Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Eesti geopeitus sai alguse 10.veebruaril 2001, mil Enn ja Hannes Veenpere peitsid HE-aarde.
Täna, 10 aastat hiljem on Eesti geopeituses 1176 aktiivset, 96 ajutiselt kättesaamatut ja 209 arhiveeritud aaret. Kokku on andmebaasis info 1481 aarde kohta.
Geopeitus.ee lehel on loodud 1451 kasutajakontot.
Suurima vale edetabeli esikümme: miki, speedy, jussike, algaja, polekala, hanno5000, joonas444, ove, pioneer, karuonu...
Vanimad aktiivsed mängijad enn ja ove, kes on mängus juba aastast 2001.
Eesti geopeituse kümnendaks sünnipäevaks peidetud aare varjab ennast Soomaa rahvuspargis Tõramaa külas ühe talu varemete juures. Ainuke hästi säilinud hoone seal, kui nii võib öelda, on maakivist kelder. Korraliku teed sinna ei vii. Heina seal keegi ei niida. Võsa keegi ei lõika. Lund keegi ei korista. Soomaa viies aasta-aeg käib seal kah ennast näitamas. See paik on täielikult looduse meeltevallas. Seepärast ka suurepärane koht geopeituseks.
Meeldivat aarde külastusretke!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC2K6N0
Logiteadete statistika:
120 (93,0%)
9
6
2
1
0
0
Kokku: 138
Seda konkreetset aaret olen varemgi piielnud. Kaardi pealt ja tee äärest ning ikka on leidunud põhjus, miks kohaleminek edasi lükata. Enam ei lükanud. Kuna olin Heimtali õpperajal juba korraliku soojenduse teinud, tundus see mõnisada meetrit köki möki. Oja ületamise puhul isegi ei mäelnud, haarasin aga kaks roigast pihku ja tuterdasin mööda pehkinud palke üle. See vist leedritest koosnev võsa oli küll paras katsumus, aga väiksem aarde poole teel olles, kuna oksad olid kaardunud just õigetpidi. Tagasiteel oli tegemist juba rohkem. Sai siis see kunagine talukoht üle vaadatud ja aaregi leitud. Vaatasin küll kaardilt, et vähe teise nurga all oli väheke lagedam teekond maanteeni, aga kuna ei saanud kindel olla, et sealtkaudu minnes ka üle oja saan, läksion ikkagi tuldud teed mööda tagasi. Tehtud. Tänud seda kümmet aastat tähistava aarde eest.
Noh jah, oleksin ju võinud eelmisel korral ka karbi ära vahetada, aga motivatsioon sai siis otsa. Täna olin juba kogemustega ja tegin enne retke korraliku ettevalmistuse ära.
Kui Älvese juures polnud sääski ja parme, siis Laadamänniku juurde minnes sain korraliku sääse ja parmu uputuse. See andis aimu, mis mind siin võib ees oodata.
Peale paarikümne meetri läbimist, aga ei kuulnud ma ühegi putuka häält. Mõtlesin, et no vägev ju, saan palju kergemini hakkama, kui eeldasin. Aga siis jõudsid sääsed mulle järele ja otsustasin kõigest lihtsalt jõuga läbi rühkida. Sinna minnes oli malts ja nõgesed ainult rinnuni ja ma ei hakanud üldse vaeva nägema omale tee rajamisega. Lihtsalt jõuga läbi sealt, kiiresti karbivahetus ja hakkasin tagasiteele mõtlema.
Vaatasin tuldud teed ja mõtlesin, et i am too old for this shit ja otsustasin teist teed proovida. Seal oli küll malts ja nõgesed üle pea, aga võib olla maastik isegi pügala võrra madalam.
Aga nüüd on karp ka vahetatud, et kel käimata, siis sellele jääks see valet värvi täpp siin nii kauaks häirima kuni tuleb äravärvimise soov peale. :p
Märtsist alates olen seda aaret käinud 3 korda varem nillimas. No ei saanud üleujutatud Soomaa kraavist üle. Nüüd, kus vesi alanemas, õnnestus aardeni rassida. Oli vett, lund ja jääd ning ulukite fekaale. Aardekarp vedeles maas, karbikaane kinnitustest on järgi 1/4. Ōnneks minigripp on terve ja logiraamat kuiv. Aitäh raske ülesande püstitamise eest. Kraav oli praegu kōige väiksem mure.
Tänud aarde eest!
Eks see ole see koht, mille logimise protsess jääb meelde pikemaks ajaks.
Ohh krt küll.
Nägin, et hooldusvajadus on üleval ja ei saanud ju mitte minna.
Täiega mõnus, vihma sadas, märg hein mingi 1,3 meetrit kõrge, sääsed ei olnud ennem mind elavat hinge vist näinudki. Isegi ühtegi looma tehtud rada ei olnud siin.
Nüüd istun autos, vaatan väljas piidlevaid sääski ja kuulan Retrofm-ist Roxetti. Aga ära sai tehtud.
Panin uue logiraamatu ja karbi panin tüvele lähemale, järsku saab vähem niiskust.
Pildile minu tekitatud rada väga hästi ei jäänud kahjuks.
Logiraamat tõesti märg, aga seda tuvastasin alles aarde juures. Polnud kindel, kas sinna üldse jõuame. Tegelikult tundus, et aardeni läheb korralik rada, aga ühel hetkel oli selge, et vaja üle jõe saada. Kasutasime ära loodusliku purde, pärast olid rinnuni mingid imelikud taimed. Suvel ei tahaks siia kindlasti tulla, hetkel täitsa tehtav. Aitäh!
Jälle viis teekond meid siit mööda. Nägime ,et käidud kaks päeva tagasi. Äkki siis hea ära käia. Kõll sai sõelutud mööda kraavi äärt, kuksil miskit ei kandnud. Tuli suurema ringiga minna ja saigi umbes aardeni. Siis aga kadus levi ja mida kust otsida , polnud aimugi.Lihtsalt samme tehes ühte ja teise suunda sai üles leitud. Jälle üks jubeda ligipääsuga aare üles leitud. Logiraamat on tõesti täiesti märg, sai seda päikese käes veidi tuulutatud aga see õrnalt soe päike ei teinud midagi paremaks. Tänud
Võtsime selle aarde ette. Sellisel külmunud ajal oli selleni eriti hea minna, sest veekogud saime ületatud kuiva jalaga. Kuigi ma vajusin ühe jalaga vette, aga õnneks jäi jalg kuivaks. Lisaks polnud sellist võssi, mis suvel oleks kindlasti olnud. Jõudsime õigesse kohta, kus oli näha maakeldrit ja varemeid. Küll aga oli näha, et mingi tegevus on seal toimunud. Metsloomad on hõivanud selle ala. Leidsime aarde, mis oli täiesti läbimärg. Logiraamat jumala läbi vettinud.
