Tüüp: Virtuaalne aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 1.0 Suurus: muu Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Geopeitus on teatavasti ülemailmne hobi ning kindlasti satub mõnele georetkele minnes või sealt tulles üks geopeitur ka lennujaama. Või siis niisama reisile minnes või sealt tulles. Või mõnda sõpra või pereliiget reisile saates või neile vastu minnes.
Tallinna Lennujaam on üks vaieldamatult toredamaid lennujaamu terves maailmas. 2009. aastal anti lennujaamale ühe Eesti jaoks väga olulise Lennu nimi. Temale pühendatud bareljeefi juurde antud virtuaalne aare Sind juhatabki.
Aarde logimiseks ei ole vaja teha muud, kui minna bareljeefi juurde ja teha üks pilt. Pildil peab olema bareljeef ise ning arusaadavalt geopeituri kasutajanimi, kes aaret logib, ning pildi tegemise kuupäev (mis on ühtlasti ka aarde leidmise/logimise kuupäev). Muid pilte võib loomulikult ka teha ning aarde juurde postitada. NB! Palun pilt lisada vähemalt rahvusvahelisel lehel olevale logile.
Boonusena võiks logisse kirjutada, kas sattusid pilti tegema äkki mõnel eeltoodud põhjusel (reisile minnes, sealt tulles jne) ning kui jah, siis kuhu reis viis?
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9P56M
Logiteadete statistika:
113 (99,1%)
1
3
0
0
0
0
Kokku: 117
Leidsin teel Rootsi seminarile, kus arutame kolleegidega Põhja- ja Baltimaadest ning Ukrainast herne, oa ja lina vanade sortide põllul katsetamist. Tõotab tulla huvitav. Aitäh aarde eest!
Põgenen külma eest paariks nädalaks Hispaaniasse, täpsemalt minu teise kodulinna Barcelonasse, kus 14 aastat elasin. Tänud aarde eest.
Jõudsime Joonia mere saartelt tagasi päris öösel ja Presidenti oli ikka hea meel näha. https://www.delfi.ee/artikkel/22569009/mis-detail-on-lennart-meri-bareljeefilt-puudu
Sõber tõi varahommikul Tartust lennujaama kohale ja andis teele isegi koduse maasika-tšillimoosi ning õunu kaasa, et Hollandimaal nälga ei jääks. :)
Tagasiteel kaelkirjakute maalt, pagasi kättesaamine venis (vähemalt sain kätte, sõbra seljakott oli aga kuhugi mujale rännanud), seega oli juba kiire bussile ja pilt veidi udune, ehk siiski läheb arvesse.
Kuna iga kord sihtotstarbeliselt seda maja külastades läheb pildistamine meelest, võtsime ette spetsiaalse jalutuskäigu, et lõpuks ometi tehtud saaks.
Leitud, kuna saabuv lend hilines üle kahe tunni oli aega piltigi teha. Tänud aarde eest!
Minnes ei teinud, aga tagasi Eestis tegime klõpsu ära. Tänud peitjale aarde eest.
Ühe toreda tööreisi alguses kaks geopeituritest kolleegi :)
No ma teadsin, et selfiet tuleb teha aga mul ei olnud kasutajanimi paberil. Kas nii on ok? 10.07 startisime Jaapanisse.
Kui muidu on siin kiire kiire, siis täna sai aaret rahulikult logida. Aitäh peitjale!
Minu viimane lend oli eelmisel kevadel Salzburgi, Eliise veel lennanud ei ole. Täna saatsime Emme Ateena poole teele. Tänud virtuka eest!
Lennut olen enne mitu korda vaadanud. Nüüd siis logimise eesmärgil. Tänud kutsumast!
Vot ei mäletagi, millal viimati lennujaama sihtotstarbeliselt külastasin. Sellest on vähemalt mõni aasta möödas. Täna tulin puhtalt kollast täppi likvideerima ja seegi valik sündis nii, et peale tööd oli vaja poes käia aga tahtsin enne koju minekut natuke koibi sirutada. Arvasin, et pean hakkama Lennut mööda jaama taga ajama kuid sattusin kohe õigesse kohta. Kaamera teravustas lennutaadut, aga vajalik info on vähemalt loetav. Tänud.
Viimastel lennujaama külastustel on jäänud Lennu juures poseerimata, täna võtsime selle lõpuks ette. Start siit koos sõpradega suusapuhkusele mägedesse.
Oli lahe ja meeldejääv suusareis Alpides. Päikeseline päev, mil suusaraja kõrval oli metsa all must maa, muutus üleöö sügavas kohevas lumes suusatamiseks ja lumesajus ning udus lõbutsemiseks.
