2 

Karp loodusest eemaldatud. Soovi korral saab omanik selle meie käest kätte

Hommikul meile saadetud pilte vaadates tõdesime, et olime oma spa puhkuse väga õigesse kohta valinud. Meil piilus päike ja rohendas muru.. Üks väike miinus muidugi oli, vett oli palju, kohe väga palju. Et aga seda jubeda ilmaga kohtumist edasi lükata, tulime seda punast täppi külastama. Teekonna valisime kaartide põhjal riigimaad pidi. Karjamaa oli kui mudamülgas , kraavid ajasid vett üle ja mets kasvas üldse vees. Kummikud olid pidevalt kõriauguni vees aga kohale me jõudsime. Karp vaatas vastu esimesest vaadatud kohast. Kuna omanik selle gc lehel arhiveerinud ja gp lehel aaret enne karbi loodusest eemaldamist arhiivi ei panda, siis saigi karp kaasa võetud. Tänud ekstreemse teekonna eest.

Teine katse ehk eelmise aasta vigade parandus oli edukas, võib-olla seepärast, et seekord tegime enne kaarditööd ja lähenesime lõunast! Aare korras, 15-20m nullist.

GC-s arhiveeritud, kuid karp võib veel looduses olla.

Paneme siis siin ka kinni, kui seal kuri maaomanik on. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

 1 

Paar päeva tagasi tegime esimese katse, kuid jõudsime aarde lähedusse valel pool kraavi ja selelst me üle ei saanud. Täna otsisime lähenemisteed põhja poolt teisel pool kraavi, kuid samuti tulutult. Üle heinamaa minek jäi ära, sest maaomaniku poolt paigaldatud jalakäijate keelumärk oli meie jaoks üheselt mõistetav.

Sellele aardele otsisime ligipääsu vähemalt paaril erineval päeval. Käisime ka selle kurikuulsa maaomaniku poolt uurimas, aga ei hakanud sealtkaudu õnneks üritama. Lõpuks jäi täpike ikka nii palju häirima, et otsisime sobiva lähenemiskoha sisuliselt otse põhjast. Meie parkisime tee ääres koordinaatidel 58°17.3526', 22°17.4417'. ​Ka seal oli hooned ja inimesed lähedal, aga õnneks keegi meile lähenema ei hakanud kui mööda niidetud ja puhast heinamaad mööda aarde juures ära käisime.

Aarde enda asukoht ja erilisus jäi küll arusaamatuks. Vähemalt on nüüd kaardilt ära.

Peale mitu päeva mööda sõitmist ja eemalt kiibitsemist otsustasime nüüd põhja poolt üle niidetud heinamaa kohale jalutada.

Tänan peitmast.

Ilmselt tabasime põhjust, miks aare GC-s kinni on: väidetavalt Ulja-Aadu geopeiturist maaomaniku eramaal! Olge ettevaatlikud, maaomanik teeb teist pilti, ajab taga, ähvardab politseiga! Meil oli päeva viimane aare ja jälitajal vedas, et me edasi laevale ja mandrile ei sõitnud, vaid läksime Kuressaarde veel sööma, muidu polekski meid kätte saanud :D

Ta lubas küll samal päeval, et laseb selle aarde kinni panna... Ei tea, kas teatas ka adminnidele või otsustas siiski lõpuks aarde lahti jätta... On oht, et varastab aarde ise ära!

Mõni teine kord kunagi kirjutan ehk veel detailsemalt. Jätan siiski ilmselt tema automargi, -numbri, -värvi jms avaldamata. Muidu tundus mõistlik mees olevat, aga esimese asjana süüdistama tema tööriistade varguses... Õnneks pole see päris esimene kord, kui süüdistuste ohvriks langen. Võtke rahulikult, politsei ilma tõendamata õnneks ka midagi ei tee.

https://auto.geenius.ee/rubriik/hea-nipp/eratee-ja-eramaa-mida-see-tahendab-ja-kes-ning-kuidas-voib-seal-liigelda/

 1 

Siia on viies aastaaeg saabunud. Kõik on vee all ja väikesest kraavist on saanud Amazonas. Lähenesime ka üle lirtsuva heinamaa, aga olime valel pool kraavi. Lõpuks ei aitand muu, kui ehitasime silla. Kohapeal sai liiga kinni oldud koordinaatides, kui aarde nime meelde tuletasime, siis tuli leid kiirelt. Karp on 15 meetrit koordinaatidelt põhjasuunas, aarde nimele vastavas kohas.
Aga miks kätsingus aare suletud on?

Lihtsat üks vaade

Kiirelt üle põllu

Kiire leid

Siin otsustasime lähenemissuuna osas põhja suunast, sest seal tundus suurem osas maast lage olevat. Praegu oli heinamaa niidetud ning saime ka koerad jalutuskäigule kaasa võtta. Metsa servas oli veidi pikemat rohtu, aga metsaall oli jälle igati muretu jalutamine. Kohapeal läks juba kiiresti. Tagasi jõudes olid koerad ligumärjad aga õnnelikud. Aitüma!

Aitäh!

Eriti isegi ei uriseks. Looduses meeldib mulle aardeid rohkem otsida kui rahvarohketel linnatänavatel, võsa ei pelga, ega ta nüüd nii hull olnudki ning nullis ootas ees ju täitsa mõnus mätas. No vähemalt tänase kuiva suveilmaga polnud põhjust kurta :o) Kui soovida tohib, siis tulevaste aarete puhul eelistaks Punase posti laadsete asemel näiteks sääraseid nagu Lehmakook.

