Suitsna raba

23 juuni 2024 leidis Pearu Grillis [geoloog]

Päeva lõpuboss. Edasi Sibula aarde juurest. Maastik tõepoolest ei halastanud ning ilma räätsadeta leidub siin sissevajumiskohti küllaga. Nullis ootab kena laugas, mis lõuna poolt lähenedes alles esimene on.

Lõpetuseks suundusime edelasse laudtee poole, mille vaatetorni aaret mugude tõttu otsida ei saanud. Edasi tungisime 14km kruusatee vältimiseks eramaale, ületasime omavoliliselt Karukose kandis Raudna jõe, kasutades selleks ERAsilda (märgistused tegid selle kristallselgeks), hiilisime läbi erahoovi ning tabasime kagusse suunduvat eurorahadega rajatud, valgusfooridega ääristatud ning ööpäevaringselt valgustatud metsasihti. Selle lõpust jäi maha korjata 18 puuki ning venida <2km tagasi autoni.

10 veebruar 2024 leidis Inge & [yksk6ik]

Sellise maastikuga käi või terve raba ristipõiki läbi. Seega tulime ka siia. Inge vantsis hea meelega kaasa. Tänud

10 veebruar 2024 kommenteeris Yksk6ik ja [aunad]

Sibula juurest tulles oli nüüd päris mõnus avar raba, mille kõval pinnal matkasaapaga hea rahulik astuda. Päike soojendas ja andis meeldivalt hea tunde.. lihtsalt hingel hakkas hea selles põhjamaises talvises karguses ja rabavaikuses.

Minu jaoks oli see aarde korduv külastuseks kardinaalselt erinevates tingimustes. Suvine kuivanud raba siiski nii mugav ei olnud, kui hetke jääkõva pinnas. Aga suvised värvid ja jahutuseks pea laukasse pistmised olid ka igavesti meeldivad mälestused, mida hoida.

Tänan peitmast.

27 mai 2023 leidis Sander, Margit, Anne-Ly, Indrek [medekulamutt]

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

27 mai 2023 leidis Anne-Ly, Indrek, Margit, Sander [anninni]

Meie 22 kilomeetrise rabamatka teine punkt (ja osadel viies) oli siin ehk et tulime Sibula aarde juurest, kus ka vähe pikem logi. Tänu räätsadele oli siiatulek üsna mõnus astumine, ilma oleks keeruline olnud. Ilus ilm, hea seltskond ja kaunid rabavaated - esialgu pikana tundunud distants sai üsna edukalt läbitud. Aardega kõik kõige paremas korras. Aitäh siia kutsumast!

25 veebruar 2023 leidis Taavi [kuukala]

Leitud

6 veebruar 2022 leidis Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Nädalavahetuse põhiprojekt nr 1 :).

Kui olime läbi lihtsamate aarete ennast rabaserva välja siksakitanud, oligi aeg asuda maastik 5 aaret vallutama. Ja mis täna räätsadega teab mis hull viiekas vallutada polnudki, kaardi pealt leiab ju küll ja veel täppe, mis kaugelt raskemalt meile kätte tulnud…

Kirjelduses viidatud laudtee oli küll üleni lumevaiba all, isegi aimatavaid piirjooni ei olnud näha ja tegelikult käis meil üldse kogu ümbruse nägemine / sellel liikumine seal täna nii, et hakkasime lihtsalt minema roosa joone sabas otse läbi ühtlase, mändidega pikitud lumevälja ning sellest, et seisame parasjagu jalgupidi nt suures laukas, saime teadlikuks alles siis, kui Salme seda kaarti vaadates meile ütles :D. Ja niimoodi mitu kilomeetrit järjest… Aardesaarekesele kohale jõudes panime kirja oma logi ja Helen pakkus seejärel, et aeg on ühtlasi paras ka lõunaks. Ning sinnasamma mätta otsa tekkiski siis kohe ka korralik rabapuhvet, serveerimisel seekord salat ja singirullid…

Mhm, ma olen tegelikult juba natuke pabinas :D, kaaslaste lahkel kaasakutsel pika matka rabakad geokaardil saavad järjest ja järjest ära leitud :D. Kui nii edasi läheb, peab hakkama täitsa planeerima, millised paar tükki suveks hoiule & sünnipäevamatkadeks jätta. Või siis peitjad aitavad mu selle murega pigist välja ja panevad loodusesse mõned uued aarded juurde ;). Aitäh Kadrile ja Svenile aarde ning Helenile ja Salmele otsinguplaanidesse kaasamise eest, oli väga mõnus päev.

5 veebruar 2022 leidis Maris, Indy, Helen ja SalmeS [helen]

Suvel olime käinud seda Eestimaa suurimat rabamassiivi natuke uudistamas ja aru saanud, et lihtsat maastikku siin oodata pole. Kui Sibula aarde juures käisime suvesoojas räätsadeta ja jäime ka ellu, siis kaarti uurides oli kindel otsus, et selle aarde juurde minekuks võiks oodata külmemat aastaaega ja ette võtta rännak Vaatleja V juurest otse üle laugaste.
Nüüd oligi sobiv aeg käes ja algselt oli meil plaanis sel nädalavahetusel külastada hoopis Eestimaa suurimat soostikku, kuid elu viskab ikka sisse muutusi ja plaan B oli Soomaa. Hommikul Tallinnast startides polnud just parim ilm ja terve tee sadas laia lund-lörtsi. Soomaal võttis meid vastu üsna mõnus kergelt plussis õhk ja maaliliselt lumine mets. Varustus kaasa ja täpselt keskpäeval startisime matkarajale. Esimene lõik laudteel, kus isegi aimatavaid jalajälgi oli ja peale Ingatsi torni juba täiesti puutumatu lumeväli. Üsna pea otsustasime ka räätsad alla panna, et sulalumes oleks kergem liikuda. Suuna võtsime enam-vähem otse aardele ja ega väga palju sellest ka kõrvale ei kaldunud. Üks väike põige tuli teha lahtist vett silmates, mida Indy loomulikult kergeks supluseks ära kasutas. Ja vahel pidime suunda korrigeerima, kui suures lobisemise hoos sihtmärk ununema kippus ;)
Aarde juurde jõudes oli nahk soe, kuid kõht tühi. Peale logimist tegime püstijalu kiire lõunapausi ja siis suund tagasi, et külm ligi ei jõuaks tikkuda. Kogu tee oli saatnud meid kerge lumesadu, kuid õnneks polnud see vastikult märg. Aga ümbruse tegi küll ühtlaselt valgeks nii, et aru polnud saada, kus maa, kus taevas. Täpselt 3 tunni ja 15 minuti pärast olime autode juures tagasi. Natuke väsinud, kuid väga rahul selle rabaskäiguga.
Siia rappa on veel tulevikuski asja, eks näis, millal selleks õige aeg kätte jõuab. Tänastele kaaslastele suur tänu ja aarde peitjatele ka kiitus, et sellise mõnusa väljakutse esitanud olete.

13 jaanuar 2022 leidis Merle, Silver, Liis [luurebuss]

Sibulasse jõudes olime ikka päris läbi. Samas, mul ikka see Suitsna raba väga kraapis sees - pigem teha kogu see õudus ühe korraga ära, kui et kaarti vaadata ja mõelda, et vast kunagi satub :)

Kuivõrd mingi hetk saime ka adekvaatsemat pinnast, siis lootsime, et ehk on Suitsnasse minek kergem - kõigest 1.7km minna. Hakkasime vaikselt minema ja jõudsimegi normaalselt kohale. Selleks ajaks oli ka raba lihtsamini läbitav ja absoluutselt iga samm sisse ei vajunud.

