Käbikuninga: Kingitus skoorijatele

 2 

Tore käbikuningannaks kroonimise tseremoonia oli.

Algselt pidi kroonitavaid rohkem olema, aga kahjuks luusib ringi katk ja tegi oma puhastuse.

Igatahes rääkisin Kristjani ära, et mul on suur vajadus eelviimane Tallinna linna 5.0 ära teha. Õnneks oli ta lahkesti nõus ja läksime täppi vallutama. Kaupogi tuli seda lugulaulu vaatama ja tõi näljasele tudengile värskelt küpsetatud õhtusöögi ja puha.

Mõne katsega oli köis õigest kohast üle ja startisin kingituse manu. Ega midagi erilist ei juhtunudki peale selle, et peale logimist suutsin pastaka niimoodi karpi lennutada, et see tagasipõrkega karbist välja lendas ja kuhugi alla kukkus. Poiste teravate silmade eest see siiski peitu ei jäänud ja pastakas saadeti üles tagasi.

Peale logimist sõime Pässas tänutäheks kooki ja lugesime õhtu lõppenuks.

Aitäh vahva seeria ja krooni eest!

Homme õhtul päikese loojumist vaatama. Nii saabus meile kiri. Tund enne saime parklas kokku ja asjatasime end puu alla. Paar lasku ja köis paika ning vinnasime end kolmekesi päikese merre vajumist vaatama pildistama. Dauno nautis niikaua all oma hiljutist juubeli kingitust. Tänud kõigile kaasosalistele.

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Airi ja Margusega jäi diil, et kui slingitaja õudusunenägu on tehtud, siis teeme ühe veel. Et asi veel põnevam oleks, siis peitja tuli ka kaasa selga sirutama. Kui köis oli paigas, siis pani Kristjan juba üles ajama. Airi oli esimene, kes üleval käis. Mina tammusin veel all edasi-tagasi, aga nemad ikka kudrutavad seal ladvas. Järgmisena läksin siis ise üles. Kui kuulsin, mis see kõrgus on puul, siis käis kurgust üks klõnks läbi ja mõtlesin elu üle järele, et millega ma tegelen ja millesse ma end seganud olen. Ega siis midagi, asusin teele. Nagu ka mõned eelnevad logijad, ei väsi ka mina oma peitjast koolivenda kiitmast. Milline rahulikkus ja kannatlikkus peab inimesel olema, et algajast võhikut juhendada. Olin vist veidi üle poole maa ära roninud ja minu suust kõlas üks sügavam ohe. Kristjan ülevalt oli kohe valmis: "Kuulan! Milles mure?" Väike assisteerimine logimisel tuli kasuks. Logiraamatusse sirgeldasin oma nime väga väriseva käega ning tõdesin ka kirjalikult, et see oli ilmselt suurim katsumus seni. Oma pulsikella ma vaatama ei hakanud, neid numbreid ma näha ei tahtnud. Vahepeal tuul pani ladva ka kõikuma, siis oli ka paras elamus. Kuid igal võimalikul sammul oli Kristjan olemas, rahustas igal võimalikul moel maha. Ja ma lõpuks olingi ju seal üleval ning maa peal tagasi. Hiljem jalad küll värisesid adrenaliinilaksust, aga selle eest oli kottpimedas ronimine sellisele kõrgusele minu jaoks esmakordne kogemus ja selle saavutuse üle võib vabalt uhke olla. Mirjam käis siis ka üleval ära, mina liikusin ringi, et ennast soojas hoida. Suur tänu Airile ja Margusele ning eriti Kristjanile. Äärmiselt vinge lõpp õhtule. Oli väga tore, õpetlik ning kogemusterohke.

 1 

Selleks ajaks, kui me antud aarde lähedusse parklasse jõudsime, oli väljas juba üsna-üsna pime. Airi juba korra mõtles, et täna ehk ei hakka, aga kuna isegi peitja isiklikult oli varustusega kohale vuranud, siis ei jäänud meil muud üle, kui tänane viimane tipp vallutada.

