Aitab küll, järgmine jaan läheneb juba tohutul kiirusel.

 9 

Kartsin, mis ma kartsin (et päris üksi ja seltskond võõras) aga uudihimu sai võitu ja kohal ma olin - vahvlitega. Loomulikult ei pidanud pettuma, seltskond ülitore, sõbralik ja juttu jätkus kauemaks, tänud kohe kõigile! Sain ka lõpuks teada, kes see Merilin seal Türi raudteejaamas ometi on (ise leidsin selle kobamisi päris alguses) ja veel muid salanippe. Tore üritus ja tore mäng!

Aitäh!

Kuna Merlel oli järgmine päev tööpäev, siis ööseks ei saanud jääda, samas kohale tulemist ning ürituse nautimist see ei seganud. Panime enese jaoks lihtsalt paika viimase lahkumise kellaaja (mis läks lõhki nagu tavaliselt) :) Kunagi ammu oli teemaks, et ei ole ju vaja ülima hoolikusega planeeritud üritust, kus kõik viimse detailini paika lihvitud, piisab, kui on lihtsalt plats, kuhu kohale tulla ning lõke, mille ümber istuda. Sellise eeldusega ennast kodust välja vedasimegi, kuid kohapeal selgus, et korraldajad olid tubli vaeva ära näinud ning sündmus täiesti võrreldav eelmiste geojaanidega ja muude toredate sündmustega. Nautisime iga sekundit, kaasa arvatud ööaare, mis küll ajalimiidi ületamise tõttu leidmata jäi. Hiljem tuli küll välja, et napilt enne lõppu. See osa, mida meie nägime oli igatahes superteostus, tervitused ööaarde koostajatele. Igatahes tänud korraldajatele, väga tore oli :)

 3 

Lasin heal sündmusel vaarituda, et see tore leid lõpuks siiski ära logida.
Jõudsime kohale varakult. Kell aga oli vähe, vihma tibas, napsu veel võtta ei tahtnud ja tuul tundus täiesti arvestatavalt puhuvat. Piilusime Märdiga EMHI tuule- ja sademetekaarti, uurisime spetsialist Algajalt, kus Dirmahis veele ligi saab. Otsustasime ikkagi sinnakanti vaatama minna - äkki saab surfata. Sest mis saab olla paremat kui surf ja geopeitus või lumelaud ja geopeitus käsikäes B) Kuigi - nagu varasemgi ja ka hilisem - vanasõna ütleb: tee vähem, aga tee hästi, kõike korraga ei jõua.
Sõitsime lõpuks läbi kolm kohta - Dirhami, Spithami (otse ei hakanud ühest teise trügimagi) ja lõpuks Roostale. Roostal sai purjelaud tunniks pooledukalt vette, mina aga jäin loheta kaldale kohalike surfaritega juttu vestma (tervitused Kasparile!). No ei olnud tuult piisavalt, kurinahk. Lõpuks pakkisime pillid kotti ja tulime sündmusele.
Seal oli pidu täies hoos. Kuulasime ära tänu- ja kiidusõnad. Palju õnne kõigile vimplisaajatele! Elage kaua ja saagu teid palju :-) Tikumängu ma mängima ei hakanud, pealegi oli keegi sellest juba mingeid vahvaid ja tugevaid kuubikuid teinud.
Pudelit hoidis mul aga avamast kiiking, mille eest sai ju makstud :-) Kiikasin mitu korda sinnapoole. Vaatasin, kuidas teised kiikuda kangutavad. Uurisin spetsialistide käest, kuidas ja mida teha tuleb, et asi ikka täiega üle võlli ajada. Pole ju kunagi varem seda teinud, aga isu oli suur. Lõppeks lasin ka oma värisevad jalakesed kinni siduda ja šõu võis alata. Rassisin, mis ma rassisin, aga omajagu ma rassisin. Tundsin, kuidas see viimane miski, see überpisikene pingutus-tehnika jäi puudu, et oleks napilt üle teinud. Aga eiiii, jõud rauges ja röögatuse saatel hakkas hoog taanduma. Lasin selle kohe päris nulli, sest väsimus oli meeletu. Aga ei, tahtsin ju ikka veel proovida, kuigi kohe teist korda jutti on veel hullem. Väntasin taas hoo üles ja lasin endal pealtvaatajatest veelgi innustada. Pingutasin veel ja veel, ja siis veel õige natukene ja - siis see ime juhtuski - voilaaaa, ma tegin üle võlli. Jeeeee! See oli hea tunne nagu geopeituseski, kui suudad ette võetud ülesande täita ja aarde üles leida või mõistatuse lahendada. Tegin kohe mõned korrad pealegi. Oli hea tunda, kuidas see edaspidi hoopis lihtsam oli, lausa vaadetki nautida aega leidus :-) Aitäh kõigile kaasa elamast ja tervitused ka kõigile järgmistele ületegijatele, kes julgustust ja jõudu said!
Edasi oli ühtlane jõmin ja jutujoru, grill ja chill, sai väljateenitud joogipoolist mekkima hakatud. Ohtralt.
Siis oli käes ööaarde aeg. Nagu eelmiselgi korral, ei tihanud kohe koos suure kambaga metsa tormata. Ja kui lõpuks nägime, kaua sellega läheb, otsustasime Aarega üldse kõrvalseisjaiks jääda. Lihtsalt ei raatsi lõkke äärest ja sõprade seltsist nii pikaks ajaks lahkuda :-) Hiljem oleme tõdenud, et ööaare võiks ideaalis olla lihtne-geniaalne ja piisavalt lühike, et ei jääks "ajapuudusel" otsimata. Ja lisaks võiks see olla hoopis hämarikuaare, mis pimeduse saabudes sulgub - et ümbrust ka imetleda saaks. Kuigi eks pimeduses on muidugi omad võlud. Igatahes kiidan Algajat ja noorkotkaid kindlasti äärmiselt maruda ööaarde eest!
Meil jätkus kõik nagu ikka, sõbralikus ja vindises meeleolus ning nii pikalt, nii pikalt.
Hommikul virgusin ka millegipärast juba vist 08 ajal ja viskasin matile telgi ette päikse kätte pikali. Paari tunni pärast suutsin juba batuudil paar saltot visata, aga rohkemaks polnud täna enam seal isu. Igatahes sai minu poolt ka batuut ära kasutatud. Ikka kogu raha eest B)
Lõpuks jäime ühtedeks viimasteks. Nagu ikka. Koht oli ju tore ja inimesed ka. Isegi viimased, kes maha jäid :-) Ilmgi soosis oleskelu. Noorsandid, teid kiidan ettevõtlikkuse ja ärategemise eest! Igati hästi tehtud, just nii palju ongi vaja üheks toredaks sündmusaardeks - kohta ja aega. Järgmine kord metsades, soodes, rabades ja linnatänavail näeme! Ja järgmisel sündmusel samuti. On, mida oodata. Teid kõiki.

 1 

Suurepärane üritus, sai kõvasti kiikuda, aitähh sidumisõpetajale ja järgmine kord tahaks ikka üle võlli ka saada :P. Seltskond oli tore, lastel oli ka väga lõbus ja kõige tipuks hitech ööare. Igati kordaläinud asi, aitähh korraldajatele vaeva nägemise eest.

 1 

Käisin kohal ja tegin läbi peaaegu terve kohustusliku programmi, ainult kiige külge ei lubanud ennast siduda. See-eest sõin vähemalt kolmekordse koguse šašlõkki, mis minusugusele normaalne oleks. Ööaare oli suurepärane ning natuke jäi hinge kahetsus, et sellega rahulikumalt ei võtnud ning hiljem vaatama ei läinud, et oleks saanud omaette mõelda ja nokitseda. Ega ma seda ängri böördsi limpsi niiväga poleks tahtnudki. :D Eelmise aasta iga-telgi-juures-oma-lõke asemel õnnestus see aasta inimesed kahte suuremasse seltskonda saada, ehk järgmine aasta oleme kõik ühtse suure kambana?

majaehitus on ikka meestetöö olnud

kohe saab LIHA!!

vägitükid õhtupäikeses

 3 

Minugi esimene geojaan ja mulle meeldis. Vaatasin inimesi, tutvusin, plaksutasin. Üsna ruttu peale saabumist kutsuti meie tiim Unimilkide grilli äärde – neil olla söed just kuumad, kui me midagi peale tahame panna. Kõigil olid kõhud tühjad, mis meil selle vastu sai olla :). Nii said ka telgid lähedale üles tõmmatud ja mõnus olemine alga. Öösel veel käisime vaatasime teise lõkke ka üle. Aitäh mõlemale seltskonnale! (Kõigile teistele ka, seahulgas muidugi korraldajad!)

