Jõuluaja vallatlused - ööaare

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Päkapikuaeg läbi, palun arhiveerida. Ei õnnestus see raja ülespanek, keegi katkub kiiremini maha, kui meie üles saame.

Lumi ja pimedus lõid selle aarde otsimiseks just õiged tingimused ja õige meeleolu. Väike jalutuskäik ja saimegi maiustada ja logida. Tänud!

Aarete otsimisega on viimasel ajal sellised lood, et iga kord kui geopeituse lehele saabun, tuleb meelde, et challenge aardeid on nii palju ja ma ei saa neid isegi check-ata, sest kõik aarded on geopeituse ja mitte ühtegi geocachingu lehel. Seega olen vahelduva eduga otsimistegevuse asemel hoopis aardekirjelduste ülekandmisega tegelenud.

Nüüd aga lubasin endale, et kui jõuan ületõstmisega käesolevasse aastasse (2018), siis lähen jalutuskäiguaaret otsima. Sven oli ka kohe nõus, seega - c kaheksa paiku sai mõte teoks.

Lampe oli meil mitu, osaliselt jalutasime huupi, kuid mingi valemiga ikka leidsime jätkuteed ning lõpus saime kommi. Siinkohal tänan geojaanipäeva 2018 korraldajaid ja auhinnajagajaid, sest just sealt võidetud taskulamp aitas seda aaret läbida. On ikka väärt riistapuu. Aitäh aarde eest ka.

Pime õhtu õigustas ennast täielikult.

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

Seekord sattusime Sauele sobivalt pimedal ajal ja seadsime sammud metsa päkapikku otsima. Alguses ei leidnud midagi kuigi jalutasime ka nullist tükk maad edasi. Peitjale kõne kinnitas kahtlusi, et taas on keegi rajamärgistuse maha korjanud. Proovisime siis edasi otsida ja mõned teetähised siiski leidsime ja nende järgi jõudsime ka õigesse kohta. Lastele see aare väga meeldis kuna päkapikk jagas meile head ja paremat.

Päkapikud ootavad külalisi alates 01.detsembrist. Rada võib varasemast erineda ning vallatleda meeldivalt võsa vahel.

Praegu pole mõtet otsida, keegi korjab raja kokku. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Mõtlen, mis saab edasi.

Valge öö ürituselt tulime siit kaudu tagasi, lootuses leida oma esimene öö aare. Vahendid olid korralikult kaasa võetud, et päkapikuga vallatlema minna. Aga võta näpust nullis 3 korralikku taskulampi ja algusele pihta ei saanud. Ei tea kas sadanud vihm segas või olime lihtsalt pimedad. Eks kunagi tuleb uuesti üritada.

Leitud ja logitud.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Teagi nüüd, kaua me Peetriga seal kahekesi oleks vallatlenud kui Vääna kiirreageerijaid poleks kaasas olnud...

Täname!

Kui üks detektiivitöö edukalt tehtud, otsustasime eelmise peitja ema uudistoodet nillima tulla. Sest kellele ema, kelle tütar, kellele vanaema.

Siin olime juba teist korda, sest eelmine kord päiksevalguse ei näinud nullis mitte midagi. Ega tänagi peaaegu palju paremini oleks läinud, sest pimedust veel polnud. Taskulampe oli samuti vaid üks, see sattus Marje kätte (õnneks - nagu hiljem selgus). Piidlesime nullis omajagu ringi ja keeldusime Marje teooriat uskuma, kuhu poole lambist suunduda. Kui esimest päkapiku vallatust silmasime, saime pisut kindlust juurde. Järgmine ja järgmine ei andnud end ka kaua oodata. Kuni asi rappa jooksis. Nii rappa, et kolm meist ei osanud jälle midagi ette võtta. Meie Peetriga ajasime oma joru ja tahtsime lampi mingeid puid kammima minna. Õnneks oli Marje endas kindel ja juhtis meid lõpuks ootamatult veel ühe, justkui suvalises kohas asunud julla manu. Ja vahi lopsu, seal see pikkade päkkade varandus end peitiski. Ei saanudki lõpuni sotti, kuidas mööda päkapikkude jälgi siia sattuma oleks pidanud. Aga lõpp hea, kõik hea - ei pea kolmandat korda tulema :-)
Tänud aarde eest! Kas ta küll pidigi seal ehku peal kahe võsavõrse vahel püsima, ei tea. Paremat kinnitust karbil igatahes polnud. Ehk tasub Marisel üle vaadata. Muidu aare kuiv ja korras.

