3 maakonda

Täna võtsime ette selle ammu välitööd ootava aarde. Parkisime auto ca 1 km linnulennikaugusele ja hakkasime astuma. Esialgu polnud väga vigagi aga kui metsavahele jõudsime, siis tuli igat sammu jälgida, et mitte mutta astuda või mõne toika taha komistada. Lõpp läks veel hullemaks, sest seal olid risti rästi noor võsa ja ka mahalangenud puud, lisaks veel märjad kohad, millest kõigest pidi ümber laveerima. Kohati muutusid saapad nii raskeks, et pidi oksaga muda saabaste küljest eemaldama. Aga kohale me jõudsime ja tuleb tõdeda, et olime siiski õnnelikud, et ei olnud putukaid ja ka puud polnud veel lehtes., Samas arvan ka, et meie valitud tee oli ikkagi kõige leebem variant aardeni jõudmiseks, Aare ise leidus kenasti, natuke oli tegu, et kaas topsilt eemaldada, aga kõik lahenes siiski kiiresti. Tänud peitjale väljakutset esitamast!

Punkt oli kaardil ammu ammu ümber tõstetud ja niisugusesse seisu ta jäigi. Oma kümmekord korda mõtlesin, et nüüd, vat nüüd lähen. Ei läinud. Loll, kes põhjendust ei leia, ikka leidus. Nüüd aga võtsin end kokku ja kuigi osa asjaolusid polnud just soosivad, siis ei hakanud enam edasi lükkama seda käiku, sest arvatavasti seal edasi ta oleks taas kaua olnud. Tsiisas küll...no teglikult tehtav, aga... Kui keegi tuleb ütlema, et see vaid jalutuskäik pargis, siis hoidku ta alt. Igatahes võtsime siis rahulikult ja kulgesime tasa ning targu, et jalgu mitte välja väänata, väätides mitte kõhuli käia ning soovitavalt ka kuivade jalgadega taas autoni jõuda. Kuivad need jalad küll olid, aga paksult poriga kaetud, kuid tehtud. Lõpuks ometi see punkt kaardilt likvideeritud. Ja loomulikult palju õnne neile, kes suvel selle külastuse ette võtavad.
Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.

Saime siin korraliku õppetunni kui palju võib emotsioon erineda sellest, millise suuna ja teekonna endale valid.
Vaatamata ümberringi olevale talvele olin ma lõpuks aarde juurde jõudes läbi higistatud nagu Tartu maratoni finishis ja füüsiliselt ning emotsionaalselt täielikult kutupiilu.
Aarde asukoht oli ju päris kena aga tuldud teed mööda tagasi keeldusin ma minemast. Oli tõesti tunne, et vahet pole, surm siin või Siberis aga tänu sellele leidsime tagasiteeks kulgemise, mis oli vähemalt 5 korda kergem ja kiirem ka. Oleks kohe selle tee valinud siis poleks jälle saanud kogeda sellele aardele omast maastikuemotsiooni. Seega on kõik ikka hästi ja meiepoolsed tänud.

Kui on terve ilus sügispäev kasutada, siis tuleb lõpuks ette võtta ka selline aare, mille otsimist on ikka aastaid edasi lükatud. Nüüd hakkas kuidagi eriti see täpp kaardil silma riivama, kuna siiakanti ka uuemat kraami tekkis. Mõistatuse osa vastupanu ei osutanud ja nagu juba tavaks, siis kiire geokontroll viimati leidnuga ;)

Auto jäi kuskile põlluveerele, kaugust aardest ei tea, sest GP kaart sellist infot ei näita :( Kummikud lükkasin jalga ja ilma nendeta oleks siin ikka üsna hapu lugu olnud. Tegelikult oli radu päris palju aga need kõik loomarajad ja üsna mudaseks sõtkutud. Kõige hullem see kohale jõudmine polnudki, aastaaeg ka soosis kergemat kulgemist. Konteinerit nägin juba eemalt aga selgus, et selle avamine pole üldse mitte kerge. Ikka paarkümmend minutit visklesin seal selle purakaga aga paljas mõte, et siia veel tagasi tulema peaksin, ei lasknud alla anda. Lõpuks ma selle kaane ikka maha sain ja nimi kirja. Tagasitee autoni on alati kergem, vaated ju ka suht kaunid mingil lõigul. Umbes tunnike või natuke enam ja tehtud ta saigi. Arvan, et oli veel üsna lihtne käik, kui teiste logisid nüüd loen.

