25 oktoober 2015 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

25 oktoober 2015 soovis arhiveerimist gk [geokrahv]

Aitähh kõigile, kes võtsid vaevaks retke läbi teha või vähemalt mõtlesid sellele.

25 oktoober 2015 kommenteeris gk [geokrahv]

Lehitseme aarde logiraamatut kah.

27 september 2015 leidis Mõnus seltskond ja [reix]

See on nüüd selle aarde viimane leiulogi. Vabandused peitja ees, et nii hilja! Viimasel ajal siin netis logimine kohe kuidagi ei edene, palju vahvam on lihtsalt ringi uidata, ja otsida. Aga proovin ennast parndada ja ka teised võlad likvideerida, näiteks tänasele päevakangelasele tunk´ile olen võlgu Kaks karu eelmisest aastast. :( Millal see Logijälgijate toetusgrupp kokku tuleb?

Aga asjast ka! Kui geokrahvi poolt selline üleskutse ilmus, et aare ühiselt arhiivi saata oli kohe mõte võimalusel osaleda. Pikad matkad looduses on ju mu lemmikud, raba ka. Kindel see, et ilma aardeta ei oleks ma ju siia ringile sattunud, sest põnevaid kohti, kus käia tahaks, on nii palju. Ja mitte ainult Eestimaal. Oleks ainult aega! Seega pühapäeva hommik leidis mind koos teiste huvilistega, keda oli üllatavalt palju, kokkulepitud kohas. Kerge tutvumine, ärevus, geokrahvi isuäratav kalaamps ja kibelemine rajale. Teekonda on teiste poolt juba piisavalt ja seejuures ka tõeselt kirjeldatud, seega libisen siit üle. Minulegi oli matkakese huvitavam osa loomulikult lõige, ei kõhklenud et seda proovida. Olin ainus, kellel polnud kummikuid ehk siis matkasaabastega. Tõesti leidis enne õõtsikule asumist mul ees väike lisainstalleerimine: nuffile teadmiseks, kes kirjeldas mul olevat "veel mingid asjad-veekaitsmed", et tegemist on bahillade e sääristega, mis matkavarustuses täitsa tavalised. Vett hoiavad nad tõesti eemal ja minu saldoks kujunes üks niiske jalg ja teine tänu kraaviületusele põlvest allapoole märg, kuid vett välja valama ei pidanud. Kuigi ma olen üksik uitaja ja mulle meeldib nii, oli see ühine matk mõnusa seltskonnaga igati meeldiv ja kordaläinud. Tänud kaaslastele ja eriline tänu geokrahvile meid siia kutsumast. Näeme veel!

27 september 2015 leidis 4,5 [menope]

Alustama peaks ilmselt sellest, et eks ma teadsin juba mõnda aega, et selline retkeplaan õhus on. Loomulikult olin liitumismõtetega. Aga no kui ma teada sain, et üsna pea on tarvis võõrustada võõramaalast, siis üritasin retke korraldusmeeskonda veidi mõjutada oma kuupäevasooviga. Kuhu ikka viia kauge külaline, kui mitte sulaselgesse sohu?? Ja läks õnneks :D

Kui seejärel mu ema kuulis, et on plaan minna jaapanlase ja geopeituritega rappa, vormus kindel veendumus, et tema tahab ka. Umbes ringi teisel veerandil muidugi paljastus, et ta oli esiti arvanud, et tuleb matk mööda laudteed… Samas kui ma pühapäevahommikul rääkisin kummikutest ja võimalikest kraaviületustest, ei vähenenud entusiasm teps mitte. No ja ega ma tegelikult väga muretsenudki.

Sündmuspaigale jõudsime juba tunnikese varem (kusjuures mitte esimestena!), mis tähendas, et oli aega iga natukese aja tagant ümber riietuda, matkakoti sisu asjus ümber otsustada ning käia vaheldumisi turbaväljade ääres saunalaval ja metsa all külmikus. Riburada hakkas muidugi saabuma geomobiile ja neist väljuma tundmatute nägudega rahvast, kelle vaat et igaühe puhul tuli nentida “Aaaa!” kui tutvumine või tutvustamine jõudis kasutajanimeni :)

Mis puutub retkesse endasse, siis ootasime tõepoolest veel üht uljast kaaslast - kelle jaoks mainitud pühapäev sattus olema just üks neist seiklusrikastest, kus isegi hommikukohvi joomine võib kulgeda ootamatult - ja nii jäime otsijate põhigrupist maha. Poleks lihtsalt olnud paslik kõigil oodata lasta. Et maha jäime, oli ühelt poolt muidugi kurb, sest kaasgeopeituritega jäi tutvus üürikeseks ja ühised seiklused ka seiklemata, aga teiselt poolt… võimaldas seesama olukord meil mökutada, loodust nautida ja järve kaugemas otsas isegi väike piknik maha pidada. Ja need juba mainitud jõhvikad! Rabapuhkus täie raha eest. Ja seda eriti muidugi jaapanlasele.

Päeva lõpetuseks proovisime ära ka õõtsuva pinnase torni juurest järvele lähenedes, niiet võibolla ma natuke isegi kujutan ette, millistest kohutavatest hüpetest te siin räägite… :D

27 september 2015 leidis geopeiturid ja [sylli]

Sõitsime Lääne-Virust koos Krista ja Vaimariga kohale. Tuleku olime kokku leppinud alles eelmisel päeval toimunud sündmusaarde käigus. Mõeldud-tehtud.

Vedasime räätsad koti külge selga ja suundusime koos teistega ümber järve retkele. Kui ma retke alguses eelmise päeva väsimusest veel uimane olin, siis esimesed kraaviületused tegid kohe väga erksaks! Nähes ühte matkalist veepiiril istumas ja teist sinna hooga lendamas, siis sai väga ettevaatlikult tatt-libedal palgil kummikuid millimeetri haaval edasi libistatud, et ikka kuivalt teisele kaldale jõuaks. Ja siis veel teine samasugune ületus.

Retke esimesed otsalised oli kiiremad ja kadusid vahepeal eest ära. Kui siis mingis kohas märkasime, et üks osa geopeituritest läks otsemat teed mööda ja teine osa ringiga, siis minu, Vaimari ja Krista raja valikul sai otsustavaks asjaolu, et mis me neid räätsasid ikka kasutult raskuseks kaasa vedasime, läheme ikka sealt, kus neid kasutada ka saab! Seega siis otse kahe vedeliku vahelt läbi! Kuigi teekond paistis eemalt ilus rohune maa.

Räätsastusime ja asusime teele. Ilus rohune maa näitas oma tegelikku palet - mustjas vesi väreles kõikjal. Seal, kust rohtu veest välja ei paistnud, sealt võis väga sügavale läbi vajuda. Seal, kust paistsid hõredad pruunid kõrred, tuli lennates üle minna, sest ka seal vajus üsna hooga. Seepärast polnud enam rohkem aega tagasi vaadata. Meenus arvutimäng, kus kuristiku kohal on õhus kivid, mille peale tuleb astuda ja kohe edasi liikuda, sest kivid lihtsalt kukuvad peale astumist kuristikku. Mingil hetkel läks olukord veidi kindlamaks ja sai seisatada. Krista ja Vaimar olid kaugele maha jäänud. Eesminejad aga sootuks pilliroogu kadunud. Aitäh kahele geopeiturile, kes siiski meid ootasid ja näitasid suunda, kust on ohutum läbi minna. Ega sealgi saanud pikalt aega viita, et sügavamale vajumist vältida, tuli liikuda.

Teel olid jõhvikad nii suured nagu väikesed õunad. Sai neid põske pistetud, kui järsku kostus eespoolt pilliroost kurjakuulutav naermine. See ei saanud mitte midagi head tõotada. Ja kui siis veidi maad edasi pilliroo eest ära lükkasime, nägime meie ja teiste vahel mustendavat vett! Teisel pool seisis mitu märgade riietega naeratavat nägu. Olime täitsa nõutud! Tagasi ju ometi enam ei lähe! Aga edasiminek tundus võimatu! No kaua nad sealpool ikka ootavad! Tuli tegutseda! Viskasin oma seljakoti ja osa riietest juba teisele poole, et need kuivaks jääksid ja olin valmis miskit veel-teadmata-moodust pidi üle vee minema. Ja siis äkki said meist paigalt üle mülka räätsahüppajad! See oli väga õudne! Hüpatav vahemaa tuli minu puhul kohe kindlasti kahega korrutada (nagu talvel suurema tuulega loetakse külma ilma kraade rohkemateks), sest spordiga pole tegelenud ja väsinud olin ka juba parasjagu... Ja siis ma seal seisin nagu suusahüppemäe otsas värisedes ja kartes alla söösta. Enam mõelda ei saanud, sest siis oleks hüpe tegemata jäänud, hüppasin ja uskumatult tõsi, aga sain üle! See tundub siiani uskumatu loona!