Sidumismängudesse sukeldumisest. Mõtlesin ikka tükk aega kas toppida oma nina kuhu pole vaja ja minna õpetusi jagama või mitte, kui vaatasime grilli juurest Hanno tehnikaga kimpus kiikinguponnistusi. Kaaslaste õhutusel võis mind siiski varsti kiige äärest leida. Kükki-püsti-kükki-püsti. Samamoodi mõtlesin edasi tükk aega, kas lüüa letti „oma“ sidumistehnika. Ei oleks tahtnud kellelegi varbale astuda, kes kohalikelt õpetused saanud ja lihtsalt teistmoodi teab. No loodetavasti ei astunud ka. Igaljuhul oli väga meeldiv saada tasuks rõõmsaid silmi ja naerunägusid selle töö eest :)

Ööaardest. Tõesti väga äge! Minu viga sellistes olukordades on muidugi hasart ja lapselik „minaiseee!“ ja ma vist ei olnud meie seltskonnas ainus. Igatahes mingil hetkel sukeldusime võssa arvates end juhtnööri ja rada leidnud olevat ja sealjuures püüdsime olla hiirvaiksed, et keegi teine ei näeks ega kuuleks. No kuulsid küll ja tegelikult ega ei olnud õige tee ka. Lõppu me lõpuks jõudsime, osa seltskonnast sukeldus võssa, osa jäi teeservale ootama. Mina ei suutnud vastu panna ja sukeldusin ka, et näha mis seal lõpus ikkagi on. Ps. See, keda Pekadrip nimetab oma postituses Liinaks („Korrigeerisime siis andmeid ja leidsime Liina-Vilja teeserval ootamas. Võssa ei pidanud lihtsalt rohkem mahtuma.“), oli teeserval tegelikult Unimüts. No aga eks me olemegi ju äravahetamiseni sarnased ka :P

tagasihoidlik kolmik

kellegi päevatöö

nagu muuseas

öösel külastatud lõke

 3 

Olin minagi see, kes päev varem kohale tuli ja metsas müttas ja askeldas. Mingit pikka juttu mul ei olegi, kõik on justkui juba ära öeldud ja nagu ka vihje ütles, et kes ei tule see ei tea millest ilma jääb :)

Logiraamat vol.1

Logiraamat vol.2

Vajalikud abivahendid

Poes käik

Teel koju

 4 

Leitud:) Pikemad eellood olgu siinkohal olemata, otsus osalemiseks sai tehtud lõplikult alles siis, kui olin ükskord geo- ja mitte niiväga geotripile minnes maha unustanud olulise asja, mis Märdile edasiandmist vajas. Et muud asjatoimetused mind vähemasti kella 14ni Viljandis kinni hoidsid, siis oli paratamatu, et tikumajade tegemiseks ma kohale ei jõudnud. Ja ega ausalt öeldes ma poleks suutnud neid teha ka. Natuke kärsitu olen sellise nikerdamise jaoks. Kadri, kes esialgu otsis ainult aukirjade transporti üritusele, mõtles siiski paari päevaga välja, et tuleb ka hoopis ise kaasa. Mine tea mis muidu tähtsate kirjadega teepeal võib juhtuda :) okei, okei, ei olnud päris nii. Kella 15 ajal startisime Viljandist, valisime õigema tee (paar päeva hiljem sõitsin sama marsruuti, vaatasin üle ka Sohlu männi ja nentisin fakti, et Pööravere kaudu on see maa ikkagi 14km lühem) ja kõikvõimalikke ahvatlusi eirates kihutasime kõigepealt Ristile ja seejärel otse geoplatsile. Plaanisin esialgu samal päeval ka tagasi sõita, aga see mõte muutus mul juba poole tunni jooksul kui igaks juhuks kaasarabatud telk püsti sai löödud. Väga palju geojuttu erinevate tegelastega, mõned uued näod, grill, kiikujate jälgimine ja mida kõike veel. Enda kiikumised ja hüppamised jätsin kindlalt vahele. Igaks juhuks, sest kumalisel kombel märkasid seekord päris paljud, et olen ilma kipsita. No ma olin juba eelmisel aastal ilma kipsita, aga seda ei pannud siis keegi tähele. Ööaardele läksime kambakesi, ma igaks juhuks võtsin kaasa tahvlikolmnurga, mis kooli kolimise ajast mulle pagasnikusse oli ununenud. Oli ju ööaarde kirjelduses sees, et kolmnurgast võib abi olla. Kuna temast ikkagi lõpuks suurt tolku ei olnud, siis ma küll ähvardasin seda peitjate kallal väärkasutada, aga no vaevalt nüüd küll nii oleks ka päriselt juhtunud. Ja ma alles nüüd logimise ajal sain sellele kolmnurga teemale pihta!! Meie punt käis läbi mõlemad harud sellel rajal, saime loomulikult ühe vale koordinaadi, mis oli ootamatult paljulubavas kohas, aga kuna aga keegi samasse piirkonda ei ilmunud, oli asi rohkem kui kahtlane. Minu puhul on valedes kohtades käimine muidugi täitsa tavaline, niiet üllatusmomenti ei olnud. Aarde enda leidsime ikka ka lõpuks. Hommik möödus nagu ikka niisama mökutades ja kuskil 12 paiku alustasime me Kadriga siis tagasiteed Viljandisse, põigates siia ja sinna ja logides mõned senikäimata aarded. Tänud korraldajatele Kristjan, Tanel ja Lauri, tänud Kadrile seltskonna eest sellel geotripil ja tänud kõigile osalejatele. Teolt tabatud aarde juures näeme! Nüüd pean väheke vahet, et kuu teisel poolel üks suurem Saaremaa geotuur ette võtta.

Leitud :). Tänud Makule imemaitsva kala eest!

 1 

Seltskond oli tore, vaatasime kiikingut, lobisesime uute ja vanade tuttavatega, meenutasime vanu aegu, küpsetasime pakutud vahukomme ja lõpuks läksime ka ööaaret vallutama. Trine mainitud salapärane must "võlujook" oli tõesti ligi otsima minnes ja nii me seal rajal kulgesime vastavalt ülesseatud tehnikarägastikule. Täname korraldajaid hästi tehtud ürituse ja ööaarde eest! EVEJ

 3 

Kella 16 ajal saabudes jäi mulje, et plats veel päris tühi, eks ilm oli niiske ja varased saabujad hoopiski georadadele suundunud. Meil polnud otsida midagi ja seekord jäi ka lubatud tops peitmata (vabandust, ega ta tulemata jää!). Tegin veel lisatiiru poodi, kuna Algaja arvas, et grillid töötaks söega paremini kui ilma. Ja siis oli aeg sportlikeks meelelahutusteks, nagu juba mainitud, tikumängudest sidumiste ja kiikedeni. Lapsed said end kohe veebatuudil läbimärjaks ja Hanno lihased meenutasid kiikumist veel kogu Hiiumaa tripi :D Õhtu jooksul ilm aina paranes ja ööaarde juurde riskisin minna lausa kummikute ja lambita, et ikka huvitavam oleks. Teel Hel-tiimi pakutud salapärane must jook mõjus kuidagi kahtlaselt hästi, igatahes lagunes meie seltskond kuhugi metsa laiali (ega ma pimedas palju näinud ka) ja siis müstilisel kombel kogunes taas just lõppaarde juures. Vahepealse osa sain lahendada matemaatiku tahvlikolmnurga alla kogunenud lõbusa seltskonnaga, nii lõbus oli, et tegime lausa mitu varianti läbi. Suur tänu korraldustiimile ägeda õhtu ja ennenägematute aardeideede eest!

 2 

Sõitsime Haapsalusse eelmisel päeval valmis, et teha seal mõned aarded. Ma ei tea, mis meil küll mõttes oli, et suure maja koos kõikide vahenditega võtsime kaasa, aga soojad ja vihmariided olid kõigil maha jäänud. Niisiis oli esimene käik kasutatud riiete poodi, kus väikese raha eest suur-suur hulk vajalikke asju ostetud sai.

Viisime laupäeval juba varakult oma maja sündmuskohale, et saaksime ilma koormata veel ümberkaudseid aardeid vaadata. Ja loomulikult tahtis Mart ka veenduda, et Järvekivi aare korras on, kui seda juhul otsima tullakse.

Tagasi Kiige talusse jõudsime kella 17-ks, nagu olime lubanud. Väga äge oli geojutte kuulata ja kaasa rääkida. Iroka lugu sellest, kuidas nad Järvekivi aarde leidsid ja sellega siis kimpus olid, ajab praegugi veel muigele :)

Mart [marlai] oli Aasta Aarde tiitlist väga meelitatud, et südamega tehtud asi teiste poolt nii kõrgelt hindamist leidis.

Geojaanipäev oli väga lahe ja samuti ööaare, mis oli mõnusalt ootamatu ja paraja pikkusega. Sellest seltskonnast, kellega meie koos ööaaret otsisime, ei viitsinud keegi läbi märja metsa trügima hakata ja nii me jalutasime rahulikult mööda teid ja lõppu jõudsime just parajal ajal.

Väga meeldis ka see, et järgmisel päeval saime natuke oma uudishimu rahuldatud, kui [algaja] ööaarde vidinaid tutvustas. Nimelt vidinate tööpõhimõtteid.

Pühapäeva hommikul lahkusime varakult, sest igalühel meist olid omad asjad veel enne töönädalat ajada.