Eesti sünnipäev sai väärikalt tähistatud, suusatades noorte kiivrite küljes lehvinud ja lõunapausil uhkelt keset lauda asetatud sini-must-valge lipp pälvis palju tähelepanu.
Aitäh! Tore virtukas. Ja tore reis oli ka;)
Reisil olles tuli meelde et võiks peitust mängida. Sai mõned võõrad aarded logitud ja see kõige lihtsam ning kodumaine tuli koju tulles roheliseks teha. Äratus oli 2:30 seega midagi muud peale pöidla pildile ei jätnud, ei kannatanud kriitikat lihtsalt :D
Kuna eelmise aasta aprilli leiulogile ei taibanud nõutud kasutajanime ja kuupäeva lisada, login leiu igaks juhuks uuesti. Täna lendame Salzburgi, et sealt 70 km kaugusele Flachausse nädalaks lumelaudama minna. Takkajärgi tuleb tõdeda, et oli suurepärane mäereis - lund jagus kohati 1.7 meetrit, puuderlund oli piisavalt ja parkides sai ka mitmel päeval lauda lammutada. Hea soojendus veebruarikuiseks Gruusia reisiks.
Leia fotolt kasutajanimi ja kuupäev :D Aitäh Helgele Lennutaadut meenutamast!
Käisin niisama vaatamas, kuidas teised inimesed reisile lähevad.
Viimasel ajal olen üsna tihti lennujaama sattunud, aga kuna olen tavaliselt siis ise kuhugi rännanud, on sahmides pildistamine ikka ununenud. Täna oli asja hoone teise tiiba, kus sai südamest armsaid saabujaid kallistatud. Olin juba enne teele asumist siiski meeldetuletuslipiku ;) endale pihku surunud ja nii sai lõpuks ka klõps logimiseks tehtud. See lennujaam on ikka maailma hubaseim. Aitäh peitjale!
Aitäh aarde eest!
Rahaliselt üks kallemaid aardeid. :) Logimiseks pean lausa puhkusele sõitma.
Vahepeal oli lendamisel vähe pikem paus sees, aga nüüd tuleb vaat et lausa liiga tihti ette :p seekord võtsin siis Armeeniast tagasi tulles aja logimiseks ka, aitäh!
Kontrollisin logisid. Selle aarde logi oli jäänud tegemata. Logisin tagantjärgi.
Lennujaam. Siia on ikka tööpõhjustega tuldud. Seekordne käik oli edukam. Sai suisa otsaga lennurajale. Võibolla saab kunagi isegi lennukisse, igatahes lubati, sest lennujaamal on sõnnipäev. Lennart. Jälg temast on jäänud lennujaama seinale. Seal on küllalt kohti veel, et igasugu inimestest jälgi jätta. Sügis. Lennujaamas on palju linde. Ja pokemone. Täitsa meeletult palju. Ükski neist polnud lendav. Aare. Kergesti leitav. Aga keegi härra ratasliikuril tiirutas sihitult mööda aatriumi ringi ja ei naeratanud.
Pass näpus, järjekord ootamas, võtsime aega kiire klõpsu tegemiseks. Aitäh!
Suund seekord Napolisse. Lennust sai pilt tehtud ja siis seisma turvakontrolli pikka järjekorda.
Meie sattusime Eestimaa tolmu jalgelt pühkime just peale siinse kuumalaine lõppu. Aklimatiseerumisest oli palju kasu. Ees ootas 37 kraadi sooja. Kui kohapeal nägime ühte tablood, kus kraadiklaas näitas 47 kraadi, siis esimesel hetkel ei mõiganud, et mis ühikutes seda temperatuuri siin mõõdetakse, aga siis tehti meile selgeks, see on tunnetatav temeratuur. Tore on kodus tagasi olla ja nautida seda s...a suusa ilma. Tänud aarde eest.
Viimasest lendamisest juba jupp aega möödas. Viimati sai emal vastas käia. Pole ju pensionäril muud teha, kui mööda kuurorte ringi tallata :) Plaan oli toona pilt ära teha, aga puhkus sai nii kiiresti läbi, et polnud mahti. Täna kasutasime siis rahulikku momenti ja tegime klõpsu ära.
Oeh, reisile polegi ammu jõudnud, isegi Lätti mitte, lennujaama ka muidugi mitte. Viimane lennureis oli enne koroonat Berliini ning peale seda oli muidugi hammas verel, et millal jälle kuhugile saaks, siis tuli aga lukustus ning ongi nagu niuhti 2 aastat möödas. Eks Berliin sai valitud just oma tublide FP aarete pärast ning oli ka üks kinkekaart, mis kohe-kohe oli hapuks minemas. Hoolimata sellest, et sain need veebruari päevad enamasti vihma ja tuult, jäin reisiga rahule.