Suured-suured tänud geokrahvile toreda mõtte eest see retk korraldada! Uskumatu retk! Ja tänan kõiki neid retkelisi, kes mul passi piiluda ei käskinud, et noh oma vanust vaadata! Viimasel ajal on seda ikka mitu puhku ette tulnud! :) Väga-väga lahe oli! Järgmiste kordadeni!

27 september 2015 kommenteeris Liina, Liina ema, kodanik Jaapanist, Vilja järgmise punktini ja [geokrahv]

Kõigepealt vabandan retketajate ees, et teiega koos rajale ei tulnud. Meil oli üks osaleja veel oodata ja tema seikluste tõttu jäi ta ikka tõesti hiljaks. Ehk räägib ta sellest ise.

Rajale saime kindlasti üle poole tunni teistest hiljem. Järgi jõudmise lootust polnud ja seepärast matkasime omas tempos. Vahepeal tundus, et rahvas ei saa kaugel olla, sest kuulsin justkui karjatust. Kas see tuli kasekraavi ületamisel juhtunud õnnetuse pärast?

Tänud kõigile, kes osalesid! Eritänu neile mängijatele, kes sellest retkest enda ja teiste jaoks täiesti ettearvamatu seikluse tegid. See on kõige erilisem seiklus siin mängus, mida ma tean. Just tänu Sulle, härra tunk!

27 september 2015 leidis Rudolf, Martin, Mihkel, Esko, Reigo, Anne, Leelo, Allan, Ahto, Piret, Krista, Vaimar ja [puutetundlik]

Mina ka ei tea, kuidas mul seekord niimoodi vedas, et sattusin foorumit lugema paar päeva enne sündmust. St just õigel ajal, et plaanid teha ja mitte siis, kui rong igasuguste põnevate ettepanekutega liitumiseks juba ammu läinud, nagu mul tavaliselt gp-foorumisse postitatud teemadega juhtub…:D.

Igal juhul võimalus koos Geokrahvi ja hulga teiste toredate peituritega ümber järve matkata tundus nii põnev, et minek sai kindlaks plaaniks ja kuna Mihkel ka foorumis endale küüti nõutas, sain tee mõnusamaks edenemiseks seltskonna endale juba Tallinnast :). Lobisemise kõrvale läks hommikune tühi maantee aga kiireminigi kui ma eeldasin ja nii tegime siis Mihklile esimese otsimispeatuse juba Mulgimehe juures. Kuna mul oli see aare leitud, jäin autosse kaarti uurima ning Mihkel silkas siis üksi üle randaalitud põllu… Aga mingi hetk pilku peiduka poole suunates nägin, et Mihkel pole seal mustade vagude vahel üldsegi enam omapead, keegi astus veel keset põldu seisva kuju poole väga otsusekindlal sammul. Hakkasin juba kartma, et nüüd Mihkel saab kohe mõne taluniku käest koosa siin ringitrampimise pärast ja olin valmis samuti autost väljuma, aga tuli välja, et Mulgimehe juurde siirdunu polnudki kuri põlluomanik vaid hoopis Tunk :). Vahetasime siis autodega kohakuti jõudes mõned mõtted, Tunk plaanis veel lähiümbruses aega kasutada ning meie sõitsime ära torni juurde - ka aega kasutama, Parika tavalise aarde otsimiseks... :D. Ilusti jõusime oma leidmisega valmis enne põhisündmust ning siis juba, peale seda, kui olime saanud maitsta Sveni eelmisel päeval püütud imehead haugi ning näppu salapärase kinniteibitud paberi, saatis peitja meid minge nüüd sinna!-viipega rajale…

Läksime. Algus polnud üldse midagi hullu, esimese punktini oli asi suht jalutuskäik… kuni selle libeda ja vesise takistusribani, kus veejumal endale esimesed leotatud sääred Allanilt nõutas :D. Ka teise punkti kõndisime suuremate viperusteta, aga eduka edenemise eest otsustas veejumal nüüd oma lõivu Mihklilt sisse nõuda ning need polnud ainult sääred, millega ta seekord leppis...:D Aga nagu Mihkel ise nentis, oli vesi kraavis soe ja et kotis oli tal lisaks muule ka täiskomplekt kuivi vahetusriideid kaasas, läks ülejäänud tee kogu seltskonnale jätkuvalt edasi kuivalt ja muretult :D. Nojah, tegelikult ma arvan, et see kraaviületus ei oleks ainult Mihkli vettesadamisega piirdunud, kui Reigo poleks kohe alguses sellest ennast üle vinnanud ja järgmisi tulijaid/soovijaid samuti üle salakavala libediku aidanud… :D

Aga igal juhul olid lõpuks kõik teisel pool vett, kolmanda punkti gepsu sisestanud ja kolmandiku teed selleni läbinudki… Ja siis tuli see peen koht, kus enamus seltskonnast “lõigata” otsustas… Või noh, me tegelikult proovisime kuskile maani seda takistusriba kõik, aga peale seda, kui Matu hõikas, et asi pole siin üldse hea ja Tunk seejärel täiendas, et kui juba Martin nii ütleb, siis järelikult on ka nii, sest jala suvel Uku juures käinut võib uskuda… Ja soolas veel ise juurde, et pinnas võib seal tõesti pehme olla ja me seetõttu vabalt maastikku sisse vajuda - umbes selle maani, kust lõpuks ta enda riietel märg veetriip jooksis ja…:D. Räätsadeta tüdrukud otsustasid seepeale ringiga mineku kasuks ja kuna Mihkel oli oma supluse täna juba kätte saanud, tuli ta lahkesti meile gepsu lugema ja teejuhiks…

Tee kolmandasse punkti aga ei olnud ka siit kaudu lihtne – sügavasse plögasse vajuvaid jalgu saime kõik üksjagu kordi välja sikutada ja läbimiseks paremaid kohti otsides vajus käimistempo meil ikka oluliselt madalamaks kui teisel pool järve kõndides. Annel muidugi polnud siin ka suuremat vahet, kriips nagu ta on, hõljus teine üle raba ja isegi rohukõrred ei kooldunud suuremat tema möödumise peale…:D. Aga lõpuks kolmandasse punkti me kohale jõudsime, kes lihtsamalt, kes raskemalt ning viimased sajad meetrid astusime juba jälle koos järve ületanud seltskonnaga :). Täppisajastus igatahes saabumiseks neil ja väga lõbus meil värvikate juttude kõrvale viimast lõiku läbida.. ning nentida, et just Matu ja Tunk, kes täpselt ennustasid teekonna alguses, et asi pole lõiketeekonnal hea ja märjaks võib samuti saada, olid kogu seltskonnast just need ainsad, kes riiete värvivahetuse põhjal endale põhjalikumalt üks supluse ja teine roomamise korraldasid…:D.

Viimane teekond lõppu oli samuti üsna pehme ja vajuv, aga see läks ikkagi kiiresti, eriti viimane osa sellest, Martiniga lobisemise kõrvale ning lõppu jõudsin siis, kui karp oli juba oma peidukast välja kaevatud ja Anne meie visiiti logiraamatusse sisse kandis :). Meie Mihkliga asutasime end seejärel linna sõitma, teised tegid plaane ümbruskonnas veel üht-teist vaadata… Geokrahvi kuskilt ei paistnud kahjuks, oleksin samuti öelnud suured aitähhid toreda päeva eest ja seda, et mu meelest oli see tänane üks väga mõnus viis aare väljateenitud puhkusele saata. Kas me võiksime edaspidi alati nüüd niimoodi aardeid arhiveerima hakata? :D. Vähemalt kõiki pikema matkaga rabakaid? Ja ehk peitja ei pahandaks, kui teised peiturid samuti seda mõtet spikerdaksid? :). No läheb edasi nende asjadega kuidas läheb, aga tänase eest veelkord aitäh Svenile meile kõigile põhjust andmast loodusesse tulla ja kaasseltskonnale mõnusa päeva eest, oli väga tore :).

27 september 2015 leidis Lõbus seltskond [matu07]

Kaks üldistavat tähelepanekut julgeksin asjakohase ürituse järel välja tuua küll:

• Vastupidist kinnitavatele väidetele vaatamata on geopeitur üldjuhul sisimas siiski sotsiaalne loom ja naudib eriti omasuguste seltskonda.

