Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Jõgevamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Koordinaatidel asub Euroopa kaitsealade NATURA 2000 võrgustikku kuuluv Kääpa maastikukaitseala. Kaitsealale sisenedes võib infotahvlilt lugeda täpsemat teavet kaitseala kohta.
Kuna rahvajuttude järgi olevat kaitsealal asuva Kaiu järve põhjas peidus kulla- ja hõbedakirst, siis on koht igati sobilik aarde peitmiseks.
Aardeni jõudmiseks tuleb liikuda mööda paarikilomeetrist matkarada üle järvedevahelise Tammeluhal paikneva laudtee.
Aare asub matkarajast veidi eemal üsna loogilises peidupaigas.
NB! Kääpa aardega samadel koordinaatidel asub sinna Kääpa aarde peitmisest hiljem
paigutatud venelaste *.ru saidi aare (https://geocaching.su/?pn=101&cid=24675
), see asub maapinna tasandil. Kääpa aare on maapinnast 1 m kõrgusel. Palun logimisel jälgida, et logi saaks õigesse logiraamatusse!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (7), rästikud (3), laudtee (1), ilus_vaade (1), pikem_matk(>1km) (1), lumega_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCTCME
Logiteadete statistika:
167 (96,0%)
7
8
2
1
0
0
Kokku: 185
Veeseis siiski liiga kõrge uppumatu matkaraja jaoks
Pontoonidel rajaosa on valmis
Oli vahva lõõgastav talve alguse jalutuskäik. Siis kui lumi veel maas oli. Pedassaarele viib nüüd nähtavasti võrdlemisi uus laudtee - me käisime viimati aastaid tagasi, siis olu olukord nutusem. Kaiu metsas pikemalt jalutades kohtasime värskeid karujälgi. Miks ta veel tudul polnud, ei teagi... Peitjale aitäh! Aare korras :)
Tänase vihmase ilmaga oli selle aarde juurde matkamine ikkagi kõige meeldejääv.Uus ujuv matkatee oli just lõpu sirgel,nii,et nautisime täiega uut matkarada.Aitäh!
Sattusime mööda minema ja mõtlesime et piilume järgi. Töömehed tulid just pontoonsilla pealt lõunapausile, seega küsisime, et kas üle saab. Öeldi, et minna küll võib, aga lõpus saarele ei pääse, sest vesi on üle põlve. Kuna mul kalamehekummikuid kaasas polnud ja kaaslase omad andsid vaevu kalossi mõõdu välja, siis jätsime järgmiseks korraks. Töömehed lubasid, et nädala, või vähemalt kahe pärast peaks jälle saarele ka juba saama. Et selleks ajaks on sild saareni valmis tehtud. Näis, kuna mina jälle sinna kanti jõuan (kuigi kant on ilus), aga hea teada, et siis on aardeni lust jalutada.
Matkarada on renoveerimisel ja hetkel kummik suureks sõbraks. Kohale jõudes hakkas küll juba hämarduma, kuid ikka oli kaunis vaade järvele ja muljetavaldav rändlindude kogunemine.
Tänan peitmast.
Ka siin imestasid kaaslased mu üle, et nii vana aare ja sul leidmata. No ei too tee siiakanti kuidagi. Õnneks saime siis Suvseseikluse käigus tulla. Oli väga mõnus jalutuskäik. Imestasime jätkuvalt, miks peab teist karpi kohe sinnasamma peitma. Logisin õigesse ja kaits oli ka õigesse loginud. Aitäh!
Ahaa. Meie leidsime hästi suure karbi mis oli tühja täis. Isegi korralik LR puudu. Found it: 20.Jul.2024 09:43 Kääpa. Kui nüüd aardekirjeldust tagantjärele lugeda siis tekib kahtlus. Kas me ikka logisime õigesse karpi!? Mida pekki sedasi on vaja mitut topsi üksteise peas, sees ja kohal hoida! Igatahes tulime oma kukeseene pesast siia ratastega. Kui vaja tuleb teinekord veel tulla. Seniks leid.
Minu poolt tulevad täna siia küll FP-d, emotsiooni eest. Arusaadavalt ei korraldanud küll peitja seda seiklust, aga kohale kutsus ja suuna andis sisse. Igatahes see laudtee tundus esialgu täiesti botasega kõnnitav, aga olles paarkümmend meetrit astunud, vajusin kõige selle teega pahkluuni vette. Mõni mõis, lippasin läbi, kuigi sain märjad jalad. Tegin põike kõigepealt pakutavale väiksemale saarele ja kuni ma seal ringi vaatasin, lähenesid huvialuse saare poolt matkajad, kellel kõigil jalavarjud näpus. Hmm, lihtne ju, aga ise selle asja peale ei tulnud. Igatahes nüüd koorisin omagi jalad paljaks ja edasi läksin paljasjalgsena. Sokid väänasin küll kuivaks ja lehvitasin nendega päikese käes, et vähegi kuivemaks seda olemist saada. Mingil järjekordsel vee alla vajumise koha peal otsustas mu kutsa olla täielikuks piduriks, risti tee peal ja edasi ei lähe. Tsiisas, vesi ju veel külm, aga seisa ja veena teda edasi minema. Aga saarele me jõudsime ja sellele ringi peale tegime. Aarde logisime loomulikult ka. Tagasiteeks jälle jalad paljaks ja üle luha. See jäigi täna meie kõige pikemaks astumiseks, kuna mu karvane kaaslane alles taastub hiljutisest haigusest ja pole just tippvormis. Tänud peitjale siia kaunisse kohta kutsumast ja aaret peitmast.
Lisettega sai väike matk ette võetud ja jäätunud karpi kangutatud. Selle aasta esimene logi kirja saadud! Tänud:)
Sääskedega võideldes, leitud !
Öö sai seekord veetud Kaiu järve lõkkekohas. Teel tööle sai aaret mindud otsima jalgrattaga kuna ei tahtnud asju küljest ära monteerida. Leidsin õige aarde üles kuid hiljem lugesin kirjeldust siis tuli välja et seal üks veel. Tänud peitjale
Tihedas lumesajus matkasime valgel väljal saare poole. Matkaraja ääres leidus võimsaid puid kasvamas. Üllatus oli suur, kui leidsime kohapael lausa kaks karpi. Ei olnud enne logidega tutvunud. Tänud peitjale.