Kristjan pidi paar korda köit sättima, aga tegi selle aja tasa oma ülikiire ronimisega. Juba üsna kohe hõikas ta ülevalt, et esimene saab ronimist alustada. Selle vastutuse võttis endale Airi, kes jäi puu otsa jutustama nii pikaks, et allseisjatel olid juba varbad jääs :D

Aga et peitja kindel reegel oli, et nimi tuleb tema nähes ise oma käega kirja saada, pidime meie Märteniga oma aega kannatlikult ootama.

Järgmisena läks oravat mängima Märten. Ka temal läks veidike aega, kuid anname selle andeks, kuna tegemist oli esimese korraga kui me sedalaadi.. vahenditega (anna andeks Kristjan, ma ei mäleta neid nimesid hetkel enam :( ) puud vallutasime. Lisaks sai Märten üleval korraliku koolituse, kuidas puu otsas hakkama saada.

Ja siis lõpuks sain mina ka oma kangeid lihaseid jälle pingutada. Tahaks väga öelda, et ülesminek oli sündmustevaene, aga nii lihtsalt mul ei läinud. Nimelt on minu ronimisstiil veel veidi putitamata, mistõttu ma kippusin vale kaldenurga tõttu kohati allapoole vajuma. Õnneks olin ma sel hetkel juba esimeste okste juures ja sain osaliselt nendele toetuda. Kristjan muidugi oli vana rahu ise ning tuli allapoole mind juhendama. Niiet süda kurgus jõudsin ma keset kottpimedust (sest Märten kulutas mu mütsilambi viimasegi elujõu oma ronimise ajal ära) lõpuks ka vajalikule kõrgusele. Ka mina sain seal korraliku koolituse varustuse osas ning lõpuks loa ka väriseva käega oma nimi kirja panna. Ah, ja ühe Airi ränduri jätsin ka üles, olevat teine kunagi oma rännakut sellest samast aardest alustanud ja jõudis nüüd koju tagasi. Nautisin natukene vaadet (kusjuures peab päevasel ajal tagasi tulema, pimeduses ja valguses näeb kõik nii teistsugune välja) ja voolasin alla tagasi.

Huh, see oli natuke keerulisem 5/5 juba, aga kurta ei tohi. Nüüd olen targem!

Aitäh-aitäh kõigile kaasosalistele seda kogemust pakkumast ja Kristjanile eriti aitäh, et vaatas-kuulas-õpetas!

Mis puudutab antud seeriat siis.. küll me nende teisteni ka kunagi jõuame :P

 7 

Siis kui mina puu otsa jõudsin oli üks orav seal juba ees. Oli end mõnusasti sisse seadnud ja nautis vaadet, mida mina väidetavalt olin unustanud vaadata.