• Parim viis masse mobiliseerida on anda mõista, et tegu on eksklusiivse pakkumisega. "Helista kohe ja saad kauba peale rohelise täpi, millega teiste ees eputada!"

Minu enda puhul kehtisid eeltoodud punktid lausa sedavõrd, et lõin luugid pärast neljatunnist und lahti, navigeerisin läbi hommikuudu autoni ja veeresin Tartusse Rudolfit peale korjama. Ahjaa, enne panin veel trööpamispüksid jalga, sest et mine tea ;)

Udu hajus ja külm taandus sooja päikesepaiste ees, mis varasügiseselt kullasegused lehed kenasti särama lõi. Kohale jõudes avastasime mõninga üllatusega, et huvilisi on kogunenud pea sama palju, kui aardel senise viie aasta jooksul leiulogisid. Ürita nüüd veenvalt aru saada, kas huvi vajas realiseerumiseks veel vaid väikest lisatõuget või osutus kaalukeeleks võimalus kuulsal geokrahvil käppa suruda :)

Igatahes teele me asusime ja kuigi tee tundus pikk, jäi maastiku raskusaste esialgu arusaamatuks. See-eest mõnus männimets ja kaunis vaade vasakule järve poole. Kahte kohta oleks lausa autoga saanud, mida mõned mugud ka kasutanud olid. Esimene kraaviületus nõudis siiski esimesed ohvrid ja sai selgeks, et päris pargirajaga ikkagi tegemist pole. Läksin kaugemale paremat ületuskohta otsima ja leidsin eest Vaimari, kes oli sama mõelnud ja lausa sobiva palgi välja valinud. Nagu naksti, oligi kõik turvaliselt lahendatud. Boonusena leidsin viiendiku Walterit ühe panditaara näol, võtsin kaasa.

Edasi tuiasin kord rajal, kord rajast eemal ja proovisin ise omale teed leida. See oli kõige tihedam lõik ka, nii et päris huvitav oli. Järgmine kraav kutsus taas mõned ujuma. Mõtlesin, et vara veel ja valisin kõige ohutuma tee.

Ja siis tuli see lahknemiskoht, kus lolluste harrastamise potentsiaal tundus liiga ahvatlev, et see kasutamata jätta. Õnneks selgus taha vaadates, et algatusega liitujaid oli veelgi ja varsti harrastasimegi suure hajusa kambana mättatantsu, igaüks oma tehnikaga. Detailid on juba piisavalt täpselt ajalukku jäädvustatud, nii et neid ma üle kordama ei hakka. Mainiks vaid ära, et niimoodi suurema seltskonnaga omandab selline mõõdukalt ekstreemne loodusliku labürindi läbimine koos süvikute ületamisega hoopis teistsuguse varjundi - mis üksinda oleks pea kujuteldamatu ja kahekesi kohati üsna hirmus, on nüüd lõbus seltskondlik meelelahutus, mis paneb proovile füüsise, taktikalise mõtlemise ja meeskonnatöö oskused. Teeks teinekordki!

Ja nii liituski meie natuke kuni äärmiselt lirtsuv bande ümber järve jalutajatega, kes ei jõudnud meie olekut ära imetleda :) Nüüd ma igatahes tean, mis tunne on, kui juba kord tühjaks kallatud kummikud pükstest nirisevast veest uuesti poolenisti täis saavad. Selleks korraks oli aga ekstreemsustega kõik ja järgnes rahulik jalutuskäik lõppaarde juurde. Geokrahvi kohapeal tänada ei õnnestunud, nii et teen seda nüüd siin: aitäh sellist võimalust pakkumast, see oli suurepärane mõte! Aitäh ka kõigile osalejatele, teiega läheks luurele küll!

27 september 2015 leidis Anne,Leelo,Maris,Piret,Ahto,Allan,Esko,Martin,Mihkel,Reigo,Rudolf,Vaimar [krista]

Vahva päikseline matkake. Mulle väga meeldivad viis ja pluss kilomeetrilised matkamised. Kogu retk oli nn. mõnus jalutuskäik pargis, üksikud takistused olid looduslike sildade abil ületatavad. Retke sisse mahtus ka üllatus. Mis see maastik oligi, 4,0? Minu jaoks võib selle korrutada kahega, vahepalaks jalutuskäigul. Kui meie räätsad alla saime, olid kummikutes poisid juba esimese veetakistuse ületanud. Kui meie kõrkjateni jõudsime, olid väledate kummikute omanikud kõrkjaisse kadunud. Räätsatasime kõrkjates, kostus naeru ja lõbu laialt olema. See ei tõotanud head. Jõudsime meiegi mustava stardijooneni. Vaatlesime erinevas kauguses ja mahus maandumise jälgi teispool vett. Jälgede tekitajad olid kui oreliviled rivis, üks märjem kui teised. Pilk vasakule, ei lootusetu, vedeliku ala veelgi laiem, kui otse ees. Pilk paremale, see mulle meeldis. Rõõmustades tagurdasin äkiliselt ja sulps! Ei midagi hullu, räätsad olid juba oma töö teinud raba läbides, loopides vett tagapaneelile. Ahto leidis stardiplatvormi. Parima, mis hetkel leida oli! Lahkelt jagas abivahendeid, et hoogsamalt üle jõuda. Tänan. Edasine räätsatamine kulges jõhvikais, suunaga viimasesse vahepunkti. Ja edasi vahvate seltsilistega lõpuni. Tänud matkalistele ja peitjale.

27 september 2015 leidis Ümber ja üle järve retkelised, teiste seas [tunk]

Tahtmine osaleda oli suur, reaalne tulek viimase hetkeni küsimärgi all. Õnneks küsimark asendus hüüumärgiga ja nii ma pühapäeva hommikul teele asusin. Mulgimehe juures tabasime teineteist juhuslikult teolt mihkelp ning puutetundlikuga, ülejäänud matkalisi kohtasin juba nullis kell 11. Teiste seas geokrahvi - tunnistan, et selle mehe päriselus ära nägemine oli minu jaoks ka oluline osa sündmusest. Päälik jagas kõigile ühe suletud miniümbriku (enne avamist pidi rändama teisele poole järve) ja tükikese eelmisel päeval samast järvest püütud haugist (võis kohe ära süüa, nämm).

Varsti hakkasime astuma. Esimene etapp oli 1.5 maastikuga metsarada kuni esimese libeda purdeni, mille juures tekkis ka esimene väiksem intsident (geopeiturite jaoks sündmus). Teine etapp ootuspäraselt 2.0 võsa, selle lõppfaasis vastavalt grammi võrra põnevam purdeületus ja intsident-sündmus retke noorima liikme soovimatu supluse näol. Kolmandaks etapiks jagunes seltskond kaheks:

1. Ühed, kes tahtsid saada järgmisse punkti kiiremini ja mugavamalt 3.0 maastikku mööda, kuigi suurema ringiga.
2. Teised, kes vaatasid gepsu roosat joont ja arvasid, et järve viimasele osale ei ole vaja ringi peale teha. Sisimas olime tegelikult kadedad intsidente kogenud kaaslaste peale ning kartsime, et jääme lõpuni päris kuivaks.

Niisiis kui matu-rudolf juba ligi 100 meetrit soo peale olid rännanud, ei saanud minagi õndsale õõtsikutundele vastu panna ja jooksin järele. Seda teed tuli veel omajagu rahvast, nii räätsadega kui ka ilma. Kõik oli lõbus kuni pisut laiema veeribani, mis erinevaid järvesoppe omavahel ühendas. Siis läks veel lõbusamaks :o) Päris Jeesus ei olnud meist vist keegi, aga mina selgelt kõige vähem. Ühel ja teisel pool lahtist vett oli näha eelmiste ületajate jälgi, sama stardi- ning maandumiskohta ei tundunud praktiline mitu korda kasutada. Matu muretses autovõtme pärast, sest tema kõige kõrgemad taskud jäid umbes vöö kõrgusele. Võtsin lahkesti tema autovõtme enda oma juurde rinnataskusse, aga meie kaaluvahet silmas pidades mainisin hoiatuseks kohe, et ma tõenäoliselt vajun sügavamale kui ta ise. Igatahes matu tegi täitsa adekvaatse hüppe ja sai vaid puusadeni märjaks. Siis tuli minu etteaste, millega kaasnes üks üllatus - nimelt pind millel viimased paar minutit edukalt seisnud olin, liikus äratõukel allapoole rohkem kui mina ülespoole. Hüpe jäi lühikeseks ning ega see teine "kallas" muidugi oli ka rohkem illusioon kui reaalne toetuspind. Tulemust võib näha rudolfi logis :o) Telefonid-autovõtmed jäid kõik ellu. Rabamatkal on märjaks saamine reaalne võimalus, aga ka kõiki riske arvestades ei pea vajalikuks 15-kraadise soojaga pidevalt liigutades paaritunnisele retkele vahetusriiete kaasa võtmist. Vahetasin riided pärast auto juures ega näinud põdemiseks põhjust. Pigem vastupidi, sain seikluse, mille järele tulin = kordaläinud sündmus. Ainult kummiku sees vee vedamine oli liiast, tossud oleks riietega ujuma minnes ikka mugavam variant.