Antud koordinaatidel asub kaks aaret. Polnud logisid lugenud, olime Kristaga üllatunud. Võrdlesime nimesid logiraamatutes ja meile tundub, et mitte kõik Geopeitus.ee mängijad ei olnud ennast õigesse raamatusse kirjutanud.
Aga matkarada väärib läbimist. Väga ilus ja omapärane loodus! Soovitan! Igal aastaajal on seal omad võlud!
Ööbisime Kukeseene lõkkekoha onnikeses ning alustasime päeva sellel ilusal matkarajal. Õnneks oli veekogu jääs. Ei kujuta ette, kuidas sügisel-kevadel seda rada läbida. Aare leitud, nimed kirjas.
Tegime esimesel advendil toreda külastuse matkarajale, kuhu varem pole sattunudki. Ilus koht ja aare ka leitud!
Mõtlesime, et mis ikka niisama passida ja valik osutus sedapuhku siia uudistama. Matkarada oli mõnusate vaadetega. Aare ise oli korras ja täiesti korrektses kohas. Teisi aardeid ei osanud lähedusest isegi otsida kuna seadmes aardekaart uuendamata. Tänud!
Viisin aarde tagasi esialgsesse peidukohta kus ta peabki olema. Võtsin ka uued koordinaadid 58.650939 026.830034. NB! Samadel koordinaatidel asub ka venelaste *.ru saidi aare, see asub nüüd maapinna tasandil. Kääpa aare on maapinnast 1 m kõrgusel. Karp sai kuivatatud ja alles jäi vaid viimaste leidjate poolt pandud logipaber. Oleksin tänulik kui keegi järgmistest otsijatest viiks sinna korralikuma logiraamatu. Vanad logiraamatud võtsin kaasa na need on nüüdseks kuivatatud. Esimene raamat oli lõpuni logisid täis ja mingil hetkel panen esimese kahe logiraamatud logide pildid ka siia üles.
Siin on seis väga huvitav:
1. Avaldatud koordinaatidel ei ole mingit aaret.
2. Neist koordinaatidest ca 13 meetrit eemal, vihjele vastavas kohas, on geocaching.ru mängu aare nimega Tammeluha matkarada, peidetud detsembris 2019, sees mõningad logid viimasest ajast.
3. Ove peidetud aare on suvalises vihjele mittevastavas kohas, 43.5 m avaldatud koordinaatidest - minu telo näitas seal 58 39.056 ja 26 49.774, viimane logija dragonflyheli.
Tehtagu midagi :)
Matk algas väga vahvalt, kuid laudteel kohatud suur rästik muutis kogu teekonna erakordselt ettevaatlikuks, sest maofoobia on ikka reaalne. Emamänd oli väga muljetavaldav ! Tänan mõnusa matka eest!
Krissu infole toetudes sai selle aarde juurde jõudmiseks räätsad kaasa haaratud. Peale ronimisharjutusi suundusimegi siia. Iirised olid närtsinud ja loodus oli teinud oma töö. Läbimatust teejupist tatsasime kerge jalaga üle. Enam polnud kummikutki vaja, tossuga täiesti läbitav. Astusime mööda vooklevat rada aardeni ja samamoodi tagasi ka. Tore koht. Hiljem käisime Kääpa poes, mille eest leidsin Helkuripuu ning ma tõdesin nukralt, et siia polegi veel keegi aaret peitud. Jään ootama ehk kunagi ikka tuleb :) Aitäh!
Katse kaks. Laudtee polnud tagasi ujunud. Seekord oli maapind nii kuiv, et miskit ei vajunud. Jalutuskäik aardeni ja tagasi autosse. Nii ta tehtud sai. Tänud
Jäi seekord minemata, keegi on pool laudteed minema tassinud. Jalg tahtis kohe mutta vajuda ja me edasi ei läinud. Aga kollased iirised on siin ilusad
Mõnusalt vesine laudtee siin, paljajalu saab ilusti läbi. Korras, karbi sisu nõksa vesine, aga logiramat kuiv. Tänud peitjale.
Leitud. Mõnus väike matk -12 kraadise pakasega. Ilm oli selge, vaated imelised. Enne aarde leidmist sai hangede alt läbi tuhnitud üks vale känd ... oli selle juures üks kaigas ahvatlevalt püsti seismas ja juhatas valele teele :D
Tänase ilmaga oli lihtsalt lust seda laudteed ületada ja peale ringkäiku sai ka aare leitud. Koht tõesti ilus ja mulle meeldis.Aitäh.
Laudtee oli küll kuival, aga kaetud jäise kirmega. Ka omaette kogemus. Jõudsime napilt enne päikese loojumist, mistõttu olid vaated imelised.
Aitäh!
Laudtee enamasti vee all, väga äge kogemus. Tänud peitjale! EVEJ
Laudtee oli elamus omaette aga kiire samm ja matkasaabas jätsid jala kuivaks. Huvitav oli see, et sääski leidus vaid aarde juures.
Leitud! Väga lahe laudtee, võtsime tüdrukutega jalanõud jalast ja sulistasime mööda vee all olevat laudteed teisele poole.
Hea soe ilm oli mööda ujuvat lauteed sulistada :)
Jätsime aardesse uue logiraamatu, sest vana hakkas kohe täis saama.
Olime päeva jooksul juba üsna mitmeid lihtsaid ja drive-in aardeid noppinud ning ilusat geopäeva tahtsime lõpetada mõne suuremat elamust pakkuva aardega. Kirjelduse ja asukoha järgi sobis see aare imeliselt.
