Suitsna raba

Oli tahtmine mõistust tuulutada ja üks rabamatk on selleks parim võimalus. Pikalt ei kirjuta. Oli mädane see asi, pehme, raske. Kui korra räätsad ära võtsin, käisin ka sisse. Ütleme nii, et esimest korda tundsin elus rabas, et see asi pole kõige ohutum enam :D. Aga aare sai logitud ja ülemine korrus tuulutatud. Aitäh!

Tulin Karukoselt,no ikka päris märjaks on see elu siin läinud.Aga ei hullu,vähemalt lund polnud,õhus oli kevad,lõokesed kohal,kena rahulik kulgemine.Aare on igati tugev tükk,ehitatud kestma aastateks,sisu ka täiesti kuiv,justkui oleks eile tehtud.Suured tänud peitjatele!

Poolel teel Laadamännikult siia sain aru, et talvesaabas ei olnud hea valik. Läks väga vesiseks ja selgus, et ega need saapad väga hästi vett ei pea. Õnneks olid väljas plusskraadid ja külm ei olnud- lihtsalt ebamugav ju, kui saapad lirtsuvad. Kohapeal kiire leid, peitjale tänud!

Tulime üle Navesti ja matkajad suundusid läände, mina aga võtsin sooloretke Suitsna poole ette. lihtne polnud, lumi oli pehme. Nullis vaatasin veidi ringi, enne kui logida sain. aardega on kõik hästi. aitäh!

Päeva lõpuboss. Edasi Sibula aarde juurest. Maastik tõepoolest ei halastanud ning ilma räätsadeta leidub siin sissevajumiskohti küllaga. Nullis ootab kena laugas, mis lõuna poolt lähenedes alles esimene on.

Lõpetuseks suundusime edelasse laudtee poole, mille vaatetorni aaret mugude tõttu otsida ei saanud. Edasi tungisime 14km kruusatee vältimiseks eramaale, ületasime omavoliliselt Karukose kandis Raudna jõe, kasutades selleks ERAsilda (märgistused tegid selle kristallselgeks), hiilisime läbi erahoovi ning tabasime kagusse suunduvat eurorahadega rajatud, valgusfooridega ääristatud ning ööpäevaringselt valgustatud metsasihti. Selle lõpust jäi maha korjata 18 puuki ning venida <2km tagasi autoni.

Sellise maastikuga käi või terve raba ristipõiki läbi. Seega tulime ka siia. Inge vantsis hea meelega kaasa.
Tänud

Sibula juurest tulles oli nüüd päris mõnus avar raba, mille kõval pinnal matkasaapaga hea rahulik astuda. Päike soojendas ja andis meeldivalt hea tunde.. lihtsalt hingel hakkas hea selles põhjamaises talvises karguses ja rabavaikuses. Minu jaoks oli see aarde korduv külastuseks kardinaalselt erinevates tingimustes. Suvine kuivanud raba siiski nii mugav ei olnud, kui hetke jääkõva pinnas. Aga suvised värvid ja jahutuseks pea laukasse pistmised olid ka igavesti meeldivad mälestused, mida hoida. Tänan peitmast.

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

Meie 22 kilomeetrise rabamatka teine punkt (ja osadel viies) oli siin ehk et tulime Sibula aarde juurest, kus ka vähe pikem logi. Tänu räätsadele oli siiatulek üsna mõnus astumine, ilma oleks keeruline olnud. Ilus ilm, hea seltskond ja kaunid rabavaated - esialgu pikana tundunud distants sai üsna edukalt läbitud. Aardega kõik kõige paremas korras. Aitäh siia kutsumast!

Leitud

Nädalavahetuse põhiprojekt nr 1 :).

