Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tegemist on jätkuaardega Pääsküla jõgi aardele. Seekord on tegu multiaardega. Esimeses punktis on kirjas järgmise punkti koordinaadid kujul 59 XX.XXX ning 24 YY.YYY. Kuna ma ei ole kindel, kui hästi see kleeps seal puidu küljes vastu peab, siis on koordinaadid mitmel viisil dubleeritud.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (2), lühem_matk (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7H8PR
Logiteadete statistika:
82 (89,1%)
10
5
4
1
0
0
Kokku: 102
Alguses olin käinud juba ammu aga lõppu otsustasime täna vaatama minna.Loodus oli meile abivahendi ilusti paika pannud.Karp oli vett täis ja raamat märg.Aitäh!
Alguses on uus sild ja koordinaadid kadunud. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Oeh see aare mul ootab lõpu külastust vist juba 4 aastat... Ei mäleta kas eelmine või üleeelmine aasta käisin siin ja tahtsin köiega üle saada aga köis jäi puude vahele piisavalt madalale ja köie venivus nii suur, et esimese veerandi peal peaaegu puudutasin juba vett ja keerasin otsa ringi. Siis järgmine kord järgmine plaan oli köis viia umbes 4m kõrgusele ja isegi kui keset vett venib siis vast olen vee tasemest ikka kõrgemal ja nii saan üle aga selle üritamiseni ei jõudnutki. Täna paljud veekogud veel jääs ja lund vähe siis tulin käed taskus lihtsalt olukorda kaema, jääst polnud midagi järgi. Jalutasin ja vaatlesin olukorda ja endalegi üllatuseks seisin ühel hetkel juba aarde kõrval. Logiraamat paras jää tükk aga kuidagi sain nime kirja, võimalik, et suveks hooldab aare ise ennast ära, tänud :D
Kuna viimased logid andsid lootust ja täna oli siitkandi tuur plaanis, siis läksin vaatasin olukorra üle. Tõesti väga hea aeg logimiseks.
Kunagi käisme koos Sandriga vaatamas, ta tahtis drooni appi võtta, aga kuna sel hetkel meil vjalikke vahendeid ei olnud ja see logimata. Nüüd räägiti, et siin on hetkel looduslik abivahend olemas. Tulime Krissuga kaema, täitsa olemas ja täitsa kasutatav hetkel. Lõpp oli pisut libe, aga ei olnud midagi hullu. Aitäh!
Kutsusin Kärdi kampa ja käisime logimas.Kui juba nii head kohale saamise võimalust pakutakse. Leidsime eelnevatele logijatele kuuluva asja, see nüüd tagastatud. Karp sai peale klepsu ja karpi kirjutusvahendi. Tänud aarde eest
Panen omakorda teate, kleepisin karbile klepsu ja lisasin karpi kirjutusvahendi
Tänu looduslikule abivahendile sai karp vahetatud ja nimed kirja. Aitäh!
Vana logiraamatu võtsin kaasa ja kuivatasin ära. Lisan pildid logidest. Soovi korral õnnestub peitja kätte kuidagi tagasi toimetada.
Aitäh Ingele uue karbi viimise eest! Hetkel pidavat ka ligipääs kerge olema loodusliku abivahendi tõttu, nii et kel käimata, siis hetkel hea võimalus :)
Sain õhtul ilusa uudise, et saan jätkata sügisel õpinguid tasuta magistris. Suure tõenäosusega lähevad mul koos bakaga õpingud 4+2aasta peale. 4 on käidud, 2 veel. Selle auks valisin välja vastavate raskusastmetega täpi. Selle vana hea pinnu mu silmas - Pääsküla jägi 2.
Kunagi talvel käisin seda kaunikest luuramas, aga olin hiljaks jäänud ning jää enam ei kandnud. Nüüd, peale seda, kui olin tuvastanud, et laiutiirust saadud põletustest on tekkimas massive vill mu lauba peale, läksin hilisõhtu varjus rattatiirule. Jõudsin kenasti 18m peale, kui sain lausuda samu sõnu, mis Käbikuningateski: ,,Jõudsin üpris lähedale, üksnes 18m jäi puudu". Nii palju oli vanajumal mulle arunatukest jaganud, et olin vahetussärgi kaasa võtnud. Koorisin muud riided ära ja ajasin selle selga. GPS on küll veekindel, kuid igaks juhuks seda sinna kaasa ei võtnud. Üritasin õige koha meelde jätta ning alustasin hardcore viisil enda lemmikhobiga tegelemist. See vesi on pehmelt öeldes (ei oskagi viisakat sõna siia valida, nii et las see jääda). Igatahes, kui olin ujumise lõpetanud ja välja vonklesin, siis mõtlesin ,,iu-iu-iu ja veelkord iu".
Kui üle sain, siis kõplasin paljajalu rontide vahel ringi ja proovisin aaret leida. Geonina vedas päris korralikult alt ja üritasin leida rõõmu väikestest asjadest, nt sellest, et vähemalt pole nõgeseid. Hetk hiljem selgus, et neid siiski jagus. Igatahes kappasin tükk aega ringi ja pidin lõpuks endale tunnistama, et pole midagi, tuleb tagasi ujuda ja GPS-iga tulla. Hetkel, mil otsisin parajat tagasiminemiskohta, jäi kahtlane asi silma ja leidsingi aarde. Huhh, hää, et niigi läts.