Auto juurest lahkudes vahetasime kingad tossude vastu ja igaks juhuks pritsisime end putukatõrje vahendiga üle. Viimaste päevade kogemused näitasid, et sääsed-parmud on eriti maiad. Asusimegi teele mööda matkarada. Õige kiiresti sai selgeks, et spordijalatsitega pole siin midagi teha, kõige mõttekam oli liikuda hoopis paljajalu. Kogu luhta ületav laudtee oli vee all, kohati vesi poolde säärde. Väga mõnus oli seal sulistada ja täiesti uus kogemus oli mööda sellist veealust õõtsuvat laudteed mööda matkata. Saarele jõudes võttis meid vastu sääserünnak. Toppisime oma kiireimate liigutustega tossud taas jalga ja putkasime metsa. Oi, kui palju seeni seal oli, kõige rohkem valgeid kärbseseeni, siis pilvikuid ja natuke ka kukeseeni. Seentest rohkem üritasime oma tähelepanu suunata aarde otsimisele. Pidime ikka natuke matsa all tiirutama enne kui selle vanakese asukohta märkasime. Aardega oli kõik korras, panime sinna ka uue logiraamatu, sest vana hakkas kohe-kohe täis saama. Peale aardeleidu jalutasime kogu ringi saarekesel läbi ja kuna päike hakkas loojuma, siis saime imelisi kuldseid valgusefekte seal puude vahel nautida. Tagasitee taas sulla-mulla läbi vee.
See oli väga tore koht, super elamus looduses liikumisest ja vaieldamatult meie selle päeva lemmikaare. Suur-suur tänu sellise seikluse pakkumise eest!
Siia jõudes oli päike jälle välja tulnud. Mõnus astumine ja kiire leid, tänud.
Suurepärane matkarada, kus ma olin elus esimest korda. Ja boonusena ka aare. Aitäh peitjale! Aardes oli kilekott veidi niiskevõitu. Lähen ise sinna aga varsti uuesti ja võtan siis igaks juhuks tagavaraks kaasa.
Võrumaa Kääpaga on väga soojad suhted, eepose Kääpast olen varasemalt lihtsalt kuulnud. Kohapeal panime heaga kummikud jalga ja õige ka. Veetase on kõrge ja mul tahtis kohati üle kummikuservagi sisse tulla. Teisalt on see olnud minu lemmik laudteematk. Vesi tegi selle nii teistsuguseks. Aare ise tuli kenasti välja. Tore koht ja mõnus matk. Tänud!
See aare on mitu korda kaardil silma jäänud ja laudtee oludki kõrge veeajal teada. Nüüd lõpuks jõudsime otsima ja panime kummikud jalga. Alguses paistis ka, et maapinda paistab palju ning laudtee on tasa. Varsti hakkas see aga veealla vajuma, õnneks mitte liiga sügavale ja kummikutega saime läbi. Mõnus matk saarel ja aare leitud. Oli tore, et just praegusel ajal otsima jõudsime. Nägime piisavalt vett, kuid mitte üleliia palju.
Reket ja Manna ikka laulavad Kaiu raba aegruumist. Ma lootsin, et Kaiu raba on ka siinkandis, kuuldavasti kõige paranormaalsemate nähtudega tuntud raba Eestis. AGa ei, seda raba pole isegi siin maakonnas, sain sellest aru. Sellegipoolest oli Kaiu järv väga kena. Ei teadnud sellest kohast midagi, kuigi lähedusesolev Sirelililla aare on ka üks mulle väga eredalt meelde jäänud.
Igastahes nii oligi, et see laudtee lihtsalt hulpis vee peal. Aga ma olen ennegi aardeid läbi viletsuse ja väsimuse ära võtnud. Millal ma siis jälle siia satun, elan ju Läänemaal. Süda rindu ja pauh minema, kohe jalad märjad kah. Ma lihtsalt jooksin nagu jeesus vee peal. Aare oli kenasti olemas, kuid see saar ise oli väga mõnus. Praegu topiks maastiku sellise 3,5 peale ja kummikud nõutavad. SEst tõesti, meie seltskonnast jäi järgi vaid 2+koer, oli meid 7+koer. Seega ilma kummikuteta pole mõtet. Samas jälle - millal veel selliseid üle vee aardeid saab, suvel on ju liiga igav.
Tänan seikluse eest :)
Tähistasime Kätlini sünnipäeva traditsiooniliselt, ehk siis grilli ja tsilliga novembrikuises looduses. Alustuseks kostitasime sõpru kartulisalati ja grillitud sea sisefileega. Kõhud täis, suundusime matkarajale. Laudtee Pedassaarele hulpis vee peal ja vajus vee alla, kui sellele astusime. Sadu sai kuiva jalaga, sest tema magas enamuse ajast Jaani seljas. Lumi sai seevastu jalad ikka märjaks ning saarel sai märjad sokid kuivade kinnaste vastu vahetatud. Logi sai kirja ning tee joodud. Oli aeg tagasi minna, et enne pimedat üle vee saaks. Grill ja tsill jätkus lõkke valgel veel pikalt.
Varasemad:
Ai-vai, sõidan siit lähedalt nii tihti mööda ja ei teadnudki, et selline tore matkarada ja RMK kohad. Õhtu oli imeilus ja rada täitsa kuiv. Saare kaugemase otsa jõudsin just päikeseloojanguks - kas saab veel paremaks minna? Aitäh siia kutsumast!
Puhkuse esimese osa viiekümnes aare, viienda päev hommik. Eelmine päev oli geotripi mõistes kesine olnud, vaid 7 leidu. Aga kuna reede õhtul nende järvede juures ööbimiseks platsi saada oli võimatu, siis jäin "laagrisse" hoopis järvedest järgmises kohas, mütsiga männi lõkkekohas ja alustasin järvede juurde jäävate punktide otsingut järgmise päeva varahommikul - temperatuuriks oli 10 kraadi sooja, lootsin, et rästikurajakad veel liikvel ei ole. Ei näinud igatahes ühtegi. Mõnus kuiv astumine oli, kogu loodus vaikis ja alles tagasiteel hakkas tasapisi kuulduma lindude ja konnade virgumist. Aitäh kutsumast.
Suveseikluse käigus sai üheks meie ööbimispaigaks kalamehe lõkkeloht. Õhtul oli aga nii palju toimetamist,et energiat jätkus vaid väikseks ringiks. Juba see oli laste jaoks vahva kogemus. Taga sai aetud lademetes konnasid, kellest igaühe leidmine oli nagu esmakohtumine kahepaiksetega ja elevust jagus igal sammul. Kui aga magus uni välja magatud, laager kokku pakitud, võtsime ette ka teekonna aardeni. Enamus konnasid oli küll peitu pugenud aga mõni oli veel jäänud siiski me meeli lahutama, lisaks sisalikud, kellele lähemale hiilimine oli katsumus omaette. Ühel hetkel olimegi otsapidi aarde juures ja leidu vormistamas. Boonuseks leidsime ka hunniku kukeseeni, milles sai meie järgmise õhtu magustoit. Kuna koht oli ilus, siis ka see järgmine õhtu sai siia tagasi tuldud. Sama lõkkeplats oli küll hõivatud, aga kõrvalolev sobis ka väga hästi.
