Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 5.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Maardu külje alt leiab mere äärest majakese, majakesest oma korda aarde. Kui eelkäija aare oli jalad maas kätte saadav siis nüüd tuleb veidi jõu ja ilu numbreid selleks teha.
Kogu otsimisega seonduv on täielikult omal vastutusel. Ärge hinnake üle oma oskusi ja võimeid
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 30.2861' 25° 0.4900' |
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9BDR3
Logiteadete statistika:
31 (88,6%)
4
8
1
0
0
0
Kokku: 44
Tänane teine leitud aare. Tegin enne kodutöö, kas ikka on mõtet oma redelijupiga tulla ukerdama, sain rohelise tule. Kohapeal muidugi nii lihtne ei olnud, sest keegi ei olnud nõus alla jääma. Seega tõukasin ühte tagant ja teis hoidsin süles. Õnneks kõrgemal astmel sain üksi käidud. Aaret otsima ei pidanud, vaid see vedeles maas. Logisin ära ja paigutasin omast arust õigele kohale. Alla minek oli ka paras tsirkus, aga alla me jõudsime. Tänud tänud.
See majake on nüüd igatahes väga meeldejääv aare. Pärast kahte mitteleidu tulime lootusrikkalt taas kohale, hakkasime juba end legendaarseteks majakese mitteleidjateks pidama, sest kuidagi ei tahtnud asi siin ka täna silma jääda, ei olnud ei siin ega seal, kus olla võinuks. Õnneks saime lõpuks siiski mitteleiusaaga edukalt katkestada. Aitäh!
Siit kilomeetri kaugusele sattun sageli, aga Majakeseni üldse mitte nii tihti. Igal juhul kui jälle taastatud, siis tulime uuele katsele ning lõpuks sai saaga oma lõpu. Olid täitsa toredad otsimised, aga leiuga lõppev on alati kõige toredam.
Kolm on kohtu seadus ja neli on kuninga käsk jne. Me olime sarimitteleidjatena eiteamitmendat korda siin platsis. Poleerimine neljakesi kõiksugu potentsiaalseid peidukaid, tegime jõu- ja ilunumbreid, lähtusime vanadest ja mitte nii vanadest spoileritest ning ainus, mida saime, oli suur luuserimärk otsa ette.
Kui olime üksteise põskedelt pisarad kuivatanud, siis pöördusime kõrgemate jõudude poole. Selgus, et kui valest kohast otsida, siis ei saagi leidu tulla.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Viskasin mingid asjad kotti ja üritasin käepäraste vahenditega aarde taastada, nüüd siis natuke teises kohas, kuid koordinaat jääb samaks :)
Ilusa ilma puhul tuli Kaupolt-Liisilt ettepanek geotamiseks, intensiivse tööpäeva järel oli see väga hea mõte.
Õhtuse geotuuri üks plaane oli majakese korduskülastus. Tiimi ja varustuse võimekus oli hea, aga ei suutnud me ka seekord midagi leida.
We´ll be back! :)
Kuidagi üldse ei vea selle aardega. Olime kõik vähemalt teist korda kohal, tegime vajalikud jõu- ja ilunumbrid, hoidsime hinge kinni, et kas aare on ikka alles ja üsna pea selgus, et ei ole. Nautisime vaadet, mõtlesime, miks elu küll nii kuri on ja enne äraminekut pistsin trööstiks paar astelpaju pintslisse.
Vaade oli ju täitsa ilus... ;)
Tänud aarde eest!
Ma olin selle aarde leidmise peas täielikult eemale heitnud. Päris suureks üllatuseks oli et see ka kaaslastel leidmata. Seega saigi aare reedeses õhtus ühiselt leitud
Mõni aeg tagasi sai siin mere ääres vaatamas käidud pilguga, et kas on ikka täitsa 5.0 aare või on ka mingi muu võimalus ilma suurejooneliste abivahenditeta aarde manu pääseda. Tuli tõdeda, et ei pääse paljakäsi kuhugi ja mingit sorti abikat ikka vaja. Täna siis tulime, abikas kaasas ning sai vallutatud see takistus ning aaregi leitud. Aitäh.
Tore kui mõnel on vaja päeva täita ja kaasa kutsub. Peitja kohta üllatavlt lihtne oli aarde juurde pääsemine. Kartsime palju hullemat. Nüüd siis tehtud.
Suur tänu peitjale taastamise eest. Tegime selle sutsaka ka veel päeva lõpuks. Ilus vaade, aitäh!
Saab ka ilma redelita kui vastav varustus olemas. Jälle üks uus väljakutse. Meile meeldis. Päeva viimane ronimine. Aitäh.