Täna aga tahtsin võimalikult kerge vaevaga päeva kirja saada ning selleks sobis üks 1.0/1.0 virtuaalne nagu valatult. (1143) Aitäh!
Lendu ei tõusnud ja lendu ei läinud. Polnud siin kaua käinud - oli natuke teistmoodi kui enne, aga ikka selline hubasemat sorti lennujaam. Aitäh!
Minu reis tõi mind trammiga Ülemiste linnaku peatusest Lennujaama peatusesse. Kohapeal väike ekskursioon. Kliima ja ajavöönd tundusid sama olevat. Pärast kohalikku meelelahutust (näiteks sunniti pead mingisse põõsasse toppima), trammiga Lennujaama peatusest Ülemiste linnaku peatusesse. Sellega oli reis edukalt läbitud ja võis rahulikult kodu poole vurada ning puhkama heita. Aitäh!
Pole siin vabandada midagi vaja, reisikirju on alati väga mõnus lugeda! Ja antud aarde juurde sobivad need ju väga hästi :)
Selline lahe virtukas. Lennanud ei ole enam päris mitu mitu aastat. Ega neid lendamisi elu jooksul kokku on vist üldse olnud nii vähe et võib ühekäe sõrmedel kokku lugeda. Esimest korda siin lennujaamas käisin lapsepõlves nõuka ajal. Ma täpselt enam seda suhet ei mäleta aga Kuressaarest Tallinnasse bussiga oli ala 3 rubla 20 kopikat, siis sama marsuut lennukiga maksis ca 4 rubla. Olematu vahe, aga kas saada punktist A punkti B minutitega või bussiga tundide viisi loksuda ;D. Mitte et need aeroflotid ka teab mis mugavad oleks olnud. Siis oli paarkümmend aastat tühja maad kui Bulgaarias sai käidud. Nimitegelasega on olnud au ka paar sõna juttu vahetada samuti varajase lapsepõlve ajal kui ta Kärla kalmistul käis. Ikkagi rahvamees. Täna tulin siis Leannele järgi kes naases Türgi kuuma päikese alt. Eks aeg näitab millal ise taas kuhugile lennule satun ;) Tänud peitjale
Sain sünnipäevaks matka Etioopia mägedesse. Kui kõik oli juba reisiks valmis, paisus sihtpunktis väike mäslemine korralikuks kodusõjaks ning Force Majure tõmbas kõikidele plaanidele vee peale. Kätlin asja nii ei jätnud ja varsti oli mulle planeeritud juba uus sünnipäevamatk - Jebel Toubkali tipumatk Atlase mäestikus.
14.05 oli seljakott pakitud ning seiklus võis alata. Tallinn - Istanbul. 20h lendude vahe veetsin Turkish Airlines'i poolt pakutavas tasuta 4* hotellis. Järgmisel päeval Istanbul - Marrakesh ning kohtumine matkakaaslastega. Marrakesh on pisut boheemlasliku olekuga araabia linn. Kogu medina on muidugi üks suur turg. Tegin seal väikese geojalutuskäigu. Esiteks sattusin ViaVia kohviku katuseterassile. Võtsin ühe kokteili (siin ju ei pidavat alkoholi saama?) ja nautisin sooja vaadet roosale linnale. Ekslesin kitsastel tänavatel, kus toodeti kõike, müüdi kõike ja nööriti kõiki. Georingi lõpetasin Jemaa el-Fnaa'l, kuhu iga õhtu koguneb kümneid tuhandeid inimesi, et saada osa nendest improviseeritud idamaistest vaatemängudest - maotaltsutajate, akrobaatide, tantsutruppide, muusikute, jutuvestjate ja imeravitsejate etteastetest. Iga kord kui mõne sellise grupi lähedale seisma jääd, on tegelane ümber pööratud mütsiga kohal. Viisakas on natuke anda ikka, aga varsti muutub see kõik tüütuks. Minul oli vist küll natuke lihtsam kui täitsa blondidel, vähemalt kolmel korral tegid kohalikud mulle märkuse, et ma näen välja nagu marokolane. Selle teine külg oli muidugi see, et viimastena riad'i saabunud eestlased pöördusid mu poole inglise keeles, pidades mind kohalikuks.