Räätsahüppajad ahtoj eestvedamisel leidsid kitsama vee ja kindlama kaldaga ületuskoha, varsti oli kogu setskond järve tagumises otsas ning välja teenitud luba avada ümbrik lõpp-aarde asukohaga. Ma salamisi lootsin, et äkki karp ootab mõnes põnevalt õõtsuva maastikuga kohas - näiteks seal, kus mõned meist äsja vettehüppeid harrastasid :P Tegelikkus oli aga ... "mõistlikum" öeldakse vist selle kohta. Paljude rõõmuks, küllap :o) Igatahes oli see kõik kokku üks multisündmusaare oma parimal kujul. Nõustun kaaspeituritega, et kui aarde arhiveerimine vältimatult päevakorral, siis parim võimalik viis seda teha on just nii. Aitäh geokrahvile ja kõigile tulijatele elamusliku pühapäevahommiku eest!

27 september 2015 leidis Anne, Reigo, Rudolf, Martin, Esko, Ahto, Piret, Krista, Vaimar, Maris, Mihkel, Leelo, Allan [nuffi]

Rabamatk??? Pole "Neverever" käinud! Nõue olid võileib ja kummikud: kui praemunaleivaga saan ma hästi hakkama, siis teisega mul niihästi ei läinud. Pidin poodi minema. Marssisin Maksimarketisse ja no täitsa olemas kummikud: neoonsinised ja kontsaga! Jah, te loete õigesti! Kui hommikul naeris minu rabamatka ideed mu Pärsia kass, siis nendega oleks mind naernud ju kogu seltskond. Sõitsin Järvamaa pealinna Türile. Kummarid, mis jalga sobisid olid ilusad, roosad ja peal Hello Kittyd! Nüüd ajas juba ennast ka naerma. Otsustasin, et proovin ühtesid lillelisi, number väiksemaid, no need mu päeva päästsid. Matkaraja alguses oli kohal juba 10 inimest ja Geokrahv ise. Asusime 4-ja tunni teele. Esimese kraavi ületuses tuli tõdeda, et need kummarid ei kõlba selleks üldse, oli libedam kui Jeti Jäähallis, no kuidagi sain üle, vahepunkti leidsime ka lihtsalt. Kuni teise kraavini arutlesime me Rudolfiga kuidas saaks kummikutele alla ka naelad ehk siis nagu autodel naastrehvid. Teooria oli meil juba päris hea, kui praktikani ei jõudnud, enne tuli järgmine kraav. Teine kraaviületus mul nii lihtsalt ei läinud, libisesin täiega, õnneks mööda pikki palki aga jäin Reigo abiga imekombel siiski püsti. Mihkel tuli peale mind ja oli juba peaaegu üle kui täiesti müstiliselt jõkke kukkus. Saime poisi siiski ühestükis välja õngitsetud. No tema võis karastavat Spaa protseduuri endale lubada, ennatlikult olid tal kaasas kuivad riided. Pidin piinlikkusega nentima, et ma justkui tiba vanem aga niipalju oidu mul küll polnud, et tagavarariideid ettenägelikult kaasa võtta. Vee karastavat mõju proovisid mõned veel... Siis juhtus midagi täiesti ootamatut, meie seltskonnale tuli peale mingi hullus, suurem osa otsustas minna OTSE, sest sealt olla lühem maa. Paljudel olid kaasas räätsad, olid ka kepid ja Reigol veel mingid asjad-veekaitsmed, polnud näinudki. Mina suutsin vaid kiunuda, sest ainuke minu matkakõlblik varustus oli munaleib aga selle olin ma juba aegsasti kõhtu libistanud. Õnneks oli peale mind veel ringiga tulijaid, aitähh teile. Polnud see midagi ringi, olime kohal enne otsetulijaid, kelle riided olid kahtlaselt märjad. Kui tavaliselt kõige pikemad peaks vähem märjaks saama st et Esko jalad ainult natuke ja Martin-Rudolt kaelani, siis siin oli kõik vastupidi. Esko tilkus kui kassipoeg, poisid kallasid vaid kummaritest vett välja. Ehh, kummikud pidasid ka seest. Piltide ja videode järgi tuli tõdeda, jäime tasuta kinost ilma! Kokkulepitud kohas avasime kinniteibitud ümbrikud, mis korraldaja raja alguses andis, kuna see vahepunkt on kadunud. Naerda saime kõik ja vabalt võin nõiaks hakata, sest aarde lõppkoha täristasin ma juba ju matka alguses Geokrahvile ära - kõhutunde järgi. Ringi tegime me vaevalt 3-e tunniga, otsa sai matk minu jaoks kiiremini kui arvata oskasin. Minu jaoks oli väga tore päev, seltskond mõnus ja ilm päikseline, palun veel! Kahjuks Sven'i ma lõpus ei näinud, kalli jäi edastamata, sest lihtsalt tänan on ilmselgelt selle aarde eest vähe!

27 september 2015 leidis Seltskond segaseid ja [rudolf]

Sellist võimalust nagu täna pakuti ei saanud ometi maha magada. Kohe, kui uudis tuli, said plaanid vastavaks muudetud ja nii me Tartust natuke udusel pühapäeva hommikul startisime. Õigepea peletas aga hommikupäike veidi rusuvana mõjunud udu ning looduse sügisesed värvid lõid igas ilmakaares särama.

Kohale jõudes avastasime üllatusega, et üritus oli kohale meelitanud oodatust tükk maad rohkem rahvast, aga see oli ainult positiivne. Esimesed tervitusprotseduurid tehtud, saime õigepea alustada oma retkega.

Kallasrada juhatas mingil hetkel esimese kraavini, mis nõudis enda ületuse eest ohvrianniks ühe kuiva jala. Ülejäänud seltskond ukerdas üle libedate palkide kuidagi edukalt üle. Otse teiselt poolt kraavi saime ka järgmise vahepunkti koordinaadid ja matk võis jätkuda.

Teel järgmise vahepunktini varitses uus kraav, millele tuli tuua juba tükk maad tõsisem ohverdus peaaegu terve Mihkli näol. Õnneks oli ta selgelt taolise stsenaariumiga arvestanud ja riiete vahetuse ajal jõudis meie kallast mööda kulgeva ussi saba eesmistele lülidele järele.

Tiba maad veel ja saime järgmised koordinaadid. Siin läksid aga arvamused selgelt lahku - topograafilised idioodid tahtsid murda otse, samas kui vähegi mõtlevad inimesed ringiga. Nii juhtuski, et üks segaste seltskond suundus õõtsikule oma õnne otsima ja teine jätkas oma teekonda ümber järve. Ei pea vist pikalt arvama, millise seltskonnaga ise liitus.

Kes paremini ennast ette valmistanud olid, need monteerisid endale alla räätsad, teised üritasid lihtsalt võimalikult palju mätast sihtida. Nii saime vahelduva eduga aina edasi kuni tee ristus ühe süütu väikese kraavikesega. Pikalt ei hakanud mõtlema (seda enam, tagasi minek oleks olnud kaugelt liiga valus laks ego pihta), nii et vaja üle saada. Esimene vapper katsetaja oli reix, kes pääses ülevaltpoolt põlve nii kuivalt, et pidi kohe ise selle triki järele proovima. Noh, poolest reiest ülespoole kuivaks jäämine polnud ka kuigi halb tulemus. Allan sai juba oluliselt märjemaks ja see tulemus upitas ta kindlasti stiilsete kraaviületajate poodiumile.

Siis aga saabusid matu ja tunk, kes samuti araks ei löönud ja otsustasid pakkuda tsirkust täie raha eest erinevas vettimisastmes kolmele publiku liikmele teisel kaldal. Matu katse oli küll hea, aga suure särava "Parim kraaviületus 2015" rändkarika võitis hiilgava edumaaga tunk, kelle vabakava pälvis vist kõigi kohtunike silmis ideaalse 10,0 skoori. Siiski peab tunnistama, et geopeituritest ei olnud siin kraavile väärilist vastast.