Suured-suured tänud Geojaanipäeva korraldajate! Tublid olite!

 2 

Taas üks ütlemata mõnus kokkusaamine. Kui mina laagriplatsile jõudsin, oli rahvastiku tihedus veel suhteliselt hõre. Püstitasin telgi, ajasin paar sõna geojuttu ja kuna auhindade üleandmiseni oli veel piisavalt aega siis läksin ja vaatasin Aasta Aarde ka üle. Tagasi platsile jõudes oli aga ametlik osa juba loomulikult lõppenud ja saingi lähimasse äärmiselt mõnusasse geoseltskonda sulanduda. Seejärel pisikene grill ja malbe jaanituli. Ööaaret läksime koos Kirke ja Kaidoga otsima viimastena. Peitjate valvsa silma all sai see ka leitud. Kokkuvõttes oli üritus 100 % kordaläinud. Tänan korraldajaid ja kõiki teisi toredaid peitureid!

 7 

Kes kohal ei käinud, see tõesti ei tea, millest ilma jäi. Jõudsime üritusele auhindade jagamise ajaks. Plaksutasime käed valusaks. Peale karika jagati veel igasugu diplomeid. Tublisid peab ikka tunnustama.

Kui telgid said püsti ja pisut söödud-joodud, siis oli aeg kiikingu käes. Selle asja otsa ei julgenud algul ronidagi, kuigi tahtmine oli suur. Pärast teiste etteasteid lasin ikkagi ennast kah torude külge kinni siduda. Täiesti kindel tunne oli seal raamide vahel. Kiikuda on tore aga kahe katse tulemusena üle võlli ei saanudki. Seal üleval tekkis selline tunne, nagu kohe-kohe läheb pilt eest. Olgu. Mõni asi siin elus võibki unistuseks jääda. Kõikidest ei saa kosmonaute.

Ööaare sel üritusel oli üks kõige supperim asi, mida oma elu jooksul üldse näinud olen. Ümber jutustama ei hakka. Kes käis see teab niigi. Aitäh Laurile sigavinge asja eest!

Tänud korraldajatele ja kõikidele teistele ka, kes mingitki moodi ürituse kordaminekule kaasa aitasid!

Geopalvus

Mõnel õnnestus

Kuskil seal

Nagu reklaamfoto

Sidumine

Rõõmsad

Raport

Loojang

Palju õnne!

Mängud

Õnnelik

Lõke

Nunnud

Ööaare

Ööaare

Hommik

Hommik

Hommik

Logiraamat

Keset niidetud muru

 10 

Nonii. Ei teagi kust nüüd kohe alustada. Alustan siis algusest. 4. mail toimus Tallinna vanalinnas sündmus, kus keegi, oli vist Priit, ütles, et see aasta Geojaani ei tulegi, sest keegi ei ole siiamaani korraldama hakanud. Pärast seda hakkas Kristjan pihta, et tahab teha ise. Et Geojaan ei tohi ära jääda. Tal olid päris suured ambitsioonid selle asja suhtes ja ma püüdsin teda korduvalt maa peale tuua, aga ega see ei õnnestunud mitte kuidagi :) Hakkasime vaatama erinevaid kohti. Meile saatma jms. Aga kõik kohad olid nii kallid, et osalustasu oleks olnud kaks korda nii suur ja enamus olid selleks ajaks ka juba reserveeritud. Küll aga leidsime lõpuks kuskile üles selle Kiige talu, kus hind oli väga mõistlik ning otsustasime vaatama minna 19. mail. Ilm oli palav ning ma mõtlesime, et algul lähme otse sinna ja siis tagasitulles skoorime. Niimoodi muidugi ei läinud ning me logisime iga viimse kui ühe teele jäänud aarde ning jõudsime kohale lõpuks kokku lepitud kella 10 asemel kell 14:30. Kui perenaine aga nägi, et me jalgratastega oleme, sai ta aru, miks nii juhtus :) Algul, kui kohale jõudsime, polnud perenaist veel koduski, kuid ta jõudis ka peagi ja juhatas meid oma valdustega tutvuma. Vaatasime, rääkisime ja arutasime. Me ütlesime, et tulla võib ligi 100 inimest ning see tegi perenaise skeptiliseks, sest ta ütles, et nad pole kunagi üle 40 inimese võtnud. Lihtsalt pesemiskohti ja tualette ei jätku. Ütlesime, et ka varem pole mingit suurt peldikuuputust olnud ja see ei ole mingi probleem. Ruumi oli piisavalt, atraktsioonid olid toredad ning suur plats tee ja talu vahel lubati ka ära niita. Ega tegelt seal keegi eriti ei telkinudki :) Siis küsisime, kus on lähedal riigimets, kuhu saaks ööaarde raja teha. Nende enda talu taga olev mets oli väga pisike ning sinna poleks andnud midagi teha. Seetõttu saigi rada tehtud veidi eemale, teisele poole Dirhami teed :) Järgmine kord jõudsimegi tallu 28. juuni pärastlõunal. Algul oli küll plaan tulla nädal varem ka läbi, aga see plaan läks sinna, kuhu ta läks. Küsisime täpsemalt veel mis kus on ja panime prügikastid, viidad jms. Siis ootasime algaja oma tehnikalaadungiga ära ning hakkasime ööaaret üles panema. Sellega läks meil hiliste õhtutundideni ning lõpu panime paika alles 29. juuni hommikul ning kõik ettevalmistused saidki tehtud umbes kella 14:30-ks. Kui ma sündmuskohale tagais sõitsin, ootas mind seal ees juba [mummi], kellega sai tutvust tehtud ning vaikselt tulid ka teised kohale. Kaits747 tõi logiraamatu kohale juba kella 12 ajal. Paistab, et kõik jäid üritusega rahule ning kõik leidsid endale tegevust. Väga tore oli vaadata, kui suur huvi oli kiige vastu ja et ikka üle võlli ka ära käidi. Suur aitäh muidugi algajale, kes tegi ööaarde nii superlahedaks, kui ta nüüd lõpuks oli. Ise me seda suutnud ei oleks. Tore oli tutvuda taas vanade tuttavatega ning saada ka uusi. Aitäh kõigile, kes tulid ja loodame, et Geojaani traditsioon jääb kestma!

 5 

Sõitsin mummiga kohale ja pakkisime telgi lahti.Kui unimilk tiim kohale jõudis läks tükk aega kuni kiikingu juurde jõudsime. Sai kiikuda ja köiel kõndida, patuudil hüppata jpm. Üritus oli lahe ja ega see järgmine geojaangi ära jää.

Korraldajatele juured tänud!

 6 

Seni olin oma pisikese geokarjääri jooksul ainult ühte mängijat kohanud. Täna tekkisid aga logidest tuttavate kasutajanimede taha luust ja lihast inimesed. Väga mõnus seltskond! Juba autoplatsil sai [algaja]-ga lõbus vestlus maha peetud.
Saabusime küll veits hilja aga oli tuline tahtmine Järvekivi enne üles leida. Nüüd aga sattusimegi aasta aarde peitjaga ühe laua taha ja emotsioonidest puudust ei tulnud. Sai igasugu seiku meenutatud ja üksteisele geokäike jutustatud.
Öö-aaret otsisime koos [sylli] ja [punnv6rr] tiimiga. Väga lahe oli. Suur tänu Tanelile ja Kristjanile, et asja ette võtsite ja spetstänu Laurile tema pühendumise eest!