13 jaanuar 2022 leidis Liis, Merle ja [silver0]

Kui olime sibula metsatukast välja pressinud, kiskusid suunurgad lakke. Mõnus sile raba ja tuul oli lume kenasti minimaalseks pühkinud ning saime hoo ülesse. Samm oli kerge ning peagi võisime tõdeda, et julgeb ka edasi jätkata teekonda sinna kaugemate täppideni. Nimed kirja, mõned kommid põske, vedelik kehasse, ning jätkasime geomatka reipal sammul.

Tänud.

29 juuli 2021 leidis Inge [aunad]

Kuresoo aarde juurest hakkasime otse tulema. Kuid lisaks kuivanud mülgastele jäi teele siiski ka märjem mülka rägastik ja sellest pidime suurema ringiga mööda manööverdama. Siin oli ka esimene kord, kui tuli välja, et kummik+rääts on rabas sobivam, kui toss+rääts. Lisaks hakkas joogivee varu otsa saama ja pidime laukaid jahutuseks ning janu kustutamiseks kasutama. Minu jaoks oli aga kõige hullem see, et suvi läbi plätuga käimiselt kumik+räätsale üleminek oli tekitanud suht lühikese maaga hõõrumis villid. Kuna plaastrid olid autosse jäänud, siis toppisin soki sisse wc-paberit, mis üllatuslikult isegi leevandas valu ja lasi retkel jätkuda.. tõsi, oluliselt aeglasemas tempos, kuid siiski.

Lõpuks said siiski nimed kirja ning teekond tagasi Toonojale võis alata. Oli milline rõõm oli tagasi Toonoja äärde jõudes jalanõude vahetamine ja vee takistuse ületamise järgselt pingile siruli viskamine ning matkaonni kõrval laua taga einestamine..

Tänan peitmast.

21 märts 2021 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Sibula aarde juurest oli loogiline jätk edasi siia tulla. Metsa vahelt jõudsime rappa ning seal oli täitsa mõnus astuda. Mõni käis räätsades, mõni ilma. Tundus, et siin on selle talve ideaalilähedased tingimused. Lumi oli ära sulanud ning pealmine pind oli veel jääs ja kandev. Suhteliselt hästi kandev. Mõnes kohas küll jalg vajus läbi kamara, kuid tegelikult oli mõnus astumine. Siia jõudes olime teekonna algusest veetnud 2,5h ja läbinud 6km. Edasi võtsime suuna Toonoja aarde peale, vahemaa sinna oli eelmistega võrreldes pikk - 3,4km, kuid rabapinnas tundus hea ja tuju oli samuti kõigile hea. Lootsime, et tunni ja 20 minuti pärast oleme Toonojal. Täname aarde eest!

14 juuni 2020 leidis Arvo [arvoaljaste]

Ka siin oli naeratus veel näol. Sest kuigi ikkagi läks juba väga mädaks ja vesi trügis ikka iga sammuga ülespoole, siis siiani olime suutnud mõistlikus tempos tulla. Mingi 2,5h äkki? Jah, oluliselt raskem tavalistest sooaaretest, tugeva pinnasega mättaid jäi järjest vähemaks ja tekkis juba selliseid veetakistusi ette, millest läbi ei julgenud enam minna, kuid oma marsruudi nihutamisega saime ikkagi asjad kuidagi jonksu sätitud. Ja kui aardeni sai jõutud, siis jalad ilmutasid esimesi väsimuse märke, räätsadega ikka raskem käia ja kohati kogu rääts vee all, pead ettevaatlikult kahlama, et end üleni märjaks ei pritsiks altpoolt vööd. Kohati kõhedad õõtsikud. Tegime siin veidi pikema puhkuse, et siis Kuresoo poole edasi minna. Ausalt öeldes oli siin ikka suur dilemma, et kuidas teeme, kas läheme Raudoja peale ja siis hiljem sealt edasi Kuresoo peale. Aga vaadates ortofotot Kuresoo ümbrusest, siis see loll naeratus hakkas näolt hajuma. Ausalt öeldes tuli hirm nahka. Ja siis saigi tehtud otsus, et kõigepealt Kuresoo, sinna saab vaid alt ligi ja kui see võetud, siis teeme otsuse, et mida edasi.

Aare kuiv ja kena. Peidik korras. Tea, kas nüüd just aitäh öelda, et siia tuldud sai, kuid samas väga võimas kah, et siin käidud.

13 juuni 2020 leidis Arvo ja Marko [markosu]

Siia tulime Sibula aarde juurest. Minu jaoks oli see päeva kõige lihtsam raba-aare, kuna sai siia tulla peaaegu otse tatsates räätsade jaoks pea ideaalsel maastikul. Mäletan veel, et teel selle aardeni läksin ringiga mööda mõningatest märjematest kohtadest, millesarnastest teel järgmise aarde juurde suhteliselt tuima näoga üle läksin. Kohal olles kaalusime, kas minna edasi Toonoja või Kuresoo aarde suunas. Otsustasime Kuresoo kasuks, kuna seda tundus kaarti vaadates oluliselt mõistlikum noppida meie suunast lähenedes ning Toonoja aardeni saab vajadusel ka põhjapoolt. Kuresoo aarde juurde jõudes peaks olema igatahes selge, kas on aega, jaksu ja viitsimist veel samal päeval ka Toonojale minna. Igal juhul oli veel pikk tee ees. Kaunist koht, aitäh siia aarde peitmise eest. Juurde pole aga vaja panna ;)

6 jaanuar 2019 leidis Rabamatkasellid sh [ingrid]

Matk osutus hulga lihtsamaks kui arvasin. Talve eelis- maa oli kenasti külmunud ja lund vähe, nii saime otsejoones aardeni kõndida. Mõnus oli. Tänud rappa kutsumast!

6 jaanuar 2019 leidis Geokamp, Henny ja [reix]

Uups, siia tulek oli täna küll nagu jalutuskäik pargis. Tempo oli korralik ja sai sooja sisse. Huvitav oli see, et Henny, kes muidu teeb oma käike ja jookseb päris kaugele, püsis korralikult rivis ja pidevalt kontrollis, kus ma olen. Ei tea, kas maastik oli aukartustäratav ja võõras(samas suvel oleme rabas käinud küll) või tal veel värskelt meeles, kuidas ta eile mind Vasalemma jõe ääres ära kaotas? Ühtegi loomajälge rabas muidugi ei näinud ka, mis teda eemale oleks kiskunud. Aitäh!

6 jaanuar 2019 leidis Maire,Merle,Ingrid,Kaupo,Kristjan,Reino,Reigo,Henny ja [thunder]

Parklast lahkudes arutasime Kristjaniga,et kui palju aega kulub plaanitud ringi läbikõndimiseks.Pakkusime mõlemad liiga palju üle,no eks teekond kujunes ka tõesti üle ootuste kiiremalt ja 2 km sai suisa "viilitud" :)

Esimese rabaaarde juurde jõudmisel oli kere alles kergelt soojaks saanud.Aitüma peitmast

6 jaanuar 2019 leidis Teised ja Kristjan [sportlane]

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

6 jaanuar 2019 leidis Suur kamp ja Merle [meteta]

Pärast elamusterohket rabapäeva Pärnumaal oli seltskond mõnusast rabatsällensist vaimustuses ja juba tagasiteel koju sündis uus plaan järgmiseks rabamatkaks.

Olime tänagi valmis erinevateks katsumusteks, kuid lõbus ja entusiastlik algus pakkus vaid rahulolu, teekond oli võrreldes eelmise matkaga lausa lust. Reipal sammul olime varsti aarde juures ja juba tekkis isegi arutelu, et sellistel tingimustel võiks plaanipärase 15km ringi pikemakski venitada:).