Üritajaid tiksus teisele kaldale aina juurde, kuid mõistuse hääl juhatas nad märkimisväärselt kergema vaevaga teisele poole. Küll aga sündis selle käigus uus Eesti rahvussport - kohalt räätsahüpe üle mülka. Nüüd algab meie kommuuni raske tee saada see ametlikult kinnitatud kui 2024 suveolümpia ala.

Pärast seda seiklust kulges kõik juba palju libedamalt. Teisel pool saime täiusliku ajastusega kokku ringiga ümber järve tulnud seltskonna poolega, tegime väikese puhke- ja söögipausi ning kulgesime võiduka lõpuni, kus ümber Parika järve matkajaid ootas viimast korda ees temaatiline aare.

Kokkuvõtteks ei oskagi muud öelda, kui et suur-suur aitäh nii peitjale sellise vahva ürituse organiseerimise eest, mis saatis meeldejääva aarde väärikalt pensionile, kui ka kõikidele kaaslastele, kes muutsid selle retke veel nii palju meeldejäävamaks! Veel kord aitäh ja järgmiste kohtumisteni!

27 september 2015 leidis Kamp peitureid ja [mihkelp]

Tore, et enne aarde arhiveerimist selline asi korraldatakse. Mul õnnestus juba teise (ja tegelikult ka viimase) kraavi ületusel külili vette kukkuda. Õnneks taipasin vahetusriided kaasa võtta. Edasine matk kulges ilusti ja aare saigi leitud. Tänud peitjale!

27 september 2015 leidis Ahto [ahtoj]

Üldiselt oli väga asjalik rahvusvahelise turismipäeva "sündmusaare". Lõkke äärsetetest üritustest ei oska kahjuks ise lugu pidada. Ühismatka mõte oli äge, tänud GK-le. Keegi võiks korraldada järgmine kord näiteks rattaretke. Täna oli vajalik varustus õnneks kaasas ja tänu geniaalsele aardemeistrile sai valida ka riskantsemat ja huvitavamat "rada". Õnneks tulid ka teised esimesele rumalale järele. Üllataval kombel ei pidanudki saba jalge vahel tagasi roomama vaid saime ühisel jõul ja nõul elusatena üle soo. Boonuseks nägime seal luiki ja tööhoos pagulast. Julgemad kümlesid ka kraavi ja laukavees. Loodan, et nende muljed on veel positiivsemad. Tänud lahedatele kaaslastele ja kohtumiseni järgmistel retkedel.

27 september 2015 leidis Sylli, Krista ja [vaimar]

Mulle selline asi meeldib - peitja teavitab viisakalt, et näete, see aare on nüüd sellises seisus, et taastada pole enam mõtet. Palun tulge ja korraldame väärikale korralikud "matused".
Saabusime viisakalt õigel ajal, et mitte lähimaid leinajaid mitte häirida. Avaldasime kaastunnet aarde peitjale, kes seisis üksinda kirikutorni ukse ees ja suunas meid kadunukese mälestust tähistava esimese ausamba juurde. Siis jagas peitja meile kätte laululehed, aga hoiatusega, et neid ei tohi lahti teha ja laulma hakata enne viimast ausammast teel sargani. Et kõiki leinajaid järgmise hommikuni mitte enda teenendada lasta, kattis peitja seal samas peielaua, värskelt just eile kätte saadud saagiga, ja sellega oli ametlik talitus peetud.
Pärast seda suundusid leinajad kadunukese eluteed tähistavale rajale. Pidime kogema kõike mida too nooruses kena, nüüd elutöö teinuna, elult vastu võttis. Küll piitsutasid teda kuuskede okkalised oksad, eksitasid teelt kõrvale magusad pohlad ja jõhvikad, takistasid põhjatud kraavid ja salakaval toomingavõsa.
Kui olime jõudnud kadunukese peamisele teelahkmele - kas liikuda piki juba mindud teed, samasuguste kannatuste rajal, või võtta ette päikesest sillerdav silmapiir rohelise metsaga taamal kutsumas. Me ei tea mida kadunuke siin otsustas. Enamus meist tormas otse sillerdava tuleviku poole, kuklas tuksumas lootus, et siis olen ma ju teistest kaks, mis, kolm korda rikkam. Siiski pidid pooled meist loobuma algkapitali vähesuse (ehk räätsade) tõttu ja jätkasid oma kindlat, järeleproovitud rada.
8 vaprat leinajat lootsid siiski ratsa rikkaks saada ja sumasid tundmatusse. Igaühel oma motiiv. Kellel ennast proovile panna, kellel adrenaliinipuudus, kellel seiklusjanu. Niisama udumudu ajajaid siin polnud. Mingil hetkel tekkis iseenesest teerajaja, kes kõik kahtlased kohad läbi käis, et viimased saaksid laisalt natuke kõvemal pinnal, kui laukasoo, järele lohiseda. Kuna olin ise viimane leinaja, ei näinud kes see tubli noormees oli aga kahtlustan - et see, kes oli kuiv ainult rinnataskust ülespoolepoole peale kõrkjamöllust väljumist veelahkme taga.
Nii me seisime - kuivemad siinpool ja juba saatusele käegalöönud märjad mehed sealpool. Meid lahutas tühine pikem hoogne samm. Linnatänaval lihtne, siin lootusetu. Tudisesime viimase soomätta peal ja otsisime pidet hüppeks - ikka veel sillerdava tuleviku poole. Osa heitis seljast riided ja seljakoti, pangakaardid ja fotokad. Kõik see visati üle piiri kapitalistlikku maailma ja suunisega saata Šveitsi panka. Üks meie pool olev räätsamees leidis platvormi helgesse tulevikku, mätta siinpool sood ja mätta sealpool vahet. See vahe oli kinnikasvamata järve osa, mitte oja, sügavus 10+ meetrit. Lahe meie vahel oli ainult 80cm. Räätsadega, ainsal mättal kõikudes oli ainuvõimalik lahendus siit edasi saada, teostada hüpe. Suusahüpe. Kui mõni osaleja on nõus avaldama fotokaadreid neist "hüpetest" saaks kogu rahvas naerda.
Igatahes olime nüüd imelises tulevikus teisel eiteakasjõevõioja kaldal. Silma hakkasid ämbritega korilased ja tuttavate riietustega leinajad suure ringi pealt. Sinna oli veel viimased 150m tudisevat pinda. Ütlesin endale, et nüüd, katsudes oma võimete piire, olen jälle mineraalpinnal tagasi. Väga hea tunne oli, samas kohtasime ka vanalt elutöörajalt tulevaid leinajaid. Tuli välja, et olime ikkagi samas ajastus ja ikka sama kadunukese matustel. Aga mida oodata oligi? Ootasime ilusat ilma - anti, lahedat matka - anti, suurepäraseid kaaslasi - anti.
Mina ütlen, et tempel mällu kogu eluks! Tänud, GK!

27 september 2015 kommenteeris gk [geokrahv]

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

27 september 2015 kommenteeris gk [geokrahv]

Aare on küll otsimiseks avatud aga rada pole aarde leidmiseks korras. Täna kell 11 saab nullpunktis natuke infot aarde leidmiseks. Kel huvi, see tuleb. Täna on viimane võimalus, sest vabastan koha uutele ideedele.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

26 september 2015 kommenteeris gk [geokrahv]

Lisasin aardele sildi "kalastuskoht". Võibolla kedagi huvitab. Täna püüdsin (70cm haugi, kaalu ei tea), puhastasin ja küpsetasin. Homme saab teada, kui hea kalakokk ma olen.

25 september 2015 kommenteeris gk [geokrahv]

Panin kopeerpaberi foorumiteema postituse ja aardega seotud lehekülje vahele:

Viimane retk ümber Parika järve saab alguse pühapäeval 27. septembril 2015. Vihma hetkel ei lubata. Jalga kindlasti kummikud. Termos teega ja mõned võileivad on ka asjakohased. Kohtume torni juures kell 11:00

gk

25 september 2015 kommenteeris Vaimar [vaimar]

tuleme matkale. võtame kaasa vähemalt räätsad ja muu vajaliku.

21 juuli 2015 kommenteeris gk [geokrahv]

Rahvusvahelise lehe poolt vaadatuna on see paik uutele ideedele avatud. Tegelikuses pole ümberjärve retkega seotud vahepunkte rajalt ära toodud. See lihtsalt teadmiseks kodumaistele adminidele.

