Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud terviserajast eemale võsa serva. Aardeni saad kõndida mööda madalat puisniitu, mis kevadel ja sügisel on päris vesine kohati. Seega vajad olenevalt aastajast kummikuid. Linnavalitsus on kuival aastajal seda niitu ka traktoriga niitnud. Aarde asukoha lähedalt on võimalik heita pilk ordulossi varemetele, kui seisad seljaga järve poole. Terviserajalt sellist vaadet ei näe. Aardes on olemas pliiats.
Vihje: Iõfnf rv crn entvfgnzn :)
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC98B9F
Logiteadete statistika:
78 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 79
Issaristike kesk pohlamoosi! Sai selle aarde otsinguga alles emotsiooni.
Kui muud toimetused olid tehtud, mõtlesin enne Viljandist lahkumist Paadimehe seeriast väikese tüki jälle välja hammustada. Lugesin küll, et korralik mudas sumpamine, aga niigi olid matkariided seljas ja jalanõud juba hommikusest tiirust niisked.
Lähenemine üle niiskevõitu luha oli üsna lihtne. Vaatasin kaardi pealt, kuidas võiks kuivemalt kohale pääseda ja pöörasin matkarajalt maha veidi Paadimees 26 poolt. Kaardil seal olev info pidas paika küll, seega sain üsna aarde lähedale. Võpsikuni jõudes väljusid sealt minust nii paarkümmend meetrit eemal (Paadimees 28 poolt) 3 mees. Pidasin neid kaasvõitlejateks-geopeituriteks (kes peaks siin niiskes võsas muidu madistama, logisid ma lugenud ei olnud) ja lehvitasin neile rõõmsalt. Nad lehvitasid vastu, jätkasime mõlemad oma teed.
Kui ma võsasse sisse läksin, sain aru, et siin on ju kellegi kodu. Telk oli püsti, pann miski tomatipastase toiduga tulelt just võetud, koht üsna prügine ja elamise märke näitav. Sain aru, et ilmselt olin lehvitanud selle suvila omanikule ja hingasin kergendatult, et ma talle sinna sisse ei sadanud tema sealviibimise ajal. Logisin kiiresti aarde ära ja alustasin tagasiteed.
Tagasiteel sain aru, et 3 meesterahvast, kes olid minu saabumise eel kodust lahkunud, ilmselt suhtusid minu sealviibimisse siiski teatava murega. Nad olid küll kõnniteele jõudnud, aga jäänud sinna mind passima. Ma lahkusin neist teises suunas ja samm läks selle peale kiiremaks. Eriti kui nägin, et üks meestest oli oma kaaslastest lahkunud ja vehkis minu suunas tulla. Saatsin isegi tramile sõnumi selle kohta, et mu asukoht vähemalt kellelegi teada oleks. Õnneks kui ta nägi mind Paadimees 26 poole suundumas, ta järgi ei tulnud.
Aitäh närvikõdi pakkumast!
Vahelduseks leid ka jälle. Aitäh! Võssis paistis kellegi elamine, kõhe oli kl 22:30 seal tuulata.
Nakatasin Karitat ja Taavit geopeitusepisikuga ja see oli meie esimene koos leitud aare. Sai veidi ka läbi võsa ragistatud, mõnes kohas oli väga vesine, aga kuiva jalaga oli täiesti võimalik läbi saada. Keegi oli oma telgi aarde juurde püstitanud ja maas vedeles igal pool prügi. Elanikku läheduses ei trehvanud. Aare leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Saabudes hoogsalt otse eelmise, Paadimees 26 juurest, ei silmanud kõrges heinas ette sattunud sügavat kraavi ja sain ühte vildiga kummikusse mõnusa sooja vee üle põlve sisse. Teisega suutsin imekombel madalamasse vette pidama jääda. Sellest lustakast vahejuhtumist hoolimata leidsin aarde hõlpsasti. Taaskord võsa, kuhu ei pidanud tungima, ja paadimehi ega paate silmapiiril polnud. Aitäh veeseikluse eest! Aare korras.
Õudukas. Kõrval telgis elab keegi, sääski on metsikult ja ühe jalaga kukkusin ikka vette.