Tänud peitjale! Tore koht, aare korras. Selline geopeitus on väga nauditav. Õnneks mul rabaaardeid veel jätkub ja alati võib ju uuesti tulla, ka ilma leiueesmärgita.

6 jaanuar 2019 leidis Maire ja Kristjan [ftf]

Päeva teine aare. Raba maastik oli üllatavalt tore, võks öelda, et tegu oli lausa euronõuetele vastava rabaga. Tempo oli päris hoogne ja aarde juures pidin lausa kihi riideid eemaldama, muidu oleksin sulanud.

6 jaanuar 2019 leidis Kiiresti kõndijad [lepalind]

Olime valmis pisut sumpamiseks, aga siin oli maapind kõva. Vaatleja V juurest tulid otse suusa- ja jalajäljed aarde poole, aga poole peal kaldusid need kõrvale. 54 minutiga oli parklast siia tulnud, vahepeal aarde loginud ja vaadet nautinud. Mõned lühemad rabaaarded tuleb suveks jätta, siinne on liiga kaugel.

6 jaanuar 2019 leidis Rabamatkajate punt ja Reino [errvee]

Jätkus eelmise aasta Soomaa rabaaarete tuur. Kellel Vaatleja 5 leidmata panid oma nimed seal kirja ja algaski rabamatk risti üle külmunud laugaste. Soofoobikute lemmikaastaaeg. Tänud peitjale.

24 märts 2018 leidis Ave, Katre, Kemo, Mihkel [sookoll]

Ammu juba unistasin Toonoja külastamisest. Samuti Eesti suurimast rabast läbi matkamisest. Täna siis realiseerusid mõlemad unistused. Matk kulges marsruudil Karuskose - Toonoja - Hüpassaare. Kuna eile said Vaatleja V ja Sibula väiksema matka käigus võetud, siis täna sai Karuskoselt otse Toonoja poole sammud seatud. Tänane esimene aare. Jutuhoos sammusime aardest oma 50m mööda, enne kui märkasin gepsu vaadata. Aardekonteiner hakkas kohe sealt ka silma.

17 märts 2018 leidis Mari, Tanel, Sirja [sirts]

Polegi vist varem sellises rabas olnud, kus puid peaaagu pole. Üks suur ja lage väli. Rabades olen ma üldse oma elu jooksul vähe käinud. Aarete otsimine mu rappa tõigi :) Mari ja Tanel olid väga agarad mulle seletama, milliste mätaste otsa suvel tohib astuda ja milliste mitte. Nüüd olin ka mina väga rõõmus, et just nüüd siin olen. Sihuke mülgas siis tegelikult. Kõik oli nüüd aga jääs. Küll oli mul teistmoodi probleem, mida ka Tanel juba mainis. Mul olid kõige tavalisemad kummikud jalas ja need olid oi-oi kui libedad jääl :) Liugu sain kõvasti lasta, kuid püstipüsimiseks oli mul vaja kõiki lihaseid kasutada. Jalad olid küll kummikus sellises asendis nagu kass ajab küüned välja :D Täna tunnen lihaste olemasolu, millest varem ma teadlik ei olnud :D Väga hea trenn. Selle aardeni ma käppa maha ei saanud, hiljem aga küll. Üks nõrkushetk ikka tabas :D Aitäh peitjale aarde eest!

17 märts 2018 leidis Tanel, Sirja ja Mari [marihen]

Mul oli mõte millalgi suvel siia tulla. Aga kuna geokaaslased tahtsid nüüd selle matka ette võtta, siis nii me siia tulimegi. Eh, kui ma seda maastikku nägin, siis tänasin õnne, et praegu tulime. Lumi oli sulanud ja ainult jää kattis raba. Seega oli ilusti näha millise maastikuga tegu on. Täitsa pekkis! See siin on ju üks lõputu mudamülgas! Kuidas siia suvel üldse kohale saab? Ma oleks ilmselt igaveseks sinna mudavanne võtma jäänud. Tänu külmataadile oli mul siiski võimalus seda maastiku näha ja ka peitjatele tänud.

17 märts 2018 leidis Mari, Sirja ja Tanel [timix]

Sibulast edasi hakkas lage raba, mis oli selline mülgas, et suvel on see küll viimane koht, kus viibida tahaks. Täna mõnusa kevadilmaga oli aga see vaid kerge jaluskäik üle jää ja aeg-ajalt ka mõne mätta. Meil Mariga olid kummikud, millel oli all mingi libisemisvastane materjal ja ei meeldinud see mulle mitte, sest ma tahtsin liugu lasta. Sirjal olid jällegi tavalised kummikud ja ta oli hädas püsti püsimisega. Aitäh!

18 veebruar 2017 leidis Heldur,Sannu,Krista [krista]

Toonojalt metsast välja jõudnud raba pinnale, läks tasapisi ümbrus avaramaks. Laiuval lagedal väljal oli mitmeid mändide saarekesi, ümbritsetuna kauni ja värvilise maastikuga. Umbes 100 meetrit enne aaret võttis Sannu Pireti, Mardi ja Vaimari jälje üles ja tegi uhket sörki kuni aardeni. Tänud peitjale.

18 veebruar 2017 leidis L-Viru matkajad ja [vaimar]

Kuresoo aarde juurest siia 3,9km. No mis see siis ära ei ole. Aga üle raba, kui rabamättad on ise ära külmunud ja peale astudes võib siukese pirueti teha, mis soliidsele mehele mitte kohane pole.
Ei olnud lihtne, ilus oli.

18 veebruar 2017 leidis Krista, Sannu, Heldur [heldur]

Meie Soomaa matk aardest aardeni: Mulgi heinamaa - Kuresoo - Toonoja - Suitsna raba - Sibula - Suitsna talu tammiku - Mulgi heinamaa. Võib tunduda uskumatuna, et lagedas rabas kukkudes on pea lõhki ja järgmisel päeval puus ja käsi valutavad, jah jäises rabas on see täiesti võimalik. Nii, et siin sain ikka maastik 5 kätte :) Aitäh!

18 veebruar 2017 leidis Piret, Mart, Vaimar [sylli]

Meie Soomaapäev. Eelmises punktis Kuresoo aarde juures läksime Kristast ja Heldurist lahku, sest me arvasime, et ei jaksa nii pikka ringi kaasa teha, et Toonojal ka ära käia. Suundusime siis kolmekesi Kuresoolt Suitsna raba aarde poole. Et täna ekstreemsused peaaegu puudusid, siis üks lihtsam tuli ikka ette - läbi raba voolas lahtine vesi, mille põhja meie matkakepid ei suutnud tuvastada. Otsisime kitsama koha ja hüppasime sealt üle. Muidu aga nautisime ilusat ilma, head seltskonda ja mõnusat astumist räätsad seljas. Vahepeal sõime mõnusalt hapusid jõhvikaid. Aitäh aarde peitjatele! EVEJ

11 veebruar 2017 leidis Pagarid ja [silmsirkel]

Siin rabas rikkusid vaikust ülelendavad lennukid. Ühel hetkel oli neid lausa seitset korraga näha. Väike piknik aitas eelootavaks katsumuseks jõudu koguda: Sibulasaart pole ka talvel ülearu lihtne vallutada. Aitäh!

11 veebruar 2017 leidis meie ja silmsirkel [pagarid]

Siin saime jälle kokku. Poolel teel Toonojalt andsid sääremarjad juba märku, et tänaseks juba aitab. Aga rabast väljapääsu tee peitis veel paar aaret. Tempo oli muidugi langenud ja rabaäärne võimendas seda veelgi. Nullis tegime pikniku ja nautisime ääretut avarust ümberringi. Kellel võimalus, külastuseks praegu parem aeg. Aitäh.