Aga nüüd ongi kõik. Ei teagi, kas nutta või naerda. Kui kuus kuud tagasi, täpsemalt 1.mail kell 6 hommikul GP esileht Käbikunne täis loobiti poleks osanud küll arvata, et kõik need puud ja maakonnad nii lühikese ajaga vallutatud/läbitud saavad. Algatuseks oli lahe Tartus Tanel ja Loona laupäeva hommikul kodust välja ajada ja metsa puu otsa meelitada. Juba nädal hiljem sai Luud ja Tümikas FTF-itud. Mai lõpu poole sain Viljandimaal esmaklassilise hirmuhigi osaliseks. Juuni alguses olin väikest rattatuuri Ida-Virumaa kandis tegemas, millele lisandus planeerimata ronimine koos Inge ja Markoga Konsu järve ääres. Mõned päevad hiljem olime suurema seltskonnaga Matsimäe järve ääres, kus mulle väga meeldis. Kuna vahelduseks oli ronimist vähem ja sai muid asju rohkem nautida. Sellest nädalake edasi vallutasime sama seltskonnaga ka kuulsa ja hirmuäratava Eraku. Jaanipäeval Lähetasime end koos Yksk6ik tiimiga Orbiidile. Esimesel juulil kärsatas kuumus kõik jõuvarud ära ja käisime Kapuu 6 all vedelemas. Viis päeva hiljem leidsime pisut jahutust saartelt, kus oli tiba jahedam, kui mandril ning mõne päevase vahega vallutasime nii Hiiumaa, kui ka Saaremaa käbikunni aarde. Siis tuli sisse üks kuuajane paus ja augusti teist nädalat alustasime Lõuna-Eesti maakondades kolistamisega. Kahe päevaga tegime koos Hannoga puhta töö ning premeerisime end peale seda Läti geotuuriga. Augusti keskpaigas lõpetasime ära ka poolikuks jäänud Kapuu kuue ja siis tuli pikk tühja maad kuni tänaseni, kui sai sellele seeriale üks rasvane punkt pandud kõigepealt Käsmus ja lõpetades siinse boonusega skoorijatele. Kui see on skoorimine, siis olgu pealegi. Maru aeg, mida meenutada!

Aga jah, mis nüüd siis edasi? Eestile on tiir peale tehtud. Puulatvades on üksjagu kõigutud. Nii valges, kui ka pimedas. Siinne ronimine oligi üle hulga aja pimeda peale jäänud ja paljud asjad näisid seal kõrguses hoopis teises valguses. Oli mõnus, oli hirmus. Maa peale naastes tegin küll võiduka tantsu, et ongi läbi mu jaoks see seeria aga eks natuke kurb ka, et juba otsa sai. Igatahes suur suur tänu kõigile, kellega koos sai neid puid vallutatud ja üüratult suur kraaps ja kniks peitjatele selle suure töö eest!

 8 

Kuna Lükatiga hakkama ei saanud, siis otsustasin õhtu lõpuks vähemalt sellegi ära skoorida. Siin jäi kast üsna kiiresti silma ja sai hakata harjutusi sooritama. Mõningase katsetamise järel sain liini paika ja edasi juba köie ka ja oligi aeg tõusma hakata. Kui olin juba peaaegu üles jõudnud, siis avastasin, et köis polegi üle jämeda oksa nagu seni arvanud olin. Oli teine hoopis ümber jämeda oska küljes oleva sõrmejämeduse kuivanud oksa ja tuli samalt poolt jämedat oksa alla, kust üleski läks. Pärast seda toetusin lisaks köiele ka osktele, õnneks neid sellele kõrgusel juba oli. Tundub, et kaitseinglil oli köie teisest otsast kinni hoidmisest higimull otsa ees. Otsustasin talle puhkust anda, panin end kaasa olnud slingiga puu külge kinni ja enne laskumist tõmbasin köie vaba otsa üles ja panin ta ilusti üle oksa. Aitäh peitjale.