16.05 transfeer Atlase mäestikku. Ööbimine suusakeskuses (2650m) majas, mis vajaks hädasti vähemalt sanitaarremonti. Sooja vett polnud, dušši asemel sai end voolikust märjaks kasta, laest krohvi kukkus, aken kilega lapitud, pesuruumi lambilüliti oli seinast irdunud. Ime, et keegi surakat ei saanud. Samas, algne plaan nägi ette üleüldse telkimist. Mingil põhjusel aga see jäi ära. Ning kokk-muulaajajad tegid meile selliseid šedöövreid toidukordadeks, et söö ja imesta. Ja muidugi tee, aereeritult, tulles ja minnes, söögi alustuseks ja lõpetamiseks. Tegime esimese aklimatitõusu Adrari (3262m) tippu. Alla jõudes puhkasime parasjagu jalga kohalikus kohvikus, kui tuli välja, et siit saab õlut, kohalik Casablanca lager, 55 dirhamit 330ml pudel. Niipalju siis alkoholipuudusest Marokos. Võtsin ka 5 pudelit kaasa järgnevateks päevadeks. Öösel tõusis tugev vilisev tuul, uksed-aknaluugid kolksusid, koerad külas haukusid. Kõrgus lisas oma osa. Seega magamine oli väga hektiline.
17.05 Matkasime üle kuru (2960m) ja maabusime Tacheddirt'i nimelises berberite mägikülas majutuses. Käisime läheduses kose all end jahutamas, imetlesime kasvavaid orhideesid, jalutasime mööda veekanaleid ning jälgisime, kuidas õhtul kitsekarjad mägedest alla külla saabusid. Islamimaale kohaselt kutsutakse mitu korda päevas Meka poole palvetama. Aga Marokos on see kutse nagu oleks Moto GP ringrada läheduses koos paari häälest ära baigiga. Eriti halvasti kõlas see siin orus. Õhtuid sisustas kes kuidas. Meil tekkis selline kaardimängu viie-kuuene punt. Jõime teed ja tagusime turakat.
18.05 Matk mööda oru põhja läbi berberite külade. Koos kõige sellega, mis autentse külaeluga kaasas käib. Siiberdavad koduloomad, -linnud; ringi jooksvad ja arglikult uudistavad naerusuised lapsed; tööga hõivatud täiskasvanud. Kes ajas loomi, kes tassis seljas loomadele heina, kes lõikas seda sirbiga. Aga eredamalt jääb meelde väikeste laste suur ja siiras rõõm, kui nad avastasid, et selle pisikese pakitud kingituse seest tuli välja tavaline Kalevi komm. Eks nii me ise seda turist = mannona müüti kinnistame. Enne tõusu alustamist teepaus mingis kohalikus majas. Ei tundunud, et keegi elaks selles majas, või kui, siis tegeles ta ilmselt ka turistide majutamise/toitlustamisega. Tõus kurule (2300m) ja laskumine Imlili poole. Kurul väike värskelt pressitud apelsinimahlapaus ning enne Imlili eriti romantiline lõunasöök seedermänni varjus. Imlilis majutati meid võõrastemajja ning ma üritasin läheduses olevat aaret leida. Tulutult, kuigi otsisin kaua ja põhjalikult. Õhtusöök täna oli eriline. Meile toodi lauale terve lammas, mida oli 6 tundi küpsetatud. Täna öösel magasime kõik nagu beebid.