15 oktoober 2016 leidis Karl, Maris, Margus ja kelk [zdrk]

Kahepäevast rabaseiklust alustasime Karuskose parklast. Kui mul vähem kogenuna mahtus kõik kaasavõetav seljakotti ära, siis kaaslastel aegadega kogunenud kasulikku tavaari rohkem ja Margus oli selle jaoks valmis meisterdanud kaubakelgu. Ennem rajale suundumist nägin ära, et õpperada on amortiseerunud ja läbimine vaid omal vastutusel. Selle puhuks olid isegi peldiku uksed kruvidega kinni lastud. Hakkasime minema ja kiiresti oli näha, et mitmed lauad puudu. Lisaks laudtee küll ühele ja siis teisele poole kaldu. Selle tulemusel kippus veetav kelk pidevalt maha libisema. Võtsin appi kaaslaste pikad matkakepid ja nendega sai meie neljandat kaaslast ilusti suunata, et Marguse järel ilusti rajal püsiks. Enne Vaatleja V torni olev trepp rappa oli sootuks ära lagunenud. Tempo oli hea ja liikusime otsejoones laudtee kõige kaugemasse nurka välja. Kummikute otsa sai lükatud räätsad (aitäh kaaslastele laenutuse eest) ja õige rabamatk võis nüüd alata. Liikumiskiirus küll langes kuid raba mõistes oli kiire. Peatuspauside ajal suutsin paar korda teha ehtsat viga mida võib üks harva räätsi kandev matkaja teha - väike samm tagasi. Muidugi lõppesid need korrad täieliku tasakaalu kaotusega külili rabas. Esimesed suuremad tunded avaldusid suitsna raba aarde juures. Hea meel oli jõuda poolt maad tähistava sihtpunktini, kuid keha valdas juba kerget viisi väsimus ja varbad olid räätsadest valusaks aetud. Kogusime energiat väikese lõunapausiga, et suunduda edasi Toonoja poole. Aitäh!

15 oktoober 2016 leidis Karl, Maris ja Margus [max]

Aare leitud teel Karuskoselt Toonojale. Pikem logi tuleb vast kunagi hiljem Toonoja aarde juurde.

26 juuni 2016 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

See aare on olnud meeltes juba esimesest Soomaa külastusest alates. Selle pärast muretsesime endale ka räätsad, mis on meid viinud juba võrratult kaunitesse kohtadesse. Olime ka teinud suulist luuret, kanuugiid Algis teadis pajatada tsehhidest, kes olid selle raba põhjatusse kõhtu jätnud tema räätsad, äärepealt oleks sinna nad ise ka läinud. Talvel jääga pole minek jälle see, puuduvad värvid, kõik on vaid valge rohelisega, liialt lihtne on ka. Seega geopeituse kolmada aastapäeva geotuur tundus olema igati õige hetk. See et sellel ajal väljas on 30 kraadi ja esimese tunni järel tunned end veepeal kõndides täpselt samamoodi nagu kõrbes, see oli veel koormuse boonuseks. Startisime Ingatsi parklast. Nagu peitja soovitas tegime laudtee lõpus jahutavad veeprotseduurid, kuna me tõesti soovisime sinna rabasse minna, siis ümbermõtlemist teoks ei saanud. Võtsime otsesuuna, kaugust näitas 3 km, aga oli selge et lihtne see ei saa olema. Suutsime liikumisel pea otsesuunda hoida, kuigi hiljem kuulsime et lõunapoolt oleks olnud kaarega parem minna, aga ma ikka seda hästi ei usu. No päris otse ikka minna ei saanud, alailma oli heleroheline pinnas võis siis lausa mustavärvi maa vastas. Usaldusväärsemat pruunikat pinda andis ikka teinekord otsida ja leida ja ka siis hakkas maailm sageli jalge all vetruma. Väsimus nii füüsiline, kui vaimne andis end tunda juba enne konteinerini jõudmist. Nagu mägedes tippudega oli ka siin alati lootus et kauguses paistva puusalga juures ongi lõpppunkt, aga tegelikkus oli ikka teine. Lõppuks saime muidugi hõisete ja rõõmu ja pudeliavamise ja logimisega tähistada konteinerini ulatumist ja selle avamist. Jätsime siia ka ühe Hollandi ränduri uut kaaslast ootama. Taevasse ilmusid äkesepilved tegid paugutamisega vaid hirmu, aga jahutava vihmaga olid need pilved kitsid. Tagasitee kulges läbi Sibula aarde ja sealt edasi taas üle pehme, ohtliku vetruva maa. Oodatud laudtee laugas aga ei tahtnud, ega tahtnud meieni jõuda. Enne jõudis pärale hüpoglükeemia dehüdratatsiooniga (ma jõin kindlasti üle 1 liitri laukavett, see oli soe, maitsetu aga värvuselt ilus nagu sidruniõlu) Samuti sain teada miks tipuvallutustel õnnetused juhtuvad just laskumisel. Ka minul oli kehast kadunud adrenaliin ja suutsin sageli vaid otse liikuda, ja seda ka üle musta ja helerohelise. Kohtadest kuhu poleks alguses kindlasti astuda julgenud. Õnneks läks kõik hästi, aga kogemus on tagantjärgi mõeldes võimas. Jah lõpus oli laugas, laudteega. Koht oli vaid meie päralt, saime ujuda ja lasime end päikesel-tuulel kuivatada. Laudteele astudes oli samatugev emotsioon, nagu mõne maratoni lõpetamisel või mäetippu jõudmisel Kotipõhjast leidsin ka ühe sooja aga avamata õllepudeli!!, millega said nii emotsioon kui füüsis leevendust. Oli jah raske, palavuse tõttu väga raske. Ilusaid peegelduvate pilvedega laukaid oli vähe, aga kogu see maastik vääris igati külastamist ja pingutus ettevõtmist. Mina sain taaskordse kinnituse, et mulle on kingitud imeline ja hindamatu teekaaslanna. Tänan peitjat nende tugevate emotsioonide ja pingutuste pakkumise eest.

26 juuni 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Oh kui mitmeid kordi oleme selle aarde peale mõelnud aga siiani polnud õnnestunud mõtetest kaugemale minna. Nüüd aga, kui täitus 3 aastat meie esimesest aardeleiust, võtsime selle matka ette. Kuidagi on nii kujunenud, et nii esimene aare, mis oli Viru rabas, kui ka järgnevate aastapäevade aardeid oleme just rabadest otsinud-leidnud. Seekord ei jäänud Suitsna raba muidugi ainsaks rabamatkaks aga kõige meeldejäävamaks kindlasti :)
Algus läks muidugi kenasti. Tegime supluse rabalaukas. Muljetasime väikese seltskonnaga, kellele geopeitus ka päris võõras mäng polnud. Siis räätsad alla ja teele.
Peeter kulges üsna ettevaatlikult. Kohati juba tundus, et siia me jäämegi. Päike praadis mõnuga, õhk oli 30 ja enam kraadi. Kusagil kaugel selja taga aga hakkas äikesepilv end koguma. Tegelikult oli nii meeletult palav, et ma lausa ootasin seda. Aga need 3 piiska, mis lõpuks meieni jõudsid, küll mingit leevendust ei pakkunud. Need aurasid kehalt sama kiirelt kui kuumale pannile vett valades- pssssss... Aardeni kulgedes unistasin vaid sellest seljakotist, kus veevooliku otse suhu saaks pista. Olime küll varustanud end keskmisest oluliselt suurema veekogusega aga ikka nagu jäi väheks. Õnneks kannatab ka laukavesi joomist ja seda sai lõpuks ka tehtud.
Ja siis see aare lõpuks paistis. Oh seda rõõmu :) Tegime selle peale kohe ühe Värska ;) Logi kirja, rändur konteinerisse ja räätsad järgmise aarde poole teele...
Nii, et matka edasine kulg juba Sibula aarde logis :)
Suured tänud peitjatele! Meile väga meeldis.