10 juuli 2014 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

9 juuli 2014 kommenteeris gk [geokrahv]

Seda aaret ei saa GP reeglite kohaselt arhiveerida, sest esimene, teine, kolmas ja viies vahepunkt on rajal omal kohal.

9 juuli 2014 kommenteeris Carolina [caro]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

26 detsember 2013 kommenteeris gk [geokrahv]

Retketasin ümber järve aga tehnistel põhjustel jäi aare taastamata. Viimase kilomeetri läbisin pilkases pimeduses. Hundid ja karud kuklasse hingamas. Vist?

20 detsember 2013 soovis hooldamist gk [geokrahv]

Tundub, et näriline on aardekarbi sisust kohe erilist rõõmu tundnud. Kogu aarde sisu on pulbristatud. Isegi minikripid sobisid elukale. Kummalisel kombel on pliiatsiteritajat, sm. Jaan Kask geomündi eelkäijat ja logiraamatut pühaks peetud. Viimasel oli ainult paar hambajälge. Vaid minigrip ümbert ära söödud.

Tahate seda aaret veel sinna või? Otsimas peale närilise pole küll ammu keegi käinud.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

2 juuni 2013 kommenteeris Eeva [nodsutours]

Neljandal pildil tundub olevat soovõhk. Tore, et märgatakse detaile looduses, mitte ei tormata objektilt objektile nö kinniste silmadega. Kenad pildid, kaunid õied. Tänud neid teistega jagamast! :)

1 juuni 2013 hooldas gk [geokrahv]

Vahetasin karbi ja peitsin aarde pisut teistmoodi. Teises punktis oli vahepunkt täiesti heas korras ja kaugemale täna ei matkanud ka. Ehk on siis mõni muu teine räbalas seisus?

Hea uudis on see, et Eesti lühim matkarada on nüüd korda tehtud ja sõitma mahub seal lausa ratastooliga. Uus torn on vähemalt kaks korda kõrgem, kui vana ja vaated selle tõttu ka vähemalt kaks korda paranenud. Kas sellest tornist ka vaatleja seeria järgmie punkt saab? Hetkel jään vastuse võlgu.

23 veebruar 2013 soovis hooldamist Reido [reido]

Otsest vajadust hoolduseks ei ole aga teise vahepunkti koordinaadid on kannatada saanud ja suht räbalas seisus. Samuti on aardekarbi vastu keegi näriline huvi tundnud ja karbile väikse augu sisse närinud.

23 veebruar 2013 leidis Reido, Anne [reido]

Päike paistis, ilm oli ilus, talvel räätsadega mõne tunnine jalutuskäik.
Lõppaardega läks natuke pikemalt, no lugesime, et leidmiseks on vaja kükitada. Hoolimata juba tunda andvatest jalalihastest kükitasime nii ja naa aga silma ei paistnud midagi. Vaatasime, et natuke eemal oleks ka potentsiaalne koht kus kükitada saaks, tõin isegi autost abivahendi, et lihtsam oleks aga ikka ei midagi. Läksime siis esialgsesse kohta tagasi ja seal ta oligi, seekord kummardasin ja leidsin. Hoolimata sellest, et aardekarbile oli peale kirjutatud kuspoolt avada, üritasin algul ikka valelt poolt avada. Avamisjälgede järgi otsustades ei olnud ma ka esimene. Tänud peitjale, tore matk oli.

18 november 2012 leidis Tauri [hrtann]

Oli natuke pime juba aga saime hakkama Tänud Lauri,Kassu ja Joonas

18 november 2012 leidis Kassu, Tann, Joonas ja [myrakas]

Kasutasime lutti ja kui mitte kõige kiiremini siis ringiaeg jäi ilmselt esikolme.

18 november 2012 leidis Joonas [joonas444]

2114.

27 mai 2012 leidis Kadri ja [alex]
Hommikune virgutav jalutuskäik ja lõppu jõudes vaid mühatus:jälle need krahvi naljad :P Tänud aarde eest!

25 aprill 2012 leidis Leho & Lauri [morgot]
Kuna oli vaja just viljandis natuke aega sirgeks ajada siis sobis see väike jalutuskäik parasjagu seda tühimikku täitma. Esimesed paar kilomeetrit oli täitsa hea mööda mingit rada liikuda. Mida kaugemale metsa seda raskemaks teekond aga läks. Teele jäi hulga kraave kobraste langetusplats ja hulga soomülgast. Vahepeal üritasime ühest kohast otse lõigata aga vesi oli ikka liiga sügav ja see ring lisas meie teekonnale veel kilomeetri otsa. Kokkuvõttes oli umbes pool rada räätsaga ja pool ilma. Vahepunktid korras ja lõpp samuti.

25 aprill 2012 leidis Leho, Lauri [algaja]
No mis seal ikka keerulist saab olla ? Lihtsalt ümber järve matkata. Kogemata kombel oli täna ka aeg olemas. Astusime minema. Esimese punktis läks kiiresti, teise jõudsime ka probleemivabalt. Kolmandani läks juba rohkem aega kuna vahepeal oli puude hädalangetamine olnud. Lihtsalt karjade kaupa puid oli risti ja põiki maha paigutatud. Edasi oli võimalus läbi järve minna. Kõrgema kohani oli umbes 7 meetrit aga vot vahepeal läks vesi üle kummikuserva. Seega saigi see pisike jupikene määravaks ja kokku tähendas ta umbes 2 km lisa. Jõlkusime natuke edasi-tagasi, et ehk ikka õnnestub tee lühemaks teha aga ei midagi. Järgmise punktikeseni tirisime korduvalt räätsa jalga ja siis jälle ära. Vahepeal sai ka mõnda kuivanud ritva õõtsutada mis seepeale ohates kummuli vajus. Kopratöö oli kraavide puhul väga abiks. Lõpuks kui logiraamatuni jõudsime siis ... Tee peal röökisid ka mingid linnud. Ja auto juurde tagasi minnes vahtisime ka korra seda kohta kus me ringi olime trampinud. No ei uskunud, et olime vabatahtlikult sinna ja tagasi roninud. Ilm oli mõnus, palav ei hakanud, igasugu napakaid putukaid kah polnud. Kokku möödus see 9 km 3 tunni ja 48 minutiga, sellest umbes tund ja 20 oli seismist. Ilmselt aga oli see hoopis liikumine väga väiksel kiirusel mida GPS pidas seismiseks. Natuke väsitas ära kah see kohati põlveni ulatuvas rohus liikumine. Mõneks ajaks aitab rabakatest. Tegin EVEJ. Vahepunktid oli väga hästi näha ja aardel endal polnud kah viga midagi.

9 aprill 2012 kommenteeris Peep ja Kadri [pekadrip]
Tahtmine lindude rändest osa saada viis meid Parika järve äärde, kus näha polnud kahjuks midagi, kuid see-eest kontsert oli vägev! Kuskil kaugemal järvel oli tõeline lindude ühiskontsert oma soolode ja ühislaulmistega. Kahjuks ei tunne neid hääli nii hästi, et aru saada, kellega tegemist oli... Kahtlustasime luiki ;) Päike hakkas ka loojuma. Super elamus!
Järve ääres oli igastahes vaatetorn ajalooks saanud ja ainus jälge sellest oli veel paar palki istumiseks ja puupurune plats. Matkaraja laudtee aga võib nüüd täiesti kindlalt kandideerida Eesti lühima laudtee tiitlile, sest seegi oli kokku korjatud ja ainult paar lauda alguses alles. ;)
Ühtlasi viskasime pilgu peale möödaminnes ka aardele. Oli alles ja korras küll. Kandsime oma külastuse ka sisse... EVEJ

21 september 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Metsa alune ja raba pealne , oli täis igasugu korilasi. Kes korjas seeni ja kes korjas marju. Alati kui kellegagi kohtusin, oli kohe küsimus, et kus on sinu korv. Näitasin siis oma räätsakoti peale ja ütlesin et tegele orienteerumisega. Peale seda oli kohe järgmine küsimus, et kus on metsaande rohkem. Umbes juhised kätte annud, sain oma teed jätkata. Vahepeal, arvasin ka pisut sohki teha ja rada otsemaks lõigata aga erit hea mõte see ei olnud. Lühem küll sai aga aega kaotasin küll rohkem ja vahepeal oli ka mõte, et keeraks ringi ja läheks õiget teed pidi. Aga see oli vaid hetke meelte segaduses ja nii ma pisut ka siis lühendasin oma teed. Kõik vahepunktid olid korras ja lõpp-punkt samuti. Aitähh peitjale!!