Selline üllatus ootas üles jõudes ees

 7 

Üks Prantsuse kirjanik on öelnud: "Pole midagi kallimat kui tasuta kingitus." Minu mugandus oleks sellest mõtteterast selline: Pole midagi ihaldusväärsemat kui kättesaamatu kingitus :) Sest kuidas teisiti saab suhtuda aardesse, mille koordinaadid peidetakse kuskile ei-tea-kuhu ja kingitus ise riputatakse puu latva ja nimeks pannakse ka veel Kingitus ...
Tegelikult väikeste sammukeste haaval saabus kingituse kättesaamise võimalus aina lähemale ja kui Kristjan tegi ettepaneku täna mõne puu otsa ronida, siis olime koheselt nõus. Meie suureks rõõmuks valis ta ronimisobjektiks just selle kingitusega rikastatud puu.
Liini paika saamine võttis täna tublisti aega ja laske sai tehtud päris mitu. Meie (rohkem Kristjani) askeldamise peale astusid ühel hetkel ligi ka mugud, et uurida, mida me küll teeme. Esitlesime oma tegevust kui puu otsa ronimise hobina ja jätsime seekord Geopeituse saladused paljastamata.
Kui lõpuks raskus lendas üle ideaalse oksa, siis köie paika seadmine ja varustuse sättimine käis juba profi käes kibekiirelt. Esimesena ronis Kristjan, et puu otsas meie tegevust turvata. Teisena sibas mööda tüve üles Salme, kellel ka kõik võtted juba käpas ja mul ei jõudnud puu all istudes isegi jahe hakata. Ja siis oli minu kord kingituse juurde minna. Viimastest ronimistest oli juba üksjagu aega möödas, kuid täna polnud võimalik siit niisama lahkuda ka. Traksid oli juba seljas, kui tekkis väike mõttevahetus, mis vidinatega ma ennast üles poole pusima hakkan. Kristjan hüüdis ülalt, et kui olen endas 1000% kindel, siis võin tulla crolliga, aga kui mingi kõhklus, siis kindlam grigriga, sest siis on mul võimalik ennast ise alla aidata või Kristjanil appi tulla. Kuigi ma sisemiselt teadsin, et ma täna sinna kastini pean ronima, valisin igaks juhuks viimase variandi. Pusimist oli sellega omajagu ja energiat kulus topelt, sest ronimisvõtted polnud just eeskujulikud, kuid üles ma omal jõul sain. Tuhat tänu Kristjanile, kes puu otsas istudes aeg-ajalt abistavaid märkusi hõikus ja motivatsioonisüste tegi. Aega läks, higi tilkus, aga lõpuks ma ülimalt õnnelikuna seal kasti kõrval kükitasin. Logiraamatusse kirjutamisel käsi värises ja poole teksti peal hakkas pastakas streikima, kuid peale sellist eneseületust ei olnud enam eriti suur katsumus kinnikiilunud pastakas uuesti kirjutama meelitada.
Kui aardega kõik toimetused tehtud, siis kiikasin ka vaadet, kuid see unistav kauguste vaatlemine puu otsas kõikudes tekitas pigem kõheda tunde. Lihtsam oli keskenduda ronimisvarustusele ja Kristjani juhendamisel kõik laskumiseks valmis panna. Umbes tunni ajaga oli mul puu otsas käidud, ilmselt on see üks aegluse rekordeid.

Mul on nii hea meel, et Kristjan viitsib juhendada niiii kannatlikult ja julgustab ja innustab hetkedel, kus vaja. Minu meelest on see tohutult imetlusväärne, kui peitja ise aitab abivalmilt oma kõrgete raskusastmetega aareteni jõuda ja on uuesti ja uuesti nõus samu asju üle rääkima ja ise täiega kohal olema. Suur-suur aitäh!

 3 

Kristjan tuli siinse aardekasti ust parandama ning mind võeti puusse kaasa logima ja abitiimiks. Või noh, kruvide ja akudrelli otsikute hoidjaks :D. Aga seekordne käik sain küll hirmu ka täisraha eest, &;%<#@ kõiki neid vahepealsete pidustuste käigus sisse pressitud kooke… :D.