2 jaanuar 2016 leidis Tanel [phantom]

Sibula aarde juures kaalusin tükk aega, et kas minna või mitte minna. Samas oli see nii ahvatlevalt lähedal juba ja uueks tulekuks nii vastikult kaugel. Otsustasin veidi maastikuluuret teha, ja minu suureks üllatuseks selgus, et see 5 on palju palju palju kergem kui naaberaarde neli. Nagu jalutuskäik konarlikul asfaldil. Nimi sai kirja esimesena uude logiraamatusse. Tagasitee läks Sibula aardeni ilusti, edasi oli paras kolgata tee. Viimased kilomeetrid autoni tundusid nii lõputud, jalad ei tahtnud üldse sõna kuulata, aga kohale ma siiski jõudsin. Vähemalt tuleb öösel hea uni. Aitäh peitjale.

3 oktoober 2015 hooldas Liinaga [geokrahv]

Kiitus ja igavene au sm. Jaan Kasele, kes just selle aarde jaoks uue ja korraliku konteineri meisterdas!

Lisaks logiraamatule on aardes veel varulogiraamat juhuks, kui päris logiraamatuga miskit juhtub. Mõlemad on pakitud mitmesse minigrip kilekotti. Ka minigripide vahendusfondi leiab aardest.

Oktoobri kohta oli täna väga ilus ilm. Haneparv tegi parematele jahimaadele lendamiseks õppelendu. Muudmoodi seda päevotsa raba kohal tiirutamist seletada ei mõista.

Minge matkama!

28 september 2015 kommenteeris Leptoceratops [geokrahv]

Temporarily Disable Listing 09/28/2015 Hello!

I'm temporarily disabling your cache listing as it needs some maintenance. Please visit cache place and do whatever actions are necessary within one month. If no actions will be taken within 30 days your cache will be archived. Other users are also welcome to contact with owner and help if possible.

Happy geocaching!

Selline jutt välismaa lehel.

1 aprill 2015 kommenteeris Kadri [pekadrip]

See ei ole aprillinali. :)

UUS KONTEINER OOTAB RAPPA MINEKUT!

Kui keegi peaks lähiajal soovima külastada Suitsna raba, siis on mul kaasa anda täiskomplektne, vinge veekindel konteiner. Sm. Jaan Kask isiklikult ja omal soovil komplekteeris, kirjutas, kiletas ja valmistas ka juhendi spetsiaalselt selle aarde jaoks. Eile jõudis konteiner minu kätte ja on nüüd ootel, kes omadega rappa läheb...
Sm Jaan Kasele aga suur tänu hea teo eest!

Konteiner asub Viljandis, minu telefoninumbri leiab mu profiili juurest.

16 jaanuar 2015 kommenteeris gk [geokrahv]

Kõige kiiremini saab asja korda nii et, kui järgmised matkajad võtavad endaga kaasa täiskomplektse aarde koos puu külge riputamise konksuga.

11 jaanuar 2015 soovis hooldamist Rudolf [rudolf]

Asjalikum jutt allolevas logis. Lühidalt: kõik läbimärg ja üsna nukras seisus.

11 jaanuar 2015 kommenteeris Rudolf, Uku, Mark [rudolf]

Sibula aarde juurest võtsime suuna otse siia. Logides leiduvale pildimaterjalile ja maastiku raskusastmele vastavalt olime ka seadistanud oma ootused ja lootused liikumiskiiruse ja –viisi suhtes, kuid need tuli meil otseteed saata kus kurat. Eelnevalt täheldatud vesise maastiku külmumine oli kandunud üle ka siia, mistõttu jäätunud rabapinnal sai kõndida sama tempoga mis muidu tee peal.

Linnulennul 1,7 kilomeetrit möödusid mängleva kergusega ja juba olimegi aarde juures. Siin aga muutus olukord mõnevõrra tõsisemaks. Konteinerit avades voolas sealt välja paras kogus roostekarva vett, millele järgnesid täielikult vettinud aarde komponendid. Paraku ei olnud logiraamatu minigrip oma tööd teinud, mistõttu oli tema veesisaldus selline, et logi kirja ei saanudki. Kirusin ennast, et ei olnud kaasas midagi, millega aarde seisundit parandada :(

Parim, mis ma teha sain, oli päästa väike rändur aardest. Tõin ta enda juurde koju soojenema ja kosuma, varsti jätkab ta oma rännuteed teisel pool Atlandi ookeani. Ülejäänud kraam jätkab oma eksistentsi sellisel kujul nagu ta enne meid oli.

Siit aga selline tähelepanek, et kuna logi kirja ei saanud, siis peab siia ikka tagasi tulema. Suvel. Sest enne ei jõua ja olgem ausad, ei saanud ikka nii lihtsates oludes seda õiget mülkakaifi kätte. Nii et nagu ütles üks kuulus musklimees: „I’ll be back...“

1 märts 2014 leidis Aix, Tarvo [aixo]

Laadamänniku juurest sai suund Suitsna peale võetud. Vaatamata sellele et maapind oli veel kergelt külmunud, sai mingi aeg otsustatud ning alla pandud räätsad. Ilmselt nii mõneski kohas oleks jala märjaks saanud. Sihiks võetud 3.6 km ei tahtnud kuidagi otsa saada. Ikka ja jälle sai orientiiriks seatud järgmine punkt silmapiiril, kus teekonna lõppu lootsime leida. Vaevaline, kuna eelnevalt olime alustanud oma Soomaa geotuuri juba kella seitsmest hommikul. Peagi jõudsime pärale ning meeletu kergendus...minu esimene 5.0 raskusastmega aarde konteiner seisis väsinud käte vahel. Hetkeks nautisime vaikust, seda looduse idülli. Kahjuks polnud enam palju aega ning plaan oli enne pimedat rabast välja saada. Meist jäi maha väikene pingviinist rändurpoiss, kes lubas seni aardel silma peal hoida, kuniks järgmised geopeiturid peaksid sinna kanti sattuma. Super seiklus, tänud.

1 märts 2014 leidis Tarvo, Aix [pimeduselaps]

Valisime selle aarde võtuks õige aja. Jää küll enam ei kandnud, kuid räätsaga oli teekond kergesti läbitav. Ainuke probleem oli väsimus. Olime terve päeva aardeid jahtinud ning see oli meie Geopäeva eelviimane aare. Igat järgnevat sammu oli järjest raskem võtta, kuid ei olnud aega puhata. Pidime enne pimedat rabast välja saama. Jõudsime siiski ilusti kohale, istusime maha, panime nimed kirja ning võtsime suuna Sibula aarde suunas.

26 veebruar 2014 leidis Hannes ja Ester [hpalang1]

Kohalejõudmine polnudki nii hull - pool tundi Sibula juurest. Praegusel aastaajal ju on raba veel jääs ja lund pole, saab vabalt ligi. Kui sürr see koht tegelikult on, sai selgeks lahkudes - Suitsna talu tammiku poole minnes jätkus puudeta ala, kus suvel korralikult sisse vajuda annaks, pea kaks kilti vist. Vaikus ja avarus, ei kuskil kedagi. Kindlalt üks lahedamaid kohti, kuhu geopeitus mind vedanud on. Konteinerit on keegi proovinud liiga kõvasti kinni keerata, sestap on vindiga osas pragu, ja ilmselt sealt imbub vesi sisse. Tänagi, kuni Ester logis, õngitsesin karbist jupikese jääd välja. Sisu siiski kuiv ja korras. Veelkord - tänud juhatamast!

