Rooduvarjend 6

Käisime vaatasime vahepeal üle, et Tunnelimulti lõpp on tõepoolest kinni trellitatud ja kurjad kirjad trellide küljes ning suundusime esialgu seega siia Rooduvarjendi poole. Erilisi ootusi lootusi polnud, sest kuigi olin varasemast logidega tutvunud ja endale mingi pildi eesootavast maalinud, siis tegelikult ettekujutus puudus. Sa mu meie, kuidas mulle sellised kohad ei meeldi, aga no mida sa teed ära, vaja ju ikka. Kaaslasi oodates filosofeerisime asja olemuse üle. Et keegi kunagi tegi siia mingid täiesti mõttetud varjendid ja siis palju palju aega hiljem tõi keegi siia mingi mõttetu plasttopsi ja siis mingid tegelased aastaid muudkui sulberdavad läbi vee ja kolistavad üle kivide , et sinna topsi paberitükile oma nimi kirja panna ja kui see tehtud, on veel maru õnnelikud ka. Igatahes olime otsustanud nende õnneotsijatega ühineda. Üle viimase piirde minek tundus aga paras väljakutse, sest vett oli ikka palju rohkem kui kaasas olnud varemleidnu seal näinud oli. Ei jõudnud veel kõhklema kahtlema hakatagi, kui kõige vapram, oleks, et oleks libistanud, aga kus sa sellega, lausa hüppas kubemeni vette ja ise rõõmsalt seletades, et polegi see vesi nii külm ega kole, täitsa ok. Ei noh, oli ikka kole küll, vaadateski hakkas kõhe. Õnneks oli see märg teekond seekord kaunikesti lühike.
Tänud peitjale siia Rooduvarjend kuute kutsumast ja aaret peitmast. Me nüüd piisavalt karastunud, nii et ots uuesti Tunnelimulti poole, eks näeb, mis sellega saab, äkki ikka ka alistatav.

Siin tõin oma kuivad jalad ohvriks, selleks sai ju täna siia tuldud et jalad märjaks saaks.

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Võib jälle külastada

Piltide pealt vaadates tundus nagu oleks ikka täitsa meri ees, aga otsustasime proovida. Sain ees minna ning täitsa "mahtusime" sinna vette. Meie rõõmuks oli ka lõppu näha ning saime nime kirja panna. Eks jah, uude logiraamatusse on alati mõnus kirjutada.
Aitäh!

Tulime vaatama, kas meie kummikutega õnnestub. Kõige pealt kohtasime üht nahkhiirt. Peale väikest pausi oli nahkhiir kadunud ning saime jätkata tunnelisse sukeldumisega. Veetase tundus täitsa okei, saime kenasti oma kummikutega hakkama. Ehk siis õnnestus.
Olime see aasta esimesed või noh üldse esimesed peale hooldatud aaret. Panime ka minigripi.
Tänud! Hetkel kõrgema kummikuga tehtav ilma muredeta :)

Sai parem.

Plaan oli hästi asjalikult seda esmaspäeva veeta. Korjasin ma siis vanemate aiast saaduseid, kui tuli kõne Carolysilt, et läheks lastega tunnelitesse. Kuna Carolys oli mu poisse meelitanud maa alla minekuga juba paar päeva varem, siis ma teadsin, et nad on kohe valmis minema. Tunnike hiljem sättisime juba endale parklas kummikuid jalga ja Carolys andis mulle koti koos hooldustarvikutega. Vaatamata sellele, et lapsed selles tunnelis minuga kaugele just ei jõudnud, oli neil ikka põnev. Mina ukerdasin aardeni. Karbi sisu oli tõesti vastikult ligane. Võtsin uue karbi, pistsin sinna niiskuseimaja, uue logiraamatu ja vanast karbist ka pliiatsi. Kahjuks ei olnud kuskilt võtta tervet minigripi ega nänni. Järgmine mineja võiks viia. Aga praegu sai hästi ja enam pole seis kriitiline :)

Raamat on täiesti märg ja karta on, et siin see ka ära ei kuiva.

Peale geosündmuse raames korraldatud giidiga ringkäiku suundusime tunnelisse, kuhu veel polnud jõudnud. Saime oma kahlamispüksid ära testida - töötasid küll. Tegelikult siin vesi veel väga kõrge polnudki, nii et tavaline kalamehesäärik oli ka täiesti piisav. Aare käes, aga raamat täiesti märg, nii et nimede sisse kirjutamisega oli päris tegemist. Aitäh peitjale!

Leitud

Vaatasime natuke erinevaid kaarte, lugesime varasemaid logiteateid ning võtsime siis ette tutvumistuuri Laagri tunnelitega (Pääsküla positsiooniga). Pikki kummikuid ega kahlamispükse meil ei olnud, olid aga tavalised ujumispüksid ja sokitaolised Skinnerid – toode, mis sobib selliseks (ja nii mõnekski teiseks) ettevõtmiseks kui valatult. Vesi oli küll karge, aga samuti meie meel ja nõnda me taskulampide valgel maa-aluse elu iluga tutvust tegime.