Algus oli igatahes paljulubav, vist neljanda lasuga lendas raskus sobivasse harusse. Kastist küll natuke madalamal aga et ma olen saanud läbi teha enda ladvas kõrgemale vedamiseks slingi kinnitamise, põristas lõvi minu sees trumme ning Kristjani küsimusele, kas saan esimesena minnes omapead hakkama seal kõikide nende enda lahtivõtmiste ja uuesti kinnitamistega, lipsas suust vastusena välja enesekindel jaa... Mhhh, kur&(@“# lo%{=¥/* ikka :D, oleks võinud ju arvestada asjaoluga, et kui mõni asi on kord libedalt läinud ei pruugi see iga järgmine kord enam siiski nii minna :D. Sest esiteks sain umbes 6 meetri pealt kiirlifti tubli jupi allapoole kui üks kuiv, peidus olev oksakönt nende tugevate põhikandurite taga ühtäkki järgi anda otsustas. Ehkki proovirippumisel see alatu raag oma olemasolu ja sellist kavatsust üldse välja ei näidanud. Ja noh, peale seda võite arvata kas mul käed värisesid ja süda puperdas ning kas minutitetagusest enesekindlusest oli järgi ainult fffff….-ma-ju-kardan!!!!!-halin :D. Ning teiseks selgus, et mul jätkuvalt pole iseloomu ennast kõrgustes tühjuse kohale rippu lasta siis, kui ära kaob tunne, et sa kuhugi toetud / millegi külge reaalselt kinnitatud oled. Isegi kui sa tead, et oled. Isegi kui sa NÄED, et oled :D. Ja siin sattus täpselt sling nii palju pikk, et ma oleksin pidanud ennast selle otsas selg ees vabalangedes istesse laskma. Ja ma lihtsalt ei suutnud ning valisin pigem viimasel jalgealusel oksal poolviltu seismise koos kõvasti kõrvaloleva puuharu kaenla alla pigistamisega :D. Ja seda kõike seni, kuni Kristjan enda ka üles tōmbas ning minust mööda kastini ronis… Mis tegelikult juhtus alles päris mõne aja pärast. Sest noh, enne kui ta sai oma tõusuga alustada, tuli mul ju haarats köiest ja köis crollist ära saada. Ja kuigi ma olen sedagi nüüdseks päris mitu korda läbi teinud ning maa peal tänagi enne minekut katsetades töötas kõik laitmatult, siis nagu kiuste too allatõmmatav lukustusmehhanism ei tahtnud ega tahtnud üleval enam enda hambaid köiest lahti lasta. Sest natukest mittepingul nööri oli talle ju vaja aga seda ei saanud kohe mitte kuidagi tekitada sest teises otsas rippusin raskusena mina, jalad mõistliku toetuspinna puudumisel enamus aega abitult õhus ringi siplemas :D. Ja nii ma pusserdasin siis seal veel nende vidinatega ka nagu Puhh koopa-augus, ei edasi, ei tagasi; õues jõudis isegi ilm selle kõige peale poolpimedaks minna… Õnneks :D. Sest ma ei harju sellega ka vist kunagi ära, et need puud kiiguvad tuules päris tuntavalt ja siis pimedas vähemalt ei näe enam, palju maa ja enda vahel seda tühja kukkumisruumi on. Ning kuni Kristjan kastiga tegeles, üritasin mina hoolega ignoda pähe tikkuvaid mõtteid sellest, kuidas töötavad füüsikareeglid siis, kui niigi veits viltuse kanduri otsale laduda lisaks enam kui sajakilone lisaraskus… :D. Oma nime raamatusse kirja panemast kõik need pablamised aga ikkagi ei vääranud ja kui mulle lõpuks too regular suurusega kast peale parandusprotsessi logimiseks kätte ulatati, läks kogu sabistamine üldse meelest ning isegi pilte oli aega uhkest logiraamatust klõpsida… :D.

Aitäh Simonele ja Kristjanile kogu seeria ning Tallinnasse boonusena peidetud muljetavaldava suurusega skoorika eest :); sai kokku üks väga ffffffärvikas käik :D.