19.05 Tõus Toubkali baaslaagrisse (3150m). Teel möödusime suure valgeks võõbatud kivirahnuga pühast paigast Sidi Chamarouch'ist (2335m), kuhu turiste sisse ei lasta. Tegime seal taas apelsinimahlapeatuse ning tõusime edasi lõunasöögipeatusesse. Vaikselt hakkas tekkima tunne, et me oleme mingil gulinaarsel jalutuskäigul hommikusöögilt apelsinimahlapeatusesse, lõunasöögilt tee peatusesse ja sealt õhtusöögile. Söögid olid head ja matka kohta rikkalikud. Hommikusöök koosnes tavaliselt teest ja lahustuvast kohvist, kohalikust valgest leivast, erinevatest juustudest, oliividest, keedetud munast, krõbedatest pannkookidest koos maasika-, apelsini-, viigimarjamoosiga. Lõunaks olid suured salativaagnad, kuhu oli kuhjatud tükeldatud kurk, tomat, sibul, paprika, punane peet, mais, oliivid. Sinna juurde valge leib, juustud, suur kogus riisi või pastat, iga kord erinev küpsetatud kala (õlis, tomatipastas), kuskus või läätsed. Magustoiduks puuvili või melon. Õhtusöök algas supiga, seejärel lükati laud taas looka kõiksugustest toitudest. Lõunasöögil tavaks saanud kala asendasid küpsetatud juurviljad lihaga, või siis mingi lihapada. Lõpetuseks taas värske puuvili. Kokkadeks kohalikud muulaajajad, kes ka meie suuri kotte transasid ühest punktist teise. Selline valge mehe matk :)
20.05 Tipupäev. Äratus kell neli. Magasime kõik ühes suures naridega toas. Öösel oli taas tugev tuul, mis hommikuks ei vaibunudki. Kell 5 alustasime tõusu. Tuul oli tugev, aga õnneks pigem soe. Ületasime mitu lumist kohta. Mingil hetkel tegime grupi pooleks. Kiirem ja aeglasem seltskond. Kiiremal poolel võttis tiputõus 3h ja 15 minutit. Tuulepuhangud olid kohati nii tugevad, et võttis sammu allatuult ja pidi matkakepid toeks panema, et ümber ei kukuks. Tuul ajas ka Sahaara kõrbest liiva üles ning siiani kestnud pilvitust ja päikesepaistelisest taevast sai just tipupäevaks hägune ja pilvine. Toubkali tipus (4167m) ootasime aeglasema grupi ka järgi. Jagasime tipujooki ja tegime ühispildi. Otsisin tipus ka seal olema pidanud aaret, aga ka siin ei suutnud midagi leida. Laskusime mööda tuldud rada. Baaslaagris lõunasöök, asjade pakkimine ning suund alla Imlili tagasi. Matkapäev oli pikk ja väsitav: 12h ja 20km, 1200m meetrit tõusu ja 2500 meetrit laskumist. Kõik need meetrid ja tunnid väljendusid puhkehetkedel väga ilmekalt matkajate nägudest. Imlili jõudes lõid päkad ikka tuld juba. Ootasime transfeeri, seejärel pakiti meid bussi ning võtsime suuna Marrakeshi peale. Oma viimase õlle, mis sai esimese matkapäeva õhtul ostetud, avasin bussis. Jätkus kõigile. Majutasime end riad'is, kiirelt pesu ja riietumine ning siis ootas meid rikkalik õhtusöök koos väikese kultuuriprogrammiga. Kõik mehed ja naised tantsutati kõhutantsija poolt läbi, meie grupijuht Kalle õpetas kelneritele õlle avamist teise pudeliga, restorani söögid viisid keeled alla ning kohalik vein mekkis uskumatult hea. Roomlased tõid veinikultuuri ka siia. Esimesed matkakaaslased lahkusid lennujaama otse õhtusöögilt.
21.05 Hommik möödus hüvastijättude ja soojade tänusõnade tähe all. Matkagrupp oli tõesti hea, ei tea, et omavahelist hõõrumist oleks olnud. Ei märganud ka, et mõni jonnipunn oleks seltskonda sattunud. Kõik pakkisid ja sättisid end kes kuhu - kes lennujaama, kes rannikule, kes jäid veel päevaks Marrakeshi. Ma rentisin tsikli, jätsin oma suure koti riad'i ning ilma suurema plaanita järgnevaks kaheks päevaks, võtsin suuna edelasse, läheduses asuvasse Agafay kõrbe. Tsikliks KTM 390 Adventure, kõige väiksem KTMi adventure seeria ratas. Kerge, ökonoomne, aga üllatavalt hästi astus edasi. Tsikli sain tühjavõitu paagiga. Viimasest tanklast möödudes veel mõtlesin, et ah küll tuleb neid veel, ja nii ma üks hetk keset kõrbe, suurtest teedest eemal, vilkuvat bensiinitulukest seirates tõdesin, et kui ma nüüd tühja paagiga siia peaksin jääma, siis ei ole mul ju ka tilkagi joogivett kaasas. Kuumus oli tappev, eile mõõdeti Maroko põhjaosas läbi aegade Mai kuu kuumarekord 45.7 kraadi. Ja siis, out of nowhere, lebas keset kõrberada täis ja kinnine veepudel. Mida juhust! Pistsin pudeli kotti ning sõitsin ökotades edasi lähima asustuse poole. Jõudsin bensiiniaurude peal Lalla Takarkoust'i. Ostsin hingehinnaga bensiini ühe tankuriga tankla-laadsest kohast. Tüüp käis kuuri all, tõi sealt suure, vast 70 liitrise kanistri, lükkas vooliku sisse ja siis sai tankurist bensiini soristada. Paak täis, otsisin söögikoha. Kui olin tsikli ära parkinud, jõudis linna Maroc Historic Rally, koos mitmete huvitavate vanasõidukitega. Söögi ajal pidasin plaani edasiseks. Võtsin sihiks Blue Rocks nimelise vabaõhukunstiinstallatsiooni. Teekond läks üle mägede mööda eriti maalilist teed, küündides korraks lausa 2100m peale. Kui mägedest välja sain, oli kell juba nii palju, et mul oli valida kas ma jõuan pimedaks oma sihtpunkti ning pean hakkama kohe hommikul otse Marrakeshi sõitma või võtan suuna rannikule, ning on võimalus homme ookeani ääres aega veeta. Loobusin oma esialgsest plaanist ning võtsin suuna Agadiri peale, kuhu jõudsin juba pimedas. Ööbima jäin ühes riad'is rannikul teisel pool Agadiri.