Peale raskema astumisega rabakatiiru tundus kukepea selle aarde juurde samuti põigata, teelt ju aardeni minna ainult mõnisada meetrit… Ehkki jah, jätsime endile taganemiseks ka „vaatame kõigepealt seda asja, kui pehme plöga ja vesi on kohe tee ääres kaenlaaukudeni, siis ei lähe“-reservatsiooni :D. Vaatamisest sai peale paari sammu aga ikkagi minek ning esialgu näis, et kõik hirmujutud logides on täiesti alusetud, puhas jalutamise värk ilma mingi vee või plögata. Ja siis jõudsime välja selle päris arvestatava laiuse /sügavusega veetakistuseni :D. Ja veel peale seda übertiheda võssini ja veel peale seda meist kõrgemate taimedega paksu nõgesepõlluni :D. Nii et jaa, polnud midagi varasemad hoiatused alusetud ning tuli ka meile see aare kätte nagu üks paras Vargamäe, raske rühmamise tagajärjel :D. Kes sinna on plaaninud minna, siis praegu saate igatahes nats kergema vaevaga läbi, meist jäid maha tollesse lagendikku päris arvestatavad käigukanalid ;). Aitäh Kadrile ja Svenile geopeituse 10-daks sünnipäevaks peidetud aarde eest, see verstapost vääris kohe kindlasti tähistamist :). Ja tore on näha sedagi, et ka 10 aastat hiljem on toonasest esikümnest 8 endiselt aktiivsed mängijad, 5 omakorda jätkuvalt esiviisikus… Et on küll geopeitus selline hobi, mis näpu andmisel kõik võtab ja küllap näeme ka 30-daks sünnipäevaks peidetud aaret, eks; ehk isegi selle aarde peitjatelt? ;).
Soomaal käies ja siit mööda sõites oleme ikka auto kiirust aeglustanud ja pilgu võsa poole heitnud ning tõdenud, et me ei taha sinna sel hetkel minna. Täna rabas olles tuli aare jälle jutuks ja siis mõtlesime, et kui me oleme juba 10 kilomeetrit igasugu erinevat maastikku läbinud, asi see pole siis 200 meetrit mingist võsast ja kraavist läbi minna. Ühesõnaga oli meil täna vähemalt plaan ;)
Peatasime autod tee servas ja otsustasime, et vaatame ja kui kraav vett täis, siis ei hakka üritamagi. Me olime aga seisma jäänud mitte risti aardega vaid mõnikümmend meetrit peale seda kui see sügav kraav metsa poole pöörab. Seega tee äärest me mingit vett ei näinudki, vaid natuke niiskema ja mudasema pinnaga madalam koht. Olime täitsa rõõmsad, et siin ju vett pole ja asi see siis läbi rägastiku paarsada meetrit minna. Ühel hetkel pidime aga otsustavalt paremale pöörduma, et suund aardele võtta ja siis muidugi jõudsime selle vett täis kraavini. Nüüd enam loobuma ka ei hakanud, otsisime koha, kus paar puud üle kraavi kukkunud ja turnisime üle nende libedike teisele kaldale. Tundus, et hullem on möödas, kuid kahjuks me eksisime. Nüüd algas tihe põõsasvõsa, mille vahelt küürakil läbi pugesime ja kui see lõppes, siis võttis meid vastu umbes 2-meetri kõrgune nõgeste sein. Sihiks võtsime mingi suure puuladva ja siis käed pea kohale tõstes lihtsalt rammisime ennast sellest läbi. No, mida maastikku, ei mäletagi midagi nii hullu oma geokarjääri jooksul.
Lõpuks jõudsime müüri juurde, kuhu vist metssead olid platsikese üles sonkinud ja see tundus antud hetkel kui parim paik üldse. Kahjuks pidi aarde leidmiseks veel seal rohemassis ringi murdma, nii et nõgesed põske hellitasid ja sääred kipitasid. Mitut erinevat kohta kontrollides sai ka karbike leitud. Kaane üks kõrvake on murdunud ja karpi pääseb vesi. Logiraamat õnneks rahuldavas seisus.
Tagasi liikusime juba täpselt enda sisserammitud rada mööda ja autosse jõudes oli ainus mõte, et tahaks kuivi riideid. Väga hea meel, et see aare külastatud sai ja loodame, et järgmised aastakümned georadadel nii hulle katsumusi teele ei sea ;)
Teekond aardeni oli täpselt selline nagu meil aastast aastasse paljudel orienteerumisvõistlustelgi, nii et oleme sellega vägagi harjunud. Alguses lai kraav, mille ületasime üksteisele toetuvate puude-palkide abil - arvatavasti oli see siiski kordades lihtsam kui oleks olnud kevadel kui vesi kõrgem. Kõik ülejäänud ettejäänud kraavid olid õnneks madalad ja kuivad. Korralik võss, maha langenud puud - väga tuttav. Vahepeal ka kenasti istutatud kuuskede read, mille vahelt väga mõnus jalutada nagu pargis. Ühesõnaga - ei midagi hullu.
Kohale jõudes oli aardeleid kiire. Kunagise talukoha võimsust kahjuks silmini ulatunud heina ja nõgeste tõttu ja olles miljoni sääse rünnaku all, ei suutnud tabada - see vaade on ilmselt talvel ja kevadel nauditavam. Aitäh peitjale siiski siia kutsumast!
Uue kilekoti logiraamatule panime - raamat oli tõesti pisut niiske. Karbil on üks kinnitus katki - see ilmselt ka väga kaua enam vastu ei pea.
Pean tunnistama, et üksi poleks sinna täna läinud, aga õnneks oli kaasteeline olemas ja mõlemal kummikud jalas. Teekond ei ole ülemäära pikk, aga sellel jätkub kõike, kraavid, lodu, mahalangenud suured puud. Koha poolest tänane raskeim ligipääs, aga see oli huvitav teekond ja paik. Kohale jõudnud, vaatasime talukohas nimel pool ringi ja mõtlesime, kuidas siin vanasti elati, kust või olla ligipääs ja millal see kõik kadus. Müürid ja kelder on veel alles. Ja vanad võimsad puud. Aarde leidsime ka. Aitäh peitjaile! Ainult et keegi (järgmine aardehuviline?) peaks logiraamatu jaoks kotikese viima, see oli niiske. Edaspidi püüan ise ka mõne igaks juhuks tasku või kotti panna.