18 juuni 2011 leidis Olev [veskimees]
Ilm oli soodne. Paras tuul, mis sääsed eemale peletas ja meeldivalt jahe. Sai tehtud pikem trip koos kõigi järvede külastusega. Tore päev oli. Aitäh.

17 mai 2011 leidis Lembit [polekala]
Kuna aega oli ja sinnakanti sattusin, otsustasin selle aarde vaatamata vihmasajule ette võtta. Maastik oli mõnusalt vaheldusrikas. Kuna olin oma matkatossud juba varem Prandi juures märjaks saanud, siis ei hakanud neid kummikute vastu vahetama. Teine pool rabast oli üsna väsitav. Vahepunktid olid mõnusalt koordinaatidel ning nende leidmisega õnneks muret polnud. Lühidalt, üsna väsitav ning samas väga nauditav ning vahva aare. Logimise ajaks jäi ka vihm ilusti järgi. Tänud, EVEJ!

1 mai 2011 hooldas Sven [geokrahv]
Retketasin ümber järve ja asendasin kõik vahepunktid uutega. Praegusel ajal on järve ümbrus üsna huvitav. Neljale tedrele ja ühele sookurele oleks peaaegu otsa komistanud. Puud hakkavad vaikselt lehte minema ja õhus on tunda kevade lõhna.

24 aprill 2011 soovis hooldamist Sven [geokrahv]
Aarde vahepunktid vajavad hooldust. Lähemal ajal teen asja korda.

6 märts 2011 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Alustades Retkega ümber Parika järve, noppides vahepeal kahetunniseks veninud Parika Pühajärve, suundusime loogeldes-tuisku trotsides üle järve. Metsaveeres poseerisid meile kenad kõverikud männipiigad. Kohtasime ka kopraonu ehitusplatsi, mille vaba veega alal oli ta külastajatele paar kandvat sildagi valmis meisterdanud. Keegi oli lumele riste tikkinud, põdraonu sügavaid sõrajälgi vajutanud. ...Keegi oli puult riisunud koore... Kolmandas punktis leidsime koordinaadid nii kulunud (kadunud/pleekinud) olevat, et kirjutasime need musta veekindla markeriga üle. Säilivad kindlasti mõne aja. ...ja siis see viimane lõpp. Mulle tundus see retk kui multifilm "Kas maakera on ümmargune?".Ühtlasi sain teada mitmete seni tundmatute lihaste olemasolust. Surm-lõpp tundus vahepeal, kuid motivatsiooni edasiliikumiseks andis autos olev apelsini mahl.Mmm:) Võiduka logimise lõpuks olime mõlemad mõnusalt väsinud ja edasi kulges tee tagasi pealinna suunas. Täname väsitava retke ja toreda aarde eest! Parika-teemaliste aaretega oleme saanud nüüd ühelepoole. Aardesse EVEJ.

1 märts 2011 leidis Miki ja Merle [miki]
Mõnus soe ilm, võimalus lõigata üle järvejää ning mõned tunnid vaba aega oli just see, mida vaja selle aarde vallutamiseks. Ei võtnud ega jätnud.

26 veebruar 2011 leidis Priit, Merike, Margus ja Maris [max]
Mädajärvede päeva viimaseks jäi Retk ümber Parika järve. Alustasime 14.45 ja kui arvestada 4 tunniga, siis tundus et jääme seekord pimeda kätte. Esimese takistuse - lahtise vee - leidsime üsna kähku. Sellest sai ka päeva suurim takistus. Takistusest jagu saanud, valisime kergema tee matkamiseks ja edasi suundusime ühest vahepunktist teise otse üle lageda lumise järve. Nii et täitsa sulid olime, ei mingit retke ümber järve vaid matk otse järvejääl. Nii kõndida oli mõnus, ei pidanud põikama ümber puude ega polnud tarvis mitte mingeid sikk-sakke sooritada. Vahepeal sai veel tehtud lühike kehakinnitamispaus ja kokkuvõttes saime retke sooritatud veidi alla kolme tunni. Saimegi enne pimeduse saabumist järvejäält tulema.

26 veebruar 2011 leidis Margus, Maris, Priit, Merike [mooritz]
Mõnusa talvelimaga on otse lust räätsadel matkata. Alustasime oma matka 14.45 ja võtsime otsema tee järgmisesse punkti. Nii ta meil täna kujuneski, et mitte retk ümber Parika järve vaid pigem retk mööda Parika järve. Ühes punktis tabas meid üllatus, sest loodusel on ju ikka üllatusi pakkuda. Kuid õnneks on meil Väle Põder kes teeb osavaid liigutusi ja päästab olukorra. Poolel teel tegime söögipeatuse ja siis kindlal sammul otse edasi. Aarde leidsime kell 17.30 Tänan vahvale jalutuskäigule kutsumast!

25 veebruar 2011 leidis Margus, Maris, Merike ja Priit [armastan]

Tegime järvele ringi, nautisime ilma ja loodust. Ilus oli! V:midagi J:midagi

12 veebruar 2011 leidis Carolina & Hanno [hanno5000]
Koos tubli põikega Parika Pühajärve juurde, kõndisime kokku üle kümne kilomeetri, praegusel aastaajal ja räätsaga oli seda väga mõnus läbida. Algul turnisime natuke ka mööda metsa, aga hiljem kasutasime juba lagedaid jäätunud alasid, kus sai järgmise punkti poole lihtsalt mööda sirgjoonelist trajektoori minna ning nii need kilomeetrid kadusidki suht ruttu. Vahepeal ka mõned fotosessioonid ja kiire söögipeatus ning umbes nelja tunni pärast olimegi edukalt ületanud lõpujoone. Tore retk oli, aitähh!

12 veebruar 2011 leidis Hanno & Carolina [caro]
Startisime küll pool tundi plaanitust hiljem, kuid õnneks valget aega ikka jagub praegu. Parikale jõudes parkisime auto, lõime oma laagri püsti ning tõmbasime paar putru sisse, sest hommikul polnud eriti aega söögi peale mõelda. Keha kinnitatud, panime räätsad jalga ning teele! Minul oli see teistkordne nii pikk matk räätsadel ning üllatusin järjekordselt, kui lihtne on ikka nendega lumes kõndida (Aitäh, laenajale! :))
Liikusime ühe punkti juurest teiseni, vahepeal oja ületades, külmarohtu võttes, pekileiba süües ning valget maastikku imetledes. Lõppkokkuvõttes 4 tundi parajat kõndi koos väikse põikega Pühajärvele, kust pidime küll pika ninaga tagasi tulema, sest lumi ja jää ei tahtud aaret kätte anda. Mina olin lõpuks ikka parajalt väsinud aga nii tore oli siiski! Tänud! Võtsin TB tulbi, mis küll oli Parika Pühajärve sisse regatud.

9 oktoober 2010 leidis Paavo, Triin, Martin & Liis [liiisu]
Küll see oli ikka pikk ja väsitav retk. Kuid loodus oli selle-eest suurepärane. Lõpupoole olime aga küll üprisgi väsinud. Tänud peitjale.

9 oktoober 2010 leidis Liis, Martin, Paavo ja Triin [trine]
Eks need sead vist vähe segaduses olid, miks korraga nii palju kahejalgseid rabas. Meie neid ei näinud, üldse oli tohutult vaikne, alles päris lõpus laskus üks lagleparv järve lähedale. Suvi oli tagasi, palav isegi T-särgi väel, aga eks sai matkatud ka: Pühajärve ringiga kokku tuli meil 11 km, metsarada ja raba enam-vähem pooleks. Kui helisid ei olnud, siis värve see-eest täie paleti jagu. Väsitav, aga eks selleks sinna ju mindud saigi!