Kui olime läbi lihtsamate aarete ennast rabaserva välja siksakitanud, oligi aeg asuda maastik 5 aaret vallutama. Ja mis täna räätsadega teab mis hull viiekas vallutada polnudki, kaardi pealt leiab ju küll ja veel täppe, mis kaugelt raskemalt meile kätte tulnud…

Kirjelduses viidatud laudtee oli küll üleni lumevaiba all, isegi aimatavaid piirjooni ei olnud näha ja tegelikult käis meil üldse kogu ümbruse nägemine / sellel liikumine seal täna nii, et hakkasime lihtsalt minema roosa joone sabas otse läbi ühtlase, mändidega pikitud lumevälja ning sellest, et seisame parasjagu jalgupidi nt suures laukas, saime teadlikuks alles siis, kui Salme seda kaarti vaadates meile ütles :D. Ja niimoodi mitu kilomeetrit järjest… Aardesaarekesele kohale jõudes panime kirja oma logi ja Helen pakkus seejärel, et aeg on ühtlasi paras ka lõunaks. Ning sinnasamma mätta otsa tekkiski siis kohe ka korralik rabapuhvet, serveerimisel seekord salat ja singirullid…

Mhm, ma olen tegelikult juba natuke pabinas :D, kaaslaste lahkel kaasakutsel pika matka rabakad geokaardil saavad järjest ja järjest ära leitud :D. Kui nii edasi läheb, peab hakkama täitsa planeerima, millised paar tükki suveks hoiule & sünnipäevamatkadeks jätta. Või siis peitjad aitavad mu selle murega pigist välja ja panevad loodusesse mõned uued aarded juurde ;). Aitäh Kadrile ja Svenile aarde ning Helenile ja Salmele otsinguplaanidesse kaasamise eest, oli väga mõnus päev.

Suvel olime käinud seda Eestimaa suurimat rabamassiivi natuke uudistamas ja aru saanud, et lihtsat maastikku siin oodata pole. Kui Sibula aarde juures käisime suvesoojas räätsadeta ja jäime ka ellu, siis kaarti uurides oli kindel otsus, et selle aarde juurde minekuks võiks oodata külmemat aastaaega ja ette võtta rännak Vaatleja V juurest otse üle laugaste.

Nüüd oligi sobiv aeg käes ja algselt oli meil plaanis sel nädalavahetusel külastada hoopis Eestimaa suurimat soostikku, kuid elu viskab ikka sisse muutusi ja plaan B oli Soomaa. Hommikul Tallinnast startides polnud just parim ilm ja terve tee sadas laia lund-lörtsi. Soomaal võttis meid vastu üsna mõnus kergelt plussis õhk ja maaliliselt lumine mets. Varustus kaasa ja täpselt keskpäeval startisime matkarajale. Esimene lõik laudteel, kus isegi aimatavaid jalajälgi oli ja peale Ingatsi torni juba täiesti puutumatu lumeväli. Üsna pea otsustasime ka räätsad alla panna, et sulalumes oleks kergem liikuda. Suuna võtsime enam-vähem otse aardele ja ega väga palju sellest ka kõrvale ei kaldunud. Üks väike põige tuli teha lahtist vett silmates, mida Indy loomulikult kergeks supluseks ära kasutas. Ja vahel pidime suunda korrigeerima, kui suures lobisemise hoos sihtmärk ununema kippus ;)

Aarde juurde jõudes oli nahk soe, kuid kõht tühi. Peale logimist tegime püstijalu kiire lõunapausi ja siis suund tagasi, et külm ligi ei jõuaks tikkuda. Kogu tee oli saatnud meid kerge lumesadu, kuid õnneks polnud see vastikult märg. Aga ümbruse tegi küll ühtlaselt valgeks nii, et aru polnud saada, kus maa, kus taevas. Täpselt 3 tunni ja 15 minuti pärast olime autode juures tagasi. Natuke väsinud, kuid väga rahul selle rabaskäiguga.

Siia rappa on veel tulevikuski asja, eks näis, millal selleks õige aeg kätte jõuab. Tänastele kaaslastele suur tänu ja aarde peitjatele ka kiitus, et sellise mõnusa väljakutse esitanud olete.