Mõistatusega oli natuke ikka pusimist. Kui lahendatud tegin kiire geokontrolli viimasele leidjale, (terv Herki!) Kohapeal kõige hullem polnudki, paarsada meetrit korralikku võpsi aga õnneks pole õige malts veel jõudnud vööni kasvada. Niiet praegu päris õige aeg see aare skoorida. Tegin aardele hooldust ja tagasiteel võtsin prõgikoti välja ja korjasin sinna omajagu. Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest!

Ma olen suhteliselt sõnatu. Umbes nagu Oskari või Nobeli auhinnatseremoonail, kui peale ränka tööd oled omale paari kuupalga väärtuses rõivaid selga ajanud ja äsja teada saanud, et oled midagi võitnud. Et seisad seal rambivalguses ja peaksid midagi ütlema või kedagi tänama.... Ma siis tänangi.....neid lahkeid metssigu, kelle pisteliselt sisse küntud rajad tegid ligipääsu lõpupunktile .....eeeee...läbitavamaks. Aitäh! Tänan ka oma meeskonda, kes on ühtasi ka minu perekond - teie....eeeee....oraalsed, moraalsed ja füüsilised eneseväljendused aitasid mul selle teekonnaga lõpuni minna ja isegi tagasi tulla. Lõpuks pean tänama ka peitjat - aitäh, et olemas oled - erinevused rikastavad maailma ja selle retke järel sain ma aru, et nii rikkalikku ja erilist kohta polegi tüüüüüüükil ajal näinud ega külastanud. Kas üldse kunagi?
Aitäh!

Loogiline punkt oli ammu kaardil. Suvel ei tahtnud mõeldagi selle aarde külastuse peale. Täna tundus tähtede seis klappivat. Nagu jalutuskäik "pargis". Või kuidas iganes seda nimetada? Õnneks on see nüüd tehtud. Aitäh!

Kodutöö läks kiirest, kuid punkt kaardil ootas oma aega. Poleks arvanud, et ligipääs nii võsane ja märg on. Orienteerujatena oleme ju sellega harjunud, kuid pole päris see mets mida nautida. Ei teagi, kas vesi või midagi muud olid aarde ära viinud, kuid õnneks suht lähedal. Panime mõeldud kohta tagasi. Tänud!

Ei osanud siit midagi hullu karta, aga üsna pea sain aru, et see tee on kõike muud kui jalutuskäik pargis. Totaalne padrik ja rapik kkuubis.ja seda veel ajal, mil puud on raagus. Suvel ei kujuta üldse ette.

Kui peale suuremat pingutust jõudsin koordinaatidele, jäi aare silma ja sellega asi piirdus. Lahti ma seda topsiku lihtsalt ei jõudnud tirida. Kaupo vantsida autost aardeni ja aitas avada. Ilma temata oleks see katsumusterohke rännak mitteleiuga lõppenud.

Leitud :)

Hommikul Rumba lõkkekohas ärgates vaatasime lähimaid aardeid ja üks nendest oli kolm maakonda. Enne Klooga vanavanemate pidu tundus parajalt aega, et ära käia. Tegelikult läks oodatust kauem, ülepea taimed ja pori, kuhu kummik kinni tahtis jääda. Lõpus oli kohutav võsa ja murdunud puud, pidi muudkui ronima alt või pealt. Õnneks oli aare seal, kus me arvasime.
Nüüd saab peole minna. Head vanavanemate päeva!
Kniks aarde eest

Kolmes maakonnas jõudsin käia. Tänud.