Sai kraavikeste ja pehmemate kohtade vahel slaalomit lastud. Kuigi kaaslasel tutikad matkasaapad, siis nende veekindlust kohe testida ei tahtnud. Ja no minu räbalate puhul on hea, kui märja koha peale astudes vesi läbi talla ei tule. Aga läks õnneks, ja sokid jäid kuivaks. Aitäh!
Siin pool järve mul oli mingi nipiga veel kaks paadimeest külastamata, nii et said nad täna õhtuks plaani võetud. Siiatulek oli täitsa leebe, vähemalt sellega võrreldes, mis mind ees ootas. Kohale jõudes vaatasin kõigepealt üle muidugi ahvatlevamad kohad ja kui midagi ei leidnud, siis läksin võtsin koordinaatidelt aarde ka välja ja panin logi kirja. Tänud peitjale järve äärde patseerima kutsumast ja aardeid peitmast.
Olin tänulik oma veekindlatele saabastele, kuigi üleliia märg õnneks ikkagi polnud. Vahva sumpamine ja aardest eemaldudes õnnestus metskitsi näha. Aitäh!
Hiljutine üle heinamaa hullamise kogemus all, teadsin, et on mindav. Aitäh peitjale.
Tänaseks tiirutamiseks valisime Viljandi linna. See siin oli meie aarderetke viies leid :) ..oh jah, no oli alles teekond sinna aarde juurde :)
Aitäh peitjale!
Kui on keerulisem maastik, siis nii mõnus on lõpust leida lihtsam aare. Aitäh!
Viimased paadimehed on pikalt oma aega pidanud ootama. Täna sai kõik kättesaadavad üles leitud.
Tänan peitmast.
Siin saime lõpuks ka jalad märjaks - ega me ju kummikuid autost kaasa võtnud. Ragistada polnud võsas tõesti vaja, tuli lihtsalt õige põõsani jalutada. Kiire leid. Aitäh!
Peale paadimees 26 kogemust, olin selle puhul väga tänulik, et võssi ei pidanud ronima.
Praegu on hea kuiv aeg logimiseks. Kummikuid oli vaja üle kraavi saamiseks, muidu täitsa mõnus astumine heinamaal.
Kes ütles, et võssa ei pea minema.Sai ikka omajagu ragistatud enne kui aare silma jäi.Aitäh.
Hea kui sõber kaasas, kes võsas suuremad ringid ära teeb ja siis ise lihtsalt õiges kohas õigel ajal oled :D Aitäh!
Meryt tõi meid kohale ja ma ütlesin tee peal veel, et meil on täpselt 9 minutit aega otsida, et rahulikult ilma kiirustamata bussile jõuda. Läks 5 ühes kõndimisega. Töö kiire ja korralik. Sellega sai meie Viljandi georetke teine ja ühtlasi viimane päev läbi. Oli tore, nüüd on aeg koju minna :)
Viljandi georetke teine päev. Ilm täna küll selge, kuid see-eest ülimalt läbilõikava tuulega. Ei vea meil oma georetkede ilmaga ikka. Aitäh, Viljandi!
Kui olime geosõpradega kõhud ääreni täis õginud, siis tulin veel paari aaret noppima enne, kui linna poole tagasi suundun. Tänud.
Suvel ei oleks tahtnud siia sattuda. Üllatavalt kiire leid oli seekord. Aitäh.
Vahelduseks õnnestus üks leid ka kirja saada. Mõnus kodune võss, õnneks lumi kandis. Aitäh!
Lumi kandis mõnusalt ja saime kuivade jalgadega logitud. Aitäh!
Lahinguplaan oli valmis: sõita parklasse ja läheneda aardele räätsadega, kuid siis tekkis tänase kuupäevaga "Lihtne leid" sisuline logi ning mõtlesin, et järsku polegi vaja üle mõelda ja võin siiski kaks kätt taskus minna proovima.