Sibulasse jõudes olime ikka päris läbi. Samas, mul ikka see Suitsna raba väga kraapis sees - pigem teha kogu see õudus ühe korraga ära, kui et kaarti vaadata ja mõelda, et vast kunagi satub :)

Kuivõrd mingi hetk saime ka adekvaatsemat pinnast, siis lootsime, et ehk on Suitsnasse minek kergem - kõigest 1.7km minna. Hakkasime vaikselt minema ja jõudsimegi normaalselt kohale. Selleks ajaks oli ka raba lihtsamini läbitav ja absoluutselt iga samm sisse ei vajunud.

Kui olime sibula metsatukast välja pressinud, kiskusid suunurgad lakke. Mõnus sile raba ja tuul oli lume kenasti minimaalseks pühkinud ning saime hoo ülesse. Samm oli kerge ning peagi võisime tõdeda, et julgeb ka edasi jätkata teekonda sinna kaugemate täppideni. Nimed kirja, mõned kommid põske, vedelik kehasse, ning jätkasime geomatka reipal sammul.

Tänud.

Kuresoo aarde juurest hakkasime otse tulema. Kuid lisaks kuivanud mülgastele jäi teele siiski ka märjem mülka rägastik ja sellest pidime suurema ringiga mööda manööverdama. Siin oli ka esimene kord, kui tuli välja, et kummik+rääts on rabas sobivam, kui toss+rääts. Lisaks hakkas joogivee varu otsa saama ja pidime laukaid jahutuseks ning janu kustutamiseks kasutama. Minu jaoks oli aga kõige hullem see, et suvi läbi plätuga käimiselt kumik+räätsale üleminek oli tekitanud suht lühikese maaga hõõrumis villid. Kuna plaastrid olid autosse jäänud, siis toppisin soki sisse wc-paberit, mis üllatuslikult isegi leevandas valu ja lasi retkel jätkuda.. tõsi, oluliselt aeglasemas tempos, kuid siiski.

Lõpuks said siiski nimed kirja ning teekond tagasi Toonojale võis alata. Oli milline rõõm oli tagasi Toonoja äärde jõudes jalanõude vahetamine ja vee takistuse ületamise järgselt pingile siruli viskamine ning matkaonni kõrval laua taga einestamine..

Tänan peitmast.

Sibula aarde juurest oli loogiline jätk edasi siia tulla. Metsa vahelt jõudsime rappa ning seal oli täitsa mõnus astuda. Mõni käis räätsades, mõni ilma. Tundus, et siin on selle talve ideaalilähedased tingimused. Lumi oli ära sulanud ning pealmine pind oli veel jääs ja kandev. Suhteliselt hästi kandev. Mõnes kohas küll jalg vajus läbi kamara, kuid tegelikult oli mõnus astumine. Siia jõudes olime teekonna algusest veetnud 2,5h ja läbinud 6km. Edasi võtsime suuna Toonoja aarde peale, vahemaa sinna oli eelmistega võrreldes pikk - 3,4km, kuid rabapinnas tundus hea ja tuju oli samuti kõigile hea. Lootsime, et tunni ja 20 minuti pärast oleme Toonojal. Täname aarde eest!

Ka siin oli naeratus veel näol. Sest kuigi ikkagi läks juba väga mädaks ja vesi trügis ikka iga sammuga ülespoole, siis siiani olime suutnud mõistlikus tempos tulla. Mingi 2,5h äkki? Jah, oluliselt raskem tavalistest sooaaretest, tugeva pinnasega mättaid jäi järjest vähemaks ja tekkis juba selliseid veetakistusi ette, millest läbi ei julgenud enam minna, kuid oma marsruudi nihutamisega saime ikkagi asjad kuidagi jonksu sätitud. Ja kui aardeni sai jõutud, siis jalad ilmutasid esimesi väsimuse märke, räätsadega ikka raskem käia ja kohati kogu rääts vee all, pead ettevaatlikult kahlama, et end üleni märjaks ei pritsiks altpoolt vööd. Kohati kõhedad õõtsikud. Tegime siin veidi pikema puhkuse, et siis Kuresoo poole edasi minna. Ausalt öeldes oli siin ikka suur dilemma, et kuidas teeme, kas läheme Raudoja peale ja siis hiljem sealt edasi Kuresoo peale. Aga vaadates ortofotot Kuresoo ümbrusest, siis see loll naeratus hakkas näolt hajuma. Ausalt öeldes tuli hirm nahka. Ja siis saigi tehtud otsus, et kõigepealt Kuresoo, sinna saab vaid alt ligi ja kui see võetud, siis teeme otsuse, et mida edasi.