See oli meie retke neljas aare. Kui Tunnelimulti oli kokkuvõttes ainus, milleni jõudmiseks ei pidanud meie matka toimumise hetkel jalgu üldse märjaks tegema, siis see oli aare, mille juurde jõudmise teekond oli küll virgutavalt vesine, kuid kindlasti kõige lühem. Lausa nii lühike, et alguses sumpasime uljalt aardest mööda – kuna käidud oli alles nõnda vähe, ei osanud oodatagi, et juba kohal võiksime olla.

Ühel hetkel jõudsime aga Temani ja saime aru, et edasi me siit enam ei lähe – olime jõudnud füüsilise ja metafüüsilise maailma arvatava piirini. Geoloog märkas võimalust ülepiiriliseks rännakuks ning inimlikule kiusatusele alla vandudes läks seda lähemalt uurima – ühel hetkel kadus ta peadpidi ühte auku (võib-olla ka mulku, ma tõesti ei tea), ent mõne aja pärast tagasi tulles ei olnud tegemist enam sama mehega. Miski oli temas muutunud – sündinud oli justkui mingi kõige ülevamat laadi valgustatus, mida tavaliselt kogetakse vaid korra elus ja mille järgselt tagasi lugusid rääkima enam ei tulda. Geoloog on päästnud elusid ja näinud surma, kuid sellist transtsendentset elamust ei ole ma tema silmist veel iial varem peegeldumas näinud. See kogemus oli maagiline hetk ka minu jaoks.

Määramata aja hiljem olime end veidi kogunud, tagasi pööranud ja sobilikust kohast üsna kiirelt ka aarde avastanud. Panime nimed kirja, hingasime sügava sõõmu niisket ja footonitevaest tunneliõhku ning siirdusime tagasi maa peale, ühe elumuutva kogemuse võrra rikkamad.

Aitäh peitjale!

Mulle meenub, et RV4-6 aarde juures hellitasime üksvahe lootust pääseda siia ilma tunnelitest lahkumata. Kõige. Parem. Otsus. Kunagi. Oli sellest mõttest loobuda. Esimese hooga tulistasime siin suure entusiasmiga ilusasti aardest mööda ning vaatasime tõtt prügimäega tunneli lõpus.

Ma saan ainult öelda, et see kogemus muutis mind. Metafüüsiliselt, subatomaarselt. Hingeliselt. Läksin elektrijuhtmete, vanade rehvide, tarbeesemete ja jumal-teab mille muu keskele aaret otsima. Pean tunnistama, et oleks me valinud eelmise aarde juurest tunnelite otsetee ning sellest pilust mingi ime abil läbi pigistanud, oleks midagi minus murdunud. Juba kuhja otsas turnimine tekitas kehavälise kogemuse. Natuke nagu Metro Last Light arvutimängus, kus keset müstilist mahajäetud tunnelit seletab tegelane Khan sealsest ratsionaalse mõistuse piirimaist väljaküündivat elujõudu. Justnimelt, see tunnel elab. Tal on minevik, Tal on mälu ja Oma tahtmine. Sest sellel prügimäel on Oma tahtmine, mida inimmõistus oma hädises piiratuses ei mõista.

Tulin oma eksistentsi lahates tulema ning pikapeale leidsime ka aarde, mis ootas täpselt seal, kus vihjepildid lubasid. Hästi maskeeritud.

Tänud peitjale!

Minul oli esimene kord siin tunnelites ringi kolada ja oli väga huvitav.

Seltskond kokku aetud, ei olnudki muud kui asuda minekule. Mina udupea suutsin kohe enda taskulambi sündmusele jätta ja sain Britti laenatud kahlamispükstes edasi-tagasi jooksu teha. (Vihjeks võib öelda, et seda sai ikka veel edaspidi korralikult tehtud) Õnneks ootas lamp mind täpselt seal, kus eeldasin, ja maa alla suundusime ikkagi valgusega varustatult.

Kui eelmine aasta olin suur jänespüks ega julgenud kuhugi eriti ronida, siis sellise seltskonnaga polnud mingit probleemi väikeseid kummikutõstmisharjutusi teha. Ei olnud midagi kontimurdvat ja veetase oli piisavalt madal, et isegi Mai sai oma kõrge kummikuga peaaegu aardeni. Aitäh!

Väga vinge, et ikka lõpuks tunnelisse sain. Aastaid olen suutnud neid vältida, kuid nüüd kambakesi, tänu Laagri kohvikutepäeva geokohvikule, sai leitud kambajõmmid ja nii koos Kärdi, Britti ja Loonaga seiklus ette sai võetud. Otsustasime auto kuskile aarete posu keskele parkida ning nii ühed kummikud ja kolmed kahlamispüksid läbi Tänassilma kandi jalutasid. Jalutuskäik varjendini läks lõbusalt ja suhteliselt lihtsalt, keegi 30 kraadises kuumuses ei minestanud ja mugud meile kedagi järgi ei kutsunud. Seiklus maa all oli täitsa lahe, sai veidi adrenaliini, aga suures pildis lihtsapoolsem - kummikuga sain peaaegu kuivalt, ainult veidi pritsis kui lainetuses lõi. Väga mõnus seiklus, ma ei teadnud, et sellised asjad mulle meeldida võiksid, aga võta näpust - näpu annad, käsi võetakse ja küll see süda ka järgi läheb. FP ka lihtsuse ja emotsioonide eest. Igavesti vinge, aitäh!