Tänud. Alguul läks veidi aega, kuna lähenesin valelt poolt ja kohe üldse polnud näha. Sai ka naabreid kaetud, kuid siis ikka ilmutas end see õige ...
Ei olnud see geopeitus 10 aastat tagasi vaid üks ropp ja kole hobi. :D
See aare sai peidetud geopeituse kümnenda aastapäeva sündmusaarde lisaks, lähikonda, nagu ikka sündmuste puhul kombeks. Oli imeilus, lumine talv, külm ja karge..
Lähedal asuv talukoht ka ahvatlevas kauguses. Teekond sinna peitmise ajal ei olnud ropp ega õudne katsumus, vaid mõõdukas jalutuskäik lumises looduses. Talukoht ise oma mahajäetuses sillerdavas lumes isegi kaunis. Kena kuusk, mõõdukas kõrguses aare...
Ja siis saabus kevad ja hirmsaid katsumusi kajastavad logid. Kuniks Geokrahviga ise seal ära käisime. Üllatus oli see meilegi, et suvine pilt erines nii totaalselt talvisest. Paks lumi oli varjanud kogu selle metsiku floora ja fauna ning mõõdukasse kõrgusesse peidetud aare lume kõrguse võrra nüüd üle võlli juba.
Jah.. kole, õudne ja raske.. Pori ja sopp isegi, kraav või kraavid, mida ületada vaja, sõltuvalt lähenemisteest, sääsed-parmud ja muud elajad. Aga midagi pole teha, mulle meeldivad need vanad talukohad endiselt rohkem, kui liiklusmärkide sees olevad topsid, ka siis, kui nad on tänaseks paksu jama sisse mattunud. Istuda seal vundamendil ja kujutada ette, et 100 ja rohkem-vähem aastat tagasi elasid seal inimesed, kilkasid lapsed. Sündisid, surid, armastasid...
Ja ei olnud ka siis asfalti ega kõpskingadega kõnniteid.
Ma lihtsalt tundsin, et pean kirjutama kaitsekõne sellele talukohale ja nende inimeste mälestusele, kelle elu seal oli ja hobi, nimega geopeitus oleks nende jaoks olnud küll kõige väiksem mure...
Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks seal käia ja leidnud hetke ka möödunule mõelda. Näha seal muudki kui vaid pori ja võsa...
Täpselt kuu aega enne kahtekümmet aastat geopeitust tundus sobiv aeg seda aaret otsida. Lisaks oli ka parajasjagu külma olnud ja kraav oli kenasti ära jäätunud. Mets oli ka üllatavalt leebe, muidu märjad kohad olid muidugi jääs ning tuulemurrust sai üpris kergesti üle minemise asemel hoopis ümber mindud.
Aitäh!
Siia Soomaale tulles oli plaan LK 110 aarete sekka ka see aare üles otsida. Seks puhuks said kaasa võetud kahlamispüksidki. Noh, nii igaks juhuks. Tegelikult oli nii, et kuna viimasel ajal on ohtralt vihma sadanud ja veetase tõusnud, siis oli vaja need püksid jalga tõmmata juba LK 110 Pargivahi ja Pärna talu juurde minnes.
Loomulikult oli veetase kõrge ka selles teeäärses kraavis, mis lahutas teed eesootavast metsast. Tegelikult oli vesi selge ja tundus, et polegi sügavust ollagi, aga noh, muidugi oli see petlik. Asudes kraavi ületama, õigemini läbima, siis esimene samm oli rahulik, aga teisel sammul vajusin sügavustesse nii, et vesi oli rinnuni :)
Nooh, võinuks ka hullemini minna, mõtlesin. Näiteks oleks võinud vajuda veel sügavamale ning siis oleks mu kahlamispüksid vett ja muud jama täis olnud ning olukord üsna täbar. Aga nii ei läinud ja risk läheneda aardele sirgjooneliselt lühimat võimalikku teed mööda tasus end ära.
Ei saa öelda, et edasi midagi väga palju lihtsamat oleks olnud. Peale tuulemurru läbimist õnneks ootaski ees üsna sile maa. Paratamatult tekkisid minulegi pähe sarnased mõtted üle-eelmistega, et küll pidi see geopeitus kunagi ikka ropp ja kole hobi olema. Hea, et ise päris algusaastatel ei alustanud, vaid liitusime nii umbes 13 aastat hiljem :)
Eks see tagasitee oli üsna sarnane, aga vastupidises suunas. Algul siledam metsalagendik, siis tuulemurru ja viimaks sellesama kraavi läbimine. Lõpuks oli päris hea meel taas kahe jalaga kindlal maal olla. Tänud aarde eest!
Meie aardekülastus kulges üpris sündmustevaeselt. Otsustasime läheneda väikese kaarega ja kõige keerulisemaks sellel teekonnal osutus kraaviületus ning seegi sai kenasti mööda palki tehtud. Sellele järgnevalt pidime pugema läbi ühest mahalangenud kuusest ja edasine oli eeskujulik jalutuskäik metsas. Eelnevates logides kirjeldatud õudusi ei õnnestunudki kogeda. Aardeleid ise tuli kiirelt. Nimed kirja ja tuldud teed tagasi. Aitäh peitjale!