Redelit meil ei olnud aga köis olemas.Kui üleval siis aare ei tahtnud ennast kuidagi kätte anda aga lõpp hea.Aitäh!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Märkamatult üle pooleteise aasta kinni juba, panin ajutise lahendusena nano konteineri sinna.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Jälle on keegi konteineri endale võtnud...
Kui väljas juba pimedaks läks siis mõtlesin, et ok, lähen vaatan ka üle. Päris creepy oli üksi pimedas seal ronida :D Aga aaret ei leidnud kuskilt ja olin juba eile uue konteineri ette valmistanud ja panin uue paika. Ei saa aru kes selle sealt ära võttis...
Lootsime täna õhtul lihtsa kambaka teha. Kamp oli, ülesanne tundus jõukohane, aga aaret ei leidnud kusagilt. Kõõlusime tuules igal tasandil, otsisime vahepeal tuule eest varju, kõik võimalikud ja võimatud kohad said üle näpitud, osad isegi mitu korda, lõpuks olime veendunud, et aare on kadunud ja loobusime. Eks tuleb veel üks kambakas teha;)
Tahe oli, plaan oli, varustus oli ja oli ka vahva seltskond. Kuid seekord jäi sellest kõigest väheks ja aaret me lihtsalt leida ei suutnudki.
Üleeilsest Vaida silla mitteleiulogist, mis omakorda sai alguse Paunküla veehoidla seiklustest, sai alguse tänane teistsugune, aga sama lahe seiklus. Peitjalt sain esmaspäeval kirja, et kas on abi vaja Vaidas, aga selleks ajaks olime juba kodus tagasi, kuid vestlus liikus oma rada ning nii täna end hoopis Kärdi ja Sandriga selle aarde juures avastasime. Vihmane ilm polnud ronimiseks just parim ning kuna meil ka pisike redel autos, siis mõlema varustus sai välja võetud ning minu meeldivaks üllatuseks täitsa nunnu maja võttis nunnu redeli omaks ja nii peitja silme all ja abiga, kuid oma vahendiga üleval ära käisime. Viimane pingutus jäi Kärdi teha, sest ma kartsin, et muidu ma sinna ka jään ning ilma tõttu kauaks ei jäänud üles, aga maapinnal tagasi ajasime veidi geojuttu, ootasime vihma vaiksemaks jäämist ning autode juurde tagasi jõudes panime paika, et lähme logime vihmavarjus sillakese ka ära siis. Ilusa koha, põneva otsimise ja seltskonna eest üks FP ning suur aitäh!
Mai suhtles aarde omanikuga ja täna saime siis selle aarde parklas kokku. Võtsime kaasa ronimisvarustuse ja redeli. Esimese osa saime kõik redeliga edasi, ka teine osa õnnestus redeliga minna. Kolmanda osaga alustas Mai aga siis vaatas, et ei julge pärast alla tulla. Läksin siis ise üles ja aare jäi silma. Tagasi jälle redeliga ja edasi aarde juurde, kus sai ronimisvarustust kasutada. Super vaade. Aitäh!
Lugu algas siis jah sedasi, et Girlt oli peitjaga plaani pidanud ja kutsuti lahkelt kaasa. Kuna Herki oli pikka aega juba unistanud ronimisaarete köögipoolega tutvuda, siis võtsin tema ka vaikselt käevangu ja sokutasin ta õigel ajal õigesse kohta seisma :)
Suur aitäh Sandrile, et ta nii kenasti ja kannatlikult ja põhjalikult kolme ohmut haris ja õpetas. Mõne pea osutus küll kõvemaks kui mõnel teisel, kuid nagu öeldakse, et kellel janu, sellel jalad ja kuidagi jõudsid kõik seltskonnaliikmed kena vaatega kohta, kus päikseloojangut vaadelda ja õhtusoojuses lösutada ja juttu puhuda.
Aitäh peitjale/õpetajale ja toredale seltskonnale!
Minu esimene köie abil logitud aare, nagu kaaslastelegi. Täiesti ootamatult sain teada, et õhtul võimalik seda aaret peitja kaasabil logida. Õnneks sattus algajale ideaalne ilm selliseks tegevuseks. Sain palju uusi teadmisi, mis praegu on ajus segamini nagu puder ja kapsad. Oli ootamatult mõnus tegevus sest füüsiline pingutus mulle meeldib. Girlt üllatas sellega, et tal on Wonder Womani geenid. Kõik läksid hoolimata kõhklustest võiduka lõpuni. Üleval sai tükk aega muljetatud ja ilma abiliseta oleksime jäänudki üles. Tundub, et see ei jää meie viimaseks ronimiseks.