Kui Piia miskit mulle sobimatut rääkima hakkab, siis mõnikord ma kutsun teda korrale, et olgu ettevaatlik, sest päkapikud ju piiluvad. Ükskord Prismas pidi mingi mehike lausa ataki saama, kui ta uudishimu rahuldades uuris välja, milline on see laps keda jaanipäeva ajal sedasi hirmutatakse. Nüüd tegid päkapikud siis mulle oma piilumisega tagasi, poleks olnud Marjet otsiks ma siiamaani eiteakust seda ööaarde kingipakikest. Korduvalt vaidlesin Marje teooriatele vastu aga alati juhtisid need just õigesse kohta ja lõpuks jõuluvana kingikotini, kust endale siis pakikese välja võtsime.

Tore aare. :)

Päkapikud ja nende vallatused. Ööaaretel on oma võlu , seda tuleb tunnistada. Päkapikud pole eriti järjekindlad oma jälgede jätmisel.... samuti tundus et pikkus kord kasvab, kord kahaneb.... Ja seal on võimalusi ka "puusse panna" piisavalt. Peale mõningast ragistamist oli selge kus on õige pesa ja sealt see aare välja tuli kah. Oli tore. Aitähh

Lahke ilmataat lihtsalt magas jõulud maha, nii ei saanudki õigel ajal maad valgeks. Tagantjärele on seda viga nüüd uue aasta algul aga põhjalikult parandatud. Meeldivalt kohevat lund külvati rohkem ja kauemaks kui viimaste talvede kogemuse põhjal oodata oleks julgenud. Ühel niisugusel lumisel õhtul me siia radadele vallatlema sattusime. Vihje oli loetud, kuid kaasasolev abivahend pigem lahjapoolne, mistõttu väga tõsiselt kohe skoorida ei lootnud. Siiski vedas, vedasime täitsa lõpuni välja. Aitäh.

Alguses läks ikka jube kaua aega. Tuiasin seal nulli ümber oma kolmveerand tundi, aga ei näinud midagi. Kui mõistus otsa sai, aga pooleli ka ei tahtnud seda asja jätta, siis otsustasin lihtsalt huupi kuskile poole minema hakata ja lootsin rajale poole pealt pihta saada. Esimene valitud suund tulemust ei toonud, aga teine katse viis sihile. Peale esimese märgi leidmist läks juba kõik ladusalt. Tänud peitjale!

Tulin täna kohe peale päikese loojangut Tipsule külla. Oli teine tõesti vallatu ja keksis ühe põõsa tagant teise taha. Mul hakkas juba lõpuks pea ringi käima, aga kohale ma jõudsin. Tagasi auto juurde minekuks pidin GPSi välja võtma. :D Tänan.

Läksin pigem julguseproovi tegema. Algus läks väga ladusalt, aga ühel hetkel jäin toppama. Ei saanud aru kas on juba lõpp või mitte, ühel hetkel vilksatas miskit ja sain edasi, siis polnud lõpp enam kaugel. Täitsa julge tunne oli. Et ikka vallatleda ka, läksin läbi võsa tagasi auto poole. Tänud.

Läksin seda otsima õhtul õkva pärast tööd. Ülevaltpoolt oli täiesti kottpime, altpoolt see teerada täiesti pehme ja ligane. Mõlemale poole pidi hoolega silmi jätkuma. Ja hea seegi, et vähemalt ei sadanud. Alguses ei saanudki aru, et mida ma nüüd tegema pean, aga mingil hetkel läks huvitavaks. Natuke aega edasi läks juba keeruliseks. Kõik puud on ühesugused. Kas ma siin olen juba olnud? Kuidas ma hiljem võsast välja saan? Kas on veel palju minna? Umbes sel hetkel kui need küsimused tekkisid, olingi finišis kohal kah. Mina tänan.