Aare kuiv ja kena. Peidik korras. Tea, kas nüüd just aitäh öelda, et siia tuldud sai, kuid samas väga võimas kah, et siin käidud.

Siia tulime Sibula aarde juurest. Minu jaoks oli see päeva kõige lihtsam raba-aare, kuna sai siia tulla peaaegu otse tatsates räätsade jaoks pea ideaalsel maastikul. Mäletan veel, et teel selle aardeni läksin ringiga mööda mõningatest märjematest kohtadest, millesarnastest teel järgmise aarde juurde suhteliselt tuima näoga üle läksin.
Kohal olles kaalusime, kas minna edasi Toonoja või Kuresoo aarde suunas. Otsustasime Kuresoo kasuks, kuna seda tundus kaarti vaadates oluliselt mõistlikum noppida meie suunast lähenedes ning Toonoja aardeni saab vajadusel ka põhjapoolt. Kuresoo aarde juurde jõudes peaks olema igatahes selge, kas on aega, jaksu ja viitsimist veel samal päeval ka Toonojale minna. Igal juhul oli veel pikk tee ees.
Kaunist koht, aitäh siia aarde peitmise eest. Juurde pole aga vaja panna ;)

Matk osutus hulga lihtsamaks kui arvasin. Talve eelis- maa oli kenasti külmunud ja lund vähe, nii saime otsejoones aardeni kõndida. Mõnus oli. Tänud rappa kutsumast!

Uups, siia tulek oli täna küll nagu jalutuskäik pargis. Tempo oli korralik ja sai sooja sisse. Huvitav oli see, et Henny, kes muidu teeb oma käike ja jookseb päris kaugele, püsis korralikult rivis ja pidevalt kontrollis, kus ma olen. Ei tea, kas maastik oli aukartustäratav ja võõras(samas suvel oleme rabas käinud küll) või tal veel värskelt meeles, kuidas ta eile mind Vasalemma jõe ääres ära kaotas? Ühtegi loomajälge rabas muidugi ei näinud ka, mis teda eemale oleks kiskunud. Aitäh!

Parklast lahkudes arutasime Kristjaniga,et kui palju aega kulub plaanitud ringi läbikõndimiseks.Pakkusime mõlemad liiga palju üle,no eks teekond kujunes ka tõesti üle ootuste kiiremalt ja 2 km sai suisa "viilitud" :)

Esimese rabaaarde juurde jõudmisel oli kere alles kergelt soojaks saanud.Aitüma peitmast

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

Pärast elamusterohket rabapäeva Pärnumaal oli seltskond mõnusast rabatsällensist vaimustuses ja juba tagasiteel koju sündis uus plaan järgmiseks rabamatkaks.

Olime tänagi valmis erinevateks katsumusteks, kuid lõbus ja entusiastlik algus pakkus vaid rahulolu, teekond oli võrreldes eelmise matkaga lausa lust. Reipal sammul olime varsti aarde juures ja juba tekkis isegi arutelu, et sellistel tingimustel võiks plaanipärase 15km ringi pikemakski venitada:).

Tänud peitjale! Tore koht, aare korras. Selline geopeitus on väga nauditav. Õnneks mul rabaaardeid veel jätkub ja alati võib ju uuesti tulla, ka ilma leiueesmärgita.