Tänud peitjale.
Leitud! Tasub sealkandis ka rohkem ringi vaadata !
Siia pikalt olnud mõttes tulla, aga alati on ühele või teisele poole kiire olnud. Seekord sattus rattamatka lõunapaus õigesse kohta, jätsin kaaslased suppi vaaritama ja jalutasin selle täitsa ägeda raja läbi. Koha peal läks esiti aega, siis püüdsin vihje ära unustada ja edasi läks juba ladusamalt. Aitäh.
Kevadise käimise vigade parandus, seekord oli laudtee kaugel oma ujuvast olekust ja ma sain teada kui sügav vesi kevadel tegelikult oli. Jaiks.
Oma eilsest Kirna raja retkest õppust ei võtnud - suuremat anumat kaasas ei olnud seente jaoks.
Aarde leidmine raskusi ei valmistanud. Jätsin doominoklotsi. Tänud siia rajale juhatamast!
Väga mitmekesine matkarada oli, kobrastele paistis seal ka meeldivat. Aardevihje jäi veidi arusaamatuks ja lõpp väärinuks ehk paremat peidikut. Aga täname siia juhatamast, ilus jalutuskäik oli.
Ilm palav, jalg kuiv, matkarada vahelduva moega, nii et kõik kombes. Täname.
Leitud, tänan! Karp võiks omakorda olla kotikese sees, kuna hetkel ajab vett läbi.
Seda aaret olen silmas pidanud pikalt juba, intrigeeriv kirjeldus ja matkarada. Alles nüüd, kui plaanid teha väike matk ja piknik ning ka aare ära võtta, muutusid reaalsemaks, uurisin täpsemalt, et mis rada see on. Uurides tundus üha enam, et ma olen seal ju käinud! Olingi. Aga enne geopeituriks hakkamist ja aare oli võtmata.
Siiski - üle luha looklev laudtee on ikka väga võimas kogemus. Soovitan kõigile.
Aarde logimisega ei läinud kaua. Kogu seltskond kappas mööda matkarada edasi kui mina rajalt kõrvale keerasin, seega sain uhke üksinduses logida ja pärast teiste järele kapata. Logiraamat oli veidi niiske. Kui keegi juhtub külastama päikselise ilmaga, siis kuivatage teda natuke. Ma ei saanud vihmaeelses niiskuses teda eriti kuivemaks.
Kääpa aardele suunduval ristil läksid meie teed Meriliniga lahku ja algas taaskord minu niiöelda üksinduse idüll. Väga harjumatu oli olla. Pole pähe karanud lolle nalju kellegile peale iseenda rääkida ja ei ole põnevaid arutelu teemasid mis läbistaks aega kiiremini kui Speedy Gonzales läbib meetreid. Kihutasin rattaga RMK pltasile, mis oli lähim matkaraja laudteele. Õnneks oli see tühi. Esmajoones sattusin hoopis valele platsile ja see oli rahvast täis.
Panin telgi püsti, kiskusin siidri lahti ja asusin logivõlga likvideerima. Telefon ja akupank olid üle ootuste hästi vastu pidanud ja läppar oli veel täiesti puutumatuna püsinud. Vahepeal hakkas päike kole madalale kukkuma ja pidi suurema varanduse lükkama telki, et suunduda matkarajale. Rada oli hoopis pikem kui ma arvasin. Hilise stardi tõttu pidi seda tavapärasest kiirema sammuga võtma. Järv oli erinevaid paadikesi täis ja elu käis. Saarel ei olnud aga ühtegi inimest peale minu. Matkaraja käisin täies pikkuses läbi ja oli väga mõnus õhtune jalutuskäik. Vahepeal sai muidugi ka nimi kirja pandud. Platsile tagasi jõudnuna kirjutasin veel mõned logid, loovutasin ülejäänu akust akupangale tühjaks imemiseks ja keerasin ära magama.
Sellega lõppes 5. rattageopäev ja läbitud sai seekord 73km.
Aitäh!
Miskipärast oli tunne, et veetase ei tohiks kõrge olla ja saab kuiva jalaga aardeni. Nii ka oli. Kõige raskem oli muidugi õige parkimisplatsi leidmine. Korraks tahtsin valele platsile suunduda kuid tekkis mingi sisemine kahtlus ja navigeerisin ennast õigel platsile, kust rada saarele suundus. Täitsa mõnus ja vaheldusrikas jalutuskäik oli. Aarde juures tuli ainult veidi ringi vaadata kuniks geokuhi silma jäi. Karpi oli veidike vett tekkinud, mille välja kallasin. Aitäh.
Panen oma katse kirja. Jõudsin minagi laudtee alguseni ja tõdesin samuti, et "oh, vesi on ainult laudtee servani". Paari ettevaatliku sammu pärast oli selge, et tegemist on siiski ujuva laudteega ja minul polnud piisavalt kõrgeid kummikuid kuiva jalaga edasi minemiseks. Koht oli ilus ja väärib uuesti külastamist.
Tänase öö veetsin Sihi lõkkekohas. Kui eelmine öö oli olnud väga lünklik siis sel öösel magasin nagu puberteedi eas nooruk. Sügavalt ja pikalt. Kui vahepeal külge pöörasin ja kella vaatasin, siis läks küll kiireks. Juba 9 läbi. Väga mõnus oli esimese asjana võtta ette eelmisel õhtul valmis tehtud piparmündi tee, mis oli täpselt parajalt soe. Seejärel pakkisin kokku enda asju ja kokkasin hommikusööki. Samal ajal lasin muidugi mootoril auto salongi ka üles soojendada. Pärast ju hea sõita soojas autos ja motiveerida ennast kiiremini aardeid leidma.