Leitud, logitud, tänan!

Indrek oli enamvähem kindel, kuhu vaja minna ja nii me teele asusimegi. Auto jäi umbes kilomeetri kaugusele - me ei hakanud katsetama, kui kaugele kinni jääme. Astuda oli vahva, sest eemal paistis hulk kitsekesi, kes mõnda aega meid jälgisid ja siis otsustasid liikuda teises suunas meist eemale. Võssa jõudes oli kohe hea tuttav tunne - no kaugel see suvise orienteerumishooaja alguski enam on - viimane aeg võssi läbimist harjutada. Paks lumi, kust jalg pidevalt läbi vajus, aitas omakorda füüsist tublisti treenida. Kui lõpuks kohale jõudsime, oli hea meel küll, et õige koht. Aitäh peitjale!

Täna langes kõik sobivalt kokku ja tundus olevat parim aeg selle aarde logimiseks. Põristasime rõõmsalt mööda Kasarit ja hirmutasime linde ning landi leotajate saaki. Õiges kohas randudes polnud võsa aardeni jõudmiseks ollagi, nii et nimed said edukalt logiraamatusse kirja.

Tänan peitmast.

Viimane 800 m autotee lõik oli ilmselt suurte põllumasinate poolt üsna porimülkaks muudetud aga õnneks sai selle kõrval mööda põldu edukalt lõpuni sõita. Ja edasi jalgsi viimane lõik aardeni, mis meenutas rohkem dzunglis liikumist. Selle viimase padriku tõttu oli siiani ka selle aarde otsimist teadlikult edasi lükanud aga nüüd sai see siis tehtud.

No nii sitast, sõna otseses mõttes. pole varem sõitnud. Tee kõrvale oli veetud sõnnikupatarei. Jaanikal oli oletatav koht välja peilinud ja rõõm oli suur, kui ka aare meid tervitas. Aitäh.

Autoga sai väljaotsitud punktile küll üsna lähedale, kuid selle hinnaks oli virtsakrunt. Hiljem sai see küll päris paksu porikihi alla peidetud, aga lehka on pisut siiani aimata. Jalutuskäik oli nii ja naa, talvise maastiku tõttu pigem saadaolevatest kergem, aga siiski oli väike hirm, et aaret seal pole. Oli! Küll hakkas kerge! Jätsime ränduri ja imetlesime vaadet. Aitäh!

See oli tänase päeva rosin - mõistatus ise oli lahenenud juba õige ammu ja olin päris kindel, et teadsin milline on õige lõpp-punkt. Aga vot seda sobivat aega, et see pisuke ebameeldiv matk ette võtta - vot seda ei tulnud kuidagi. Ja nii see aare siin seisi - justkui pinnuks silmas. Kuna tänane päeva sihtmärk - minna laide külastama, läks vett vedama, siis tundus täitsa paras teha selle asemle üks vähe ebatavalisem matk. Auto saime jätta umbes kilomeetri kaugusele ja asusime astuma. Nagu eelnevaltki kirjutatud siis esimene pool retkest oli justkui lust ja lillepidu ja siis - oi ikaldust :D olin ju lugenud küll, et võsa, mis võsa :D aga no väike lootus oli, et ehk on tiba paremaks ajaga asi läinud - no ei olnud :D Oli veel lisaks ka põlvini lumi ja kohati lume all ka mõningane vesi. Aga kohale me jõudsime ja ära me logisime. Tagasitee oli juba märgatavalt lihtsam, sellest hoolimata olime autosse jõudes ikka parajad laibad :D

Mõistatus lahenes kergesti. Minu jaoks oligi kirjelduses kõik öeldud ja kohe selge kus peaks tops asuma. Asusime pealelõunat teele. Auto jäi aardest 1,2 km kaugusele. Esialgu oli päris mõnus astumine, aga õige pea muutus ümbrus täiesti. Oleks justkui teise maalima sisenenud. Teekonnal polnud muidu väga vigagi, aga see paganama mütsitutt oli täna selline vigurvänt, et aina haaras kõigist okstest ja väätidest kinni. Nii ma muud ei saanudki teha, kui terve tee mütsi sättida ja imelisi loodusvaateid polnudki aega imetleda. Aare oli suurepärases seisukorras. Aitäh!