Esimeseks katsumuseks sai trepimäeni jõudmine. Poleks jääkiisusid all olnud, oleksin ilmselt kuskilt mäest ka alla libiseda võinud (trepid ise olid lumest ja jääst puhtad ja väga OK). Ranna pst-l liikumiseks oleks samahästi võinud uisud alla panna. Tahaks öelda, et hullemgi veel kui eilne Ingatsi parkla sirge. Hakkasin küll varemleidnute jälgi otsima, kuid alles hiljem taipasin, et nemad liikusid mööda maanteed eelmise/järgmise paadimehe juurest. Õnneks sain seda teed siiski tagasiminekul kasutada. Aarde lähistel õnnestus vaid üks jalajälg märjaks saada. Kasutasin hooajalist eelist ning vaatasin kuhu jäljed viivad. (1039) Aitäh!
Jätsime auto Viljandi Sõudeklubi juurde ja hakkasime läbi koheva lume, kus mitte ühtegi jälge ees ei olnud, aarde poole kõndima. Ilus oli - nii vaated linnale ja lossivaremetele kui kogu see lumes sumpamine ja koeraga hullamine. Ega esimesest vaadatud kohast aare ennast just ei ilmutanud, kuid hetke pärast märkas Kairi vajalikku topsi. Täname!
Polekala 10 päeva tagused jäljed eelmisest punktist siia olid näha veel. Võsa ees nad lõppesid, aga aaret ei näinud ma tükk aega kuskil. :) Aitäh!
Siia sai jälle eelmise paadimehe juurest otse läbi lume ukerdatud. Vahepeal kippus maapind küll kahtlaselt märjaks, kuid tossud siiski pidasid vastu ja sokid jäid kuivaks. Kohapeal veidi pimesikutasin, enne kui totsik silma jäi. Tänud!
Eelnevad selle seeria aarded on olnud mugavamalt ligipääsetavad, siin aga tuli veidi hoolikamalt jalgeesist valida, et jalad kuivaks jääks. Saime hakkama ja päris edukalt kohale.
Taaskord olin õnnelik, et jalutasin märjal alal märgade tossudega. Aga kohale ma jõudsin, võssa sukeldusin ja aarde ka leidsin.
Tänud.
Eelmine kord jäi siin võpsikus käimata, nüüd see viga ka parandatud. Aarde enda leidmisega muret polnud. Tänud peitjale!
Georada kulges nulli. Kes ikka veel sellises võsas enda lõbuks käib :)
See võss oli jube tüütu praeguse ilmaga. Sest jalas ju vaid plättarid. Tegime selle aarde ära ja otsustasime, et meie poolest jääb see rada nüüd katki, et siia peab pikkade pükste ja saabastega tulema ning praegu pole õige ilm selleks. Praegu tuleb lossimägedelt lõõtsa ja ise peab käima lühkarite ja plättaritega. Käisime ka meie folkamas eelmisel päeval, ise veel 12a tagasi olin ka korraldusmeeskonnas. Võib öelda, et ainult paremaks on orgunn seal läinud.
Oi millised käpapuud siin kasvasid. Oleks pidanud kohe puuluubi kaasa võtma. Õnneks käisin ära, hoolimata eelmise aarde juures kogetud mülkakohtumisest.
Paar tundi varem poleks ma mingi hinna eest nõus olnud selle aarde poole vaatama, aga väike puhkus tsivilisatsioonis ja lõuna restoranis oli kõik halvad emotsioonid peoga pühkinud. Nii me seal järveäärsel teel jalutasime ja uudistasimegi, kas kuskilt oleks mingid jäljed ees. Aga vot ei leidnudki sellist kohta. Hakkasime siis ise endale meeldivaimast kohast rada ajama. Õnneks oli tegemist pehme rohuga ja maastik oli kuiv. Täitsa talutavalt sai aardeni ja leid oli kiire. Aitäh!
Ei viitsinud siia uuesti tagasi tulla, ausalt. Algus oli paljulubav, ATV rada lausa aga edasi kirjutada ei kannata. Vandusime vaid.
Jube, jube, jube!
Pärast kogemust 26 juures olin valmis selle aarde mõneks mõistlikumaks ajaks jätma, aga Anne leidis mingi sõiduki jäljed mis sobivas suunas läksid ja ei olnud nõus loobuma. Esialgu oligi paljulubav, aga kõrkjad kahel pool jälgi läksid järjest kõrgemaks, lõpuks olid need isegi minul üle pea. Ühel ilusal hetkel lõppesid jäljed aga järves. Eks tuli siis hakata läbi kahemeetrise kõrkjastiku murdma ja loota, et maapind natuke kannab ka. Korra õnnestus peaaegu põlvini sisse vajuda, aga enamasti kandiski. Aarde juures tagasi õnnestus navigeerida juba veidi lühema taimestiku sees. No mis teha kui ühest sellisest ragistamisest väheks jääb. Aitäh.