Enam ei imesta jah, et miks Caro ja Paavo ei tahtnud meiega korduvkülastust teha, ega ma ise sinna vist ka mitu korda vabatahtlikult ei läheks. :D Aga kambaga koos oli väga lahe ja kui lõpuks tehtud sai, siis olid emotsioonid ikkagi ainult positiivsed. :D Kui õhtul Mart jutustas oma selle aarde sündmustest, siis ma ütleks, et meie otsimine oli ikka nagu jalutuskäik pargis. :P
Suured tänud peitjale ja varsti võib siis "Geopeitus 20" aaret oodata? :)
Millegi pärast otsustasid Carolina ja Paavo siin taaskülastust mitte teha...õnneks tänu sellele saime meie Marjega ka endale nende kummikud jalga ja see tegi teekonna läbimise palju lihtsamaks. Õhtul kuulsime Mardilt kui hull see asi oli kui väljas oli 30 kraadi ja putukad sõid. Kaks asja mille üle me aarde juurde liikudes rõõmustasime, et vähemalt neid ei ole :D Teekond aardeni polnudki nii hull kui me esialgu arvasime. Aga vot selle tagasitee suutsime teha endale palju hullemaks. Õnnestus minna teist rada mööda ja seal enamuse ajast sai liigutud maast umbes meetri kõrgust mööda langenuid mädanenud puid. See oli ikka paras loterii, et millal jalg sisse kuhugi vajub. Lõpuks veel üks keerulisem kraavi ületus aga tehtud ta kõik sai. Kuidagi ei jõudnud kohale algul, miks selline juubeli aare on pandud sellisesse kohta. Aga eks tegelikult võtab see geopeituse esimesed kümme aastat kokku ilusti - tavaline aare kusagil ropus võsas :D Kirss tordil oleks olnud, kui seda topsi oleks pidanud veel kusagilt maa seest välja kaevama :D Aga tänud peitjale, kambaga oli asi väga lõbus :)
See aare on silma ees olnud juba mõnda aega. Nagu pind ... No loed logisid ja jalg ei tõuse. Kohe üldse ei tõuse. Parim aeg on kevadel, suvel, sügise ja talvel. Ikka niimoodu saab ringratast lükatud. Täna selgus, et just praegu on parim aeg. Vaieldamatult. Sest kaua sa ikka parimat aega ootad... Eks võibolla tõuke andis ka sobiva kraaviületuskoha leidmine ja Pirrr nägu "sa ei tee seda niikuinii". Phähhh, teeme ära. Kui esmalt arvasin ma kõikide nende möödasõitude ajal, et kraaviületus on see kõige hullem osa, siis reaalsus tabas alles peale kraavi. No on ikka maastik küll. Millised oivalised murdunud puud, milline kena võsa, kui suurepärased minust pikemad nõgesed! Õujee. Aga ega tagasi ka ei saa pöörata, pöörded on nõrkadele. Jättes märke tagasiteeks sai alustatud seda Kolgata teed. Esimesest kolmandikust läbimurdnuna sai selgeks, et olen kaotanud kirjutusvahendi. No see oli küll hea uudis. Ilmselt mõnel järjekordsel pehkinud puust läbikukkumisel... Natuke sai otsitud kuid suht kiirelt sai selgeks, et ega ikka ei leia küll ja see puhas aja ja energiaraisk. Ainsana jäi mõttesse lootus, et ehk on konteineris olemas. Ja kui pole, siis tuleb meeleheites puupulgaga logiraamatusse nimed kraapida. Nagu kiviaja inimesed kaljusse. Raske aga saab. Lõpuks andis maastik ka natuke järele ja jäid vaid gigantnõgesed. Ja siis hakkasid nende vahelt paistma maakiviseinad, õunapuud. Vana talukoht... Aare oli kenasti leitav, pliiatseidki kolm tükki sees. Ja magustoiduks peotäis küpseid magusaid vaarikaid. Peale seda kosutust ei tundunudki tagasitee enam nii hull, kõik jäetud märgid parimaks teeks olid paigas, õigetesse kohtadesse astudes tundus autogi siinsamas olevat. Aitähhhh! Kui ma peaksin nüüd lõpetuseks mingi reitingu tegema, siis top10 võsadesse mahuks kindlasti! ;)
Jasper jäi Marisega autosse sööma ja meie Marianniga üritasime aardeni murda. Mariann kahjuks ei jõudnudki lõpuni välja, mina pidasin targemaks sellest peaaegu läbimatust võsast ennast läbi murda. Kuskilt maalt oli parem juba kuniks tulid kohati üle pea ulatuvad nõgesed. Jeebus küll, oli see vast teekond aardeni. Õnneks karp jäi kohe silma ning sain logi kirja panna. Seejärel tuli tagasi minna ning seekordne teevalik sai sutsu parem. Uhh, tehtud..
Aastaid ja korduvaid möödumisi on see aare oodanud. Nüüd siis oli kindel soov lõpuks aare üles leida. Varasemad logid eriti lootust ei andnud ja ka veetakistus tee ääres tegi nõutuks ja pani kahtlema. Piia pealekäimisel ei hakanud ma kohe otse ründama. Otsustasime piki takistust kulgeda kuni leidsimegi lõpuks koha ja suuna, mis lõpuks andis maastiku, mida oleks võinud ka tossudes ja kuiva jalaga läbida. Seega ei saanud meie seiklus sugugi nii meeleolukas kui Arvo oma. Sellest on natuke kahjugi, samas oli nii jälle palju mõnusam päevakulgu jätkata. Meil geopeitus veel 10 aastat vana pole aga iga päevaga see daatum läheneb küll. Tänud.
Arvo logi pani hoolikalt aardele lähenemise võimalustele mõtlema :) Tänu sellele sujus aardeni kulgemine üsna lihtsalt. Koht on põnev. On mida vaadata ja on mille üle mõtiskleda. Leitud. Tänud juhatamast.
Täna, pea 8 kuud hiljem logides, loen teiste seiklusi ja... No midagi nii ekstreemset küll vastu panna pole. Tegelikult olid tol korral ka liiast tavalised kummikud. Tuli leida vaid õige rada ja nii oli aardeni kulg kui jalutamine pargis ;)
Paar kuud veel ja siis on oodata 20-nda aastapäeva aaret, eks? :)
Täname ja soovime mõnusaid kulgemisi veel mitmeteks kümneteks!
Kustkohast seda kõike alustada? Päris algusest ei hakka, see veniks pikale. Kuid võib öelda, et kriisi ajal sain sõbraga kahekesi kokku just Soomaal, lootes sooja päeva rahus ja vaikuses veeta ilma suurema saginata. Rahvast küll liikus, kuid mitte liigselt.
Alustasime teistest aaretest, tegime end soojaks nö. ja kui tuli aeg midagi suuremat ja magusamat vallutama minna, siis plaani sättisime Sandra külla, sinna ikka hea matk. Ma sõbrale ütlesin enne autosse istumist, et tee ääres teeme ühe lühikese peatuse, teele suht ligidal üks vana talukoht, see tuleb ka üle vaadata, kuid see ei võta kaua aega. Oi poiss, kuidas ma eksisin :D
Kohale jõudes oli korralik magistraalkraav ees. Lootust üle saada oma kõrgete kummikutega mitte mingisugust. Hakkasime siis kaarditööd tegema ja näha oli, et kraav lõppeb ühel hetkel ja sooala tuleb vastu. Panime panused sellele. Mättalt mättale üritasime leida kohta, kust üle saab. Kui juba peaaegu sai, siis oli ikka järsku tupik ja seda viimast mõnda meetrit kuidagi ära ei võta. Niimoodi mitmeid kordi üritades jõudsime järjest paksema metsa sisse, kuniks ühel hetkel oli see teadmine, et ega ei saagi üle. Nüüd või mitte kunagi. Kõige sügavama koha osas hakkasime silda ehitama. Ise veel itsitasime, kui viskad palgi vette ja see lihtsalt kaob. Sealt oli vaja ju ka üle minna. Eemal paistis mätastemeri. Kui sinna peale saab, peaks asi ok olema. Ma siis läksin esimesena proovima. Alguses kandis kenasti, kuniks ühel hetkel põhja enam all polnud. Null, mitte midagi. Kukkusin rinnuni vette, sõber ka ehmatas nii ära, et tardus soolasambaks. Ma roomasin vees mätasteni, sest kui juba sisse kukutud, äkki kannatab aardeni ikkagi ära siis juba minna. Mätaste peale jõudes sain aru, et laus õõtsik, järjest vajun seal. Viskasin siis ruttu telefoni ja autopuldi sõbrale ja midagi teha polnud, jalad silmnähtava kiirusega vajusid ja võtsin jälle ujumise tee ette. Kuradi külm vesi, ma ütlen.