Edasi solberdasin mööda muda tagasi kaldale ja hakkasin riideid vahetama. Ei mäletagi, et millal ma viimati nii rokane olin. Lootsin, et keegi mu rituaalidele peale ei satuks ja rõõmustasin, et naisterahvas olen, sest olles meesterahvana olekus, milles ma nõks aega olla sain, võib vabalt mingi paragrahvi alla sattuda. Naisena teed kurbi silmi ja ütled, et Vasja lubas kolki anda ja põgenesin. Ratta juurde tagasi jõudes vahetasin ülejäänud riided ja võtsin suuna tagasi Pässa. Tee peal korraks ehmatasin, et olen ujumissärgi ära kaotanud. Pidasin ratta kinni ja siis nentisin, et see kunagine helehall särk oli siiski olemas. Lihtsalt see oli vahepeal läinud süsimustaks nagu pakiraam.
Marit oli selle aarde kohta juba paar korda enne vihjeid teinud, et võiks ikka minna ja ära tuua. Täna siis läksimegi suure entusiasmiga. Esmapilgul tundus, et kerge minek, ei hakanud isegi kleiti ära võtma, et piisab kui veidi üleval hoian, kuid ära kunagi alahinda muda jõe põhjas. Hea, et talusuplusest on kodus mõned veesussid, milleta mina poleks siia vette astunudki! Esimene samm mudasse tekitas mõtteid, kas minna või mitte? No ikkagi läksime, mina ees ja Marit järgi. Peagi oli selge, et siit enamvähem kuiva ja puhtana üle ei saa ja juba ma mudas käputasin. Alguses oli hirmus ja vastik, aga hiljem ikka naljakas ka. Sain kuidagi üle ja suundusin peagi õige kohani ning kui karbi leidsin ja tagasi vaatasin, siis Marit oli veel alles põlvili mudas keset jõge. Oeh, see oli naljakas ja huvitav kogemus täna. Saime ikkagi nimed kirja hoolimata, et karbi on juba teised elukad vallutanud!
Peale kuumuses orienteerumist tundus igasugune suplus jahutust andev ja mõte oli see aare ülesse otsida. Nullis olin juba ammu käinud ja lõpp oli vahepeal isegi ununenud. Suure vaevaga pressisin endale surfisussid jalga ja asusime aarde poole teele. Jahutava supluse osas mõtlesin kohe ümber, kui olin jalad põhja saanud, asutsin veel paar sammu ja siis ma seal keset vett seisin ega suutnud otsustada, kas ujuda või astuda. Liina oli vahepeal juba üle saanud ja samalajal, kui ma mudas kinni seisin, hõikas ta leitud! Panime nimed kirja ja lootsime, et rohkem siia tulema ei pea!
Ära “nähtud”, plaan tehtud, lähiajal tuleks ikka ära katsetada see karbi kätteaaamine.
Panen enda jaoks märke üles, et lõpu karp vajab vahetamist.
Tundes õhus juba kevade hõngu siis tundus viimane aeg seda aaret külastada. Õnnestus sääreni vette vajuda isegi. Tänan
Koordinaadid sain kätte juba päris ammu, kuid siiani pole olnud võimalust ja tahtmist ennast märjaks/poriseks teha. Nüüd siis avanes aga võimalus end hoopis lumiseks teha. Tundus miskipärast etem kui teised variandid ning tulime kohale, et seda asja kaeda. Vaatepilt oli paljulubav ning Wingmän astus sammu ja... oli ühte jalga pidi põhjatus augus. Aitasin ta sealt suusakepist kiskudes välja ja ühtlasi sai selgeks, et kalda lähedale ei maksa astuda. Edasi sujus kõik kenasti ning saime logitud. Aitäh!
Koordinaadid saime suvel, siis nentisime lihtsalt, et hetkel kindlasti ei. Vahepeal oli meelest läinud, aga eilne logi tuletas olukorra meelde ja näitas, et vist on võimalik ära teha. Tean küll, et kalda serval ei astuta jääle, aga lume alt ei näinud millal algab jõgi. Ühel hetkel, kui tahtsin hakata kontrollima jää tugevust oli jalg peaaegu põlveni jões. Õnneks kummiku servast jõudis väga vähe vett sisse tulla ja peale seda, kui kaaslane mu sealt august välja sikutas, sai retk jätkuda. Keskel oli jää väga tugev, sai isegi veidi poseerida. Aardeni jõudsin tänu jälgedele kergelt. Küll oli vaja veidi raiuda, et aarde kätte saaks, nii ruttu oli kõik jälle kinni külmunud. Selles sügavas augus polnud ikka veel kedagi, augu põhi oli isegi selle külmaga pehme. Hea, et karm talv laskis selle aarde ära logida, muidu oleks pidanud suvel perekonna hülge abi kasutama. Aitäh!
Alguses käisime nii ammu, et enam täpselt ei mäletagi, millal. Lõpule olime ka eemalt pilgu peale visanud, kuid mõistnud, et see aardeleid jääb ootama tulevikku.