 14 

Sai siis võetud plaani tulla geojaanipäevale kui see korraldatakse "praktiliselt minu tagahoovi" mandril oleku ajal. Mis see 35-40km ikka on, võrreldes Saaremaalt 150 kilomeetriga :P Kuna ilm ei soosinud perega ööbima jääda siis võtsime otsuse vastu, et tuleme kahes osas, geonarkomaan tsikli seljas ja pere asjadega autoga. Vihmane ilm ja botased ei ole parim kooslus, eriti veel väikesele lapsele ja kui Saaremaalt tulles olid kummikud maha jäänud aitas siin ainult Haapsalu linn. Enne geojaani käisin ära haapsalus ja tõin lapsele kummikud, et kohe tal jalad märjaks ei saaks. Kiirustasin 17.00-x kohale kuna arvasin, et siis tuleb viktoriin aga kahjuks ei tulnud, pandi vaid tikkudest maju tegema. Nagu te kõik teate siis õpetajad ainult õpetavad ja teevad need kes oskavad siis ma loobusin tegemisest ja targutasin Alexiga niisama kõrvalt :P Aeg tiksus edasi ja lõpuks jõudis mu pere ka mulle järele. Nii siis Melissa oli vaimustatud väikesest koerast, edasi huvitasid teda Kaido lapsed, siis avastas pallid ja lõpuks leidis oma armastuse - batuudi. Nii ta seal hüppas vähemalt poolte teie makstud eurode eest :P Kuni ta oli läbimärg ja pool jäätukki, et tuli ta jõuga sealt pealt maha saada. Õnneks olid teised riided kaasa aga kahjuks ei olnud kolmandaid ja ilm oli veel märg siis võtsime vastu kurva otsuse, et naispere läheb ära pesitsuskohta kus ootas soe saun. Nii siis "visatigi" mu asjad autost välja ja jäeti mind üksinda kõikide "kurjade" geopeituritega. Nagu kiuste, peale pere lahkumist pilved kadusid ja ilm hakkas kuivenema. Nii siis rändaski mu pilk ühel hetkel kiige poole kus inimesed üritasid üle võlli saada. Eks kohe mina soovisin ka seda lollust teha. Mõeldud-tehtud, lasin end vabatahtlikult kinni siduda ja siis mõtlesin, kas ikka oli hea mõte aga nüüd oli hilja ka kurtma hakata. Nii ma siis proovisin teiste pealt saadud tehnikat lihvida ja päris edukalt kuni olin peaaegu üle võlli kui avastasin, et kasvasin umbes 5cm ja sain aru, et kummikud olid seotud kiige külge aga jalad liikusid kummikutest ikkagi välja. Katkestasin oma hoo ja ütlesin: " tegelikult oleks üle võlli teinud aga lihtsalt kummikud jamavad". Vabandused nagu ikka :P Aga rsk jäi ikka nii kripeldama, et ma ju oleks üle võlli suutnud kiikuda. Läksin võtsin joovastava siidrilonksu ja palusin Alexilt abi, ta pakkus oma kirsasid. Nii ma siis vahetasin oma 43nr kummikud 46nr kirsade vastu. Jalad liikusid seal sees oma 3cm aga enam jalg jalatsist välja tulla ei saanud. Nii ma siis ootasin oma uut võimalust, vahepeal oli Speedy tubli ja tegi otsa lahti üle võlli kiikumisega. Lõpuks saabus minu kord. Kuna meister siduja Algaja oli hiilinud oma töökohustustest eemale siis sidusid mind kinni Hanno ja Karl kuna nad mõlemad leiutasid kuidas mind kinni saada siis juba tekkis tõsine kahtluseuss sisse, et kas oli ikka vaja siia uuesti tulla. Lõpuks olin kinni ja hoog kasvas kuni tuli see maagiline hetk, et elus esimest korda suutsin kiikingukiige alistada ja sain üle võlli kiigutud ja nii kohe 13 korda järjest, vägev värk. Kiigult pääsedes oli õnnelik ka Alex kuna nüüd oli tänu minule ta räätsad käinud Puhatu rabas ja kirsad üle võlli kiikunud :P Edasi läks õhtu tiksudes ja ööaardet oodates. Kuni saabus see maagiline hetk. Juhtus mul joppama, et laagriplatsilt panin punuma uhkes üksinduses ja sain esimeses punktisoma 4-5min üksi otsida kuni jõudis järele Märdi punt. Siin ühendasime jõud ja jõudsime esimestena lõpp-punkti. Ööaaret jääb meenutama tore koostöö, suvalises suunas võsas jooksmine ja tohutult äge idee ja teostus. Kuna võsa oli riided märjaks teinud, siis tuli väike külmus naga vahele aga siin aitas ideaalselt Karuonu, kes oli grillile lõkke teinud. Nii saigi natuke jõmisetud ja telki magama mindud. Hommikul äratas mõnus päike ja eelmise päeva vihm oli unustatud. Telk kuivas ideaalselt ära, tsikli peale mahtus mu elamine kõik ära ja nii lahkusingi toredalt ürituselt. Suured tänud korraldajatele, tegite suure töö ära ja järjekordselt jättis see üritus ainult positiivaseid emotsioone. Kindlasti kohtume järgmistel aastatel veel :)

 16 

Seekord saabusime vähendatud koosseisus, kuna vahelduva eduga peaaegu pool aastat kipsi Mauri käe ümber ei olnud just teema, millega ka edaspidi nii väga oleks tahtnud kokku puutuda. Ja kuna tegemist oli Kiige taluga, kus veel batuudid ning muud erinevad soodsad võimalused oma peaaegujubakinnikasvav "double" luumurd taaskord lahti kukkuda, sai otsus tehtud, et see aasta piirduvad osad meist vaid logide lugemise ja piltide vaatamisega.
NKT rajal alanud tibutamine otsustas geojaani platsil pool tunnikest peale logiraamatu avamist võtta maha kukkunud pilve kuju. Otseselt ei sadanud, kuid vesi hõljus õhus ja autos olev termomeeter üle +14°C ei kippunud näitama. Iga hetkega süvenes tunne, et ega seda telki üles panna suurt mõtet pole, nagunii on kojusõit veel enne ööaarde algust. Tunne süvenes veel Alexi värskelt püstitatud "mõisaruumides", kui peale mõningast erinevatel teemadel vestlust tundus õues isegi kuivem õhk olevat.
Tikumängu east olen vähemalt mina välja kasvanud, seda näitas ilmekalt kasehalgudest kujundite visuaalne võrdlemine minu ja Rasmuse ees laual. No mis teha, vana inimese näpud juba töntsid ja värisevad käed ei luba kuidagi teha seda enam, mis noored vilkad sõrmed.
Saabusid Kadri ja Ain. Kaasas hulga aukirju ja üks karikas. No ei hakanud mina oma tikumängust vaevatud näppudega karikale nime peale kleepima, palusin Kadril seda teha ja tulemus sai ülihea. Katrini ja Kärdi poolt eelmisel päeval Pärnu linnast Andi käest saadud "graveering" sai koha karikal, mis kohekohe ootas üleandmist 2012 Aasta Aarde peitjale. Kahju vaid, et paljud teised tunnustamist väärinud tegelased oma aukirju ei olnud isiklikult vastu võtmas.
Grillimine on üks jaanipäevast lahutamatu tegevus. Ajasime ka meie omad lihatükid üldisel grillil särisema. Natuke harjumist võõrad aparaadid küll tahtsid, kuid hakkama me saime ja liha sai täiesti mahlane ning söödav.
Ja siis tuli kiikumise aeg. Võitlesin endaga koledal moel, peaaegu olin valmis juba minema ja paluma end sinna kinni siduda, kuid siiski sai miski sellest tahtmisest võitu. See miski rääkis mulle liiga kõva häälega kõrva sisse umbes nii: "Märt, see oli üle 30 aasta tagasi, sa pole enam 14..." . Tegelikult ma praegu mõtlen, et poleks ikka pidanud seda häält kuulama.
Ööaare. Tegelikult on see koht, kus nagu eriti ei tahakski midagi rääkida, lootuses, et midagi taolist kuskil pärisaardeks realiseerub... või siis vähemalt osagi sellest. Kui siis vaid seda, et meie seltskonnas oli kaasas 2 autodest kaasa võitud ohukolmnurka. Lisaks oli igal ühel korralik taskulamp, Sissul helkurvest ja kuskilt saime dd.dddddd formaadis koordinaadid ka. No ja ka see on märkimisväärne, et tüüp, kelle 47ga algav telefoninumber bussiooteputkas on postkastile kirjutatud, ei suvatsenud telefonile vastata ega pole ka hetkel veel tagasi helistanud. No ja logiraamat oli ka omaette teema, nii suurte tähtedega pole minu nimi veel kuskil kirjas olnud ja seda arvestusega, et kõik ilusti end kirja panema mahuvad...
Uni tuli kuskil siis, kui kell näitas 3 ja mõnevõrra pealegi. Igatahes valgemaks hakkas juba minema. Varsti läks nii valgeks, et uni solvus ja läks minu juurest ära. Kaugemale, kuskile teisele poole, sest batuutidel käis juba vilgas tegevus. Kell näitas siis peaaegu 8. Päike oli võimu saanud eelmise päeva maha kukkunud pilve üle ja küttis ka telkides olemised kuumaks, neist üksteise järel rõõmsameelseid nägusid välja peletades. Viimased vaprad said end üles siis, kui kohvi ja pudru olemasolust suures valges telgis rääkima hakati. Taaskord üritasin kohvi juues näppudele täppistegevust pakkuda, kuid see tundus veel lootusetum olema, kui eelmisel päeval. Hoopis paremini sobis pumbamaja katuse paigaldus, mille majaperemees meil palus läbi viia. Katus sai peale just täpselt sel hetkel, kui kõige pikemad ja tugevamad geopeiturid kohale jõudsid ning neil jäi üle vaid plaksutada.
Telgid-magamiskotid autosse paigutatud, oli õige hetk sõita Järvekivi aarde juurest läbi. Kerstin ja Rasmus lihtsalt pidid nägema, miks üks aare on niivõrd hea, et sellest kõik räägivad ja lisaks veel karikaid-auhindu jagatakse. Mis seal täpselt toimus, sellest pajatavad nad aga juba ise oma logis.

Kui ei oleks geojaanipäeva, siis ei olekski nagu seda kohta, kus oleks suvi. See lihtsalt peab olema oma ülimõnusa seltskonnaga, oma iga aasta aina üllatuslikuma ööaardega. Olgu see üritus siis kus iganes kohas, aga ta peab lihtsalt olema ja see ei kuulu üldse arutamiseks, miks see nii on. Suured tänud kõigile, kes ürituse toimumisele õla alla panid. Suured tänud algajale ööaarde teostuse eest. Suured tänud timixile ja sportlasele, kes te jalgratastega kohta uurimas käia kaugeks ei pidanud ning suured tänud Kiige talu peremehele, kes ei pidanud paljuks pakkuda oma maalappi ja varustust geojaani tarbeks.