9 oktoober 2010 leidis Liis, Triin, Martin & Paavo [speedy]
Rääkisime ära Kadri-Peebu noored
Lubati pooleks päevaks me hoolde
Algas tee mööda kena metsaveert
End kordagi ei kastnud järvevees

Leidsime et head abilised koprad
Kuigi talunikele tunduvad tõprad
Pärast poolt põigati külla naabril
Pühajärvel lõime üles lõunalaagri

Siis otse edasi üle raba meie tee
Pärast lasime maitsta Kadri meel
Aga enne seda aardeni pool veel
Igatahes lõpuks saigi tehtud see

Naasesime autoni väheke väsinult
Aga ihu mul polnudki väga räsitud
Autoaknal Neemelt "teolt tabatud"
Enam polnud raba - olime rabatud

9 oktoober 2010 leidis Paavo, Triin, Liis, Martin [martiini]
Hommiku algus oli üpriski unine. Liisule ja mulle tehti ettepanek, et teha Parika raba tuur. Mõtlemine jäeti otseloomulikult minu peale ning loomulikult tuli vastuseks jah. Toppisime ennast Liisuga paksult riidesse ning lootsime, et päris kringliks ei külmuks, kuid kui rabas oli oldud juba poolteist tundi siis tundus riideid väga palju seljas olevat.
Huvitavaid vahejuhtumeid oli palju ning mida lõppu hakkasime jõudma, seda mornimaks näod läksid ning seda pudruks jalad läksid. Kuid õnneks jõudsime kõik õnnelikult finisisse ning sellist lõppu ei oleks osanud keegi arvatagi :).
Hea vaheldus tavalisele päevale. Aitäh peitjale :)

9 oktoober 2010 leidis Neeme [neeme]
Sai salamisi pöialt hoitud, et ilusad ilmad ka nädalavahetusel jätkuksid ja nii oligi. Karge päikeseline hommik lausa meelitas välja. Kohale jõudes parkisin oma liiklusvahendi turbaväljade äärsesse kuivenduskraavi, väike ettevalmistus vaatetorni juures ja teele. Peegelsile järv ja vaikne metsaalune sundisid ka enda astumise hästi hääletuks, et mitte ümbritsevat rahu rikkuda. Nii see retk kulges, aeg-ajalt kuskilt eemalt kostmas rändlindude häälitsused ja mõne üksiku rähnipoisi kopsimine. Sedasi vaikselt astudes silmasin äkitsi kahte tumedat kogu, geopeiturid - ei, KARUD - ei, sead sindrinahad! Et me ühte ja sedasama jalgrada kasutasime, vudisid kärssninad midagi märkamata otse minu suunas. Tardusin kuivanud männiks ja esimese üllatusega ei taibanud isegi fotoka järele haarata. Kümne - kaheteistkümne meetri kaugusel tõstis esimene nots oma nina, jäi seisma ja tundus, et ka tema ilmest võis ühe päris korraliku üllatuse välja lugeda - mida paganat, ei astugi raja pealt kõrvale!? Vaatasime siis mõne hetke tõtt ja tavaliselt sellistes olukordades annab targem järele. Nii oligi, kärssnina pööras oma kärsa teise suunda ja sörkis vaikselt eemale, kaaslane truult sabas. Ka minul ei jäänud muud üle, kui edasi aarde suunas jalutada. Kokkuvõttes oli üks väga mõnus sügisene retk. Ära sõites tabasin veel teolt ühe geomobiili :), kes oma peremehi ootas. Mobiili omanikega kahjuks kohtuda ei õnnestunud. Aardesse jätsin geomündi ja täringu. Peitjale suur aitäh vahva matka ja mõnusa aarde eest!

3 oktoober 2010 leidis Peep, Kadri [parrot]
Leitud pekadripi koosseisus.

3 oktoober 2010 leidis Arli [puujalg]
Sai siis ilusal pühapäevasel päeval üks rabamatk ette võetud. Teel tuli ületada mitmeid kraave. Kenad sillad olid neile meisterdanud ühed teravahambulised ulukid. Üks jahimees oli sügavasse metsa redeli tarinud. On mehel ikka viitsimist olnud. Veel rippus oksa otsas üks korralik tööriist. Peitja leidis küll kaotatud haamri ülesse, kuid saag jäi ilmselt kadunuks. Sellega oli keegi hiljuti saagida proovinud, hambad olid purused. Järgmisena leidsin rabast ühe naisterahva, kes jõhvikaid korjas. Kui olin teatanud,et matkasin ümber järve, küsiti mult, kas geopeitus või? Marjuline oli täitsa kursis uue aarde tekkest, aga ütles, et nii pikka maad tema käia ei viitsi ja see aare jääb temal otsimata. Edasi kulgedes leidsin raja äärest täitsa töökorras kampsuni. Ilmselt karule polnud see riidetükk mokkamööda, aga kampsuni sisu läks küll kaubaks. Ja siis olingi juba lõpus ja minu kahtlused aarde asupaiga suhtes said kinnitust. Aega läks 2,5 tundi ja kõnd väga laisk ei olnud. Räätsad olid küll kaasas, kuid jäid minu poolt kasutamata. Logiraamatusse maandusin teisena, ette oli jõudnud sm Jaan Kask. Tänud peitjale hommikuse jalutuskäigu eest. V:jõehobu J:koera

3 oktoober 2010 leidis Kadri ja Peep [pekadrip]
Üks korralik pühapäev võiks ju ikka sisaldada ühte rabamatka, jääb ainult küsimus, millist raba, millise maastikuga, millise seltskonnaga ja kui pikka retke see endast kujutaks ;-) Tänase päeva eeldatav seltskonna komplekteering sai aarde peitjalt kainestava hinnangu, et neli tundi laisalt jalutades on siiski natuke liig sellel maastikul, et nelja-aastast kaasa tassida. Hommikune arutelu viis lõpuks selleni, et meie asusime teele ja rohkem või vähem lapsed jäid üksteist koju valvama.
Matk algas puuduliku ettevalmistusega, nagu hiljem tõdeda võis: kaasa sai liiga vähe võileibu ja liiga vähe komme. See kõik oleks hiljem ära kulunud enese premeerimiseks, aga õnneks oli rabas jõhvikaid piisavalt. C-vitamiini puudusesse ei jää vähemalt ;-)
Otsides esimest punkti, leidsime (või leiti meid?) samalt rajalt sm.Jaan Kase, kes varasema linnukesena oli leidnud tera ja sai FTF-i endale. Ühtlasi ka ilusa punase kärbseseenega esmaleidja autasu...
Teise punkti jahil leidsime loomasöödamajakese, mis kokku kukkumas juba. Veel leidsime ühe puhkepausi ajal, et kummalisel kombel on täielik tuulevaikus ja mitte ühtegi põdrakärbest ega sääske pole liikvel. Peaaegu, et paradiis. Siis leidsime veel redeli puu najal ja istumiskoha selle otsas. Keda või mida sealt vaadeldi (Parika järve Vaatleja ;-) ), sellest päris täpselt aru ei saanudki, kuigi vaade oli hea. Poolel teel jõudsime arusaamisele, et Parika Pühajärv on ju otsatult lähedal ja on ikka vaja seal ka veel täna kohe ära käia. Mõeldud-tehtud. See lisas meie ajakulule umbes kaks tundi... Parika Pühajärvelt taas suund järgmisesse vahepunkti ning joonelt üle raba. Vaikselt hakkas tekkima väike mure, et äkki jääme pimeda peale ja varustuse puudulikkus andis tunda: taskulampi meil ju loomulikult kaasas polnud ja gepsu akud ka kõngemise serva lähedal. Ärge teie nii tehke... Siiski osutus meie ajastus täpseks, lõpppunktis olime ilusti-kenasti täpselt enne pimenemise algust! Ja saavutasime mitteauhinnalise kolmanda koha. Mingil vahepealsel ajal (Jaan Kase ja meie vahel) oli Puujalg rajal ära käinud...
Kuigi meil olid ühed räätsad kaasas, polnud need hädavajalikud ja mina jõudsin täiesti kuivalt tagasi oma üpris madalate kummikutega.
Vedelesime veidi vaatetorni juures ja jõudsime mõttele, et oleks pidanud Geokrahvile helistama ja kutsuma ta koos väikese piknikukorviga sinna. Oli ju ilus päikeseloojang... Aga ainult hilinenud mõtteks see jäigi.
Oli raske, kuid mõnus matk. Kokku kulus u 6 tundi. Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on minu välja väänatud jalg (viimasel 300 meetril!), mis nüüd ei tea isegi, mida teha: kas valutada või mitte...Sellest hoolimata läheks jälle... Peep küll arvas, et natukeseks ajaks talle vist aitab rabast ;-)
Aitäh seiklusrikka päeva eest! Aardest EVEJ

2 oktoober 2010 hooldas Sven [geokrahv]
Asendasin esimeses punktis puutüvele kirjutatud koordinaadid nüüd tahvlikesega. Tegelikult käisin läbi kogu raja, leidsin üles eile kaotatud haamri ja asendasin kõik punktid pisut kulumiskindlamate vastu. Teekonna poolepeal tegin väikese kõrvalepõike ja käisin ka Parika Pühajärve vaatamas. Suurepärane matk kokkuvõttes jälle.

2 oktoober 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".