Oli väga tore, aitäh!
Õhtuks olin ma päris läbi omadega ja kui kõlas, et võibolla me sinna üles ei pääsegi, siis otsustasin, et jään autosse puhkama. Karl käis eelluurel ja tagasi tulles võttis autost redeli kaasa ja ütles, et nüüd läheb logimiseks. Vantsisin ka majakeseni. Redeliga ronisime ühelt korruselt teisele ja nii täitsa tippu välja. Tõsi, mina jäin korrus madalamale vaadet nautima, kuniks Karl kõige tipus aaret logimas käis.
Üks väheseid uuema aja maastik 5.0 aardeid, mida ei hakanud otsejoones ignoori saatma. Koht tundus huvitav ja võimalik, et tehtav ka lihtinimese jaoks. Kui suured need korruste vahelised kõrgused ikka on? Parklasse jõudes oli aga dilemma, et kas vedada abivahend ka kaasa või mitte. Kui minna sellega kohale ja saada teada, et sellega polegi midagi peale hakata, oleks tobe. Samamoodi tobe oleks kohale jalutada ja saada teada, et oleks võinud abivahendi kaasa võtta. Otsustavaks valiku tegemiseks lükkeks sai Maire soov natukene autos puhata. Läksin siis niisama väliluurele. Kiire tiir maja ümber ja selle sees andis mõista, et parema tahtmise korral saaks isegi ilma abivahendita üles. Vähemalt mugud on sinna ehitanud mingeid ronimist hõlbustavaid kallakuid.
Auto juurde tagasi jõudes andsin mõista, et nüüd peab Maire kaasa tulema ja soovi korral võib isegi ka üles ronida. Vot nii turvaliseks pidasin kogu ronimist oma vaimusilmas. Jalutasime kohale. Üheskoos ronisime nii palju kui julgust oli ja lõpuni läksin ma üksi välja. Vaade oli kena. Aitäh mõistliku 5.0 aarde eest!
Tänane teine põhiplaani aare. Geps näitas kompostri juurest oma pooletunnist sõitu. Kuna kell oli juba palju siis hoidsin lihtsalt põidlad peos et Leanne endale nüüd "taksot" järgi ei kutsu. Etteruttavalt võin õelda et taksokutsung tuli alles siis kui olingi juba poolel teel linna tagasi ehk viisakalt 15 mim kaugusel. Siin krabasin jällegi kogu oma raskevarustuse kaasa ja suundusin objektile. Üllatavalt palju grillijaid ja päikeseloojangunautlejaid oli siin. Esimese hooga vaatasin et see on isegi ilma abivahenditeta võetav aga poolel teel pidin tõdema et siiski pisut jääb puudu. Rakulka oli siin igati ülehinnatud ja piisas vaid viskeliini heitmisest et asi kohe esimese korraga paika saada. Ja siis hakkas tsirkus pihta. Ground level to top level. Ja siis vahelevel ja top level ja vaheleveli vahe level. Ütleme nii et vihje tõlgendamine ajas korralikult juhtmed lühisesse :D Ütleme nii et mõnda aega hiljem kui olin kogu selle asjatamisega ühele poole saanud, võtsi aarde ja logisin ära. Eks see vihje lugemine ole jah perspektiivide küsimus aga tegelikult ju igati päädiv kui asja taggajärgi vaadelda. Üks 5.0 jälle vallutatud ja tänane ronimisdoos kätte saadud. Kõlgutasin jalga ja nautisin veel hetke vaadet ja siis juba linna poole tagasi. Tänud peitjale
Sama hoone juures õnnestus korra teist aaret mitteleidmas käia. Keeruline ei olnud, lihtsalt seda polnud enam. Uue aarde juurde pääsemine oleks olnud aga oluliselt keerulisem kui peitja ise poleks soovinud siia taaskülastust teha.
Vahalik varustus oli seega olemas, natukene läks küll selle paika seadmisega aega, aga varsti olime siiski kõik kenasti üleval. Siin on ikka korralikult ruumi olemiseks ja ilusa loojangu nautimiseks, tule või terveks päevaks.
Niisama olemise kõrvale otsisime ka aarde üles, mis võttis siiski mõnevõrra aega, olgugi et potentsiaalseid peidukohti väga palju polnud. Aitäh peitjale!
Koos peitjaga tulime ojekti üle vaatma ja saime täitsa vahva majakese vallutamisega tegeleda. Üleval oli mõnusalt ruumi ja vaadet.. täitsa zen paigake, kuhu teine kordki ilusat ilma nautima ja pisikest pikniku pidama tulla. Muidugi paistsid siia ka minule alati magnetina kutsuvalt mõjuvad väikesaared.. eriti Rammu ja Aksi.