Suhteliselt märg oli, soovitan plätud valmis panna, aare oli muidugi lihtsasti leitav
Võsas ei pidanud ragistama, aga kuna otse keelatud polnud, siis võis natuke ikka. Aitäh!
Ega siin palju mõtlemist polnud, jalad paljaks ja üle heinamaa. Vett ikka jätkus . Aitäh.
Ründasime aardele risti kergliiklusteelt. Heinamaa alune tundus kahtlane. Niiske ja märg. Ja me laskusime aina enam veepiiri poole. Järjest märjemaks ka muutus. Pidi valima oma samme. Lõpuks tekkis meie teele veel ka kraav. Laius oli kaugushüppeks sobiv aga kahtlane oli see teisel pool olev pinnas. Ehitasime igaks petteks väikese silla ja saigi aarde juurde pääsetud. Kohapeal oli juba lihtne leid. Aitäh aarde eest!
Teekond siia oli pisut niiske, kuid sai täitsa ilma kummikuta kohale. Alguses tops ilmutas end kiiresti. Aitäh!
..ning siia jõudes olid jalad juba veidi niiskemad. Kuid kummikud ongi ju nõrkadele :D Tops hakkas juba kaugelt silma, peitjale tänud!
Raul jõudis kenasti enne siia jõudmist ära sõnada, et nii äge, kui siin saaks jalad märjaks, et mul siis mõnus rongiga koju sõita. Pisut enne aarde juurde jõudmist oligi väike vesine/mudane takistus teel ja ikka õnnestus ühe poku osas vale arvestus teha ja jalg sai mõnusat mudavanni. Aarde leidsime ka. Aitäh!
Praegusel ajal täitsa tossuga võetav aare. Kui muidugi väga hoogu ei lähe ja on aega veidi jala ette ka vaadata. Linnulaulu saab samuti kuulata ja kui veab, võib kohata harakat, kes päris valjuhäälselt selgitab, mida ta sellest sehkendamisest seal arvab. Arvatavasti tal pesa kusagil ligiduses.
Aitäh aardepeitjale!
Kuna vihje oli lootust sisendav siis suundusime objektile. Saigi tehtud. Tänud
Meile meeldis kõige rohkem vihje. Aitäh peitjale!
Koos kaaslastega Viljandis ilusa ilmaga. Tänud peitjale.
Täna Viljandi tuuril sai ka viimased paadimehed 23-29 üle vaadatud.Sai nii porisemat kui ka natuke puhtamat astumist.Tänud peitjale.
Märg oli siin küll. Millegipärast polnud keegi kummikuid jalga ajanud, nii et lähenesime ringiga. Tore, et võssa ei pidanud minema, paraku sai sealtkaudu kõige kuivemate jalgadega pärale, nii et läksime vabatahtlikult. Üks täpp jälle värvitud ja edasi!
Võssi sai veidi mindud ikka, siis leid tuli kiiremini. Tänud
FTF.
Peale Paadimees 28 juures käimist, kus selgus, et FTF juba läinud ei olnud enam suuri lootusi, seda enam, et kell ka juba näitas õhtutunde. Poole tee peal sai selgeks, et uduvihm ei sobi prillikandjale mitte, no ei näe ei prillidega ega ilma, pühkida ka ei julgenud. Kummikute hoiatus ka täitsa asjakohane, minul küll Paadimees 28 leidmisest hammas verel ja tahtmine oma uute Aipi saabaste limiite testida, eks pidi hoolikamalt mätaste peal samme jälgima. Sain kuiva saapa sisuga täitsa kohale, võib rahule jääda.
No ütleme ausalt, aarde leidmiseks teisi vaatenurki otsides sai veidike võsa ragistatud küll, kuigi oleks ka ilma saanud, võibolla kummikutega oleks julgemini aardele ligemale jõudnud. Aga kätte sain :)
Aitäh peitjale!