26 veebruar 2014 leidis Hannes ja Ester [ester]

Nähtavasti minu esimene 5.0 maastikuga aare. Praegu vastaks sellele maastikule muidugi mingi madalam number. Kõndisime seega rõõmsalt üle vee kohale. Maastik oli absurdne ja kogemus väga lahe. Vähemalt ühel suuremal laukal jää veel täiesti kandis. Aarde leidmisega probleemi polnud. Edasi suundusime juba tagasi metsa ja jõe poole Suitsna talu tammikusse.

9 veebruar 2014 leidis Anne ja Kleone [kleone]

Laadamännikust tulles võtsime orientiirideks eespool terendavad rabasaared. Ühe saare juurest teieni lume-, maa- ja veesuuskadega ukerdades, nii me kohale jõudsime. 119 m enne aaret õnnestus mul prantsatada selili keset vett. Märjaks said vaid riiete pealmised kihid. Lisasime aardesse juhendi ja logiraamatu millesse kirjutasime ümber paberite peal olnute logid. Edasi suund Sibula poole.

9 veebruar 2014 hooldas gk [geokrahv]

Tänud hooldajatele!

9 veebruar 2014 leidis Anne, Kleone [nuffi]

Valed suusad olid kaasas, vaja oleks läinud veesuuski ja ilmnesid need lihased, mille olemasolust polnud ma teadlikki, tore oli ikkagi, tänud! Aare on hooldatud, võib hoolduse maha võtta.

24 jaanuar 2014 leidis Arno,Riina,Kaire,Maire,Arvet [arweto]

Suitsna talu tammikust sai suund võetud siia.Ilm ja lumeolud olid just täpselt parajad selle matka jaoks.Aardega on lood kehvad jah.Hetkel puudub seal logiraamat ja juhend.Need olid läbikülmund.Kuivatasin kodus ära aga nii heas seisukorras pole et tagasi viia.Kes on sinnapoole teel võiks uue raamatu viia vähemalt.Lätlased on loginud paberitükile,meie jätsime omad nimed visiitkaardile.Tänud kenasse kohta juhatamast. Raamatu toimetan omanikule,aga kummale....

10 august 2013 soovis hooldamist gk [geokrahv]

Aarde seisukord on väga halb. Kui keegi enne mind sinna jõuab, siis võiks kaasa võtta kogu vajaliku kraami alates juhendist kuni konteinerini välja. Tundub, et algne konteiner ei olnud kõige parem valik.

8 august 2013 leidis Riho [riho476]

2013 suve palavaim päev, roomasime Joonasega kohati käpuli maas, leidsime lennukivraki ja üleüldse oli rets koht

8 august 2013 leidis Joonas [joonas444]

2181.

29 märts 2013 leidis Mari, Siim, Ants, Jaan, Ülle, Juhan [marx303]

Siia tulekul üritas keegi meid eksitada - ta oli joonistanud rappa suure noole, mis näitas hoopis vales suunas. Meie ämbrisse ei astunud, juhindusime päikesest ja suundusime oma varju poole. Varsti oligi aare näpus.

12 märts 2013 leidis Valdis [vpsa]

Suusajälg Laadamännikust läks kuhugi mujale ja mina oma teed,kuni siia aardesse.v.täringu j.klaaskivi .Siin hangus mu telefoniaku juba lõplikult ja suur plaan Kuresoo aardeni välja jõuda koos sellega.Pillid kotti ja Riisale bussile.Kuresoo jääb ootele.

23 veebruar 2013 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

... ilus päev rabas jätkus.
Sibula aarde juures kohustuslikud protseduurid tehtud, vedelad ja tahked ained manustatud, kaapisime uue hooga edasi. Algul tallasime arvatavalt mööda Algaja ja Pilditibi jälgi. Mingi hetk kadusid need aga ära. Kas olid nad liialt "vasakule" pannud või oli lumi oma töö teinud, ei teagi. Igatahes saime "geps taskus aardeni" loogikat kasutades väikese kaare teha. Tagasiteel seadsime ise sihikut ja saime palju otsemini ja ka kiiremini. Hinnanguliselt u 20 min Suitsnast Sibulani. See rajaosa oli muidugi loodusenautleja paradiis - soe päike, vaikus, lumi.
Aarde endaga kõik OK ja midagi peale rõõmsa tuju ei jätnud. Tagasitee on ju ikka lühem ja peagi paistiski juba päästev neljarattaline. Kohustuslikud 11 kilomeetrit käisime ausalt ära ja aega palju üle nelja tunni ei kulunudki. :)

9 veebruar 2013 leidis Maku [maku]

Nati sain jälle räätsajälgi jälitada kuni jõudsin Algajale ja Pilditibile järele. Nendega koos liikumine tundus kuidagi jõle aeglane ja eks mul natuke suuremad plaanid olid kui neil siis otsustasin neile ennast tagantpoolt näidata ja eest ära kihutada, peale paarisaja meetri läbimist Veerpalu kiirusel hakkasin oma plaanis juba kahtlema, et kas minust on ikka nii palju meest, et võtta siin rabas need 6 aaret ette aga mis teha, loll pea on käte-jalgade nuhtlus ja eneseuhkus ei lubanud ju ka enam tempot maha lasta ja liituda teistega. Eks ma siis liikusin nii paaristõugetega, kui hüpetega, vahepael komistasin ka uisusammu ja lõpuks jõudsin aardeni. Nüüd oli viimane nõupidamine mõistusega, et mis edasi, kas Sibula aare ja tunnistada oma nõrkust või Toonoja aare.

9 veebruar 2013 leidis pilditibi, Lauri, Rita [algaja]

Laadamänniku juurest minema hakates tegin suitsupausi. Siis oli mingeid hääli kuulda. Tegime end hästi vaikseks ja see oli Maku kes pressis end sujuvalt läbi metsa. Kui ta piisavalt lähedal oli siis köhatasin korra koera moodi. Täitsa pekkis, kus mees oli oma tegevusse süvenenud, sest reaktsioon oli muljetavaldav. Või mida te ise teete kui teate, et olete mingis tsivilisatsiooni poolt hüljatud maakera punktis ja siis mingi jobu lõugab enamvähem kõrva ääres ? Aga pole hullu, küllap ta varsti seda mulle samaväärselt meenutab. Ajasime tiba juttu ja siis jätkasime kõik oma teed. Maku kihutas suuskadega meie kõrval. Ehk siis meie sebisime nagu oravad ja kui ta meie juttu hästi ei kuulnud siis tegi paar tõuget ja oli jälle kõrval. Muidugi äratas see kadedust, sest meie liikusime rabaplätudega, mida enamus teab räätsa nime all. Üsna varsti sai Maku aru, et see on siiski jõle raiskamine ja ta jõuab veel muid aardeid ka otsida. Ja mõne aja pärast olidki vaid Maku tagatuled näha. Kihutasime vapralt edasi. Mingil ajal hakkas pilditibil mingi sokidraama. Tal olid kõik eeldused isuäratava vesivilli tekkimiseks. Aga see plaaniväline vedelikureservuaar ei tekitanud temas mitte mingit head emotsiooni. Lühidalt vahetas ta omal jalavarjusid. Kimasime edasi ja ma sain teada, et on olemas veel mingid lihasgrupid mille olemasolu minu isikliku jala küljes tuli mulle suure üllatusena. Aga see ei seganud. Uhasime kohale ja panime logi kirja. Ilm oli ikka veel täiesti talutav ja Maku suusajäljed kadusid meie jaoks täiesti mõistetamatusse suunda. Jätkasime oma liikumist.