22.05 Viimane päev algas mereuduga. Sõitsin mööda rannikut põhja. Niiskus kattis päikeseprille ja muutis nähtavuse kehvaks. Merel oli näha kalapaate, ilmselt käidi võrkudest kala välja toomas. Jõudsin Essaouriasse. Niikui tsikli seisma jätsin, et helistada matkakaaslastele, kes pidid siin linnas olema, astusid juurde noored kohalikud naised, kes tahtsid tsikli peal pilte teha. Üks siis ronis mulle taha otsa peale ja teised tegid pilte. Üldse äratab mootorratas Marokos veidralt palju tähelepanu. Kõik vaatavad ja lehvitavad või imiteerivad rutskaliigutust. Veider, arvestades, kui palju on siin kaherattalisi võrre. Parkisin tsikli parklasse ja saime Etheli, Ere ja Raimoga linnas kokku. Rannas peesitades liitusid meiega veel Kalle ja Pille. Käisime turul grillitud krevette ja kala söömas. Tellisime ka õlut, mida ilmselt toodi jälle kuskilt mujalt, sest sellega läks ilmatuma aeg ning toodi paberisse mähitult kilekotiga. Kästi kiirelt välja valada, kuigi joogiklaasid olid nii väikesed, et seda ei olnud võimalik teha. Kala oli värske ja super hea. Mul sai sellega ka aeg otsa, jätsin jälle hüvasti ning põrutasin otseteed Marrakeshi. Teel olid ilusad avarad poolkõrbelised maastikud. Mida Marrakeshi poole, seda tihedamaks muutus liiklus. Kaherattalised muidugi kasutavad teeserva, läksin ka seda teed, et vältida rivis tiksumist. Marrakechi enda liiklus meenutab juba natuke Teherani, selline väikese kaose mõõtu. Aga tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. Meie riad'is lunisin endale tunniks ühe toa, pesin ja pakkisin asjad. Tiia jõudis ka mingi hetk. Oli ka Essaourias käinud mingi tuuribussiga. Pakikandja tuli ja aitas kotte tassida ning sebis meile takso lennujaama. Lend läks 22:50 läbi Istanbuli.
23.05 kell 11:45 maandus Turkish Airlines'i lennuk Lennu lennujaamas.
Kätlinile [weps] aitäh elu vingeima ja seiklusterohkema sünnipäevakingi eest! :)
Sorry järjekordse pika offtopicu pärast :\
Airi alustas sel päeval õhureisi Saksamaale, et rongiga edasi sõita reisi sihtpunktiks olevasse mägisesse Itaalia põhjaossa. Teiste osaks jäi hüvastijätt ning Uku ülesandeks kohustuslik naeratus fotojäädvustuse tarvis.
Praha Gigale minnes ununes, seega tuli tagasi saabumisel pisut lisa samme lennujaamas astuda.
Tänan peitmast.
Check ini järjekorras seistis meenus, et siin pidi olema üks aare. Oligi.
Tänud!
Kell oli väga vara hommikul ning minul oli aeg minna Saksamaale töö asjus. Mirjam tuli koos Lottaga mind ära saatma ning kuna kalendris oli tühi päev, siis kasutasime võimaluse ära ja tegime ühe pildi. Isegi 4:30 võib check-in järjekord olla meeletult pikk, sest juhtumisi lähevad siis välja ka mõned tšarterlennud.
Lennu oma jaam oli üksvahe mul nagu teine kodu, loodetavasti ei kulu kaua aega, kui taaskord siia satub. Seekord tulin kell pool 5 hommikul Märtenit tööreisile saatma. Nii tore, kui aarde saab juba varakult logitud. Aitäh!
Öine sõit Kreekasse, nädalaks matkalaagrisse Evia saarel. Oli väga mõnus töisest keskkonnast korra välja minna.