Esimeseks sihtpunktiks valisin Kääpa aarde, kuhu ma esialgu olin plaaninud ööbimine minna aga Saare järve kõrval olev RMK plats jättis nii hea mulje, et jäin sinna pidama. Poolel teel nulli tuli raadiost lugu Sunshine Reggae ja samal ajal ilmus pilve tagant välja päike. Väga täpne ajastus. Päike oli aga veider. Punast värvi, täpselt nagu päikeseloojangul või tõusul. Hiljem raadiost kuulsin ka põhjust - Sahara tolm ja Portugali metsatulekahjude tahm. Väga huvitav loodusnähtus. Pildile seda kahjuks oma telefoniga püüda ei olnud võimalik.
Tammeluha matkaraja parklasse jõudnuna ei olnudki ma ainukene masin. Peale minu oli seal veel suur buss. Seega eeldasin näha raja peal suurt rahvamassi. Jalutasin läbi lõkkekoha laudteeni ja avastasin, et vee kõrgus on täpselt laudteeni aga et laudteele saada tuleb mõned meetrid läbi vee minna. Läksin siis tagasi autosse kummikuid jalga panema. Uus katse ja nüüd sain laudteele. Ohho, ei olnudki vesi laudteeni. Laudtee oli hoopis ujuvas asendis. Peale astudes vajus see vee alla. Lisas kõikus küljelt küljele. Ettevaatlikult lohistasin ennast kaugemale. Järjest sügavamaks läks. Läksin jälle tagasi, et endale mingit puutoigast otsida, millele toetuda. Kõik asjad panin kõrgematesse taskutesse ja läksin uuele katsele. Jõudsin vaid ühe plangupikkuse jagu edasi minna, kui vesi oli juba kummikusäärest 2cm. Pidasin endaga natukene nõu kas tahan jalgu pesta või mitte. Eemal paistis üks koht kus oli võibolla jupp laudteed täiesti minema ujunud ja see sisestas enesekindlust loobumise mõistlikkusele.
Lahe kogemus oli sellises kohas kõrge veega ikkagist käia. Alati ei peagi olema perfektsed tingimused. Antud kohas see luht ongi üks peamisi vaatamisväärsusi, seega sattusin pigem isegi õigel ajal. Teiseks korraks jääb siis aarde leidmine. Aitäh juba ette ära!
Tänud toreda matka eest! Saapaid ei raatsinud märjaks teha ja tuligi siis paljajalu laudteel astuda :-).
Jalgrattamatkast sai ajutiselt jalgsimatk sellesse ilusasse paika. Aitäh juhatamast!
Väga mõnus jalutuskäik. Ainult laudteel pidi koguaeg vaatama, et mõni uimerdav sisalik jalge alla ei jääks. Tänud juhatamast.
Ööbisime Tammeluha lõkkeplatsi juures ja sealt samast algas ka rada selle aardeni. Tõeliselt kaunis koht nii ööbimiseks kui niisama puhkamiseks ja jalutamiseks. Hommikul kui laagriplats oli uuesti kokku pakitud, siis jalutasime ka aardeni. Koordinaadid ikka jooksutasid ringi ja vihjest ka väga aru ei saanud, kuid õnneks leid tuli siiski üpris kiiresti. Mina tänan ja soovitan kohta kindlasti!
Ööbisime täna RMK lõkkekohas, mille juurest tee aarde juurde algab ning hommikul kõndisime peale hommikusööki aarde juurde ka. Veel üks muljetavaldava vanuse ja originaalse logiraamatuga aare, kohe tore on selliseid leida :).
Täna oli mõte, et teeks oma eeljaanid mõnes looduskaunis kohas. Võtsin kaardi lahti, et ühendada meeldiv kasulikuga: kas on mõnel kodulähedasel matkarajal aare, mis on logimata? Pilk jäi Kääpa aardele, millele me polnud kord varem tänu kõrgele veetasemele ligi pääsenud.
Kui RMK Tammeluha lõkkekohas autoukse lahti tegime, kuulsime kõrvu kostumas räiget rootsi trance'i, mille oli kaasa toonud üle poole kilomeetri eemal RMK Jõemõisa lõkkeplatsil peatunud seltskond. Kogu mets ja järved kajasid vastu. Täitsa haige... Linnud karjusid ennast oimetuks, et kõigest sellest üle laulda. Aga ebaõnnestunult. Prr.. ma ei saa sellest aru. Kas inimesed kardavad vaikust? Miks siis üldse oma linnakeskonnast metsa tulla?
Kui olime oma õhtusöögi lõpetanud, pakkisime koli autosse tagasi ja siirdusime matkarajale. Päris tore jalutuskäik ja imeline paik. Tuleme seda siia millalgi uuesti vaatama. Loodetavasti on siis helifoon naturaalne :)
Aare oli korras. Koordinaadid olid minu arust küll natuke ebatäpsed aga aare oli hõlpsalt leitav. Tänud peitjale!
Päev oli juba lõpukorral, kui vennal tuli lausa tung minna aardeid otsima. Sõitsime siis seda aaret otsima, mis ükskord ajanappuse tõttu otsimata jäi. Teekond sinna oli nagu iga teine matkarada Eestis, aga see nö saareke seal..Vapustav. Poelgi säärast looduselaengut ammu saanud :D . Igaljuhul: tänud Peitjale! -Nüüd tekkis kohe suurem matkaisu. (PS) Tuleb tunnistada, et vend sai vist tšakrad eriti puhtaks-Elas kohe loomaellu täitsa sisse..
Väga ilus koht! Ilma geopeituseta poleks sinna sattunud. Suured tänud peitjale! Aarde otsimiseks pidime natuke aega küll ringi tatsuma, aga vaatasime asja lihtsalt vale nurga alt alguses :D
Nautisime samuti mõnusat jalutuskäiku laudteel ja päikese viimaseid kiiri sel õhtul, kuid aardeni jõudes oli puude vahel juba suht pime. Taskulampide valgel otsides hakkas siiski üsna kiiresti üks toredalt tuttav moodustis silma ning selle alt leidsime ka aarde. Aitäh vahvat kohta tutvustamast!
Ühinen kiidulauluga, et imeilus koht, mõnus jalutuskäik ja kõik muu. Metsaalune pärast laudteed on kõrge koha peal ja ka täna oli see täiesti kuiv. Ka laudtee oli kas või printsessikingades läbitav. Muljet avaldasid ka vinged kobraste näritud ja langetatud puud. Päikse loojumise ajal logisime ja nautlesime, aitäh!