3 veebruar 2013 leidis Eero [valap]

Tänase kauni talveilmaga on aarde maastiku raskusastmest päris mitu palli kaduma läinud. Astu nagu mööda maanteed, selge lust on niimoodi aardeid otsida. Aardekarpi oli külmunud niiskust pugenud. Koputasin jää välja. Tänud peitjale. V: lilleke J: kuul

30 august 2012 hooldas gk [geokrahv]

Czechide logiteatest välismaa lehel selgus, et aare vajab natuke remonti. Käisin ja vaatasin. Umbes seitse tundi käisin. Tulin Laadamänniku kaudu tagasi. Raba on üllatavalt kuiv. Nagu poleks vihma kunagi sadanudki. Täna oli küll ilus soe ja päikesepaisteline ilm.

5 november 2011 leidis Priit, Krt, Vader [triip]
Päris põnev matk mülgaste vahel, ilma räätsata pole siin tõesti midagi teha. Ja et veel põnevam oleks, siis jäi tagasitulek pimeda peale. Kui ei näe kuhu ei tohiks astuda, siis saab palju otsemini ja kiiremini edasi :) Kokkuvõtteks sai kaks täppi teist värvi ja igati korda läinud päev rabas. Kuna Kuresohu jäi veel täppe, siis kunagi tagasi.

1 oktoober 2011 leidis Lembit ja Indrek [polekala]
Kuresoo aardetiiru 2 aare. Lähenesime Laadamänniku poolt. Kohe peale puuvööndi lõppu oli mõistlik räätsad alla panna. Nendega võttis linnulennult u 3 kilomeetrise vahemaa läbimine veidi üle tunni. Aarde juures oli juba asjakohane maha istuda ning veidi vett juua. Ilus koht, tänud! EVEJ. Nüüd edasi Toonoja poole.

10 september 2011 leidis Raivo [raivo]
Tulin Sibula poolt ja edasi suundusin Toonojale. Aare paistis vähemalt saja meetri pealt. Peale aardeleidu sain tänase teise vihmasahmaka, vihmapiisad olid väga suured.

27 august 2011 leidis Ove [ove]
Lähenemissuund Toonoja aarde poolt. Jälegi mõned kilomeetrid reipal sammul ja nii ta tuli. Nii kuivas rabas polegi varem liikunud. Veetase on väga madal ja muda on rabas mätaste vahel suisa ära kuivanud. Kõrgema veetasemega oleks edenemiskiirus kindlasti aeglasem.

23 märts 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Laadamännikult siia oli oma 3,2km. Umbes siht sai võetud Laadamännikult Suitsna poole ja tänu sellele õnnestus aardest mööda panna 200meetriga, enne kui sai kontrollitud, kas juba ei ole lähedale jõudnud. Liigsed 400 meetrit sai seetõttu maha nühitud nende suuskadega, mis ei tahtnud mitte libiseda. Aare ise korras. Aitähh peitjatele!

13 veebruar 2011 leidis Jaanus Hannes Elvis [ullunt]
Jaanus taas oma logis kõigest kirjutanud. Leitud-logitud.

13 veebruar 2011 leidis Priit ja Merike [mooritz]
Laadamänniku aarde juurest võtsime suuna selle aarde peale. Nüüd oli puhuma hakanud küllaltki külm tuul ja tegemist oli, et mitte ära jäätuda. Heaks abimeheks osutus buff, mis sai siis pea silmini näo ette veetud. Mõnel meist kadus igasugune ajataju ja jalad liikusid mehaaniliselt. Erksamaks tegi oleku kauguses paistev punane täpp, mis liikus... No kes see muu olla sai kui geopeitur. Terasemal vaatlemisel oli neid täppe rohkemgi. Mingi aeg jõudsime kohakuti ,vahetasime mõned laused ja rühkisime edasi. Nüüd juba teiste tehtud jälgedes, mis siin seal ühe jäljerea asemel kolmeks hargnesid. Kohapeal oli kiire leid. V: kalkuni ja pastaka J: sipelga ja pastaka. Tagasitee kulges märksa kergemalt, oli ju nüüd tuul selja tagant ja tugev suusarada ees ka. Laadamänniku juures kohtasime juba tuttavaid geopeitureid ja rühkisime läbi metsa mitte just kõige sirgemat rada päästva auto poole. Nüüd enam keegi ei paugutanud, aga uut rada ka ei viitsinud enam tekitama hakata. Kui olime juba lagendikul , kostus seljatagant kilkeid, arvatavasti olid meie jäljes sõitnud kaasvõitlejad jõudnud kraavini :)Viimased meetrid olid eriti rasked, no kuidagi ei tahtnud suusk enam edasi libiseda ja minu suusatamine meenutas pigem suuskadel loivamist. Aga päästev auto polnud enam kaugel ja oi kui hea oli sinna veel istuma saada :)

13 veebruar 2011 leidis Priit ja Merike [armastan]
Meie päeva teine leid, mõtlesime, et ehk pole keegi jõudnud ... aga oli. Tänud peitjale.

13 veebruar 2011 leidis Jaanus, Elvis, Hannes [jmets]
Toonojalt lahkudes paistis, et müstilised suusajäljed lähevad otse Suitsna poole. Mõnda aega üritasime neid järgida, aga peagi sai meile selgeks, et lihtsam on mööda oma rada minna. Rohkem me neid jälgi ei näinud ja peagi kulgesime mööda siledat rabapinnast. Lumi oli niivõrd ideaalne suusarada, et minul oma puulaudadega oli päris raske teistega sammu pidada. Kuigi kulgesin vapralt ees nagu jäälõhkuja Tarmo, tehes sisse suusarada, märkasin sageli kiiremaid nõelujaid minust uisustiilis möödumas. Üheksaid ja kaheksaid hakati ümber minu joonistama pisut hiljem. Kuna raba oli lage ja sile, peatusin sageli suuna määramiseks. Loomulikult oli asjakohane spordijook ja kange tee ohtra mee ning pisukese rummiga. Aardele lähendes oli suurest tempost higist leemendama hakanud nägu ära jäätunud. Kohapeal tundusid kulmud eriti rasked ja alles peale mõningasi iluprotseduure tekkis inimese tunne tagasi. Istudes külmusid jalas olnud püksid mõnusalt ära, seega ei saanud pikalt peatuda ja peale logimist (jälle selle päeva esimesed) võtsime suuna uue aardeni. Kellaaeg logiraamatusse sai märgitud 11:50.

27 jaanuar 2011 leidis Merle, Triin, Miki & Paavo [speedy]
Nelik vapralt Laadamännikult sammus kohale
Meel rõõmus, jutt lõbus - nagu meile kohane
Aardeke meie pilgu alt ei peitnud üldse kaua
Maha pidasime veel üks pikniku lumest laual

Kätte tuli hetk minna poolest pundist lahku
Vandersellide kambal edasi juba kaks tahku
Kes tiksus autosse naasta, kel siht Toonoja
Mõlemas leeris esindatud olid ka mehepojad

Kuidas läks meil Triinuga Toonoja aardejaht
Kas ootas, kostitas, majutas tare meid kaht
Kas laabus teekond või embkumb teist togis
Sest teada saate aga juba Toonoja leiulogis

27 jaanuar 2011 leidis Merle, Miki, Paavo ja Triin [miki]
Talv on ikka parim aeg sellisteks rabamatkadeks - suvel või sügisel sama retke ette võttes oleks vist siiamaani seal. Hea, et kunagi toonojalt kohale ei punninud minna. Seekord siis läksime aarde juures Paavost ja Triinust lahku, meie Merlega autosse tagasi ning nemad edasi Toonoja suunas. Kuhu me neile vastu läksime. Mistõttu jäi meil aega soojas autos kohvi juua, nurru lasta ja vette sulpsatanud Triinu lahti lükkamata teedega hirmutada. Oh seda õelust.