Oma puhkusereisi alustasime selle virtuaalse aardega. Hiljem tuli välja, et ka viimane reisil logitud aare sattus juhuslikult olema virtuaalne. Pilt on Karli logis. Aitäh!
2 nädalaks kevadisele soojamaa reisile. Aitäh virtuaalse eest!
Anneli sai saadetud lennuki peale. Teele sinna kuhu kõik teed viivad. Mõned lennukid tänapäeval ka. Tänud peitjale
Olen geopeitusest muu tiheda elu tõttu üpriski võõraks jäänud. Siiski oli õhtupoolikult lennujaamas Meri reljeefi nähes meeles, et siin peaks mingi aare olema. Pilt sai kaheosaline, sest mõlemat tingimust korraga täita tundus keeruline. Loodan, et sobib :)
Kui nii viisakalt paluti, siis kirjutan natuke täpsemalt seekordse lennujaama sattumise põhjustest. Pilt on tehtud Tallinnas u 24h liikumisjada käigus marsruudil Tartu-Tallinn-Frankfurt-Dublin-Cork, et jõuda Cork Choral koorilaulifestivalile. Tegemist oli absoluutselt ägeda festivaliga, mille raames saime esineda nii pargis, raamatukogus, söögikohas pubis kui ka kirikus. Ühel päeval isegi 5 korda. Iirlaste ilus riik koos oma looduse ja niiiii külalislahke rahvaga jääb mulle igaveseks meelde. Rahvusvahelises Fleishmanni auhinna kategoorias jäime teisele kohale (vahe esimestega ainult 0.5p!!) ja pälvisime elava Euroopa helilooja loo eripreemia Ešenvaldsi "High Flighti" eest. Kogemus oli kirjeldamatu. Absoluutselt imeline reis!
Helgel on tuline õigus kui ta tõdeb, et Tallinna Lennujaam on kindlasti üks toredamaid lennujaamu maailmas. Olen mõnesid näinud ja erinevalt paljudest tehnokraatlikest ehitistest on see ikka nagu laste mängumaa - värviline, lõbus, erinev ja eristuv.
Täna, 25. aprillil oleme äripartneriga teel maitsva nimega linna - Essenisse Saksamaal. Seal toimub üle pika aja taas hoolekandetoodete ja -teenuste mess. Kohapeal selgus, et küll võrdlemisi Saksamaakeskne ja midagi väga säravat sealt maale tuua kaasa ei saanud, aga polnud siiski tühikäik. Viimasel hetkel meenus ka Tallinna lennujaamas, et siin on vist mingi uus virtuaalne aare. Sai kiiruga minnes klõps ära tehtud. Kuigi arvan, et neid saab siin veel teha. Ei keela ju keegi korduvalt leida :)
Sel aastal on üldse siia palju asja olnud - jaanuaris Austriasse Mayrhofenisse/Hintertuxi lumelaudama, veebruaris Gruusiasse Gudauri lumelaudama. Märtsis sai küll sadamast Rootsi seilanud. Nüüd siis aprillis Saksamaale.
Loodan, et mu ristinimi ja GP kasutaja Speedy on ärantuntavad :) Aitäh Helgele, et ägedaimat lennujaama aardega rikastas!
Napoli - Tallinn. Sinna lennates ununes pilt tegemata. Õnneks sai tagasi Eestisse jõudes see tehtud. Reisi eesmärk: mõnus puhkus.
Oli lennujaama asja. Sai siis silt kodus ka tehtud. Pildile sättisin enda. Poja panime lennukile .
Lendamas pole juba jupp aega käinud ja niipea pole plaanis ka, seega jalutasin niisama seal kandis ringi, tänud aarde eest!
Läksime sooja otsima ning Napoli lennu peale. Naastes pidin tõdema, et vahel peab ikka reisima, et aru saada, kui hea elu meil Eestis on. Nii aarete kui muu olme poolest. :D
Saatsin lapse Hispaaniasse sporti tegema. Tundub, et kõik Eesti noorsportlased migreeruvad sinnakanti, terve lennujaam oli sportlasi täis. Katsu sa siis normaalset pilti saada kui koguaeg on kellelg seal ees töllerdada vaja.
Ei olnud me kuskile lendamas ega lennult saabumas. Hoopis oli soov paar rändurit naaberaardesse tuua, et nad saaks laia maailma kiiresti rännata. Ja nii hüppasime siis ka Lennu juurest läbi.