 18 

Et kõik ära rääkida, siis pean alustama algusest...

Saatus oli mu vastu karm ja sättis mu töögraafikus just selleks nädalavahetuseks tööpäevad. Pisut pingutust ja õnnestus tekitada endale vähemalt teoreetiline võimalus üritusel osalemiseks- töine laupäev ja vaba pühapäev. Et aga ülejäänud kodustel geopeitureil olid muud üritused rohkem päevakorras, siis tundus, et kui just luua selga ei istu, siis muul moel sihtkohta saabumine on nii aeganõudev ja keeruline. Matsin mõtte osalemisest maha. Peaaegu.

Carolina tänab siin kedagi pekadripi ;), mina aga tänan Carolinat, sest need kriipsud mis mul paluti teha andsid ootamatult võimaluse. Hakkasin otsima, kes liiguks enam-vähem sobival ajal sinnapoole ja võtaks A4 mõõdus "reisikaaslase" kaasa. Eeldasin, et normaalsed geopeiturid alustavad minekuga varahommikul, et Läänes suuri tegusid teha... Viskasin küsimuse uitmõtte ajel ka Irokale, et kas ja millal ja äkki. Üllatuseks oli, et ta lähebki just Viljandist ja laupäeval, peale lõunat. Ja võib peale "paki" ka muid asju-esemeid-isikuid transportida. Nii leidsingi tänu kriipseldamisoskusele endale läände "lendamiseks luua". :D Ei tea ikka mitte kunagi, mis milleks hea võib olla!!!
Laupäeval korjati mind koos kompsudega lillepoest peale ja täiesti ebageopeiturlikena sõitsime ilma aarete juures peatumata. Ilmnes vaid vajadus kõneleda marsruutidest aarete abil: "Kas läheme "Pööravere kaudu"?- ja minu poolt mõistmatus. ;) "No aga Pöraffer on Sul ju võetud?". "Aaaaa, sealt, ei sealt ei sõida ma kunagi. Kergu ja Sohlu männi kaudu on otsem ja kiirem..." Nii vaidlesime teevaliku üle... Kaismal oli aga meil valik kitsamaks tehtud- paremale oli suunaviit "Kokkutulek", vasakule "Topised"... Et me topised ei tahtnud olla ega nendeks veel saada, siis valisime "Kokkutuleku", kuid ignoreerisime meie jaoks juba kolm aastat vana soovitust Kaisma järve juurde kokku tulla.

Läänemaa servale jõudes hakkas vihma sadama, kuid nii vähe, et Ristil raudteejaamas aaret kontrollides polnud mõtetki jopet selga sikutada. Aare oli aga korras, nii nagu lootsingi! Kaasa võetud karp jäi alles. ;) Linnamäele jõudsime umbes kell 17.30 Siin oli märg ja sadas uduvihma, mis varsti lakkas. Ja nii pidigi. Ma ju ometi tassisin vihmariided kaasa- neid ei lähe mul siis üldse vaja. Andsin üle vajalikud paberid päälikule,kleepisin "Aasta aarde" peitja nime karikale (sorri, paar millimeetrit läks ikka nihu) ja pidu minus eneses ja koos teistega võiski alata. :) Tikkudega mängimist tauniti ka minu lapsepõlves, seega nendega ei veetnud aega. Arvutiklaviatuuri kokku ja lahku panna, ihhii, see meenutas miskipärast kooliaegset Kalašnikovi-kokku-lahti-harjutust-alga... Jätsin needki ressursid entusiastlikemaile kasutada. Nii süvitsi klahvide hingeeluga tutvumiseks soovi polnud. QWERTY... sellest piisab.

Kiigele ronida ja üle võlli? Eiiii... piisas madalama lennuga asjadest. Köiel kõndida, või poomil tatsuda... seda võis. Suhteliselt ebaõnnestunult. :D Aga lõbus oli vähemalt mul ja teistel ehk ka.

Teiste pingutused ja vinged saavutused olid vaatamist väärt. Leidub ikka hulle ja julgeid, sõnaga-hulljulgeid! Mu respekt! Kogu see sidumismäng viis selleni, et hommikul kuulsin, kuidas noor poiss [mo] palus: "Liina, kas Sa seoksid mind veel korra kinni?" :P Kõlas lahedalt igastahes...

Lõpuks saabus oodatud (kaua) ööaarde aeg. Saadud infomaterjal sisaldas lauset "kolmnurk võib mõnikord aidata" (või miskit sarnast) ja kuna meil oli kambas matemaatikaõpetaja, siis loomulikult võttis ta kaasa tahvlikolmnurga. :D Abiks ikka ju. (Ma vaikin sellest, kus ja kuidas ta seda hiljem kasutada tahtis-ähvardas. :P ) Leitud esimene koordinaat tekitas naeruturtsatuse. Olime Irokaga ju sealkandis tulles peatunud ja peaaegu tahtnud lähemalt uurida ja pisut miskit lisada... aga loobusime ikka. Pisut otsimist ja leidsimegi asja, kus kasutada varem saadud vidinaid. Ehh, täitsa lahedalt põnev! Kuna otsimisprotseduuridest on siin juba juttu olnud, siis mainin vaid, et läbisime ikka täispaketi ja pisut veel pealegi. Vahel juhtub, et mõni täht jääb puudu või üle lihtsalt. Saadud koht oli ka täitsa Ok, vaid logiraamatut seal polnud. Joogitünni ka mitte. Korrigeerisime siis andmeid ja leidsime Liina-Vilja teeserval ootamas. Võssa ei pidanud lihtsalt rohkem mahtuma. :P
No häid lambaid mahub ikka, seega sukeldusime ka. Muuseas, joogipüti kaane kolksumine kostis jube kaugele ära. Nagu Mõhk ja Tölpa oleksid aardekasti kallal kaant kinni-lahti kakelnud. ;) Logilehe leidmine raskusi ei valmistanud, jookide õngitsemine ka mitte. Tagasitee kiigeplatsile oli vaid üpris pikk, kuid kuu, millest keegi oli juba pool pihta pannud, valgustas kogu seda rongkäiku ja vahva oli.

Järgneva võib kokku võtta lühidalt- seltskondlik melu ja geojutud... Kella kolmeni öösel, mil niiskus mulle lõpuks nii kontide vahele puges, et kebisin magama. Mulle kaasa toodud sulemagamiskotist polnud mitte üks sulg üleliigne enne viimast veerandtundi hommikul, peale ärkamist, mil hakkas tänu päikesele jube palav. Sinnani oli nii hea soe. Aitäh Alex! Telgis kuuldud arutelu Järvekivist ja puuduvatest kummikutest, sundis kiiremini välja ronima. Et kinnitada Unimilkidele, et kummikud pole hädavajalikud ja saab ka paljajalu-plätudega hakkama. No kuidas lased omakandimeestel, kes Lätti ei läinud, ilma aasta aaret külastamata koju minna? Ja Pahaga tamme soovitasin ka kõvasti. Ja Rooraja ja Salajõe ja Ürgtaime aaret... Vastu sain tassi kuuma kohvi. Super, see oligi veel puudu vaid. Aitäh Aile!

Lösutasime päikese paistel lõunani toolidest moodustatud ringis ja lobisesime maast ja ilmast. Oli lihtsalt mõnus olla...

Hakkas saabuma aeg, et kompsud kokku korjata ja ära minna. Aardekarp koos logiraamatuga sulgus. The End... Kuna Irokas polnud lahkunud öösel, nagu algselt kavatses, vaid isegi telgi püstitanud (erinevalt aasta tagusest ajast), siis asusime koos koduteele Viljandisse. Arutelu leidmata aarete üle päädis sellega, et välistasime seekord NKT ja leidsime ühised avastamata asjad alles Velise kandis. Tee sinnani oli aga põnev ja avastusterohke- Peksumänd, Lauter, "Piitsakivi", alla kukkunud soomlased, batjuškad, keldrite linna ja veel palju muudki huvitavat, mis tekitas mõtteid. :P Paar tretti rappa, paar mõisa ja kabelit ja nagu niuhti olimegi lõpuks Viljandis. Aitäh Irokas!

Suurimad tänud aga siiski kogu asja algatajatele-eestvedajaile! Poisid, te olite tublid. Algus on tehtud veel suuremateks tegudeks! Ja Algaja... Vahel saad Sa hakkama ka mulle mõistetavate asjadega! :D Aitähh! Paluks veel...

Ehk järgmine aasta jälle. Kes ei tulnud, need ei tea, millest ilma jäid...