 2 

Olin just koju j6udnud ja panni tulele sättinud kui Silver hõikas et mis oleks kui teeks täna väikese ronimise. Ilma arvestades tundus see muidugist igati hea plaan. Toimetasin oma toimetamised ära ja hakkasin siis linna poole tagasi vurama. Arvestades et minul oli k6ige kaugemalt tulla siis arvasin et j6uan kohale kui juba asju kokku pakitakse aga tegelikult vaatas mulle puu alt vaid Kaupo vastu. Haarasin ka oma ronimiskama kaasa, kuid kuna rakulka oli Silveri käes siis ootasime Merle ja Silveri ka ilusti ära. Näha oli et rakulkaga oli k6vasti trenni tehtud ja juba esimese lasuga sai asi 6igest oksast üle. Läksin siis esimesena yles ja v6tsin oksa peal m6nusa asendi sisse et ka teised saaksid yles tulla. Korra oli m6te ka grupipilt teha kastiga koos. Aga aarde tyypi arvestades ei tundunud see siiski väga hea m6te olevat. Samal ajal kui ka teised ykshaaval yleval käisid j6udsin mina p6hjalikult kasti sisuga tutvuda ja imetleda. Täitsa kingitus mis kingitus :D Olgugi et seal oli ahvatlusi, piirdusin siiski vaid vaatlusega EVEJ ;) Laeka enda sulgemis mehhanism oli aga omadega liimist lahti ja objektile j6udes oli seal täitsa avatud uste päev. Mägiaivar teibiga oli üritatud päeva päästa aga eks see ole selline et v6tab vaid korraks kinni. Ei olnud hetkel autos kaasas ka midagi head millega liimist lahti olevat tugevamini kinnitada. Pikemas perspektiivis kannataks sinna jah kas kruvi panna v6i hoopiski vana hea haak. Toimingutega alustasime ja merre sulpsava orantsi juustukera saatel kuid viimased laskumised käisid kll pilkases pimeduses. Peitjatele muidugi suured tänud ja veel parem on see et seiklused pole veel läbi kuna Käbimaakondasid on veel tykiks ajaks :)

 3 

Ega palju puudu ei jäänud, et oleks tänasest kambaka tegemisest käbikuningale maha jäänud. Sport on kahjulik, teadagi ju:). Õnneks Silveril siiski orgunn alles käis ja muidugi olin valmis kampa lööma. Kamba peale on juba piisavalt palju ronimismeetreid kogutud, nüüd sai kohtumispaik kokku lepitud ja õues puu otsas lõbutsemine võis alata. Vaatlesime kõigepealt puud maapinnalt, aga esimesed olid kribinal kiiresti puu ladvas ümbrust vaatlemas. Mõni vaatles ladvas pikemalt, mõni nautles ronimist kauem, tore lobamine oli all, üleval ja alt üles.
Ootamatult ruttu oli aga pimedus käes ning aeg kõigil puu otsast alla tulla ning väärtuslik kraam kokku korjata. Ronimisõhtu kambaga oli tore nagu alati.

Tänud.

 4 

Olin särgiväel juba mitmeid tunde õues olnud, seega mul suurt igatsust ronima minna polnud. Just sai üks männipuu vallutatud, kui aitasin naabril selle langetada, kuigi selle eest käbikuningaks ei saa. Küll aga silm puhkab, kui saab vaadata kuidas teine inimene tööd teeb (oksi laasib). Mul just see oligi käsil, kui Silver ronima kutsus. Kui juba kõik lähevad, siis ei tahtnud ka ise ilma jääda ja kunagi hiljem üksinda tulla. Teised olid nõus mulle ka asukoha paljastama ja nii me puu all kokku saime. Viimasel ajal on köie paika saamine kõige aeganõudvam osa, aga siin läks sellega kiiresti. Kuidagi jõudsin ka ise üles logiraamatut sirvima, mis on veel üpris tühi. Aitäh peitjatele ja kaaslastele.