Sellest aardest olen vähemalt 5 korda Geomängu ajaloos mööda sõitnud. Kord polnud oma auto, siis oli linnavurlede seltskond kaasas, siis oli kord, kus ma olin küll oma autoga aga orienteerumisega juba ära külmetanud ja lihtsalt ei suutnud minna, jne. Tundus, et jääbki käimata.
Tänaseks alustasin logistikat varakult. Sain oma lilled ehk looduslikud nartsissid Vara vallas, Tartumaal imetletud ja siia polnud sealt enam pikk maa. Samuti tahtsin grillida.
Kodutöö oli mul tehtud, otsisin üles laudtee, kummikud jalga ja minek. Jope viskasin juba poole tee peal maha ja kummarid olid täna liiast, mis liiast. Täiesti sussiga võetav aare. Nii lihtsat leidu pole ammu olnud. Tänud Sulle Ove siia kutsumast, kohta näitamast. Mul oli imetore päev, tahan tagasi!
Nüüd muidugi loen siin logides mingit hullu rästikujuttu, brr!!!
Mida teha neljapäeva õhtul, kui väljas on enam mitte isegi hämar, vaid üsna pime? Minna matkarajale (ja edasi metsavahele) aaret otsima! Geps tegi vähe koostööd ja aarde otsa koperdasime põhimõtteliselt juhuslikult ja vihjest ei saanudki seal pimedas aru... Hea, et neljakesi läksime... muidu ei tea... oleks kolmekesi, siis oleks kahekesi tagasi tulnud võibolla?! :P
Kui eelneva nädala jooksul tekkisid mõtted, et vist hakkab vaikselt nii soojaks minema, et geopeituski võib mugavamaks muutuda, siis selle aarde juurde minemine kinnitas vastupidist - muidugi hakkas jube külm jube ruttu. Aarde leidmisega läks gpsi madala koostöövalmiduse tõttu veidi aega, aga õnneks geokuhi päästis. Tänud!
Ideaalsed tingimused aardele lähenemiseks. Kohapeal tuli natuke isiklikku georoostekihti maha raputada enne kui aare silma hakkas. Geokoerast oli null kasu aga palju rõõmu. EVEJ
Tegelikult ei pääsenud aardele ligi. Vaatasime veevälja ja kuna kanuud ei olnud, siis jääb retk sinna tulevikuks, kui rada jälle kuival on.
Veetase oli nii kõrge, et täna rajale ei pääsenud. Järgmine kord kõrgemad kummikud ja proovime uuesti. Või siis järgmine aasta, sest sel aastal veetase enam vist alla ei lähe:)
See koht oli imeline ning just sellised aarded on ühed mu lemmikud. Aitâh ilusat kohta tutvustamast!
See oli mõnus hommikune jalutuskäik. Õnneks pole vihma sadanud ja saime kuiva jalaga käidud. Leidmise au jäi seekord Toomasele.
Laudtee pinna ja veetaseme vahel praktiliselt erinevus puudub, puuduliku veekindlusega varustuse olemaolu tõttu, ei hakanud üritama - midagi peab ka järgmiseks korraks jääma.
RMK kutsub neid, "Kel on korralikud kummikud, tugevad närvid ja soov matkata keskmisest vesisemal pinnal" matkarajale
Oli tsipa kinni külmunud aga muidu ilusti leitav ka lumega! Aitäh!
Selle laupäevase geotuuri ovatsioonid kuuluvad sellele aardele. Arvestasin muidugi väikese jalutuskäiguga, nii et parkisin auto kaugemale ning jätsin koti koos suurema taskulambi ja söögi-joogiga ka autosse. Mingi hetk jõudis kohale, et nii väike see jalutuskäik nüüd ka olema ei saa. Koht oli aga imekaunis, lausa uskumatu, et siiamaani sellest midagi ei teadnud. Muidugi oli ka õige aastaaeg, sügisel on lausa ülimõnus sellistes paikades üksindust ja looduse hääli nautida. Aarde vihjele kohapeal pihta ei saanud, aga polnud vajagi, sest ainuvõimalik koht paistis juba kaugelt. Lihtsalt suurepärane. Aitäh peitjale!
Ring kujunes natuke pikemaks, kuna parkisime veidi eemale, kuid ilm oli ilus ning aare ennast kaua ei peitnud
Kuidagi kaua ekslesime seal metsade ja järvede vahel enne kui otsustasime auto ühte parklasse jätta ja jala edasi minna. Hiljem selgus, et ikkagi olime vales kohas peatuma jäänud ja meie matk venis ettenähtust tunduvalt pikemaks. Aga ega me ei kurtnud, koht oli ju väga ilus ja matkamist väärt. Aardesse jätsime Pärnu linnakärast ära toodud ränduri, kes otsis võimalust looduses puhata, see koht siin sobis talle ideaalselt. Täname väga peitjat siia maastikukaitsealale kutsumast, meile meeldis.
Täna, 5+ aastat hiljem, aare veel logimata. Mis siis ikka, likvideerin selle võla :)
Täname õue kutsumast!
Kuna olime oma matkal ööbimiskohaks valinud lähedalasuva RMK Kukeseene lõkkekoha, siis see osutus päeva alustuseks. Selle puhkekoha kohta tasuks veel mainida, et ringiliikumisel on soovitav sel olla ettevaatlik, meie kohtasime paadisilla juuresväga prisket ja ülbet rästikut. Hea et see juhtus hommikul, ööhämaruses oleks võinud vabalt teda puujuureks pidada. Matkarajale tegime korrektse ringi peale, tutvusime nii ilu kui mitmes kohas ka väljapandud infoga, aare endiselt heas korras. Ka meie täname kaunisse kohta suunamast
Seda matka nautisin väga. Looduse ilu selle eheduses.
GP 1394 / GC 1635
Lummava vaatega jalutuskäik üle laudtee ja läbi metsa. Oleks vaid mul ka nii hea kaamera... Aitäh!
Tuleb tänada peitjat, et mind siia kutsus. Pole siin varem kunagi käinud ja üllatusin meeldivalt. Lõkkeplatsidel olid kalamehed ennast sisse seadnud, kuid rajal sain nautida rahu ja vaikust. Kindlalt tänase päeva kõige hingekosutavam aardepaik.