Ja nüüd oligi see tulevik kätte jõudnud :) Kuna ilmaennustus hakkas juba lubama edaspidiseks sula, siis tundus, et kas nüüd või mitte kunagi. Märkasime ümbruses ka kellegi jälgi, mis viitaks justkui aarde otsimisele. Netis ühtegi leiuteadet polnud ja ega meiegi eriti kindlad polnud, kas lumega raskesti leitav aare ikka on lumega leitav ;)
Vaatasime üsna mitmed huvipakkuvad kohad üle ja lõpuks otsustasime vähe sügavamalt kaevuda ühes kindlas kohas. Peale mõningast kraapimist avastasime karbi, mis oli kindlalt oma jäätunud pesas. Urgitsesime ühelt ja teiselt poolt, et karbile mitte haiget teha ja järjekindla töö tulemusena saime lõpuks aarde kätte. Olime päris õnnelikud selle üle :D
Kui lõpuks karbi lahti saime, siis selgus, et ka sisemuses oli jääd. Kraapisime seda sealtki välja, logiraamat oli oma suures minigripis täitsa ok seisukorras. Kui nüüd kõik sulama hakkab, siis ilmselt muutub ka karbi sisu märjemaks, selle kahju vähendamiseks panime ühe donotiidi pakikese.
Aitäh, oli üsna palju närvikõdi pakkuv ja järjekindlust proovile panev aare!
Nüüd on kõik Pääsküla jõe nimeosa sisaldavad aarded rõõmsa näo juurde saanud. Ja sain ka teadmise, et kui tahad meest õnnelikuks teha, siis saada ta hilissügisel jõkke ujuma. Logimiseks visati tops mulle, seega sain ka au raamatut enda väikeste käte vahel hoida. Oli väga meeleolukas üritus ja mulle tundus, et tegelikult tublile ujujale ka meeldis see väljakutse, aga anti teada, et üks rabasaarel istuv topsike jääb mulle ujuda ja me ei oota selle logimiseks suve :D Täname!
Alguse olin nii kuu tagasi ära teinud ja ootele jätnud.
Täna tulime geosündmuselt otse siia ja asusime sobivat ligipääsu otsima. Jõe kallas oli meeldivalt madalaks niidetud ja peagi olime aardega üsna kohakuti. Peale väikest mõttehetke oli Tarmo sulpsti õigel pool ja üsna kiirelt tuli ka aare välja ning sai nimede võrra rikkamaks. Tänud Tarmole sulistamast ja Madisele peitmast.
Juba paar aastat tagasi käis see geojuttudest läbi et ah jaa see on ju "seal" ja tekkis isegi mingi kirvetamism6tted. Aga plaan jäi siiski sinnapaikka. Siis mingi aeg tagasi käisin ikka nullis ka ära infot kogumas ja sain kinnitust asukoha osas. Talvega oli aga seekord jälle nii nagu oli ja ka talvel sinna ei j6udnud. Seekordsete geokohvikute raames tuli see aare jälle meelde ja just sellest ajendatult ma kodus selle sääset6rje kostyymi selga venitasingi :D Syndmuselt pakkusid aga Inge ja Ove ka oma seltsi kaasa tulemast. Eks kambakesi ongi ju m6nusam, eriti kui yhine okas pinnuks... 6nnex veetase oli k6rge ja muttasukeldumist tegema ei pidanud. hakkaski juba pisut jahe ja sai vees jälle sooja sisse tagasi. Tänud peitjale aarde eest ;)
Esimeses punktis sai käidud juba väga ammu. Koordinaat oli õnneks veel GPSis olemas. Nüüd sai ette võetud selle aasta esimene suplus (mis sest, et mitte päris tavapärastes ujumisriietes). Täitsa lõbus oli :) Tänud!
Lõpunumbrid tuli vaevata, aga teisel pool lõppu lihtsalt seisin ja nentisin, et on kas liiga külm või liiga soe. Igatahes vaatab, kas talv annab lootust.
Jõudsin ikka enne ametlikku suve lõppu ära käia. Temperatuur kodunt aardeni sõites näitas nii 7 kraadi, mis mõjus väga karastavalt. Aga ega ma ju ei plaaninudki ujuma minna. Jõudsin päeval kolm korda ringi mõelda, et kas täna siia tulla või mitte. Aga kui mitte nüüd, siis millal? Exe ja Taavi tulid julgestuseks kaasa, siiski neid ma lõppu kaasa ei võtnud (Exe suureks pettumuseks). Aitäh! (159) EVEJ
Täna enne lõunat tuli Marilt äkiline mõte kanuudega veega seotud karpe vallutama minna, mis kusjuures saigi teoks.
Mudavette sai kanuu lükatud ja teele asutud. Natuke mõla vette kastmist ja olidki peagi nimed raamatusse kripseldatud. Tänud kaaslastele ja peitjale.
Olime käinud seda maastikku juba kaks korda edutult kaardistamas. Täna, kui kanuudega Tallinnas olime, tegime mõnusa tiiru, et maastikku ka vee pealt kaardistada. Õnneks olid olud seekord sobivad ja saime nimed kirja. Kuigi härra kobras või mõni ta sõber või sugulane üritas meid viimastel meetritel elevantsilõksu meelitada. Kavaldasime ta üle. Nii et lõpp hea, kõik hea. Ilus oli seal jõel...