Täna oli võimalus tagasiteel Inglismaalt koju teha ka siin peatus ja tutvustada ühele Inglise TB-le Eesti kuulsat presidenti. Tänud peitjale virtuaalse aarde eest.
Tulime niisama linna peale ja ühtlasi käisime siit läbi. Aitäh aarde eest!
Tänane hommik algas sellega, et pere noorem põnn sõitis Šotimaale. Minu osaks jäi lennujaama transport ning peale kiiret kallistust marssisin parkla poole tagasi. Kuniks märkasin Lennut. Ja meenus, et midagi nagu tuli selle Lennuga teha ... sai siis tehtud :) Aitäh!
Meie reis oli täiesti spontaanne Paide-Ülemiste, vahepeatusega lennujaamas.
Pikalt planeeritud reis saab siis nüüd lõpuks teoks. Kogunemise koht sai valitud loomulikult selle aarde juurde. Tänud, et näitasid meile Lennut. Varem polnud mul silmi seda märgata.
Lipsasin hommikul läbi, Priit oma Harjumaa programmiga käskis tulla :D, aitäh!
Olin lendamas Hispaaniasse ja tegin minnes oma piletist pildi Lennu taustal. Hiljem siis vaatasin logimis nõudeid uuesti ja avastasin, et piletil puudub GP kasutajanimi. Tagasi tulles lisasin selle ja nüüd peaks tingimused täidetud olema. Oma väga väikse lennukogemuse juures olin siiski üllatanud, et Tallinn -> Frankfurdi lennule oli 10 standby piletit, sh mina. Õnneks ma sain peale, kolm töökaaslast aga said teise lennufirma piletid, millega said nad 1 tund varem kohale sihtkohta.
Palun pange ikka tähele - kuupäev peaks ka pildile lisatud olema.
Kui siin järjekorras vaid 100 inimest poleks
EDIT: tagasi jõudes teen kuupäevaga foto
Eelmiseks päevaks oli Tallinna kohale kehtestatud "Lennu keeluala" ja seetõttu tuli aarde leidmine edasi lükata. Kui on keelatud, siis keelatud - keeluajal aarete otsimine tuleb edasi lükata :). Nüüd kohale jõudes tuli taskuid kõplma asudes välja, et kummalgi ei ole mitte grammigi paberit kaasas. Ainus, mis silma paistis, oli sularahaautomaat. Võtsin siis kiirelt sips sularaha ja ajatempliga tõestuse. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :)
Aasta tagasi, enne Türki lendamist, leidsin siit lähedalt ühe teise Helgsi aarde. Nüüd oli aeg lõpuks jälle puhkusele minna ning kuna Laur lootis kaks nädalat tehtud saada, siis alustasime siit. Kuna Tais aga aaretega kiita just pole, siis seekord pidi ta küll ühe nädalaga piirduma.
Pilt Lauri logis! Tänan peitjat!
Lennujaama pole mina saanud sihtpäraselt kasutada juba hulluse algusest. Õnneks vahetult enne lukku minekut sai üks tripp ikka tehtud. Nüüd pea kaks aastat hiljem oleme lõpuks lennujaamas, et puhkusele sõita sellest kõigest. Kuigi aarde avaldamise päeval käisin ka tegelikult siin aga siis piirdusin ainult parklaga ja panin oma aarde uude kohta ära. Tol hetkel sellest aardest ei teadnud veel midagi. Aga tänud selle toreda punkti eest! Mulle väga meeldivad lennujaama virtuaalsed :) Sihtpunkti omas ootab ka juba üks ees, et esimene leid kiirelt kirja saada :)
Kuidagi kogemata sai seda uut täppi kaardil märgatud ja kella poole viie ajal sai kiire Kiss & Fly peatus tehtud. Lendama seekord ei hakanud, piirdusime musitamisega. Lisaks muidugi käisime ja vaatasime Lennu-taadu üle ja tegime mis vaja. Lisaks saime ühele lähedal olnud prouale selgitada, millega me tegeleme ehk promosime ikka seda meie armastatud mängu.
Ega siia lennujaama polegi viimased paar aastat asja olnud, nüüd siis oli põhjust tulla. Täname kutsumast.
FTF siis vist. Ligi 15 aastat olin Lennu juures võrdlemisi sage külaline, nüüd koroonamaailmas enam sisuliselt mitte. Täna käisin mask peas nullis lihtsalt pilti tegemas ja sellega visiit piirdus kah. Jaamas oli päris palju rahvast, ilmselt kõikvõimalikud Venemaalt lahkuvad (välis)maalased, kes on sunnitud sealt väljuma maad mööda ning saavad õhureisi alustada alles EU pinnal.