 3 

Vaatasin läbi akna seda ilusat soojendavat oranži kera , kui taipasin, et olen valel pool klaasi. Nii ilusa ilma puhul tuleb ikka õue minna. Asusin siis teisigi taga utsitama. Merle ja Tarmo sain kiirelt nõusse. Vaene Kaupo pidi ainult pudeli avamist edasi lükkama. Ilm oli vahelduseks tõesti ilus, arvestades mis jura siin vahepeal pakuti. Koha tuvastamisega probleeme ei olnud. Ainult tänu kangele kaelale oli kõrgustesse vähe keeruline vaadata. Kaupo sai veel hea lasuga ka nööri kohe esimese korraga paika. Edasi võis juba lustima hakata. Kui mina puu otsa jõudsin, oli puu juba vallutatud. Tarmo istus juba parima vaatega oksal ees ja revideeris karbi sisu. Ei tundnud mõistlik koht trügimiseks ja jätsin ta sinna edasi nokitsema ja ise läksin teistelegi võimalust andma. Kui üleval olles õnnestus veel vaadet nautida, siis alla jõudes oli juba päris pime. Teised peavad küll igatahes nüüd vaate pärast tagasi tulema. Kastil oli vist väike probleem ka küljes, aga sellest teab juba Tarmo paremini rääkida.

Tänud.

Otsustasime olukorda hinnata ja vaadata, kas jõuame üles või mitte. Nulli jõudes ja alt vaadates ütles Miki, et kast on lahti ehk peame ikka kuidagi kiirelt üleval käima ja vaatama,kas saame veidi teipida ehk sünnipäevale võib veidi hilineda ka. Liiniga läks aega ja kell tiksus aina edasi, aga üleval ära käisime. Vaadet kahjuks nautida ei jõudnud, aga ronida oli mõnus. Karp ise sisaldas ägedaid asju, seekord vahetust ei teinud. Panime nimed kirja, korjasime asjad kokku ja lippasime kiirelt edasi. Järgmistest logidest loen, et teipimisoskust pean ma veel lihvima. Aitäh!

 1 

Seeria on lahe, kohapeal oli ka lahe, kuid kogu selle laheduse rikkus ära üks kulbitäis tõrva meepotis. Nimelt kohale jõudes oli aardekasti uks lahti. Mis seal ikka - kuna olen alati võimalusel aardeid hooldanud ja parandanud, siis ei saanud ka seda nii jätta ning aare sai vähemalt ajutiselt teibiga korda tehtud, et kast välja ei kukuks. Edasi tegin seda, mida tegema ei peaks, nimelt andsin lolli peaga peitjale teada, et ta aare vajaks hooldust ja sain kohe vastu vahtimist, et mida me seal kokku keerasime ja niisama sellised asjad katki ei lähe. No päriselt, meie ei lõhkunud seda aaret ära. Nagu aitäh! Kui see kõrvale jätta, siis kõik muu sujus ideaalselt. Ideaalne ilm ja parim kaaslane, kellega selliseid asju ette võtta.

Võidurõõm - nüüd saab köie paika tõmmata

Tänud aarde eest!

Tuttavas kohas jalutades jäi karp juba kaugelt silma. Esimene lask tabas kohe kümmnesse ja saigi orava kombel üles ronida. Vaade oli uhke nagu Käbikuningate puhul juba traditsiooniks saanud. Tänud aarde eest!

Käisime Tallinnat natuke kõrgemast looduslikust kohast uudistamas. Aitäh!

Kui ma õigesti mäletan, siis just sellel päeval sai käidud päikselist Tallinna lahte üsna kõrgelt vaatamas... mis ümbrust uurides avardas pilku ja fantaasiat ning lõppes aarde leidmisega.

Tänan peitmast.

Leitud. Ilm oli kõle ja tuuline aga tehtud sai. Tänud peitjale

Ilm oli üsna külm ja tuuline. Ega midagi: kärmelt puu otsa. Toredaid vaatlusobjekte jagus. Logi kirja ja alla. Õnneks oli poistel jooksukas kaasas, nii et ronimise aeg oli lõbu laialt. Maastik üles, alla ja hüppekaid ka piisavalt. Tänud aarde eest.

Leitud. Aitäh.