Hakkaksin nördimusest jonnima, kui sellel omapärasel maastikukaitsealal aaret poleks. Tänud aga peitjale, kes mind pettumusepisaratest päästsid! Kaiu järved ning Pedassaar on alati vaimustavad, tulen siia kord tagasi ka suurvee ajal.
Tagasiteel koju arvestasime ka ühe matkaga. Foto ja maastikupildi järgi vaatasin, et saab ka sandaalidega. Auto jätsime ühte lõkkepunkti (neid on km raadiuses suisa 5tk). Ja mõnus matk võis alata. 10min sammumist viis järgmise telkimis/lõketamis kohani kust algas laudtee üle luha kõrgema liivakünkani.
Rõõmsalt asusingi teele kui kogu 3-prussiline rada vee alla kadus. Selgus, et luhal on veeseis niivõrd kõrge, et teerajad ujuvad pinna peal.
Õnneks oli tase siiski niisugune, et rada mööda käies langes too alla kuni poole sääreni ja uppi ei kaldunud.
Hea seiklus ja varvaste kuivatamine seljataga, matkasime aardeni ja leidsime kiirelt. Nüüd tagasi autos ootavate pirukate manu.
Luha alguses pastlad jalast ja püksisääred üles, minek. Ruth minu ees tegi vahest mõne kiljatuse, et vajub. Tegelt polnud ju häda midagi, üksäkki kiljatas ta aga küll valusalt - rästik!
Ja oligi rasvane põidlajämedune rästik ennast kerra keeranud veest üles tõusnud tee peale. Kas puhkama või hingeldama. Vaatasin teda eemalt - oligi suur rästik, pea püsti ümbrust jälgimas.
Asusime eemalt teed kõigutama, põrutama, igal viisil häirima. Ussil oli pa parabanu, laiskles oma rõngas, pea püsti. Meil ju kummikud autos ja lahendust pole. Mingi hetk sai ussil vist meie trampimisest villand ja libistas end vette taimede vahele. Edasi ei tihanud sellegipoolest minna, äkki on kohe raja kõrval ja suskab ära. Ruth hakkas lugema loitsu, et kui ilus sa oled ja ära meie juurde tule ja pani minema. Minul viskas küll julguserihma maha, käärisin püksisääred alla, et kui ujub juurde, ampsab ehk kangast ennem. Kahlasin kiirelt sest kohast läbi. Ei ampsand kangast, hoopis aarderetk hampsas meid!
Oli tore jalutuskäik kevadises metsas, ka ilm oli mõnusalt soe. Aarde leidsime üsna lihtsasti.
Oli ilus kevadilm ja lausa patt oleks olnud mitte aarde järgi minna. Seda aaret sai kunagi ammu juba püütud ka, aga siis mitte nii edukalt, sest siis lähenesin otsemat teed pidi ja järv jäi ette. Seekord olin eeltööga hoolikam ja ilus teerada viis peaaegu aardeni, Kuu säras nii heledalt, et kohati polnud isegi lampi vaja. Metsa vahel tikkus null ringi jooksma. Otsustasin igaks juhuks GPSiga nullis ära käia ja siis otsima hakata. Kui GPSi ekraanile 0 saabus, siis märkas otse enda ees maas geokuhja ja selle all aaret. Aare täitsa heas korras. Täiendasin aaret omalt poolt mikroskeemiga, midagi ära võtma ei hakanud. Kuna Välgi oli lähedal, siis tundus hea mõte ka selle juurest läbi käia. See paraku eriti edukalt ei läinud, kuna GPSi ja minu arvamus teest läksid suuresti lahku ja ühel hetkel ma ei olnud enam nõus soovitatud suunas sõitma. Kuna kütusetuli hakkas ka põlema ja kell oli palju, siis suundusin tagasi kodu poole. Küll veel jõuab :) Aitäh peitjatele superkenasse kohta juhatamast.
Aare leitud kogemata oksaga suskides muidu poleks leidnudki nii hästi oli peidetud. Keset kauget metsa leidus veel teisigi kahtlaseid matkalisi kuid aaret polnud nad vist leidnud või jahtinudki. Aare ok. Võtsime salvakad ja jätsime lille.
Päält kilomeetrine matk oli suisa mõnus... Ja siiski otsustasime ilmselgelt kohalikke kalamehi usaldades oma tagasituleku teekonda mõnevõrra kärpida,minnes otse üle jää. Aare oli korras.
Oleks suvisem aeg, siis võiks seal tõesti lausa ööbida. Igasuguseid telkimis-ja lõkkeplatse koos puukuuri viisakate pööningutega on järve kaldal lausa ridamisi.
Kuna otsustasime eirata mu gepsu pakutavat teed, mis eeldanuks Jeesukese tegude kordamist, siis õnnestus meil kenasti aardeni jõuda. ;) Laudtee oli mõnusalt lai ja kuiv. Metsaalune kuiv ja samblane... Kuid tagasitee lõikasime üle järvejää siiski sirgemaks. Nii said need, kell kummikul piduritega kehvasti, ka oma vastlaliud ära teha. ;) Kes pikema, kes lühema, kuid sabad ja kondid jäid terveks kõigil.
Aitäh aarde eest! Kena koht, kuhu mina küll vist muidu poleks sattunud... EVEJ
Jaa, tuttav koht... siin järve ääres oleme käinud nii auto kui tsikliga, tšillinud, kalastanud ja isegi Rudolfi sünnipäeva pidanud.
Seekord aga konkreetsema eesmärgiga ja kordades halvema ilmaga. Mis seal muud, kui mööda rada võimalikult nulli lähedale ja siis metsa kammima, üritades kuidagi suunataju säilitada. Õnneks aare tuli siiski varsti välja ja väikeste eksirännakute järel leidsime ka tagasitee. Isegi väga oluliselt märjaks ei saanud, kui hilisemaga võrrelda.
Igati aaret vääriv koht, aitäh!
Pikem tiir sellel matkarajal sai kunagi sügise hakul juba läbi tehtud, aga siis ei teadnud sealt aaret otsida. Võtsime selle tänase retke esimeseks peatuspunktiks, kuna oli enam-vähem aimata, mis ees ootab. Nagu viimasel ajal kombeks juba saanud on, siis vahetult enne väljumist algas vihm, mis saatis meid terve õhtu vältel.
