime, et see täitsa korras. Kuivatasime selle korralikult ära, võtsime seest ära kõik märja nänni ja nüüd peaks asi jälle korras olema. Tänud perenaisele.
Selle aardega kujunes kohati huvitavaks. Läksime siis kivi juurde ja võtsime oma targad telefonid välja. Ühel näitab põhi ühes suunas ja teisel teises suunas. Tee nüüd selgeks kuhu poole minna. Vaidlesime mis me vaidlesime aga ühisele arvamusele ei jõudnud. Ei jäänud muud üle kui tõin autost venna tagant näpatud kompassi ja saime adekvaatse suuna kätte. Tegime vajalikud sammud ja avastasime end sellest ainsast kohast kust Janar eelmisel korral ei otsinud. Eks see nii olegi, et kui jätad ühest kohast otsimata,siis täpselt seal ongi. Kuivatasime karbi ja panime kõlblikud asjad tagasi. Tänan peitjat.
Vaatasin päikest ja sammusin aardekarbi poole. Leidsin lihtsalt, sest aare paistis juba kaugelt kätte. Minigripist paistis kasu olevat. Logiraamat oli kuiv ja kasutatav. Eemaldasin karbist jääd nii palju kui suutsin. Tagasi peites proovisin paremini maskeerida. Taolise peitmisviisi juures oleks hädasti vaja veekindlat konteinerit.
Mulle meeldivad sellised lihtsad mõistatused . Suund sai kohe õige ja aare leitud. Vahetasime grip koti ka ära, ehk kasu sellest.
Leid tuli kiirelt, hiljem sai mõtteid mõlgutada ja jalga puhata kiigel! Mõnus ja täitsa muguvaba piirkond.
Kolmas päev ja tuju hea! Hanikase tervitas meid päikesega! Uhke raamatukogu ja mänguplats, rõõm läks veelgi suuremaks. Aitäh!
Kivi leidsime, suuna saime paika, sammud sai loetud, aga aaret ei leidnud. Mingi hetk hakkas kõrval olevasse hoonesse väga palju mugusid kogunema, seetõttu otsustasime oma otsingud tänaseks lõpetada.
Aare oli tõepoolest väga märg. Kuivatasime kõik ära, lisasime ümber ka kilekoti. Logiraamat sai natukene tuulduda ja kuivada, kuid ta hallitab juba.. Ehk natukene aega nüüd veel ikkagi peab vastu.
Aare oli üsna kaugele näha, parandasime ka pisut maskeeringut.
EVEJ.
Suuna võtmisega tekkis väike segadus, aga kohe ka leitud.
Täna, 6+ aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Tänud õue kutsumast!
Kui võtad suuna silmajärgi umbes, siis saad ikka päris palju põõsaid läbiotsida, No ei leidnud isegi taarat mitte, mõned jäätisepaberi eemaldasime. Jah õige suuna peal ootas meid lõpuks ka aardekonteiner
Algul vaadates, et tegu on mõistatusaardega, tegin veidi kodutööd ja arvestasin ajakuluga kohapeal. Tegelikult õnnestus see mõne minutiga üles leida.
Väga palju kallas vihma ja nii oli puude sees tuhnimine mõnevõrra ebamugav. Naljakas ka, et ühele koolimajale lausa haud rajatud on. Aitüma juhatamast!
Kui kohale jõudsime, siis esimene reaktsioon minu ja Joosepi poolt oli see, et mälestuskivi näeb välja kui kõige ehtsam haud. Samas kes teab, äkki see asja mõte oligi. Igatahes üsna pea sai selgeks, kuhupoole kompass näitab ja näod läksid selle peale üsna mossi, kuna vihma tuli aina juurde ja juurde. Eks hakkasime siis järgemööda sukelduma, kuni Joosepil lõpuks näkkas. Logisime ära ja läksime järgmiste seikluste poole edasi. Koht ise on kenasti hoolitsetud ja ilus, nii et väärib igatahes külastust :)
Aitäh!
Vihma sadas ja sadas ja sadas...
Proovisime kartuliga asimuuti määrata ja sammusime igaüks omas suunas. Sukeldusime, vandusime (märg floora ja halb varustus, teadagi) ja vahetasime positsioone. Joosepil näkkaski. Kiire logimine ja tagasi autosse. Tundub, et lastel on vähemalt sealkandis tegevust. Aitäh!
Lõpu koordinaat oli eelnevalt välja arvutatud. Läksime siis nulli ja seisime nagu tolad keset tühjust. Läksme siis algpuntki tagasi ja asusime uurima, et mis jama on. Selgus, et olin oma punkti märkinud täpselt 180 kraadi vales suunas... Nojah... Ega muud kui kohapeal õiget asukohta tuletama. Õnneks polnud variante palju ja aardekonteiner jäi üsna kiirelt pihku. Aardest võtsime kaasa piraadi, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale.
Põdrajahil käidud, aare lambivalgel leitud, mis veel tahta, tänu!
Kuna mu gps-i kompass jamab teinekord ja ma ei viitsi alati seda kalibreerida siis otsustasin siia kaasa võtta õige kompassi. Sellega oli aga probleem, oli teine ära kadunud, läksin poodi ostsin uue aga enne reisi suutsin vana ka ülesse leida. Nüüd ma siis viskasin liisku, et milline seade saab aarde leidmise au. Võitjaks osutus vana armas kompass. Tänud.
Parkisime auto parklasse ning arvutasin Svenile koordinaadid. Nähes helendavale ekraanile tekkinud punkti, vaatasin ringi ning pakkusin välja tõenäolise peidiku. Gepsu jätsin autosse ning läksin põõsaid kontrollima. Sven jahmis oma gepsuga ning kirus, et numbrid on jube kahtlased, mina samal ajal võtsin karbi peidukast välja. Hiljem selgus tõsiasi, et olin meetrid lisanud juba väljaarvutatud koordinaadile. Jällegi tunnen puudust lahendatud mõistatuste erinevast tähistusest kaardil.
Minul seda aaret ei olnud gepsu tõmmatud. Lauri oli aga lõppkoordinaadigi välja arvutanud. Küsisin tema käest siis ka lõpu koordinaate ja hakkasin nulli poole kõndima. Umbes poole maa peal tundus, et midagi on valesti, nimelt olin endameelest JUBA 60m kõndinud, kui geps näitas VEEL üle 50 edasi. No nii valesti ei ole mu aparaat veel kunagi näidanud, mõtlesin. Lauri ei tahtnud ka uskuda, et tema mulle valed numbrid andis. Ju ma siis sisestamisel vea tegin, arvasin. Selleks ajaks oli Lauri aarde juba leidnud. Pärast selgus, et Lauri arvutas minu jaoks oma juba õigetest koordinaatidest veel 60m edasi suunal 65. No vahi sunnikut, eks.
Sellest sai sihuke hommikune soojendusaare, tõmbas mõtte käima ja kehad liikuma. Suuna määramine pärast paksu hommikusööki propse ei valmistanud, kauguse määramine küll - ikka tahtsime lähedalt saada ega viitsinud kaugemale kodida. Lõpuks oli Sass see vapper mees, kes õigesse kohta sukeldus ja karbist vee välja valas, siis saime logida. Muud asjad olid siiski kuivavõitu. Koht jah sihuke maa-Eestile tüüpiline - tegelt saaks kogu mitteTallinna kadunud hiilguse seeriat täis panna ja kellelgi peale valitsuse poleks midagi öelda ... Aitäh juhatamast!