Ja sorri, jutt sai nii pikk, et GC hakkas peaaegu karjuma mu peale. :D

Valik- kas kokkutulekule või topisteks

 13 

Kulgesime läbi aarete Geojaani poole ja jõudsime kohale pool tundi enne Pääliku kõnet. Alguses paistis, et suur plats ja inimesi polegi, peale Milkomütschvichide, kes telki üles panid. Õnneks näidati nurga taga olevat valget telki, kus oli inimesi ja logiraamat. Auhinnad ja aukirjad üle antud (aitäh, pekadripile kauni käsitöö eest!), oli aeg grillimiseks ja muidu jõmisemiseks. Vahepeal käisin teiste telkide juures juttu vestmas, elasin kaasa speedyle, kes oli ikka täitsa üle võlli. Andreas hüppas aga batuudil ning väsis lõpuks nii ära, et soovis vabatahtlikult magama minna.
Märkamatult oligi ööaarde aeg käes. Krabasin endale karuonu gepsu, kuidagi sain endale sappa ühe gpsitu ja Andrea ning esialgu kulgesime koos miki , geokrahvi, viljarebase ja menopega. Õnneks suutis keegi ;) esimese punkti toore jõuga katki rebida (no öeldi, et „tõmba“, ma siis tõmbasin) ning seni,kuniks me peitjatel seda parandada aitasime, olidki teised eest läinud ja meil kolmekesi (+peitjad, kes ilmselt veel nalja tahtsid saada) palju parem otsida. Ahhetades ja ohhetades me ühest punktist teise kulgesime. Tõsine töö ära tehtud. Selles punktis, kus numbrid vilkuma hakkasid ja A-sid, B-sid tuli lugeda, esitas gpsitu oma osa nagu tõeline Levitan. :D Lõpus läks gpsitu otsejoones tünnini ning rebisme endile karastavaid jooke, viimase gini ja viimase õlle. Kui sportlane poleks naerma hakanud, et teie olete esimesed, kes logiraamatust mööda vaatavad, ma oleksingi niisamuti ära sealt läinud. Pimedas on lihtne asjadest mööda vaadata. Väga vinge ööaare, nalja sai palju, hea teostus ja meeldivad emotsioonid.

Laagriplatsil sai kuskil kolmeni vist tiksutud, mõnusat geojuttu aetud ning hommikul olime pea viimased, kes laagriplatsilt minema said. Uutest tiimidest sain tuttavaks vaid nuffiga, teised, keda nägin ja ära tundsin olid kõik vanad head tuttavad.

Suur kummardus tublidele organiseerijatele sportlane, timix ja algaja! Poisid, te olete ägedad, et asjast kinni haarasite ja traditsiooni kaduma ei lasknud! :) Järgmiseks aastaks on juba mõned kohad ja korraldajad õnneks välja peilitud, vast geojaanipäeva komme ikka ei kao.

Järgmiste kohtumisteni!

Rändkarikas anti üle

Auga välja teenitud

Parim logija 2012

Võõrad suled ;)

 13 

Kenal laupäeva hommikul hakkasin autosse laduma varustust:midagi pea alla, midagi külje alla, natuke seda, natuke teist.Üritasin hoolitseda nii enda kui ka teiste eest kel peaks miskit puudu olema.Oi kui hea oli seekord üksinda sõita kuna auto oli maast laeni igasugu telkimis varustust täis:(Vahtisin nukralt oma ratastel maja hoovis aga kuna korraldajad olid soovitanud telkida...olgu siis nii).Kohale jõudmiseks sättisin autosse ka navi kuhu olin sündmuse koordinaadid laadinud ja tuld.Keilas masinat sisse lülitades oli hämmastus suur...ei ühtegi teed ega tänavat!Nujah...peale põhjanaabrite juures käimist oli seal ju vaid põhjamaade kaart.Mälus oli vaid teadmine, et tegu oli Kiige taluga ja lootsin, et sellest piisab(tegelikult piisaski aga inimene on harjumuste ohver ning sihuke"alasti" tunne oli kui navi vaikis ja näitas vaid mingit lillat triipu...kuhugi.)Kohale jõudsin peale kolme ja tume taevas tõotas tumedat tuleviku.Hea, et Algaja oli kohal ja suurest igavusest aitas mu pisikese "lossi"valmis ehitada(suured tänud talle!Nagunii oli teine juba kuu aega ilma füüsilise koormuse ja näputööta olnud :D).Muu jutu seas selgus ka põhjus miks ta pole viimasel ajal midagi otsinud:kogu aeg oli kulunud ööaarde ettevalmistamisele.Tundsin vaikselt kuidas turja ning sabakarvad turri läksid ja värin puges vaikselt hinge.Kõikide tema aaretega olen ju siiani püsti hädas olnud...oijeerum ja kui kuulsin, et ta veel mõne uuegi peidab...avasin sügavalt ohates esimese õlle ja kohe ka teise.Hirm on see mis mehe araks teeb-seda ma ütlen.Edasi hakkas vaikselt rahvast juurde tilkuma nagu ka seda väikest vihma mida jätkuvalt uduks nimetati.Pisikesest näputööst tikkudega ma loobusin(mul on endiselt meeles tuletõrjujatest ema ja vanaisa sõnad, et tikkudega ei mängita!)aga teiste ponnistusi oli kah hea jälgida.Samuti nagu nende õõtsumisi batuudil ja kiikumisi peale pikki "sidumismänge".Erinevate geojuttudega lendas aeg linnutiivul ja kui saabus aeg ööaardeks, hoidsin kümne küünega kinni kaaslastest kellel gepsud näpus.Oma lambi loovutasin ka Irokale kel pikem kasv, et ta majakana valgustaks "teiselt korruselt"teed helgesse tuleviku.Ming hetk suutsin ka ise mingite juhtmete külge koperdada ja kus siis hakkas vilkumine peal!Väiksed lisaragistamised metsas ja lõpuks jõudis ka meie bande logiraamatuni ja värskendust pakkuva tünnini.Tagasitee laagriplatsile oli palju sündmuste vaesem ja paar sõna veel ühe ja teisega ning kell hakkaski juba neli saama...hõkk.Hommikune äratus oli üks kolm-neli tundi varem kui olen harjunud aga valgudes mõnusalt tooli, sai pikapeale eluvaim minust võitu ja peale keskpäeva suutsin Kadri ja Aini abiga ka oma häärberi taas autosse suruda ning koduteed alustada.Kodus aga avastasin, et keegi kuri vaim oli mu põlved punaseks pintseldanud ja üpris hellaks teinud naha.Tundub, et ka seekord sai päike mind kätte ja kirjutas oma nime mu nahale.Igatahes - suured tänud nähtud vaeva eest korraldajatele ja veel suuremad tänud kõigile osalenutele!Te olete vahvad!Selle aarde leidmisega lõppes mu kolmas geoaasta ja logi kirjutamise päeval on jäänud mõned tunnid ja siis algab neljas...Uute kohtumisteni!

 5 

Algul kohale jõudes ei andnud ilm eriti lootust. Õnneks olime juba nii valmistunud toredaks koosolemiseks, et ei lasknudki ennast uduvihmast segada. Seldskond oli tasemel! Tänud korraldajatele. Ööaarde FTF :P Isegi meie väike Sissu läbis selle rägastiku täiesti ausalt.

http://public.fotki.com/kradi/geojaan-2013/

 8 

See üritus on olnud teada ja soovilistis ammu, aga kindel tulek selgus ikka viimasel hetkel. Saime omad tegemised teha eelmisel päeval või lükata järgmisele. Kuigi muud aarded on meil Läänemaalt viimastel aastatel pea otsimata, ei hakanud me kena vihmamärga õhtut aardejahile kulutama, nii harva näeb ju toredaid geosõpru. Seega jõudsime kohale pärast 9. ja enne 10. kohta. Kell 17.50. Paningi meid siis kirja 9,5-na. Sorry, Kaido, et su arvepidamise keerulisemaks muutsin! Alguses lobisesime ja siis proovisime tikumaja teha. Lauri kannatuseni ma ei jõudnud. Aplodeerisime tublimatele tegijatele, aitasime Trinel Hannot kiige külge siduda ja tegelesime muude lõbusate tegevustega. Kiikingu jaoks ei jätkunud ainult tahtmist või julgust. Mingi aja kulgesime liha kotis ja otsisime lõket. Kõige lõkkema tule leidsime Aare-Paavo-Miki-Caro geotiimide juurest. Seal sai Siimu nälg kustutatud. Aitäh tulejumalatele! Ööaare oli jälle omamoodi. Selle teostus oli kindlasti korralik väljakutse. Meil läks õnneks metsa alt leida valgustamata Triin. Temale oli tore tutvustada lompe, mis sobisid elevantside püüdmiseks. Ilma tule ning kummikuteta oli seal kindlasti palju lõbusam. Olin nimelt andnud patareid Alexi kätte ja üritasin sekretäri mängida, aga ilma lisaenergiata see mul hästi välja ei tulnud. Noh, Siim leidis tegelikult 1D enam kohast pudeli, mille oleks pidanud kaasa võtma ja siis oleks kasud sees olnud nii loodusel kui tema rahakotil. Õnneks tuli mulle seal tühja pudeli juures üks hea mõte ka, tänu millele sai lõpuks logiraamatuke kätte leitud ja jahe jook kah. Meil oli tore seltskond: eriti meeldisid mulle need osad, et sõpru oodati järgi ja vigade üle valjuhäälselt ei virisetud. Hommikul pidin kahjuks kiirelt minema sõitma, sest Siimul algas siis Jõulumäel suusalaager. Tahame tänada kõiki korraldajaid ja sõpru - meile Siimuga meeldis Läänamaal väga!