Võtsime koordinaadi, lõppu üks teine kord.
Oli meilgi pool tööd varem tehtud ning täna otsustasime leiu ära vormistada. Ei saa öelda, et see kerge oleks olnud. Lumi ei teinud mitte asja kergemaks. Lumega raske silt on siinkohal sobilik lisada. Aga leitud ta siiski sai. Täname!
Nullis info järgi sai juba kunagi ammu käidud. Nüüd oli õige hetk logimiseks, tänud.
Õhtuhämaruses seadsime sammud aarde poole. Mõned vaevumärgatavad sammud nagu sinnapoole viisid, aga keerasid enne lõppu ära. Nullis olles oli veid hämmeldus, et kuhu siin suurematsoti karp küll peita. Lumega on selgeks saanud kaevamine ja seda me seal erinevate puude juures tegimegi. Õnneks õiges kohas otsustasime veidi kauem kaevata ja leidsime karbi üles.
Nullis olin käinud mitmel korral ja nüüd kui Madis värskenda algust oli aeg taas läbi astuda. Ka ilmaolud soosisid aarde otsimist nii alguses kui lõpus.
Kuna see sild paistab meil aknast, siis polnud kaugele minna hooldama. Ühed numbrid olid seal olemas, neid värskendasin ning markeriga sai üks komplekt juurde kirjutatud.
Nullist järgmise punkti koordinaate ei leidnud. Ei seda kleepsu, mis ongi ilmselt kadunud ega ka neid varunumbreid. Kogu sild sai üle vaadatud alt, ülevalt, vasakult ja paremalt aga nägijaks saada ei õnnestunud.
sai duubitega üle käidud.tänud peitjale
Peale avaldumist sai kohapeal käidud ja koordinaadid fikseeritud. Kuna olud ei olnud hetkel sobivad siis lükkasin külastuse edasi. Lükkasin sedavõrd, et tuli juba oodata soojemat aega. Nüüd ei olnud enam pikemalt mõtlemist ja tulemuseks sai nimi kirja. Tänud peitjale.
See on jälle aare, kus on täitsa tore, kui on kambas inimesi ja kõiki asju ei pea ise kaasa tegema :) Leitud ja logitud.
No seekord oli meid mitu ja kastanid said ilma abivahendita tulest välja toodud. Aitähhid peitjale!
Logiraamatuni ukerdan teinekord... hetkel hindasin olukorra selliseks, et vajan abivahendit. No vast kunagi haaran sobiva kaasa. Aitüma kohta tutvustamast!
Tegelikult käisin aarde juures mina üksi. Sest Kaupo kõhkles, tal see käidud. Küll aga soovis mu autovõtmeid, et vähemalt saame pärast koju, kui mõni füüsikareegel mind alt veab.
Läksime lõppu ja kohe oli näha, et maastik on 2-te sorti: Ei ja Jaa. Läksin kaugemale, koorisin jope seljast ja haarasin kaasa suure toika naabrimuti hunnikust. Kaupo küll arvas, et mis sellest vead, teeb 3 kg ju asja veel raskemaks. Ma aga panustasin enda õhukesele kehamassile, et kokku ikkagi peaks mind vähe olema. Maastik mu jalge all mitte ei kõssanudki, 100 toigast oleks veel kaasas võinud olla. Suts sinna ja suts tagasi. Lihtne.
Tänud väljakutse eest!
Nägime jänest jõe kaldal hüplemas, meil tuleb kunagi teinekord tagasi tulla. Tänud peitjale.
Ei olnud meist julgeid jäneseid. Isegi päris jänes, keda nullist saja meetri kaugusel kohtasime, ei julgenud seda avantüüri ette võtta. Kindlasti tuleb kunagi parem päev.
Väike matk linnalähedases metsas. Viies. Tulin mööda jõge naaberaarde juurest. Sain koordinaadid ja mööda jõge lõpu poole. Aitäh!
Külastatud aaret veel enne, kui kevadpäike oma töö teeb ja aardele peaks lähenema kalamehekummikutega :) Aga üllatavalt lihtne on, kui eelneva külastaja jäljed sulalumel nii hästi kohale juhivad. Mitte maantee, vaid lausa kiirtee võib öelda :) Tänud peitjale.
Esimene punkt ei olnud võõras ja varem tegime tutvust sellega üht naaberaaret otsides. Küsimusi tekkis palju, et miks selline asi seal nii lõppeb ja kes selle kunagi tegi ja kellele jne...aga no ju siis oli vaja :) Peale numbrite kirja panekut käisime vaatasime imeliku värginduse üle ja seejärel selle aarde lõppu. Natuke kahtlane jää tundus, kuid eemalt lapsed hõikasid, et peab vastu küll...mind see just väga ei lohutanud, sest no kaalud ei tundunud väga võrdsed olevat. Vaikselt saatsin siis kergekaalulised ees üle ja seejärel hiilisin ise järgi. Ei olnud asi üldse nii hull kui esmalt tundus. Varasemate leidjate jälgedes tuli aare kiirelt kätte. Tänud peitjale!