Päeva teine aare. Raba maastik oli üllatavalt tore, võks öelda, et tegu oli lausa euronõuetele vastava rabaga. Tempo oli päris hoogne ja aarde juures pidin lausa kihi riideid eemaldama, muidu oleksin sulanud.

Olime valmis pisut sumpamiseks, aga siin oli maapind kõva. Vaatleja V juurest tulid otse suusa- ja jalajäljed aarde poole, aga poole peal kaldusid need kõrvale. 54 minutiga oli parklast siia tulnud, vahepeal aarde loginud ja vaadet nautinud. Mõned lühemad rabaaarded tuleb suveks jätta, siinne on liiga kaugel.

Jätkus eelmise aasta Soomaa rabaaarete tuur. Kellel Vaatleja 5 leidmata panid oma nimed seal kirja ja algaski rabamatk risti üle külmunud laugaste. Soofoobikute lemmikaastaaeg. Tänud peitjale.

Ammu juba unistasin Toonoja külastamisest. Samuti Eesti suurimast rabast läbi matkamisest. Täna siis realiseerusid mõlemad unistused. Matk kulges marsruudil Karuskose - Toonoja - Hüpassaare. Kuna eile said Vaatleja V ja Sibula väiksema matka käigus võetud, siis täna sai Karuskoselt otse Toonoja poole sammud seatud. Tänane esimene aare. Jutuhoos sammusime aardest oma 50m mööda, enne kui märkasin gepsu vaadata. Aardekonteiner hakkas kohe sealt ka silma.

Polegi vist varem sellises rabas olnud, kus puid peaaagu pole. Üks suur ja lage väli. Rabades olen ma üldse oma elu jooksul vähe käinud. Aarete otsimine mu rappa tõigi :) Mari ja Tanel olid väga agarad mulle seletama, milliste mätaste otsa suvel tohib astuda ja milliste mitte. Nüüd olin ka mina väga rõõmus, et just nüüd siin olen. Sihuke mülgas siis tegelikult. Kõik oli nüüd aga jääs. Küll oli mul teistmoodi probleem, mida ka Tanel juba mainis. Mul olid kõige tavalisemad kummikud jalas ja need olid oi-oi kui libedad jääl :) Liugu sain kõvasti lasta, kuid püstipüsimiseks oli mul vaja kõiki lihaseid kasutada. Jalad olid küll kummikus sellises asendis nagu kass ajab küüned välja :D Täna tunnen lihaste olemasolu, millest varem ma teadlik ei olnud :D Väga hea trenn. Selle aardeni ma käppa maha ei saanud, hiljem aga küll. Üks nõrkushetk ikka tabas :D Aitäh peitjale aarde eest!

Mul oli mõte millalgi suvel siia tulla. Aga kuna geokaaslased tahtsid nüüd selle matka ette võtta, siis nii me siia tulimegi. Eh, kui ma seda maastikku nägin, siis tänasin õnne, et praegu tulime. Lumi oli sulanud ja ainult jää kattis raba. Seega oli ilusti näha millise maastikuga tegu on. Täitsa pekkis! See siin on ju üks lõputu mudamülgas! Kuidas siia suvel üldse kohale saab? Ma oleks ilmselt igaveseks sinna mudavanne võtma jäänud. Tänu külmataadile oli mul siiski võimalus seda maastiku näha ja ka peitjatele tänud.

Sibulast edasi hakkas lage raba, mis oli selline mülgas, et suvel on see küll viimane koht, kus viibida tahaks. Täna mõnusa kevadilmaga oli aga see vaid kerge jaluskäik üle jää ja aeg-ajalt ka mõne mätta. Meil Mariga olid kummikud, millel oli all mingi libisemisvastane materjal ja ei meeldinud see mulle mitte, sest ma tahtsin liugu lasta. Sirjal olid jällegi tavalised kummikud ja ta oli hädas püsti püsimisega. Aitäh!