Kaldale jõudes ruttu triiki kummikuid tühjaks kallama ja olukorda hindama. Nagu hiljem selgus, siis ohvriks läks autopult, auto hakkas sõidu ajal segast peksma ja ohutulesid vilgutama.
Tagasi läbimärjana autode juurde mättalt mätastele ja seal olukorda hinnates oli minu otsus, et ma olen juba nibudeni märg niikuinii, enam alla ka ei anna. Kirves kotist välja ja langetasime ühe jämedama lepa kraavi sisse. Sealt ka sai nibin-nabin abivahenditega üle. Siis üle ümberlükatud kuusejuurevaalude ja lõpuks ka aardeni me välja jõudsime. Oi, kui äge ja ilus koht! Kuidas siis vanasti küll saadi? Uudistasime ikka pikalt, täiesti võimas koht. Ja kahju kah temast. Vanad suured ja võimsad puud tunnistasid veel hiilgeaegu. Nautisime täiega. Peitja on igaljuhul väga head tööd teinud, sellest kiirest möödapõike aardest sai selle päeva tähelend, mis jääb eluks ajaks meelde. Tänan südamest.
See nüüd oli kolmas katse. Eelmise aasta suvel millalgi (siis ei viitsinud ikkagi väga seal padrikus ragistada, ega väga kaugele maanteest vist ei läinudki), eile (kuid liialt hämaras sai kohale jõuda ning peale paariminutilist otsimist sai tagasi auto juurde kiirustatud- no ei olnud mittemingisugust tahtmist kottpimedas, (veidi noorem kui) kolmeaastane kukil, seda kraavi uuesti ületada) ning täna siis läks juba täitsa edukalt. Eile esimene katsumus oli plikaga koos kraavi ületamine (pole ju kindel, kui hästi end kinni hoiab) ning edasi siis sai nulli suundutud ikka läbi kõige rämedama võsa mida ma lähiaasta(kümnete)te jooksul kohanud olen- seega nüüd oli ka ikka palju normaalsem lähenemistee teada juba. Seekord kiire leid, tänud siia juhatamast!
Kena koht ja hea sissejuhatus Soomaa võsaretkedeks! Õige tee leiab tavaliselt ikka tagasiteel, nii ka seekord. Tänud peitmast!
Leitud pimedas ja pealampidega. Parasjagu uputud ja mudaseks saadud.. Niisugustes tingimustes tundub raskusaste kõva 5. Aarde leidsime õnneks kiiresti ja tagasiteel eksisime ka natuke sohu... Ikkagi Soomaa "kolmas küür"Aga välja me saime ja seltsis ikka julgem. Koos Urtsiku, Kaabu7, Käkjufinija ja Wikmani poisiga. Aitäh selle laheda elamuse eest!
No see teekond aardeni oli ikka kõva 5 maastik, pimedas vähemalt paremat ei leidnud. Geomobiil selleks hetkeks kah teel nagu suur muda hunnik. Aare ise tuli suht kiirelt. On ikka krahvil isu sellistesse kohtadesse ronida, mis meilgi muud üle jääb, ronime järgi. Tänud
Lähenemissuuna valik läks täielikult aia taha, aga kohale me ennast läbi ümber kukkunud kuusiku ukerdasime. Aardega läks õnneks kiirelt ja tagasitee sai ka vähe parem valitud. Tänud juhatamast.
Eesti geopeitus on täiskasvanuikka jõudnud! Kui kohapeal käisin, siis puudus veel paar nädalakest, aga nüüd netis logimise ajaks on 18 aastat juba mõnda aega täis.
Talvistes oludes sain kuiva jalaga kohale. Ainuke raske osa oli alguse tihe tormimurd paarikümne meetri jagu maantee kõrval - ega geopeitur ligipääsu kuigi pikalt otsida viitsi ju, gepsu roosa joon ikka kuningas :D
Ajalugu annab kõigele perspektiivi, geopeitusele, Eesti elule, ajale ja loole. Aitäh.
Läksime geopeiturile kohaselt läbi rägastiku, kust praktiliselt läbipääsu polnudki. Tagasi tulime nagu korralikud inimesed, sirge seljaga. 3,5 a. geopeituses. Tänud!
Tänane põhimatk tehtud tulime järgemööda siia. No oli ikka tuulemurd siin. Puud olid risti, rästi ja saime korralikult ronida ja ukerdada. Vahepeal pidin Henny lausa sülle võtma, muidu oleks me rihmaga siin korralikult sõlmes. Aga jõudsime pärale, sellised ajaloohõnguga taukohad mulle meeldivad. Tihti taban ennast mõttelt, kuidas siin kõik kunagi oli. Aitäh!
Geopeitusele täpselt kohane otsimismeetod ehk aardeni rassides läbi võsa ja väikese ringiga.. Usalda veel geokaaslasi.. või siis tahtsid kiiremad meile lihtsalt retke põnevamaks teha.. Esimeste jälgedes, aeg-ajalt kuulatades, kus ragiseb, aardeni üritasime rammida. Tagasi siis mööda otseteed ja võsavabamalt. Tänud.
Peale rabamatka ja enne lõunat tegime peatuse, kuna enamusel seltskonnast oli aare leidmata. Aardele lähenesime mööda väga halba maastikku. Tagasi saime tunduvalt kiiremini ja paremat pinnast.
Kui hoolikalt tuulemurrus teed otsida, siis pääseb päris väikese vaevaga aardeni. Aga vist ainult talvel on nii. Tänud.