Valges majas koos VIPpidega :)

Soome pensionäri suusastiilis

 5 

Lõpuks nägin siis osad suured ja väiksemad tegijad ära. Kõik olid väga sõbralikud. Ise kahjuks väga seltskondlik ei ole, tegelesin kuudis oma lastega ja isegi ööaardest ei võtnud osa. Siiski oli huvitav ja tore kokkusaamine. Tänud tegijatele.

 7 

Algselt kavatsesime kohale vurada juba eelmisel õhtul. Kuhugi lähemale. Ilm ei soosinud. Laagripaigast sõitsime läbi veidi enne kella 12, et aardekirst koos logiraamatuga korraldajatele jätta. Seejärel tuuritasime merepool ja tagasi tulime 16 paiku, sest eelnevalt oli meile öeldud et enne seda ei toimu midagi. Võib olla siiski toimus. Igatahes sõime ja jõime seal meiegi. Kiikusime ja hüppasime, pruukisime suud ning hoidsime kõrvad teravad. Öö aardele läksin Jan ja Kirkega viimastena. Torgiti takka, et varsti ei näe enam midagi. Kuid meie argumendiks olid hoopis georajad ees ning kuivad jalad. Päris lahe krempel oli kokku keeratud. Isegi vilgutajast hammustasime aabeeceedeeeff läbi oi null oli ka. aardetünni välistasin kohe, et see on tüng. Logiraamat tundus muja olevat ja oligi. Aitähh korraldajatele, kohta ju tegelikult ainult vaja ongi kuhu kokku tulla.

 5 

Esimene sündmusaare, esimene geojaan, esimene ööaare. Kõik läksid hästi korda. Eriti vägev oli ööaare. Loodame, et üksi neist ei jää meil viimaseks. Aitäh!

 8 

Sain kah aega, et sealt läbi astuda. Tore ja väsitav oli. Nüüd on jällegi võimalik hakata normaalset elu elama. Ehk suudan isegi leida mõne teiste peidetud aarde. Veelkord aitäh kõigile kelle tõttu ma diplomi sain. Ja minu tänud neile kes selle ööaarde raja läbida viitsisid. Nende numbritega nublakate peale mul enamvähem viimane kuu aega läkski. Tõsi küll algne asi pidi oluliselt võimekam olema. Aga kui sai selgeks, et ajapiirang seab omad reeglid siis tuli projekti kohendada. Ja nüüd, kus ajapiirangut enam pole, üritan selle algse asja kah ikkagi valmis teha. Järgmiseks geojaaniks on juba mõned mõtted olemas, eks ole näha kas need ka mõttest kaugemale jõuavad.

 5 

Üks Geojaanipäev peab ikka esimene olema. Mul siis seekord 2013nda aasta oma. Selline lahe ja omaette kulgev üritus, kus kiiret pole. Kõigil aega geojuttu ajada ja oodatud ööaarde jälgedes metsas ragistada. Aasta pärast uuesti siis. Tänud ka noortele korraldajatele.

 11 

Kohale jõudsin peale seda, kui auhinnagaala oli (just) lõppenud. Neetud vajadus tee peal aardeid otsida (ja neid siis mitte leida) :(.

Seejärel sai natuke nägusid üle vaadatud ja saabumine logitud. Selgus, et jõudsime täpselt tund hiljem, kui teine pool meie tiimist. Siis väike grill ja geojutt ning tuli taas aardeotsimise isu peale, kuna ei andnud rahu, et geojaanile tulles otsitud aare, Ürgtaim, jäi leidmata. Jätsime tüdrukud platsile palli mängima, võtsime koera kaasa ja läksime uuesti, seekord koos Liinaga, otsima. Kuid sellest juba tolle aarde logis.

Peale tagasitulekut otsustas meie tiim poolduda, sest osad tahtsid koju ja ööseks jäime Andreaga kahekesi. Mis oli otseloomulikult tark tegu, sest ööaare on teatavasti geojaanipäevade pärliks.

Otsisime endale korraliku GPS-iga kaaslase Carolina näol ja startisime. Alguses suure pundiga nagu ikka, kuid siis tarvitas keegi ;) ühe raja alguses asuva atribuudi kallal niipalju jõudu, et tuli jääda seda remontima. Kuna osa aardepeitjaid oli meiega, siis saime õnneks nende nõu ja abiga kõik korda teha. Mille tagajärjel jäime massist maha. Mis omakorda oli väga hea, sest siis sai rahulikult pimeduses nuputada, ilma et keegi kuklasse hingaks.

Kõige rohkem nalja sai punktis, kus kaval seadeldis koordinaate vilgutas. Mina lugesin neid Caroliinale üles kirjutamiseks ette ja Andrea võttis selle kõik veel igaks juhuks telefoniga videosse. Ning lõpus lugesid nii telefon kui ka mina monotoonset duetti: "viis, üheksa... eee... kraadi... aaa, aaa, aaa, aaa, aaa... oot... ei, koma... bee, bee..." Au Carolinale, kes suutis selle kuidagimoodi kirja panna. Õnneks taipasin peagi, mis kujul neid aaasid ja beesid sööma peaks ning edasi oli juba peaaegu lapsemäng.

Siiski sai ka lõpp-punktis nalja, sest aardepeitjate väitel olime esimene tiim, kes leidis kõigepealt tünni ja suutis siis pikka aega logiraamatust mööda vaadata, kuigi see pidi võimatu olema. Kui lõpuks leidsime ja logisime, oli nalja kui palju. :D Igatahes superaare, müts maha väljamõtlejate ja teostajate pundi ees! Tegelikult võiks osaliselt samade nippidega teostatud asi ju ka aastaringselt kuskil olemas olla.

Peale ööaaret tiksusin veel natuke aega ühe lõkke ääres, aga kui vägisi silm kinni vajuma hakkas, pugesin segaste vabanduste saatel põhku, et hommikul enda kohta ebatavaliselt vara ärgata ja uutele jahimaadele siirduda.

Tänud noortele hakkajatele geopeituritele, kes aasta tähtsaima geosündmuse korraldamise sooritasid hindele väga hea!

Kahjuks jäi seekord käimata. Kadril Leedu reis 20 pubekaga ebaõnnestus ning koju saabudes oli ta väga väsinud ning väike jõmm sai sõidu ajal külma.

 5 

Geojaanist on ainult meeliülendavad emotsioonid. Fantastiline seltskond juba räägib iseenda eest. Tore oli näha lõbusaid ja hakkajaid enda ümber toimetamas. Kõigile jätkus tegevusi. Eriti huvitav atraktsioon oli muidugi kiiking. Tervitused siinkohal menopele, kes ennastsalgavalt meid ikka ja jälle kiigu külge sidus! Hästi tore oli. Ööaardele pean kahjuks nutunäo maalima, sest valvasin telgis tirtsu ega saanudki jahist osa. Kuulsin selle kohta ainult kiidusõnu - terve seltskond arutas, kuidas tase aasta-aastalt kõrgemaks läheb (ega ma tahtnud pealt kuulata aga telgi seinad on teadagi õhukesed...). Tegelikult oli väga meeldiv kõikidega jälle kokku saada. Ainuüksi sellepärast juba võib antud üritusele panna sildi: kordaläinud. Korraldajatele saadan suured tänud teele ja ootan huviga nende järgmist üritust!

 4 

Tulin hommikul Hiiumaalt ning jõudsin juba 12 ajal kohale. Pole ka ime siis, et kell 15:03 juba ennast logiraamatusse registreerisin. Vahepealse aja sisustasin mugavas WIFI ja elektriga varustatud telgis. Peremees pakkus söögi kõrvale kakaod mis mekkis päris hästi - polnud liiga magus ega jäänud ka lahjaks.

Pärast kella kolme hakkasid vaikselt riburada pidi ka ülejäänud (nii väiksemad kui suuremad, nii kahel jalal, kui neljal käpal) osalejad saabuma.

Hoolimata sellest, et olin esimest korda sellisel suuremal üritusel, tundus algusest saadik seltskond väga sõbralik olevat. Siinkohal eriline tänu milkowitch'ile ning ta tiimile, kes mulle telgi kaasa vedasid :) Ilmataat oli ka meie poolt ning kogu üritus meeldejääv. Ööaare oli klass omaette, Süsteemid nii peened, et tavalist aaret piinlik peita teinekord.

Tänan kõiki meeldiva Geojaani eest ning uute kohtumisteni!

Võtsin kaks rändurit kirstust kaasa.

 3 

Jõudsime just autasustamistseremooniaks kohale, ajasime pisut geojuttu ja kogemuste vahetamise korras omandasime ka mõned meie jaoks uued võtted aarete otsingul (kas ja kuidas neid saame rakendada, seda näitab aeg). Meeldiv oli, tänud korraldajatele ja palju huvitavaid leide georadadel otsijatele.