Tore koht, tänan kutsumast.
Ilus vaade, ilus koht, mõnusalt sääski. Üldiselt on ronimis aarded ignoori peal aga omanik arvas, et ma peaks selle ära logima ja seda ma siis tegin. Kuna kirjapulk oli tühjaks saanud siis kirjutasin tõrvaga. Ootaks pigem paadi aardeid.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tore köieajastu-eelne turnimine. Kujutada ette - alles aasta tagasi meie tiimil kogu kõrguste vallutamine ainult nii käiski - redel, rondid ja käteramm - kuhu küüned taha saad, sinna end üles vinnad.
Nodi sai majakesse kaasa veetud igasugust, enamus osutus neist siiski tarbetuks ja ühe vahendiga sai täitsa kenasti hakkama. Tänud aarde eest!
Kui logistilised ülesanded kohalesaamise ja varustuse osas seljatataud, siis veeresime parklasse ja haarasime igasugust varustust kaasa mida võiks vaja minna. Kuna peitja saabus peale meid, siis lubatud köit veel paigas ei olnud. Vaatasime objekti kiirel pilgul üle ja kasutasime aardeni jõudmiseks kõige kiiremat lahendust. Selleks ajaks kui meil sai aare logitud oli maapinnal juba rahvas kogunemas ja meil oli kõrgusest hea ülevaade järgmiste ronijate tegevusest. Kuna tuul oli tugev, siis katusepidu jäi lühikeseks ning kui lahkusime, siis ainult peoperemees jäi katusele ootama hilinejaid.
Kui peitja nii lahkesti kirjutab, et köis on paigas, tulge aga...siis tuleb ju minna. Sättisimegi siis endid kella kuue paiku kohale. Hetk enne keeras parklasse ka teine auto geopeituritega. Hetk hiljem ka peitja ise. Jalutasime siis objekti juurde, sibasime logiraamatuni ja panime nimed kirja. Veetsime tuulise tunnikese üleval ja oligi aeg koduteele asuda. Tänud
Peale aarde avaldumist heitsime pilgu kaardile ja koht tundus täitsa tuttav. Olime ju kunagi siin ühte aaret otsimas käinud, mis selleks ajaks kahjuks juba kadunukeste kilda oli arvatud. Mälu värskendamiseks vaatasime veel objekti üle arvuti ekraanilt ja tõdesime, et redelijupatsiga pole siin teha midagi. Ühel hetkel märkasin peitja teadet, et ta ise täna õhtul positsioonidel on ja huvilisi külla ootab. Nii tekkis meil ka plaan kohe täna asja kaema minna.
Kui meie kohale jõudsime, siis pidu oli täies hoos, seltskond oli avanud katuseterrassil baari Fortuuna - nii ma ühe ukseavause kohalt lugesin. Köis rippus nii nagu oli lubatud ja peale pisukest seadistamist tõmbas Salme varustuse selga ja vedas ennast üles. Selgus, et ülejäänud seltskond oli katusele end lennutanud mingil muul viisil. Kui nimed kirjas ja piisavalt ringi vaadatud, siis igaüks laskus maapinnale endale sobiva abivahendiga. Peitja jätsime katusele järgmisi külalisi ootama.
Aitäh, väga tore õhtune kogunemine ja aardeleid!
Logistika oli meil tore. Kogunesime mänguväljaku kõrval ja mahutasime end Marguse autosse. Kõigepealt oli Oliver kadunud. Kui tema leitud siis käisime ronimisvarustust Ülemiste maa-alusest parklast toomas ja siis polnudki muud, kui otse Muugale. Või oli see Maardu? Ah, üks kama kõik. Olime just saabunud, kui nendel, kell ükskõik on, tahtsid meil ühe auto poole uksed kinni parkida. No nii pulli pärast noh. Olime paar sammu teinud, saabus ka auväärt peitja. Kohapeal selgus, et peaaegu tippu saamiseks on mitmeid võimalusi. Kasutasin minagi ühte neist. Kui meil katuse pidu oli täies hoos lehvitasime Helenile ja Salmele, kes lähenemas olid. Vaade oli täitsa tuuline ja kui ma oma hirmu Oliveri vaadates, kes servast serva kõndis ja väsimatult korrutas, kui dangerous siin on, seljatada suutsin, hakkasin ringe joonistama, et igaüks saaks pisut ringi vaadata. Igati tore mini kogunemine oli, kus sibliti nii majakese peal, sees, kui ka väljas.
Tänud suured ja palun veel!