Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Bakbyn on rootsi keeles Tagaküla, mis on küla Harju maakonnas Viimsi vallas. Küla moodustati 15. juulil 2011, kui otsustati endine Naissaare küla jagada kolmeks külaks: Lõunaküla (Storbyn), Tagaküla (Bakbyn) ja Väikeheinamaa (Lillängin). Küla on mainitud 1913 (Тага-Кюла). Pärast Teist maailmasõda kuni aastani 2011 oli Tagaküla Naissaare küla osa. Eesti keeles on küla nimetatud ka Põhjakülaks.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC7BFBD
Logiteadete statistika:
54 (96,4%)
2
1
1
0
0
0
Kokku: 58
Naissaare põhjatipp oli juba käegakatsutavas kauguses, aga enne katsusime veel ka selle aarde kätte saada. Katse läks korda. Aitäh peitjatele!
Naissaare aaretejahi esimese päeva auväärne osa.
Tänud peitjale.
Kuna vihje oli konkreetme, siis ega siin kaua ei läinud. Tänud aarde eest!
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Hakkas kohe silma. Tänud peitjale.
Eelmise aarde juurest tulles polnud telefon endiselt levisse jõudnud ja Kaupo sabas jalutades ootasin lihtsalt et millal tema geps piiks teeb. Kui piiks käis siis tuli lihtsalt loogiliselt vaatama hakata. Suutsin siiski esiti mõõda kõndida kui Liis juba rõõmsalt hõiskas leitud :D Hea varjuline koht iga ilmaga ;) Tänud peitjale
Rattad jätsime Haldja tee äärde ja tulime lihtsalt läbi metsa aardeni. Meile vajaliku hoone olid sisse piiranud ämblikud. Laveerisime kuidagi nende võrkudest mööda ja pääsesime ukseavast sisse. Tänu täpsetele juhistele oli aare sekundiga leitud. Tänud!
On täiesti omaette oskus siin lagedas ruumis aardest mööda vaadata aga sain sellega hakkama :D. Õnneks Mariann seisis samuti siinsamas ning leiuta ei pidanud lahkuma… :D. Aitäh aarde eest, rohke militaarmaterjali vahele sobis see üksik tsiviilobjekt vagu valatult :).
Tore, et siin ka üks küla tutvustav aare on. Muidu kõik põhjapool puha militaarsed punktid.
Jõudsime oma rattatuuril selle aardeni. Leitud ja logitud. Aitäh peitjale!
Lõpuks jõudsime Tagakülla ja sai see kelder siin ka kiirelt üle vaadatud. Tänan.
Vihmast oli muru märg ja niisamutigi paljude varbad. Minul ja Karlil aga mõnusalt kuivad tänu väga headele veekindlatele jalanõudele. Taaskord suure kambaga aare ennast kaua ei peitnud.
Aare leitud põnevast peidikust. Ühtlasi oli see hea vihmavari. Vihma õnneks üleliia palju ei sadanud ka. Ja kedagi see ei seganud. Muljetasime siin teiste mängijatega logimise teemal. Täname Sigridit ja Stellat meid siia tarimast! Aare kombes.
Eelmise aarde juurest polnud vahemaa eriti pikk ning nii me hanereas mööda metsarada kohale kõndisimegi. Merike sai seeni ja teised said leiu. Hea teostus ja ilus koht, mis minust üldsegi kõhedust ei tekitanud. Aitäh!
Jalutasime hanereas Bakbynisse ehk Tagakülla. Läbimärja muru sees jalutades sai tänada ennast eelmise sügisese/talvise investeeringu eest. Kui paljudel olid varbad märjad, siis mul ja Mairel olid need vähemalt kõrbekuivad. Aarde otsing ja leid möödusid nii suures seltskonnast väga kiiresti. Edasi jalutades koperdasime kitsejäänuste otsa. Merike sai endale suveniiri väikeste sarvede näol. Aitäh aarde eest!
Naissaare kümnes. Veidi enne ehitist kohtasin esimest metskitse, ehmatasin pisikese loomakese päevaunest üles ja silkas teine metsa minema. Aarde leidmiseks tuli kaks tiiru teha, aga vihje aitas silmi avada. Aare korras.
Kui mina olin eelmine kord sõna otseses mõttes geopime, siis täna Urve läks ja võttis. Midagi pole teha, tuleb tunnistada naisisikute teravamat silma! Mind muidugi pingestasid peitjad, kes täna igat liigutust jälgisid!!
Aardeotsingul koos peitjaga. Kui kohustuslik leidmise osa tehtud sai, siis järgnes hooldav ülevaatus. Aitäh aarde eest!
Aare oli täitsa olemas ja isegi täitsa nähtaval. Taastasin algse peitmisviisi. Sel juhul jääb ta mugule nähtamatuks aga geopeiturile silmatorkavaks.
Aare ilusti kuiv ja puhas.
Potentsiaalne koht oli sees ja vasakul, kuid aaret mitte.
Seda ei leidnud. Võib süüdlaseks pidada mistahes asjaolu, näiteks ebameeldiva üllatuse mõnikümmend meetrit enne aaret, mille mõju kestis pikemat aega, aga tegelikult oli nähtavasti ikkagi tegemist geopimeduse ja vähese geokogemusega.
Kui eelmiste aaretega läks libedalt, siis see osutus parajaks pähkliks. Hakkas juba tunduma, et tuleb päeva esimene mitteleid. Aga siis ma leidsin. Nojah... ütleme nii, et väga lambikas, et mitte öelda tobe. Aga vihjele tõepoolest vastab.