Mõnus jalutuskäik mööda jääd. Korra tundus jalgealune küll meie all ragisevat, kuid kõik jäid siiski kuivaks. :)
Tänu praegusele aastaajale on selle aarde noppimine tõeliselt lihtne. :)
Tänud peitjale.
Ka selle aarde juurde viis korralik terviserada, mille eest võib vist Saue vallavalitsust tänada. Ainult ühest kohast vajus jalg tee pinnakattest läbi. Tänud peitjale.
Nullpunktile lähenedes keerasid ühed jäljed sobivas kohas rajalt ära ja jube kavalana kasutasin seda ära ning tegin sama. Paar meetrit enne nulli vaatasin, et kraav ees ja kuna ei julgenud kohe jääl trampima hakata, siis ragistasin natuke maad eemale ja sain mööda puutüve üle kraavi...et avastada teisel pool kraavi korralik laudtee! Võtsin koordinaadid ning läksin vormistama. Varemleidnute jäljed olid küll jää peal ees aga need tundusid nii tumedad, et astusin ikka väga ettevaatlikult jääle. Korralik maantee viis õigesse kohta ja maskeering oli äratuntav. Poole logimise peal hakkas pastakas veits tõrkuma aga peaks olema arusaadav küll, et minu nimi on seal :)
Me polnud päris kindlad, kas julgeme jõge vajalikust kohast ületada, aga peiduka läheduses teisel pool vett seisid parasjagu kohalikud lapsed, kes meie kõhklust nähes julgustavalt hõikasid, et võite tulla küll, jää kannab… No ja kandis tõesti. Olime tänased esimesed, ‘tea, kas täna käis siin värske aarde juures veel visiteerijaid? :).
Edit: juba nägin, et käis küll :)
Pärast värgendust sai ka see aare oma logi kirja. Oli päris tore üks hetk avastada, et seisame sentimeetrise jää peal... Aitäh!
Võttis pisut muigama, et vahetult peale mõnda aega juba pinnuks silmas olnud Pääsküla jõe logimist, tuli kohe uus asemele.. Mis tegelikult tegi ainult rõõmu. Täna oli sobiv päev külastuseks. Natuke kahtlane oli mõnes kohas jää ja enne lõppu ehmatas mind üks jänes, aga kohale jõudsin. Tänud peitjale!
Tulime Uhuu juurest ja parkisime planeeritud kohta. Esimese punkti leidsime kaardi järgi kiirelt. Sisestasime koordinaadid gepsu ja … ostustasime üht väga imelikku värgindust külastama minna.
Imeliku värginduse juurest tagasi jõudes kõndisime siis selle aarde II vahepunkti juurde. Kaardi pealt selgus, et ületamisevõimalus on täiesti olemas. Reaalsuses aga…. ilmselt siin mingil ammusel ajal on tõesti sild olnud. Hetkel aga ei paistnud silda kusagilt. Noh, mida me siis teeme? Olukorraga tutvumise käigus jõudsime järeldusele, et selle aarde nimel pole talisuplusega küll mõtet riskida. Võibolla kunagi, kui jõgi peaks ära kuivama…
Minul siis teine katse. Eelmine kord jõudsin poole jõe peale ja siis hakkas jää all ragisema. Kiirendus jäält minema saamiseks oli üli suur. Seekord olid jääolud tegelikult palju hullemad. Jõudsin ainult kolmandiku peale, kui asi kiskus vesiseks ja kõrval oli näha lahtist vett. Ega muud üle jäänud, kui kaldale tagasi. Sellel korral olime Jutsiga ikka nii kanged, et otsustasime ehitada hullu silla. Kasutasime kohapeal olevaid vahendeid, tõime varustsust juurde Jutsi juurest ja nii meie hüper supper sild üle jõe valmis sai. Turvalisus ennekõige. Tänud aarde eest.
Kolmas kord siin. Esimene kord praksus liiga kõvasti, teine kord polnud üldse jääteed ja täna . . .
No täna polnud ka meie valitud kohas nii palju jääd, et täisinimest kandnud oleks. Seega lahkusime ja naasesime juba paari abivahendi võrra rikkamana tagasi. Nendega käis Janaril jää ületamine julgemalt, vähemalt saime logi kirja :)
Huhh, rohkem ei tule :)
Nii umbes nädal tagasi võtsin vahepunktist info ja vaatasin lähenemistee üle. Rada oli konkreetne, aga esimeste sammude peale kostnud ragin ja kõrval paistev lahtine vesi olid piisavad argumendid, et see asi ootele panna. Nüüd oli olukord juba parem ja saingi nime raamatusse. Tänud peitjale!
Ootasime soodsaid tingimusi ja õnneks täna need olid. Tänud peitjale.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Sellised lood siis. Esimeses punktis sai käidud varapimeduses - enne igasugust kukke ja koitu. Jõgi oli jääs, aga peale paari esimest sammu hakkas jää pragisema, mis kole ja tuli põgeneda. Edasi tuli indiaani rituaalkümblus, mis selle päeva tegemised selles kandis lõpetas :) Täna oli mulle pisike boonus tekkinud seoses poevargusega ja "Mõõnaga"( kui hea raamat / Nüganeni häälega/ :) ja seoses sellega sain kaaslase, kes julgestas ja oli tšetšeeni naise eest :)). Jällegi jää ragises, aga kandis. Aitähh
Õnneks oli ilmataat tee sillutanud ja saime lihtsa vaevaga logitud.