Täpselt ei teadnud, et kas aare on alles veel, sest väljamaa lehel on aare kättesaamatu. Küsisime Ove käest järgi, et kas ta oma Saaremaa ringi ajal siin aarde juures ka käis. Saime jaatava vastuse.

Kartsin siin hullemat võsa aga tegelikult oli täitsa lihtne matk põhja poolt mööda heinamaa serva. Risti olles leidsime ka varemkülastajate raja üles. Põldmarju noppides jõudsime rebase mättani ja panime nimed kirja. Aitäh!

Aardele otsustasime läheneda põhja poolt. Kõndisime mööda heinamaad ja aardega risti olles keerasime padrikusse. Põldmarkad näitasid meile teed ja varsti olimegi rebase mättal.

Tänud.

Rebase mätta lähistelt sõitsime läbi juba mõned päevad varem, aga siis ei olnud üldse-üldse tahtmist seda võsa ette võtta ning mõtlesime, et ah kui mõni teine päev viitsime, siis tuleme, aga kui ei viitsi, siis ei viitsi ja kõik. Selleks õhtuks oli aga aarde juurde tahtjaid juba kaks ning ega siis minagi üksi autosse konutama tahtnud jääda. Tegelikult polnud üldse nii kole jalutuskäik, kui oli tundunud, aga väga tore ka kahjuks polnud. Karbi leidsime maast ja panime arvatavasse peidukasse tagasi. Koordinaat oli ka möödas. Aitäh!

Meie lähenesime aardele lõuna poolt mööda metsas kulgevat teerada. Viimase osa läbisime aga mööda põlluserva ja aarde kohal keerasime metsa. Rebasel oli metsas isegi mitu mätast aga meie leidsime aarde hoopis lahtiselt urust väljapool maapinnal vedelemas. Tundub, et rebane loobib ülearused topsid oma urust välja. Peale logimist panimme topsi rebase urgu tagasi.

Väike jalutuskäik heinamaal ja siis natuke võsas. GPS näitas küll edasi paarlümmend meetrit aga üks sobilik koht torkas juba ennem silma ning meie geojuunior leidis ka aarde kohe. Aitäh peitjale!

 1 

Mõtlesin pikalt, kas kirjutada siia logiteateks: leitud ja logitud või siis natuke pikemalt. Otsustasin erinevatel põhjustel viimase kasuks.

Tegelikult on mul väga hea meel, et geopeitusega liitub uusi mängijaid ja selle huvitava, mitmekesise ja hariva harrastusega tegelejate arv kasvab. Teisalt, kuigi kiusatus on suur, võiks needsamad uued mängijad esialgu püüda end tagasi hoida oma aarete peitmisel ning otsida teiste peidetud aardeid. Nii on võimalik näha, kuidas on aaredeid peidetud, kuhu on peidetud, millised on võimalikud erinevad peitmisviisid, et aaret oleks huvitav leida ning et see ei jääks kõrvalistele isikutele liiga kergelt silma jne. Sedasi tekib parem arusaam mängust ja võimalustest ning kasvab enda kindlustunne. Mõnel võtab see kauem aega, mõnel vähem. Meil näiteks ei ole tekkinud piisavat kindlustunnet isegi peale 4000 aarde leidmist, mõnel mängijal ei ole seda tekkinud ka peale 5000 aardeleidu. Sellest tulenevalt ma arvan, et 40 aardeleidu on natuke vähe, et hakata ise leidjatele häid emotsioone pakkuvaid aardeid peitma hakata.

Nii on ka selle aardega.

Kas aardel on huvitav saamislugu? Ei.

Kas aarde peidukoht on hästi huvitav ja külastamist väärt? Ei, see on võsa.

Kas aarde teostus on hästi põnev ja omalaadne? Ei, tavaline toidukarp, juhendit ei ole, logiraamatuks on märkmepaberi plokk, mille lehed hakkavad varem või hiljem eralduma ja kaduma kui need tuhanded geopeiturid hakkavad seda aaret leidma ja logima.

Seega soovitus, see aare on mõeldud neile, kellele meeldib kõrges rohus ja võsas seigelda skoorimise eesmärgil, et no-matter-what kõik aarded saaks leitud. Koordinaat on ka sealjuures muidugi veidi mööda.

Aare ise sai meil muidugi leitud ja nimed kirja.

Nuputasime ja nuputamise. Lõpuks tegime teevaliku. Noh oli kohati vööni märga rohtu ja muidugi ka võsa. Teepeal ehmatasime ka ühe looma jooksu. Kuna me temaga silmsidet ei saanud, siis jäimegi vaidlema kas see oli karu või põder. Mätas oli ju igati aus ja tegus. Miks mitte siis aaret peita

Siin sai ette võetud väike jalutuskäik. Kohati oli hein rinnuni siis saime äsja niidetud põllul käia. Siis aga võsas, kus ehmatasime kellegi nii ära, et me ei jõudnudki märgata, kes meil peaaegu nina alt püsti kargas ja noolena minema jooksis :D
Aarde kodu oli ka täitsa äge.
Tänud näitamast!

Plaanisime Urverahule minna ja mõtlesime, et teeme kiire kõrvalepõike Rebase mätta juurde. Lähenemiseks ühtegi normaalset teed või rada leida ei õnnestunud, seega parkisime auto ja rühkisime mööda heinamaa äärt metsatukka. Sama rajapuudus valitses ka metsas, seega rammisime lihtsalt läbi võsa. Oi oi, kui vastik see minek oli. Mitmeid kordi mõtlesin, et äkki sellel on mingi point, et on mingi äge koht, mida ma pean nägema ja ma olen pärast nii rõõmus. Kohale jõudes ootas meid aare, leituks sai ta kiirelt aga küsimus jääb painama, miks selline kohavalik? Aitäh!