Tänud peitjale! Mul võttis päris kõhedaks. Kas kohalikud teavad, elab seal karu kuskil? Õhtul googeldan, et mis karu peale nr 2 maha jätab.midagi seal igaljuhul oli, suur ja mitte väga vana. Laulsin kõvasti ja valesti
Seda, geopeituse tähtsa verstaposti nimelist aaret, olin pikka aega plaaninud otsida Paraku olin ikka põnnama löönud. Tegelikult, täna oli aarde juurde minek, lihtsalt mõnus jalutuskäik. Sellise suure taluhoovi leidmine seal, oli mulle meeldiv üllatus. Vastu vaatas jupp palkseina ja hoonete vundamendid andsid pildi seal toimunud elutegevusest. Aardeleid tuli peagi ja sain nime kirja panna. Vaatasin veel taluhoovis ringi ja peagi olin auto juures tagasi. Loodusesõbrast geopeituril on muidugi südasuvel seda kohta külastada palju põnevam ja elamusrikkam. Koju sõites märkasin ühe orasepõllu peal 5 kitse õhtustamas. Jälgisin nende tegevust jupp aega. Ühel olid ka ilusad sarvekesed peas. Tore retk oli.
Mina olin siis nüüd esimest korda Soomaal ja rabaseiklusteks valmis. Siin küll veel raba ei olnud, kuid jube mets vaatas vastu. Kui tavaliselt on puud vertikaalis, siis siin diagonaalis, horistontaalis. Kui nüüd veel miskit läbi paistis, siis suvel on tõenäoliselt siin üks jube padrik. Kraav päästis täna kõik. Tuli ainult libistada ennast aardeni :) Aitäh peitjale.
Eelmine kord Soomaal käies tegin siin ka peatuse, aga kraav oli lahti ja mingit tahtmist ei olnud sinna padrikusse minna. Täna oli väga sobiv päev, kraavil oli kaan peal ja kohale minek väga kerge. Tänan.
Ma ei teagi enam, mitu korda ma seal tee ääres olnud olen ja mõelnud, et võiks seda aaret logida. Kõik need korrad olnud suvel pika rohu, laia kraavi ja putukatega. Ei olnud sümpaatne. Kui täna see plaani võeti, mõtlesin, et kindlasti on see praegu lihtsam, aga et see nii kiiresti läheb, ei osanud küll arvata. Aitäh!
Peatasime auto ja esimene pilk kraavile ütles, et võime minna küll seda teed. Praegu oli just täiesti õige aeg selle aarde leidmiseks. Aare ise samuti paljastas end ruttu. Aitäh.
Tegime otsuse - kui jää ei kanna, siis lähme koju sööma ja läbi metsa minema ei hakka. Õnneks jää kandis ja tatsasime vaikselt nulli. Selle aarde leidsime üles ja see tõstis veidi ka tuju peale neid mitteleide. Samuti tõstsid tuju üks küpsis, üks Kasekese komm ja üks Kalevi martsipan, mille ma oma taskust leidsin ja mille me sõbralikult kolme vahel ära jagasime. Aitäh peitjale aarde eest ja taskutele kommide eest!
Jõgi nagu kandis ja ei kandnud ka. Igaks juhuks läksime üle puude. Neid oli langenud siin ja seal, kohati kaugemal massiliselt. Keeruline oli leida teed aardeni, mis viiks ilma suurema ronimiseta kohale. Aga oli päris huvitav. Aitäh põnevas kohas aarde eest. EVEJ
Saime kenasti üle kraavi ja siis oli vau! Milline laus kuusepeenarde kummuli lükkamise maastik! Hetkel oli lumevaiba all olevaid külili kuuski väga põnev ületada, millele järgnes jalutuskäik pargis. Tänud peitjaile Vana-Tõramaa talukohta kutsumast.
Eelmine suvi kui jäin isegi korra teeääres seisma, siis ei tekkinud kohe mittemingit isu vihmamärga võssa ragistama minna. Arvatavasti oleks see niiöelda ragistamine lõppenud millegi suuremaga. Nüüd oli väga mõnus sirgjooneline jalutuskäik nulli suunas. Paistis, et minu tee viis rist läbi ka ühe või mitme põdra elupaigast. Ümberringi oli palju magamisasemeid, rohkelt pabulaid ja kollaseks värvitud lund. Ei teadnudki, et see viimane nii vänge haisuga on ja et nad seda nii laias kaares kõik puud, põõsad täis piserdavad. Koht kuhu välja jõudsin oli ka küll huvitav. Vundamendi vahel kasvavad suured puud andsid arusaama kui ammu see elutegevus siin õigepoolest oli. Logima hakates avastasin, et peaaegu sattusin siia sünnipäeval aga kolme päevaga panin siiski puusse. 16 aastat ja 3 päeva geopeitust. Aitäh!
Logisid lugedes ja Mari jutte kuulates oli selge, et nüüd on suurepärane võimalus ennast täielikult looduse meelevalda anda. No välja kukkus see nüüd küll hoopiski jalutuskäiguna ajalooradadel, nii et tõesti suurepärane koht geopeituseks! Aitäh!
Selle aarde kirjelduste ning logidega ehmatasin Helduri vist päris ära. Noh, mul oli ka kõhe tunne kõiki neid hirmu- ja õudusjutte lugeda. Aga nii nagu on olemas paremad ajad ja halvemad ajad, siis on olemas ka ideaalaeg ja see meile täiesti ootamatult sülle kukkuski.
Alguses ei pannud ma trackerit tööle, aga tagasitee võttis aega 5 minutit, millest täitsa korraliku jupi uurisime oravate jälgi.
Kuused on siin uhked ja eks seda ole ilmselt talugi olnud. Nüüd oli alles üsna kurb pilt.
Ühest 15 cm diameetriga murdunud puust vist ikka astusime üle/pugesime alt, aga muidu oli lihtsalt õnn meiega (jalutuskäik pargis). Aitäh! Edu kõigile!
Lähenemine aardele läks küllaltki heas tempos, kuni ma otsustasin järsku ühes märjemas kohas seisma jääda ja järgmine hetk oli mu vasak jalg põlvini kuskil märjas augus. Päris vastikult külmaks võttis ikka. Leid oli kiire, ja nagu geotarkus ütleb, mine ALATI tagasi mööda tuldud teed, mitte mööda improvisatsioonirada. Aitäh!
Geotuur viis meid igatsugu põnevatesse paikadesse.Siin oli logi kirjasaamine vähe raskem.Marttil sai üks kummik hoobilt vett täis :) Tänud peitmast!
Oli see alles võsa. Algul mõtlesime, kust minema hakata. Martti valis kõige parema koha välja ning peale pikka võsaragistamist olime kohal. Tagasi minnes arvasin kaval olevat ning läksin teiselt poolt oja. See oli aga tupik ning tuli minna tagasi vanale teele. Tuleb ikka alati tuldud teed käia, saab palju kiiremini.