Siin ei olnud jah gepsu vaja välja võttagi :) mine ainult mööda jälgi ja logi ära. Täname, tore koht!
Kasutasime ära soodsaid vee ja tee ja muid olusid ning kriblasime nimed paberile. Veidi värsket õhku heas seltskonnas teeb ikka rõõmu. Täname huvitavat koha tutvustamast.
Täna oli taas asja jõe äärde. Pardid paterdasid kenasti eemal ja tundus, et vesi kannab neid hästi. Ootsime kaaslased ära ja läksime...kenasti riburada, vaadates ette, nii jäi märkamata paremal tibake rajast kõrval vee mulksumine. Kui kõige kergem tuli, siis hakkasid blondi peas olevad silmad tööle, noh vesi täitsa lahti ju seal, uhh. Aga me olime taas tummisel maal ja rada viis kuhugi. Siis aga selgus, et minu gpsis pole uut sihtmärki, teistel aga pole gpsi. Egas midagi, sellepärast veel tagasi minema ei hakanud, ikka edasi, milleks on siis lumi, indiaanirajad ju õiges suunas ilmeksimatult näha. Nii oligi, kus kõikse rohkem tiirutamisjälgi, seal oli siis totsik. Nimed kirja ja kiirkõnnil autoni. See täpike ka siis värvitud, tänud!
Kui üks väga imelik värgindus leitud, astusime mööda vett siiagi kanti edasi. Nullpunktis olin ma juba varemgi käinud, kui Prügikolli teed tuiasime - põnev paik. Lõpp oli samuti toredas kohas. Keegi oli tulnud otse, meie lähenesime Peetri varemgi roomatud pikemat veeteed. Aare leidus hõlpsasti ja oli korras. Sisu ainult nigel, nänni nagu polnudki. Meitelgi polnud paraku midagi sinna juurde pista.
Aitäh Madisele hetkel lihtsa maastikuga aarde eest! Mõnus jalutuskäik. Aare OK.
Mõnus seiklemine mööda siinpoolset ja sealpoolset Pääsküla jõge. Lõpu osa oli tõesti üllatav, pidime isegi kaardilt üle kontrollima, et kas tõesti siin on selline koht ja kas tõesti peame sinna ka minema. Lumes olev georada suundus ka samas suunas ja seetõttu oli meilgi julgem sammud sinna seada. Aitäh aarde eest, meile meeldis väga :)
Ma mäletasin küll, et see on Madise peidetud aare, aga kohapeal mõtlesin, et ju ma mäletan valesti, üldse ei ole tema peitmiskäekiri :) Aga lõpp oli igal juhul väga üllatavas kohas ja väike seiklus igati tore. Aitäh!
Esimese ja teise punkti otsimise vahel sai vahepeal imelikku asja vaatamas käidud. Ka siin tuli juba tuttav seltskond teepeal vastu. Leid kiire. Miine ei näinud.
Tuleb talvest viimast võtta, tea millal jâlle sulaks läheb? Sammusin nüüd julgelt lõppu, tee miinikontroll ju tehtud. Logi kirjas, kummardus peitjale. Mina tänan!
Tšetšeeni perekond kõnnib turult koju. Naine kaks kätt taskus ees, mees 30 m tagapool koos kõigi sisseostude ja muude kodinatega.
- Vat sa oled alles tubli mees, hoolitsed sedasi oma naise eest ja ei koorma teda liiga raskete töödega, vaid teed kõik ise, mitte nii nagu teised mehed, arvab möödakäija.
- Aga tee võib ju mineeritud olla, vastab tšetšeen.
Miine ei tuvastatud ja kõik jäid paraku ellu. Peitjale kraaps!
Nädalavahetusel sai piisavalt erinevates eesti paikades jääolusid kontrollida. Nüüd tasus seegi koht õhtupimedas üle testida. Tänud peitjale.
Eks ole varem ka siin tsekkamas käidud :) Nüüd sai kah karbile ligi.Aitüma
Vaid mõned harvad korrad on mul geopeituse ajaloos õnnestunud aaret otsida koos peitjaga . . ja ütleksin, et see oli nendest kordadest üks mõnusamaid. Ilu ja võlu oli valges talvises maastikus ning tugeva turvatunde meie sammudele tekitas peitja valvas pilk ja mis seal ikka salata, ka see, et peitja esimesena jõejääle raja sammus :) Tänud peitjale, mulle väga meeldis!
240
Esimesed külmad läksid nii kiirelt, et plaanidesse see aare ei mahtunudki. Tellisime siis peitjalt teavituse, millal uuesti jää tuleb. Vastav teade tuli ja nii sai kohe tänaseks plaan ära tehtud. Madis oli lahkelt nõus ise ka jalutama tulema. Tema all ragises jõgi ikka tunduvalt enam, kui meie all, aga tehtud sai. Aitäh!