Kuna suure-pika multiaarde käigus olime nagunii juba siin lähistel, siis väikese kõrvalepõike tegime siia ja sai ka see aare leitud. Tundub, et raketibaase on mitmel erineval moel kasutatud. Kunagi sihipäraselt, veidi hiljem aga hobusetallina. Taaskasutus ruulib. Täname aarde eest!
Sellele aardele lähenedes vaimustasid üle lahe paistvad Viimsi tuled. Justkui oleks keegi oma auto sinna parkinud ja tagatuled paistaksid. Tegelikult paistis üle lahe valgusreostus Viimsi poolsaarelt. Naissaar on veel mõnusalt ja maskuliinselt pime. Kauaks veel. Sadamas juba moderniseerimistööd käivad. Aeg keldrisse aarde kõrvale pakku pugeda.
Siia sõitsime eri teid pidi. Õigemini mina mööda teid ringi ja Siim otsemini ja põnevamaid trajektoore valides. Aardega läks õnneks enam-vähem ruttu. Siim leidis. Mina logisin ja siis pildistasin lähistel lilli. Aitäh!
Oli küll sees ja oli ka vasak. Imelik, et sellest arusaamisega mul ainult nii kaua läks.
Mõnus :) kahjuks pole väga palju siin raketibaasidest alles peale angaaride. Ja kui palju siin üldse enne oli, eksole. Keegi üritanud ka endale siit ühest garaazist suvilat teha, põnev valik.
Siin saarel neid kahtlaseid urkaid ikka jätkub vist.. Leid kirjas, täname.
Vahelduseks nargö vahepunktide noppimisele oli mõnus ka mõni reaalne logi kirja saada. Kuna vabatahtlikud kiirustasin esimesena urgu, siis mina otsustasin selga sirutama jääda ja toimuvat distantsilt jälgida. Läks nagu läks aga nime ma kirja igatahes sain.
Huvitav kuidas sellised nurgatagused üles leitakse. Ise poleks seda urgu muidu kunagi külastanud.
Kujutasin kodus ette, et kui randume, siis pean ju vette minema ja kindlasti olen vähemalt kuni nabani märg ja mida kõike veel. Ühesõnaga pakkisin endale vahetusriided kaasa. Kohapeal läks kõik teisiti, astusin pm kohe liivale, okei varbad ikka sain märjaks, aga Miki oli härrasmees ja valis ideaalsed randumiskohad. Edasine oli ka mõnus jalasirutus. Lonkisime õige kohani, Miki sukeldus nõgestesse, ma jõudsin sammu astuda, kui juba hõiskas et tops käes, sain siis nimed kirja panna. Vaatasime minu kaarti ja Virbi jäi liiga lähedale, et mitte ära noppida :) Seadsime sammud sinna poole. Miki vehkis aga näpuga, et näe jooksis ja näe läks, ilma temata poleks mina vist kedagi näinud. Aitäh!
Kuna enamus normaalseid inimesi keeldub millegipärast minuga merele tulemast, siis tuli leida uus ohver. Kristel tundus just selline, kes "ei tea piisavalt" ning kuna ta varem Naissaarel käinud ei olnud, siis panime plaani paika. Ennustus pakkus tuulevaikust kuni kella 13-14ni ja siis lubas tuult ja lainet. Aga ega siis geopeituril nii kaua lähe (hahaa). Et aega säästa ja ilusa ilmaga sips ära käia, leppisime üsna varajase mineku kokku ja kell 5 oligi Kristel mu juures. Vedasin magava kassi diivanilt murule ning mul on tunne, et ta ei ärganudki üles, magas südamerahuga edasi. Kiire kohvilonks. Pakkisime niraka kummipaadi pagassi ja teele.
Tilgu sadamas puhusime kummika kiirelt täis ja enne merele, kui loobumismõtted võiks tulla. Tuli välja, et Kristel kardab sügavat vett küll, aga lohutasin, et "näe peegelsile ning Naissaar paistab". See töötas. Pealegi kummipaadil on see hea omadus, et ta ei lähe nagunii põhja. Kartma ju ei pea. Näe, isegi need pardid seal eemal ei karda. Kusjuures ei läinudki väga kaua, kui randusime ning edasine oli vaid mõnus jalutuskäik saarel. Otsustasime kõige kaugema aarde esimesena võtta - siis ei teki ümbermõtlemist, kui ilm või midagi muutub, kuna kõik teised aarded on ju nagunii tagasiteel. Aardeleid tuli tänu vihjele kiirelt, kõik oli heas korras. Nägime kolmel korral sõralisi, kuid ei saanud aru, kas see punane oli tõesti hirv? Kitsed välgutasid ka valget tagumikku, nendega kahtlust ei olnud. Edasi logisime Virbi, mis Kristelil leidmata ning siis suund tagasi. Aitäh!
lahe loodame, et mittevajalik maskeering sinna ei teki.
Kuna ööbimiskohas juba peiturid eelmisest õhtust ees olid, kadus esmaleiulootus. Aare ise vahva ja mõnusas tammikus. Aitäh!
Päris siia kohta polnud varem sattunud. Saar ikka piisavalt suur. Samas varsti võib väikeseks jääda, arvestades uute aarete hulga kasvutempot. :D Peab hakkama juba vaatama, kas kuri 160m reegel kollitama ei hakka. :D Tänud taaskord saarele kutsumast. Ei väsi iial siia tagasi tulemast!
Rannapatarei juurest võtsime suuna siia. Sõitmise tempo oli parasjagu aeglane, sest no seened pistsid päid maa seest välja :). Esimese hooga põrutasime vaatamata sellele aardepeidukast mööda. Aga no paar sammu tagasi ja siis saime täitsa puhtasse logiraamatusse esimesed nimed sisse kribada. Tänud, seenekohad on hea aaretega tähistada !