27 jaanuar 2011 leidis Merle, Miki, Paavo ja Triin [trine]
Talvel ei saa selle maastiku eksteemist muidugi täit maitset, lihtsalt üks mõnus jalutuskäik. Raba ise tegelikult jääs ei ole, aga poolemeetrine lumekiht kannab lumeräätsaga jalutajaid ilusti. Männid jäid siinkandis juba õige kiduraks ja neid oli kahte sorti: kas hoolikalt pügatud bonsaid või valged korallid. Kaunis!

7 oktoober 2010 leidis Hanno & Maario [loom]
Algselt kui kotte pakkisime ja kaalusime neid, siis ei tundund kogu see krempel üldse raske olevat. Poolel teel aardeni aga hakkas tunduma, et ma ei jõuagi kuhugile. Iga väike mülgas mis oli, seal ma ka vajusin:) Tegelikult tuli lihtsalt seljakotis oleva lisaraskusega harjuda ja varsti läksin juba enamus kohtadest otse. Puhkehetkel joodud rabavesi oli lausa imeline sel hetkel:) Tänud peitjatele! EVEJ

7 oktoober 2010 leidis Maario & Hanno [hanno5000]
Ettevalmistused Karuskosel kestsid koos söömisega vist isegi üle tunni, oli ju vaja ka veel seljakotid pakkida nii et kõik vajalik kaasas oleks... Plaanis muidugi Suitsnalt edasi Toonojale minna ning sinna ööbima jääda. Algus oli väga mõnus laudtee, siis selle lõpus väike puhkehetk, viimane pilt veel enam-vähem tsivilisatsioonis, räätsad alla ja otse aarde poole. Ilm oli ilus ja raba väga super, ainukesed kergelt häirivad asjad olid ebatavaliselt rasked seljakotid. Maario kaalus oma suure seljakoti tõttu igatahes oluliselt rohkem, kui tavaliselt ja seetõttu oli temal pehmemates kohtades ka palju lõbusam õõtsuda. Minu üllatuseks oli meil ainult paar natuke ekstreemsemat olukorda, ühes kohas vajus mul jalg koos räätsaga sisse ja olin sunnitud ka käe järgi pistma ning teises kohas oli Maariol umbes sama situatsioon, ainult et mina sain miskipärast oluliselt märjemaks, kui tema... Lõpuks paar tundi peale parklast startimist olimegi aarde juures. Panime logi kirja, tegime väikese puhkehetke, maitsesime laukavett ja alla ka tibake kangemat ning suundusime edasi Toonoja poole. Suured tänud peitjatele, üks väga mõnus 5.0 aare!

29 august 2010 leidis Sm. Jaan Kask ja Neeme [neeme]
Selle aarde sünd pani kihama kogu kohaliku kaubanduselu. Viljandi kauplustesse telliti terve partii tuliuusi räätsasid, mis kohe ka maha müüdi ja seda rekordilise kahe päeva jooksul - pool partiid minule ja pool partiid sm. Jaan Kasele (kellele siis veel)! Kuna kõige olulisem osa matka heaks kordaminekuks oli olemas ja päev tõotas samuti sobilik tulla, saigi asi ette võetud. Laudtee lõpus olevas puhkekohas tegime veel väikese peatuse, mõtlesime sügavalt elu üle järele, panime rabaliikurid jalgade külge ja võtsime suuna otse aardele. Muidugi, ega see tee nüüd nii otse ka ei läinud. Mida edasi, seda enam sattus teele kohti, kuhu ka räätsaga ei olnud erilist tahtmist peale minna. Nii kulgeski see "otsetee" laugaste ja õõtsikute vahel laveerides ning tugevamaid kohti otsides. Aardepaigas tegime väikese puhkepeatuse, panime logid kirja ja siis uuesti läbi laugastiku tagasi. Tagasitee läks siiski veidi kiiremini, sest hea orientiirina toimis vaatetorni hele katus ja mõnes pehmes kohas sai ka veidi suuremaid riske võetud :)! Uuesti parklasse jõudes näitas geps läbitud teepikkuseks enam-vähem 10km. Igal juhul väga mõnus kordaläinud ettevõtmine! Suur tänu aardepeitjatele! Aardesse jäi täring ja sm. Jaan Kase (kelle siis veel) personaalne geomünt.

28 august 2010 leidis Priit & Maarja [bonzo]
See aare pani meil hetkega kõrvad ühes rütmis liikuma, aga meil oli 2 takistust. Kõigepealt ei olnud meil räätsasid. Selle probleemi lahendasime Nõmme matkapoes juba esmaspäeval, kus oli üüratuma suur valik. Teine takistus oli see, et kogu aeg oli vaja tööl või komandeeringus või kuskil mujal olla ja ei saanud üldsegi hobidega tegeleda. See asi lahenes iseenesest laupäeva saabudes. Hommikune ilmateade tekitas küll natuke kõhklusi, aga kuna juba terve nädal oli möödunud laupäeva ootuses ja pealegi Cappi radar väga koledat pilti ei näidanud, läksime kindlameelselt kohale. Tutikad räätsad toimisid laitmatult. Natuke oli vaja harjuda, kuna need olid meile mõlemale elu esimesed sammud sellise atribuutikaga, aga peaks mainima, et üllatavalt mugav oli tatsuda. Teekond nulli oli üpris sik-sakiline. Vahepeal hakkas ka padukat tulema ja kõik asjad said märjaks. Ja et veel huvitavam oleks, siis lõi välku ja müristas ka. Sellistes tingimustes me ka logisime oma leiu, nii et andke andeks, kui te meie käekirjast logiraamatus aru ei saa, kirjutama pidi ilma toetuspunktita, hoides konteinerit ja logiraamatut vihmavarjus :). Tagasitee oli oluliselt lühem ja kiirem, kuna läksime sisuliselt otse, ainult ümber rabajärvekeste pidi vingerdama ja mõningaid pehmemad õõtsikukogumeid oli ka parem vältida :). Tagasiminnes tegime ka ülimõnusa lõunapausi umbes 3 ruutmeetri suurusel rabasaarel ;) Kokku autost autoni läbisime täiesti ebaloogilised 11,5 kilomeetrit, millest sinnaminnes ~6,5 ja tagasitulles ~5. Alguses retke plaanides käis korra peast läbi ka mõte minna sealt samast edasi Toonojale ja sama teed läbi raba tagasi tulla, aga seal välgu ja paugu saatel aarde kõrval seistes jõudis reaalsus pärale :). Täname väga laheda matka eest! EVEJ

23 august 2010 leidis Arli [puujalg]
Maailmas on igasuguseid hulle, üks nendest olen mina. Nagu Toonojal vist lubatud sai, käisin ja noppisin asja ära. Ega see teekond nii hirmus polnudki, kui kaardi pealt paistab, kuid ilma räätsadeta üsna kahtlane ettevõtmine. Kuigi vist võimalik, kui rada valida. Minnes üritasin laugastikust mööduda ida poolt, tagasi tulin otse läbi laugastiku,suurt vahet kandvuse suhtes ei täheldanud. Pigem oli tagasiteel rohkem vaadata. Minu kolmas esmaleid lühikese aja jooksul. Tänud peitjatele ilusa rabamatka eest!

22 august 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".