Õhtu kogus hämarust, aga enesetunne paranes. Mis sellest, et pidin saabast teist korda samal õhtul läbi jõejää vees pesema. Mis sellest, et Piia keeldus jääle tulemast, mis sellest et ta tegeles hoopis minu jõeületus stiili filmimisega ja seda järgneval nädalal kõigile näitas, kes ette jäid. Ikka oli tore ja mina sain täiesti oma emotsioonid korda. Heameelega tulin järgmiselgi nädalal ja nüüd kõndisin juba ülejää püstipäi. Tänan peitjat seikluse eest
Noh-jah :) Kuna me kumbki jeesuke ei ole, siis jääb oma aega ootama. Täname jalutuskäigu eest!
Koomik...rsk...jää pudises partide armumängus ja ei hakanud sulelisi segama.
Käisime Mikiga öisel jalutuskäigul. Mikil oli jää tugevus järeleproovitud, palusin tal siiski veelkord näidata, kas kannab ja siis läksin aaret vallutama. Tänud
Koordinaadi saime kätte, osad ümbruskonna aarded ka ja siis võtsime selle ka käsile. See jõgi ei olnud üldse paljulubav. Jää oli hakanud sulama ja vesi paistis. Aare oli nii lähedal, ainult väike veetakistus oli. Kuskil kaugemal paistis jää kindlam olema. Herki proovis, jää praksus ja Herki läks tagasi kalda poolele. Võttis siis kaika ja hakkas enda ees kaikaga jääd kompima. Ja kuidagi võluväel oligi ta saarel. Meie olime teisel pool kaldal moraalseks toeks. Google kaardil on keegi unustanud ühe osa jõest joonistada, maaameti kaardil on seda jõge tunduvalt rohkem. Tagasitulek käis Herkil eriti kiirelt. Ühtäkki oligi ta meie juures. Väga hea oli ikka, et selle geotuuri käsile võtsime kuni jää veel kandis. Tänud!
Tõukeid täna siia tulekuks oli suisa neli tükki. Esiteks muidugi uus aare. Teiseks mugavalt talvised ilmaolud Pääsküla jõe ääres ja vajadusel ka selle peal kakerdamiseks. Kolmandaks maastiku raskusaste, mis lubas eelmise punkti eeliseid enda kasuks ära kasutada. Noh ja neljandaks siis üks hommikul välja kuulutatud väga imelik värgindus.
Jää testimisega alustasimegi just seal värginduse juures. Siin lõpus olid kõhklused grammi võrra suuremad, aga õigelt poolt lähenedes reaalselt küll muretsemiseks põhjust polnud. Varsti saabus jälle mister iks, jalgrattaga teisel pool vaba vett. Selgitasime, kustkaudu tasuks proovida. Pooleldi Jeesuse kombel jõudis ka tema kohale. Pääsküla jões selle koha peal väga ujuda ei viitsiks tõesti, hea et talvel poole lahjema maastikuga pääsesime :o) Aitäh.
Lihtne multikas kui seda ... ees ei oleks. Jalajälgi oli, aga see koht võttis kõhklema. Otsisn parema ja tagasitulekuks veel parema ja otsema. Tehtud.
Otsisime üsna kaua sobivat teed aardeni. Lõpuks oligi käes. Aitäh!
Kuigi alguses tundus, et ilmaolud ei soosi meid, võtsime julguse kokku ja käisime ära. Ragises ja õõtsus küll..aga kuidagi kandis. Tänan peitjat!
Madis, pai poiss, sa järgmine kord hoiata ette kui minu mängumaale mõne topsi poetad! No ma oleks ju 5 minutiga kohal olnud, aga avastasin uue aarde alles tund peale avaldamist. Siis polnud mõtet ju enam tormata.
Täna peale tööd võtsin plaani vaatama minna, mida siis minu purdele on poetatud. Siin, kunagi mugu ajal, käisin tihti mõtteid mõlgutamas ja kopraid passimas. Vaevalt jõudsin kohale kui keegi kuskilt hüüdis: „Siin ei ole kala!“ Krt, on küll! Suvel vähemalt oli. :D Tuleb välja, et Liis ja Madis on mulle naabriks kolinud. Tore! Nüüd võib karta, et pean saapad jalas magama, sest iial ei tea, millal jälle kuhugi lähedusse topse pudistatakse. Igatahes oli tore kohtumine ja jalutasime koos aardesse. Suur tänu.
Plaanisin seda aaret järgmisel päeval otsima minna, aga õhtul avastasime akna alt actioni ja seetõttu sai juba siis aardeotsingule mindud. Jää natuke raksus, aga aare sai leitud. Aitäh!