 5 

Sellel jaanikal kõik alles harrastavad üldfüüsilist enesearendamist: ronivad, hüppavad, tantsivad köiel ja kiiguvad isegi üle võlli. Tore, hiljem kirjutan pikema logi kui jutusoonele saan, praegu on mul mõned pildid jaaniliste tegevusest.

Hommikul oli ilm nii niru, et otsustasime mitte tulla.

Osalustasu makstud, homseni!

Tulen.

Osalemistasu üle kantud ja teekond kohaletulekuks planeeritud. Homme näeme!

Hääd geojaani ;) Kahjuks seekord siiski ei ole võimalik osaleda proosalistel põhjustel.

 2 

Viimasel hetkel otsustasime tulla oma kuudiga. Võtame kaasa ka kaks vaba telki ja madratseid. Makstud.

 1 

Saan laupäeva hommikul Hiiumaalt mandrile ning olen osalemas. Tasu maksan kohapeal. Ainus probleem on, et mul telki pole. Magamiskoti võtsin kaasa. Kas keegi hea saaks võimalusel pakkuda ööseks ruumi enda telgis? Oleksin väga tänulik, kui ei peaks lageda taeva all sääskede käes magama.

Oleme siis meiegi tulemas;)

 2 

Võimatu tundub saavat võimalikuks ja minagi vist osalen sel üritusel! Häid inimesi ikka leidub! :)

PS: mulle tundub, et ma tahan üritust toetada 5 euroga, seega tasun kohapeal.

 3 

Ööaarde leidmise jaoks on tarvilikud vidinad kohapeal olemas. Neid on aga ainult 20 tk. Seega tuleb kellegi teisega koostööd teha või siis oodata kuni mõni aarde leidnud geopeitur abivahendi tagasi toob. Kuna ma olen neid asju umbes kuu aega ehitanud siis olge head ja ärge neid suurest rõõmust või miks mitte ka masendusest puruks tehke. Kohtumiseni geojaanil.

Täna sai siis rahad ära makstud ja oleme kolmekesi tulemas ;)

Kui hästi läheb siis ehk õnnestub osaleda ka esimesel geojaanipäeval. 100% lubada veel ei julge.

Osalustasu iseenda, Lisete ja Sten-Eriku eest teele saadetud.

Ei ole veel päris kindel, kas jõuan. Vaatan, millal Hiiumaalt tulema saan.

 1 

Palun kõikidel kindlatel tulijatel raha ära maksta nii ruttu kui võimalik ürituse korraldamise parema sujumise huvides! Kes jokutab, see maksab koha peal 5€, palun kiirustage!

Tuleme kahekesi

Teeme kõik endastoleneva, et osaleda.

Kõigil, kellel on plaanis kohale tulla, paluks võimalikult varakult sellest teada anda aarde lehel. Rahasid võiks ka juba tasapisi maksma hakata, kellel see veel tegemata. Pole enam just eriti palju aega jäänud.

 2 

Lisasin kirjeldusesse kontonumbri ja panin paika lõpliku hinna, ei tohiks olla kellelegi üle jõu käiv. Mida varem makstud saab, seda parem on, ehk jään rahasid ootama!

On plaanis osaleda. Ei kiigu ega hüppa, aga muid asju teeme ikka kaasa!

 2 

Osalen, sest miskine asi on vaja sinna tuua, et see saaks järgmistele edasi antud. Jehhhuuuuuuu! Järvekivi!!!!

Tuleme: mina ja Anette[leigrid]

 2 

Kui antakse võimalus kiikuda, siis meie Karliga küll ära ei ütle. Kindlasti kiigume! Ja igasugustele batuutidele ronime ka. Igati tore.

 1 

Tulemas üksi, ülejäänud tiim kahjuks Eestis eemal (ehk mõne GC leiuga ka pärast tagasi). Kõrgused ja kiik ka väga ei tõmba, aga osavõtutasu võiks niipalju üles ümardada, et batuut ja kiik sinna sisse mahuvad.

 2 

Üldiselt on plaan tulla.Samuti võin huvi korral pakkuda küüti Tabasalu-Rannamõisa-Õismäe suunalt ja võimalus on ka jalgrattaid vedada.Kahjuks on mul endal Läänemaa aarded läbi käidud ja kohapealset "takso"teenust ei pakuks kuid tagasi tulen stardikohta.Igasugustest kiikumistest ja loksutamistest pole huvitatud osa võtma.Küll aga elan teiste seda laadi toimingutele kaasa :)

Me oleme selle nädalavahetuse planeerinud geoürituseks ehk oleme kohal.

Ei, pigem võin palja ülakehaga labajalavalssi keerutada, kuid batuudi peale ma ronima ei hakka ega kiike ei kurna. Batuut vaesekene kaotab minu raskuse all oma naha terviklikkuse ja kiik läheb lihtsalt puruks, no kellele seda vaja. Ei ja veelkord ei.

Tulen, aga tasulisi lisaatraktsioone ei soovi.

 1 

Palun igal viimsel kui ühel, kellel on plaanis sündmusele tulla, avaldada arvamust, kas on soovi kasutada seal olevat sportbatuuti ning kiikingu kiike! See lisaks hinnale 1€ inimese kohta. Palun märkige nõusolekut like nupu vajutamisega ning kirjutage KÕIK, kes osalevad oma arvamus atraktsioonide kasutamisest SIIA!
Kontonumbrit ei saa enne anda, kui see asi on lõplikult paigas! Asjaga on KIIRE!

 3 

Tundub, et üks mu eluunistustest võib sel üritusel täituda. Kiikumine üle võlli. Ükspuha, mis kõrgusel aga tahan seda proovida. Võibolla panen narrimütsi ka pähe aga kohal ma olen.

 6 

Palun kõigil, kellel on plaanis sündmusele tulla avaldada arvamust, kas on soovi kasutada seal olevat sportbatuuti ning kiikingu kiike! See lisaks hinnale 1€ inimese kohta. Kui see sobiks teile, siis vajutage "like" nuppu logi juures, või lihtsalt lisaga teatena oma arvamus asjast. Seda kõigil neil muidugi, kes peavad osalustasu tasuma.

 3 

ega ma saa Liinat üksi ula peale lasta, tulen ka

 3 

Näikse sedaviisi, et olen ka esimest korda geojaanile jõudmas!

 1 

Plaanin tulla.

 2 

Või et kohe tuuakse kodu lähedale üritus ,et ei saaks viilida? Praegusel hetkel tundub küll , et oleme kohal. Tekitab ahvatluse boonusaaret lisada kuhugi lähedusse , aga eks me vaatame mis elu toob. Täname igatahes korraldajaid juba ette :)

 1 

Seekord kahjuks ei osale, viibin eemal,koordinaadid algavad seal N60-ga.

 3 

Aasta aarde hääletus kestab kuni 31.05.2013 ja kokkuvõtte teeme vahetult peale hääletuse lõppu ja autasustame Aasta aarde 2012 peitjat rändkarikaga, millele graveeritakse tiitli võitnud aarde ning peitja nimed. Auhinna üleandmine toimub Geojaanipäeval.

http://www.geopeitus.ee/aastaaare

 2 

Kui nüüd mingit veeuputust ei tule, oleme ka meie tulemas!

 2 

Kena koht valitud, aitäh! Küllap mul tuleb sinnakanti plaanitud aare ka ära teha, kes siis geojaanile otse kohale tahab sõita ;)

 3 

See on küll üritus, millest ei taha ilma jääda. Broneerime selleks puhuks ilusa ilma ja tuleme osalema. Jõudu korraldajatele.

 3 

Võimaluse korral oleme tulemas.

 3 

Üritame kogu kambaga osaleda. Eks ma vastu ööd klassiga Leedust tulen ning JP korjab mu kusagil linnas peale ja kimame sinna suunas.

 2 

Kahjuks samal ajal Kaliningradis. :(

 3 

Kardetavasti oleme kohal. Läänemaa on hea valik, seal piirkonnas on palju häid aardeid ning kaugemaltnurga tulijatel on võimalus teha ka omad sammud kuningate teed mööda sündmuse poole.

 3 

Ma tänan Läänemaa eest :) Kalendris roheliseks värvitud !

 3 

Mõtteis on ammu see nädalavahetus broneeringus. Võimalusel tuleme.

http://www.kiigetalu.eu/

 4 

Peab meeldima :-) Tuleb tulla. Hästi tehtud, poisid!

Soovitan lisada aare koheselt ka GC lehele = rohkem osalejaid. Samuti palun arveldusarve numbrit, siis koguneb vajalik osalustasu varem kätte.

Geojaanipäeval näeme, rsk B-)

Üks Algaja ütleb rohkem kui tuhat algajat

 3 

Osaleme kindlasti!

 3 

Tulen!

 2 

Ei saa osaleda, sel ajal geopeitun koordinaatidel, mis on < N57,5-st.

 4 

Osalen. Läänemaa on hea valik!