Natuke kurb ja natuke imelik vaadata kuidas loodus võtab tagasi selle mis temalt on kunagi võetud. Tarvitseb vaid inimtegevus lõpetada. Tänud kohale kutsumast. Tänud peitjale
Oli see alles kadalipp mis aardeni jõudmiseks läbida tuli. Kraavist sai lihtsalt üle, aga edasi... Tihe mets on paras katsumus, aga kui see veel horisontaalasendis ka on, siis on asi puhta untsus. Puud olid pikali üksteise otsas, lausa mitmekaupa korraga koos mullaga pikali murtud. Lõpuks õnnestus siiski aardeni välja murda ja nimed kirja saada. Aitäh peitjale.
Oi jummel, see seal oli vist küll kuues aastaaeg ja loodus on seal ikka hullu pannud! Nimelt oli tuulemurd mitmes kohas pikali lükanud hulka puid ja alati kaasa võtnud ka tubli tüki maakoort. Kui muidu ei saa ma üle tavalistest mahalangenud puudest, siis siin tuli veel mööda mulda ronida, uskumatu värk, ma polnud kunagi näinud sellist vaatepilti, tänan!
Kummikud jalga ja võserikku. Kartsin hullemat, läks õnneks. Leitud, logitud. Aitäh.
Selle talukoha juures (Musta) oleme varemgi käinud, kuid nüüd saime teada, et seal on ka aare peidus. Asusime uuesti läbi võsa pusima. Lastele oli muidugi tuulemurrust, nõgestest ja enelavõsast läbiminek raskevõitu, aga leidmisrõõm aardest korvas kõik kannatused. Lapsed leidsid endale rõõmupakkuvaid mänguasjavidinaid ja asemele panime ka üht-teist. Teekond aardeni oli küll maastikuliselt raske, kuid maa-ameti lehelt prinditud aerofoto viis meid väga täpselt õige kohani - leida oli väga lihtne. Aitäh üllatuste eest!
No vaatasime ka siis et täiesti tee ääres olev aare, alla 200 m jalutamist. Taivo ei hakanud isegi mootorratta kiivrit peast ära võtma. Otse ligi muidugi ei saanud. Kraavid päris vett täis. Õnneks viis looduslik sild üle. Aare kenasti nulli juures leitud, otsustasime, et ringiga tagasi ei lähe, vaid pressime otse läbi võsa - oleks pidanud minema mööda tuldud rada. Naha sai ikka päris märjaks ja jalad loomulikult ka ja otsem ei tulnud see kuskilt, sest kraavid vett täis.
Koht on päevavalgel päris lahe ja vaatamist väärt. Soovitan
Neljanda Vaatleja juurest põrutasime otse siia, sest mis see 2-2.5 väike võsakas ära ei ole...
Esiteks tulime lausa nii hea hooga, et esimese katsega kimasime mööda. Graatsiline tagasipööre ja jätsime auto tee äärde ootele. Martin veel ajas omale natuke võsasemaid riideid selga, kui valgustamisega tee serva uurides tuli ette esimene takistus, nimega Kraav. Hüpatav ei ole, silda ka ei paista, samas inimesed ju aina leiavad. No mis seal ikka, vaatame kuhu kraaviperv meid viib.
Kui kraav muutus millekski, mis meenutas juba rohkem järve, tuli tõdeda, et ei saa ikka nii naljalt ringiga ümber. Kiire logidega tutvumine paljastas ka meie strateegias väikse vea - tuli välja, et enamus käinud jää ja pakasega aaret võtmas. Nooo selge. Samas alla vanduda ka ei tahtnud.
Tagasiteel mööda kraaviserva leidsime aga omale päästeingli, kelleks oli üle kraavi vajunud jurakas kask. Kuidas me seda esimese hooga ei märganud, jääb mulle veidi mõistmatuks, aga suurema vaevata konverteerisime ta sillaks ja olimegi õigel pool vett. Edasi rassisime ja rammisime end läbi võsa, kuni lõpuks tuli vastu maja jäänus.
Siis algas otsimine. Leidsime muuhulgas augu, mille põhjas olevat vett otsustasime igaks juhuks ennetavalt pika toikaga surkida. Alguses nagu polnudki midagi, aga kui siis üks hetk see aroomipahvakas näkku lõi, oli hea meel, et otseteed sisse ei hakanud hüppama. Iidset fekaali õnnestus meil nii küll vältida, kuid aaret meil ikka ei olnud. Uus logide tiir ja edasi selgus, et nullile tuleb veidi loominguliselt läheneda. Seda me ka tegime ja nii jäi ka lõpuks karp varsti tulede vihku. Klassika.
Tagasi saime juba tuttavat teed mööda ning auto juurde jõudes oli natuke segadus, kuidas üks kiire "sups-ja-valmis" võsakas selliseks ettevõtmiseks kujunes. Ei aga äge koht, kindlasti väärib külastamist :)
Aitäh!
Kuna pimedus oli laskunud Soomaale, tegime plaani, et keskendume teelähedastele lihtsatele aaretele. Kui geopeitur plaane teeb, siis geojumal naerab... :D
Ühesõnaga jätsime auto tee ääres seisma ja vaatasime, et 200 meetrit aardeni - no sama hästi kui draivinn, seega. Esimene asi: vesi ees. Okei, läheme siis väikse ringiga. Ring osutus sirgjooneliseks (niivõrd, kui see võsas võimalik on) ja pikemaks kui 200 meetrit. Kui aga aare ikka oluliselt lähemale ei liikunud, tuli mõttepaus võtta ja logisid lugeda. Ja no muidugi on tegu mingi maiuspalaga, mida enamus peitureid talvel võtab :)
Nii lihtsalt alla anda ei tundunud ka mõttekas ja leidsime ühe "silla", mille ka enda kroonilise tasakaalupuudulikkuse juures kasutuskõlblikuks tunnistasin. Edasi värskes kvaliteetvõsas, mille forsseerimiseks oleks kaitseprillid ära kulunud. Edasi liikusime umbes viie meetri kaupa ja siis uuesti suunda hinnates. Rudolf liikus ees ja mina andsin taga aru, et nüüd kohe peaks majavaremed paistma hakkama. Selgus, et samal hetkel oli ta neile ka otsa koperdanud. Veel selgus, et antud kohas viibides oli kõige mugavam tee otse üle nende, võsa oli veidi hõredam.