Olime just Prügi mahapanek keelatud aarde juures autosse istunud, kui vaatasin, et Madis on uue karbi õue vedelema jätnud. Otsustasime sõita kohapeale asja uurima. Esimeses punktis numbreid sisestades liitus meiega Karl ja samal ajal kõlas teiselt poolt jõge Madise hääl: „Olete te geopeiturid või inimesed?“ Siiamaani mõtlen, kuidas oleks korrektne sellisele küsimusele vastata :D Madis hüüdis veel aknast, et oodake seal, nad Liisiga tulevad ka, aga kohapeal külmetamise asemel otsustasime ikka tasapisi lõpu poole liikuma hakata. Aarde juures saime kokku, panime FTF-i kirja ning siis algas see põnev osa - kostus mitmeid raginaid ja oli näha ka paari kiiremat sammu :) Mul on hea meel, et alles hiljem jõge voolamas nägin, muidu oleks vist julgus enne aardeleidu otsa saanud. Pärast nimede kirjapanemist jäime veel lobisema ja kohtusime Silveriga, kes oli ka väikese hilinemisega uut aaret noolima tulnud. See maastik 4.0 on hetkel küll puhtalt närvidemaastik. Aitäh mõnusa aarde eest! :)
Olime just Prügi mahapanek keelatud leidnud ja autoga sõitma hakanud, kui Merilin märkas aaret, 2 minutit pärast avaldumist. Ega me pole FTF sõltlased, aga kui see jääb peaaegu koduteele ja mootor juba soe, siis loodussäästlikum on kohe sealt läbi käia kui kunagi eraldi sõit sinna teha. Parklas polnud kedagi, aga see ei tähendanud midagi. Lõpuks kui laudteele saime ja ühtegi jälge polnud, siis saime aru, et oleme esimesed. Koordinaat tuli hetkega ja hakkasime juba tagasi minema kui Karl jõudis me kõrvale. Siis kuulsime ja nägime Liisi ja Madist ning otsustasime teist teed kaudu lõppu minna. Ei mõista kuidas Bananana ja Pürgi mahapanek keelatud lähedal väikestel kraavidel on 1cm jääd ja siin voolav jõgi jääs. Nullis olin ka varem käinud, aga talvel on isegi ilusam.
FTF ca veerand kümme.
GP teavituse peale otsustasin kiirreageerida. Töölt hea startida - jope selga, müts pähe ja selle ajaga olen juba auto kõrval. Tagantjärgi tarkusena saan jälle öelda, et oleks mul GC Premium uuendatud olnud, võinuks juba mitu tundi varem startida. Märgid näitavad, et peaks selle probleemi lähiajal ära lahendama. Aga see selleks. Juba ühte väga tuttavasse geoparklasse jõudes seisis ees üks auto. Jalajälgede ja auto järgi viisin kokku, et tegemist peaks olema Kaupoga. Nulli sai jalutatud ilma abivahenditeta, sest kaardil oleva täpi asukohas olen varem mõtteid mõlgutamas käinud. Kohapealt leidsin lisaks Kaupole ka Merilini ja kohe kostus kusagilt lähedusest veel Madise küsiv möire. Meist keegi teda kusagil ei silmanud aga jõudis kohale, et siin kuskil ongi siis see uus pesa. Edasi testisime oma julgust. Rasvaseid haavleid rindu ei saanud. Ennem lõppu ühinesid meiega värsked Laagrikad ja panime üllatuslikult nimed esimesele reale kirja. Ühe teise aarde juures trotsisime külma ja ajasime juttu. Vahepeal saabus veel ka Silver. Üks hetk liikusime kõik laiali erinevatesse suundadesse ja sai väikese kogunemise lõppenuks kuulutada. Peitjale aitäh ja küll külla jõuab kunagi tulevikus :)
Kodus oli just vaikseks jäänud, lapsed voodisse pugenud ja mina diivanile lösutama. Tundus siuke mõnus rahulik hetk ja otsustasin seda logide üles riputamiseks ära kasutada. Sain isegi ühe üles riputatud kui avastasin et uus aare. Mõtlesin valjult veel, et nüüd on minek. Viskasin veel kiirelt muule infole ka pilgu peale, ahh juba pool tundi tagasi avaldus ja pealegi GC lehel ka üleval. Kodurahu huvides teatasin, et vist ikka ei lähe, küll ma mõni teine päev jõuan, FTF-i ju niikuinii ei saa. Naine seepeale vastu, et vast STF ju ikka tuleb, võtsin seda kui heakskiitu ja tõmbasin riided selga ja asusin teele. Parklasse jõudes sain kohe oma hirmudele kinnituse. Mitu geomobiili oli juba ees. Paari sammu kaugusel silmasin ka juba kogunemist. Nende FTF-jate koorekihtide siluetid tunnen ma juba kaugelt ära. Käima oli lükatud detsembrikuumuse afterparty. Enam polnud ka otsimisega kiiret ja liitusin seltskonnaga. Kui juba logimisnälg talumatuks muutus, suundusin otsingutele. Kes läks ei tea kuhu, kes Männiku NAVIt otsima (mis selgus alles hiljem kui ma ka sinnapoole teel olin). Peremees aga otsustas seltsi pakkuda ja tuli kaasa. Õnneks pikalt ma talle seda vaatleja lõbu ei pakkunud ja üsna kiirelt olid kõik punktid käes ja nimi kirjas. Hea et oli Madis kaasas, teadis kohe otseteid soovitada. Tal oli vist nii heas tujus, tundus et kui ma oleks pikalt jokutanud, oleks vist karp ka peo peale ära toodud. :D STF läks kirja 21:46
Tänud mugavustsoonist välja toomast, oligi tuulutada ja konte liigutada vaja.