Jaanipäev sai Kasari jõe ääres veedetud, vahepeal sai niisama paadiga sõitma mindud kui avasin geopeituse lehe. Mingi mõistatus, eks väike vihje aitas ka kindlamale sihile ja nii see teekond algas. Midagi kergelt seal ei tulnud aga lõpuks tehtud ta sai, tänud

Tänud.

Tänud aarde eest!

Leitud ja logitud. Tänud!

Suurepärane päev. Päike siras taevas ja õrn briis paitas mu palgeid. Muru hakkab juba pisut rohetama ja tee aardekarbini on mõnusalt tolmune. Eemal näkitseb Bämbi rohtu ja linnuke siristab oksa peal. Ühesõnaga, jalutuskäik pargis. Tänan peitjat!

Punkt oli kaardile ammu pandud, aga kuidagi ei sattunud siia kanti ja ega väga ei kippunud ka. Täna, aga võtsin spetsiaalselt plaani. Autoga sai päris lähedale, viskasin kummikud jalga ja teele... oli no on alles mülgas... õnneks praegusel aastaajal täiesti käidav, suvel ei kujuta ettegi, mis õudus siin ees võib oodata. Kohale jõudes oli, aga koht täiesti nauditav ja korralik konteiner ka kenasti korras. Tänan.

Au ja kiitus haldusreformile!

See läks nüüd küll lihtsalt. Hommikul, kui tuli teade, et sõidame, siis vaatasin põgusalt kaarti, et mis seal veel tee peale jääb. Jäi 3 maakonda. Lugesin siis veidi seda juttu, valisin ühe välja ja seal see aare ennast peitiski. Kui kummik jalas, siis praegusel hooajal oli täitsa viisakas jalutamine, tuul oli ainult vähe kõvavõitu. Tänud aarde eest!

Hakkas küll juba hämarduma, aga kõik olime nõus Mari pakutud varianti kontrollima minema. Klappis nii hästi juba käinute kirjeldustega, sestap teele asusimegi. Jalutuskäik pargis oli see tänase päeva seisuga, aga kohe kindlasti ei ole tahtmist siin oksapesus osaleda, kui loodus rohetama lööb. Tänud peitjale.

Huh, jah, nojah, atraktiivne koht öömatkaks:) Peitja väidab, et pole normaalne standardne naisterahvas ja see on tema vabandus, miks ta hirmsatesse kohtadesse topse poetab. Aga mis meie vabandus on, et järgi ronime? Me ju oleme normaalsed!(hihii):). Meie väike õigustus on ka talv. Sopane küll, aga vähemalt kõrvenõgese ja putukavaba aeg.

Mina ei teadnud sellest aardest suurt midagi ja pole välistatud, et kui poleks olnud kambas ainukest korralikku naisterahvast, kes oli kodused ülesanded viksilt ära teinud, oleks ma selle leidmiseks rahulikult kõik viis punkti läbi sumbanud. Aga õnneks meil oli tubli naine, kes meid ühte väljavalitud paika tiris.

Hülgasime auto kaugel sihtmärgist. Juba pärast paari esimest sammu oli vaja valgusallikad taskust välja koukida, sest ootamatult saabus pimedus. Poolel teel lubasime meie siia vedajale tappa anda kui see peaks vale koht olema. Vedas tal, tappa ei saanud, sai hoopis kiita meilt:)

Aga matk oli tegelt äge. Taas autot nähes oli hea meel küll, aga siiski oli äge. Lõbus oli meil ka. Tuleb taas öelda juba palju korratud lause: ilma geopeituseta poleks siia iial sattunud, seetõttu oli täitsa kihvt. Tänud peitjale.