Edasi hakkasime nulli ümber tuiama ja keldrit otsima. Leidsime üsna nulli lähedalt mingi põneva kandilise augu ja otsustasime, et see on parim kandidaat keldrile. Enne sissehüppamist sai veel veidi tokiga surgitud ja selgus, et põhi on äärmiselt vedel, teadmata sügavusega ja väga kummalise lõhnaga... krt, see pole kelder, vaid peldik!
Uuesti logide lugemise režiimile ja selgus, et ega me vist keldrit otseselt ei otsigi. Nüüd jäi varsti ka aare tuledevihku. Kui logitud, siis tagasitee läks veidi libedamalt, saime kuidagi suurema võsa ümber ringiga. Nüüd said ka ülejäänud varemed nähtud. Auto juurde jõudes olid miskipärast riiete taskud igasugust taimset massi täis ja püksid olid omandanud äärmiselt põneva kamuflaaži. Samas, vähemalt jäi pellarisse hüppamata, see oleks kindlasti veel põnevama tulemuse andnud.
Tegelikult väga põnev ja meeldejääv otsing, aga soovitan pigem päevavalges otsimiseks :) Aitäh peitjatele!
Korralik metsas ragistamine. Õnneks on tekkinud tee äärde looduslik sild, mida mööda saab teeäärse kraavi edukalt ületatud. Tuulemurrust läbimurdmine oli päris suur ettevõtmine. Maastiku raskusaste vist peaks pisut kõrgem selle aarde puhul olema.
Mitu korda olen Kõpust tulles mõelnud ära käia,täna siis suundusin rupsikusse ja pärast takistuste raja läbimist lõpetasin sõna otseses mõttes seapesas! Kärsad olid kõvasti tööd teinud,õnneks oli aare korras. Tänud seikluse eest!
Pikalt pinnuks silmas olnud aare. Nii ligidal samas nii kättesaamatu. Küll on olnud liiga märg, siis liiga palju parme, siis ei ole vesi kandnud, siis ei ole aega olnud ja nii edas ja edasi. Nüüd oli väga õige aeg seda aaret võtta. Auto 250 m kaugusele teeäärde ning sealt jalgsi muretult aardeni. Pinnas kandis ilusti ning tossudega võetav praegu. Suured tänud, aarde kirjelduses ju minu nimi ka kirjas :)!
Ma ei saa siia maani aru miks ma valisin aardele lähenemis teeks 850m kui oleks saanud hakkama 250 meetriga. Kuid kohale me jõudsime, kes kuiva jalaga, kes mitte. Ja see oli meie 1 märtsi seikluse teine aare, kus Tarvo sai taas oma kummiku vett täis...ma lihtsalt ei saa aru...kuidas on see võimalik :) Ja veel vahetult enne aaret. Siia maani ajab naerma...anna mulle Tarvo andeks :))))) Aardega kõik vinks-vonks korras.
Enne aardeni jõudmist näitas Aix läbi jää paistvat kaigast ning ütles, et vaata kui sügav vesi siin on. Läksin siis sinna, vaatasin seda kaigast ning kui hakkasin edasi liikuma, kukkusin läbi jää. Õnneks väga sügav polnud :) Logisime aarde ära ning läksime tagasi auto juurde, kus olid õnneks kuivad riided ootamas.
Vesi kandis kenasti, aga see tuuleheide, kus lihtsalt ridade kaupa istandikku on üles juuritud, oli muljetavaldav, midagi sihukest pole mina varem näinud. Aare oli kenasti omal kohal, terve ja puhas. Aitüma!
Kui vahva kant see Soomaa ikka on. Need mahajäänud ja lagunenud talud on küll väga nukrad, kuid mulle nad meeldivad. Aarde leidsime ruttu, kuid karp oli seest üpris märg. Tõstsime asjad välja ja kuivatasime seda korralikult, ise seekord midagi ei vahetanud. Aare tagasi oma kohale pandud suundusime tuldud jäist teed tagasi. Muide, tänu ilmastikule oli maastiku raskusaste hetkel tunduvalt alla 2,5. Suvisemal ajal aga annab sellest meeletust tuulemurrust tõesti üle ronida, siis vist ei tulekski, aga mine tea … Suur tänu peitjatele!
Enne külmade tulekut sai teeääres peatatud ja siis ei tahtnud sinna vesisesse metsa mitte minna.Nüüd oli aeg õige ja aare leitud.Tänud.
Kõigepealt otsisime lähenemisteed - ei siit, ei sealt pääse kuidagi ligemale. Otsustasime siis 200 m läbi metsa rünnata. Algus läks ludinal, aga pool vahemaad läbinutena saime aru, et oleme valel pool oja. Minu kaardi peal oli sellel kohal lagendik! Sillake, kui selleks saab nimetada käsivarrejämedust langetatud kuuske, leidus alles päris maantee ääres. Õnnelikult üle, jäi veel natuke kuivi ristkraave ja sajameetrist nõgesevälja ületada. Aare ise oli pika ootamisega veidi higiseks tõmbunud, aga selle vea likvideerisime taskurätiga ära. Tagasitee süvenevas hämaruses oli kiire kuni purdeni, mis otsustas näidata, et tema küll igasuguseid geopeitureid mitu korda kanda ei suvatse. Niisiis sai mõni mees märja särgi ja lirtsuvad jalanõud. Ega minagi kahe kuiva jalaga pääsenud... Igatahes käes ta nüüd on, aga suvisel ajal tuleks maastiku raskusastet kergitada. Aitäh, tore seiklus!
Teel jalgratastel Iklast Oandule jäime Soomaa keskuse juurde öömajale. Peale laagri püstitamist ja õhtusööki jäi veel poolteist tundi valget aega. Otsustasin seda aardeotsinguks kasutada. Veetakistus oli mõistlikult läbitav, enne tuli ainult õige koht leida. Talukohal üllatasid mind üle pea sirguvad nõgesed. Null minu kaardil näitas varemete taha nõgestesse. Ei uskunud et talvel aare sinna peideti. Vaatasin üle lähimad kõrgemad objektid, muuhulgas leidsin ka täiesti kõbusa keldri. Ilm aga pimenes ja otsustasin seekord leiuta tagasi minna. Minu kümme aastat geokogemust jäid sellele aardele alla. Järgnevatel päevadel keskendusime matkatee läbimisele, aarete poole ei vaadanudki kuigi mõni neist jäi väga lähedale.
Hommikul peale äratust esimene jalutuskäik. Tegu on ehtsa talveaardega. Lumi kandis nii hästi, et isegi räätsasid polnud vaja. Aare korras. Tänan. V: mutt J: smile
Suur tänu aardepeitjatele vahva retke eest ja palju-palju õnne kõigile geopeituritele Eesti geopeituse kümnendal sünnipäeval!!!