See aare on plaanis alates avaldumisest, kuid ikka edasi mingil põhjusel edasi lükkunud. Täna, tulles Tartust, kus aardejaht ajanappuse tõttu soovitust lühemaks jäi, oli kindel soov see põnev aare lõpuks üles otsida. Lumega oleks päkapikujälgi muidugi toredam uurida, aga väike poris tatsamine ei vähendanud siiski raja nauditavust. Algul korra kahtlesime, kas oleme ikka õigel teel, aga esimene tuvastatud märk tegi tuju heaks ja edasi läks väga elevalt. Laps nimetas selle oma üheks lemmikaardeks, otsimise poolelt kindlasti. Täname peitjat, meile väga meeldis! Tervitame ka möödasõitjaid-peatujaid, kes meid lõbusalt metsa "lubasid"..:)

Lauril oli tööasja Sauele ja enne vajalikke toiminguid otsisime üles siis ka kaks selle aasta advendikat. Ööaare sai neist esimeseks ja kottpimedas korraliku lisavalgustusega läks ülimalt sobivate vahedega paigutatud tähiste sabas siksakitamine meil lihtsalt üliladusalt :). Mina otsisin lõpustki veel järgmist edasisuundumise kohta enne kui Laur ütles, et kõik juba, näe, siin karp ongi... Ning tagasitee läks kuidagi veel kiiremini, turboaare sai sellest täiesti ma ütlen :D. Ilmselt, kui meil oleks õnnestunud ka avaldumise päeval kiirreageerida, oleksime FTF-tiimile pakkunud kõva konkurentsi. Eks mõne järgmise aarde juures siis jälle testime ;).

Marisele aitäh peitmast, saime mõnusa sutsaka :).

Teeots leitud, hakkasime mööda mudast rada liikuma. Mõni aeg ei paistnud midagi, kuni lõpuks nägime eriti madalal ühte märgistust...no ikka täitsa maas vedelemas lihtsalt. Ei teadnud kas see selle rajaga seotud, niiet liikusime edasi. Mõne hetke pärast nägime juba järgmist märki jne jne kuni lõpuks enam ühtegi silma ei jäänud. Tundus olevat siis sobiv koht aarde otsinguks. Ja selle ka kohe leidsime. Tagasiteel võtsime maast esimese märgi ära ja panime ta umbes samale kõrgusele nagu teised. Mõnus rajake :) Mulle väga sellised aarded meeldivad, niiet paluks veel ja palju pikemalt :)

Saime siinsamas lähedal elava naisterahvaga kokku, kes kord peale aarde avaldumist rääkis, et käidi siin jah pimedas kilkamas ja karjumas ning lampidega vehkimas ja metsa vahel jooksmas. Läeme kaeme siis ka selle kilkajate jooksuraja üle. Lambid olid ausad, aga päevavalgust oli keskpäeval veelgi enam. Ei silmanud me nulli kandis midagi ja kui edaspidi veel rohkem võssa peaks sammuma, pole kindlasti õrnematki lootust valgel ajal järgmisi punne märgata. Naaseme pimedas kilgates. Aitäh vallatuse eest! Ühe pudeli haarasin siiski nulli kandist kaasa, asi seegi.

Ilmselt on süüdi vähene aktiivsus geopeituses. Ei saanud teeotsa kätte.

Poisid jäid jälle autosse ja meie haarasime taskulambi ning suundusime metsarajale. Kuivõrd teeääres juba üks auto seisis, siis eeldasime, et geokolleegid on juba rajal. Ja me ei eksinud - ees paistis taskulambivalgus. Me aga otsustasime kogu raja ausalt taskulambi abil läbi käia. See õnnestus tänu korralikule lambile ilma probleemideta. Karbi juures siis kohtusime Morgot-i teamiga. Aitähhid, toreda teostusega aare!

Pole midagi lihtsamat kui mööda märgistatud rada edasi liikuda. Peagi se lõpu tops ka näppu jäi.

Aga kohe kui karp käes hakkasid eemalt juba järgmised taskulambid paistma ja hetke pärast oli järgmine otsija kohal.

Natuke mudane jõuluvallatluse jaoks, aga pisikestele meeldis ikkagi. Aitüma!