Kohvikus ühendasime jõud Loona, Kärdi ja Maiga ning võtsime suuna harjutuseks kõige lühema tunneli juurde. Juba enne tunnelit oli väga lõbus. Mul on sellised kahlamispüksid, mis ei paindu ja nendega on igasugune pugemine, kusagilt üle ronimine väga huvitav. Sain ennast siiski piisavalt painutatud ja kinni kuhugi ei jäänud. Tänan peitjat, kohviku korraldajat ja kaasotsijaid.

Esimene leid siin tunnelites. Hea harjutus esimeseks aardeks. Kambaga on lõbus. Aitäh tutvustamast!

Kõik sai alguse sellest, kui Helen uuris vee sügavust ühe teise aarde juures. Mina küsisin vastu, kas Laagri tehtud. Samal päeval käisin poes ja ostsin endale kahlamispüksid ning jäin meile kõigile sobivat päeva ootama.
Täna see päev käes oligi. Täitsa omaette kogemus see vees sumpamine.
Tänud

Mulle pole need maa-alused roomamised ja solberdamised kunagi just ülemäära palju meeldinud. Seepärast olin sügisel isegi natuke rõõmus, kui kõik tunneliaarded geokaardilt talvepuhkusele kadusid, sest siis oli teema mõneks ajaks laualt maas. Aga tuli uus kevad ja aarded nagu miskad taas kaardil tagasi. Salme hakkas siis vaikselt teemat arendama ja kui Krissu ka tegi ettepaneku, et läheks koos, siis hakkas plaan juba ilmet võtma. Esmalt tuli muidugi poodi minna, et sobivat varustust hankida. Nädal tagasi täieneski meie geovarustus kahlamispükstega. Ja paika sai pandud just tänane päev. Natuke tegime ka eeltööd aaretega ja proovisime paika panna mingi järjekorra. Minul esialgu ei olnudki lootust, et kõik 6 Laagri tunnelikat läbi käime, hea kui saaks esimese korraga paar tükki tehtud.

Esimeseks valisime selle aarde, sest siin on selged juhised nii parkimiseks kui aarde leidmiseks. Tundus soojenduseks paras saak olevat. Esimene maa alla sisenemine oli päris meeleolukas ja sügavasse vette sattumine tekitas isegi natuke ärevust. Üsna kummaline tunne oli, kui vesi läbi kummipükste suurt survet jalgadele avaldas. Aardeleid oli kiire ja olime üsna rõõmsad, kui taas kuivale maale saime.

Aitäh põnevuste eest!

Kuna kohe pannakse tunnelid jälle kinni, otsustasime nendes olevad aarded ära logida. See neljast oli kõige lihtsam. Karp muidugi väga savine, aga seest korras. Aitäh.

Kodu läheduses seisis järjepidevalt üks kollane laik. Muidu polnud teisel eriti viga, ainult et üksi poleks tahtnud seda rohima (pun intended) minna. Egas muud kui lootsin, et ehk pole ma viimne inimene ilmakese pääl, kellele see laik järjekindlalt näkku kriiskab ja ehk õnnestub mõned kamraadid saada. Taevataat halastas ja saatiski mõned. Ja oli lausa nii lahke, et need mõned olid kahtlemata üks parimaid valikuid, kellega maa alla minna.

Igaüks oli omas elemendis. Miki saabus ja selgitas, et tema tuli julgestuseks. Tõestuseks justkui suure kirjaga SECURITY särk seljal. Töötõendit ta aga ei esitanud, nii et võta nüüd siis kinni.

Maretil oli kõige asjakohasem riietus, minul olid lihtsalt mingid fashionista 2020 vööni kalamehekummikud, mille Kaups oli koormarihma abil justkui traksidena mul ümber kaela tõmmanud, et jalanõud liikumise ajal alla ei vajuks.

Esimene roodukas oli päris hea, et käsi sel teemal valgeks saada. Security vend pani jalga kõige tavalisemad matkasaapad, millest mina tegin kohe järelduse, et ju siis pole vaja vette minna ja üritasin järjekindlalt seinu maha lammutada. Õnneks oli mõni teine ajud kah varjendisse kaasa võtnud ja jõudsime siiski aardeni.

Kui Liis foorumisse koopa-aarete ühiskülastuse mõtte postitas, haarasin sellest kinni, broneerisin päeva ja varustasin end nii uute kummikute kui kahlamispükstega. Loonel tekkisid muud asjatoimetused vahele ja ei saanud meiega ühineda, kuid see-eest Miki tuli julgestuseks (särgiseljalgi ilutses