Metsas oli täna küll nii pime, et kui lambi välja lülitas, ei näinud õieti isegi puude siluette vastu taevat, nii et oli hea meel, et enne väljumist uued patareid soetas. Kohapeal küll geps natuke jonnis, aga siiski võrdlemisi valutult sai see aare leitud (eriti võrreldes päeva jätkuga). Aare heas korras, tänud peitjale taas siia juhatamast!
Parkisime ülemisse parklasse, et saaks ikka täie raha eest matkata ja oli tõesti mõnus 4 km. Helkivad järved, korralik laudtee läbi märja luha ning taas üks männine Pedassaar. Aardele vihje andnud kahest võib üsna varsti juba üksainus saada, aga aare ise seisab kindlalt ja kuivalt. Koht hakkas meile nii meeldima, et muutsime õhtul plaane ja pöördusime siia tagasi. Siis oli rahvast küll rohkem, aga ka telkimisplatse ja puukuuride pööninguid on siin mitmeid. Uhke järvevaatega majutus oli!
Oli vaja ööbimiseks kohta, kuhu oma telk püsti pista. Kuna Kaiu järve ääres sai kaks suve tagasi käidud, siis teadsime, et on kena ja vaikne koht. Nii saigi suund sinna keeratud. Kuna esimene lõkke- ja telkimiskoht Jõemõisa järve ääres oli mitme seltskonna poolt täis pargitud, sõitsimegi edasi Kaiu järve äärde. Ka seal oli üks seltskond ees, kuid seda ühel platsil, teine oli tühi ning sinna me oma telgi püsti pistsimegi. Õhtul veel enne pimedat käisimegi aaret otsimas. Kui lagedal oli veel üsna valge, siis metsaalune päris hämar ning üha enam pimenes. Õnneks juhatas geps meid õigesse kohta ning aarde leidsime üsna kergelt, pimeda metsaaluse kiuste. Aarde sisu ikka veidi niiske, ent ei olnud ka aega kuivatada, pidime ikka veel päris enne pimedat metsast välja saama.
Aga antud paik on mõnus telkimiseks, nende järvede ääres mitmed lõkke- ja telkimiskohad. Sellest on aga paljud teadlikud, seega tasub õhtul üsna varakult kohale sõita, et omale üks telkimiskoht reserveerida, enne kui teised kohale jõuavad.
Tänud peitjale Tammeluha matkarajale kutsumast.
Aardeni vurasime jalgratasetel. Õigemini vurasime küll ainult laudteel ja metsavahel tassisime neid üle mahalangenud puude. Vahva matk oli, kõige rohkem häirisid need postid, mis laudtee ääres kaldu olid. Aardekarp oli seest ligane, kuivatasime kogu kraami ja võtsime kaasa roostetanud mündid. Aardesse jäi kuljus. Aitäh!
Võtsime ka selle pisikese matka ette. Grilli juures askeldav punt inimesi vaatas meid küll natuke imelikult, kui me nende keskelt läbi marssisime, aga ei ole hullu. Laudtee on ikka ülim. Läbi heinamaa poleks eriti viitsinud sel hetkel matkata. Tee aardeni oli päris korralik :). Ootasime hullemat. Aare oli juba eemalt näha, kilekott punnitas välja. Aare on tsipsa niiske nagu ka logiraamat. Veekindel kott polnud kinni. Logisime ära ja asetasime aarde korralikult tagasi :).
Jätsin auto parklasse ja hakkasin minema. Laudtee tõesti korralik. Lõpuks õnnestus aare ka sääseparvest välja otsida. Kui minnes oli lõkkekohtades rahvast palju, siis tagasi tulles ei olnud enam kedagi. Ilus koht kuhu teine kordki tulla.
Tänase päeva viimane otsitud aare. Auto matkaraja algusesse ja siis mööda matkarada luhale. Täna pääses vaid doonorlusega tegeldes läbi metsa. Luhal oli väike tuuleke ja siin neid segajaid polnud. laudtee oli igati viisakas ja mind vetesügavustesse tirida ei soovinud, täitsa plätudes kuivade varvastega sain üle sealt. Kaunid kollased võhumõõgad õitsesid luhal ja linnud laulsid oma kaunemaid laule. Metsas alustasid sääsed jälle vere võtmist ja seega tuli end kiiremini liigutada, et päästvale luhale tagasi jõuda. Mingi hetk oli luhal kuulda kentsakat heli. Jäin vaatama heli suunas ja nägin... kobrast veetaimedega maiustamas. Jõudsin mõned pildi teha ja siis märkas kobras mind. Hirmsa padinaga sööstis ta kaugemale minust. Tagasi matkaraja lõppu jõudes oli hea tuli üles teha ja järvel loojuvat päikest nautida. Väga mõnus koht telkimiseks. Vette minnes muutusid küll mudakolliks kui õnneks oli autos veidi vett ja said inimese ilme jälle tagasi.Tänud aardepeitjale sellise vahva koha eest!
Leitud koos Taunoga. Tänud!
Niisiis juba mõne aja pärast hoiatasid sama tee ette võtnud ratturid mind selle eest, et kuiva jalaga kaugele ei saa. Mis seal ikka, võtsin tossud jalast ja sumasin läbi kohati põlvini ulatuva kevadiselt sooja vee.
Saarel liikusid mugud ühes suunas, mina teises. Kuid täpselt aarde juures nägin üht noormeest põõsastest väljuvat - selge, et veel üks rattaretkelisest geopeitur! Töömesilane (vähemalt nii ta ütles oma kasutajanime olevat) polnud aaret veel leidnud ja nii proovisime koos. Ja peale aarde leidmist oli selge, kelle GPS on täpsem - tema oma valetas oma 30 meetrit, samas kui minu oma eksimatult koha kätte näitas.
Tagasiteel aga sain taaskord kinnitust Murphy seaduste kehtivusele - just siis, kui olin ületamas viimast märga lõiku, libises paljas jalg libedal laual ning ma prantsatasin publiku rõõmuks selili vette! :-D Tegelikult aga ei midagi hullu - taas ratastel, kuivas tagumik üsna kiiresti. :-)
Väga mõnus aare, rattaretke käigus otsituist meeldejäävaim! Tänud peitjale!